LEWIS CARROLLI „ALICE IMEDEMAAL” KINOS, TEATRIS, MUUSIKAS JA KUJUTAVAS KUNSTIS

MATTIAS SONNENBERG

(Algus TMKs 2020, nr 11)

 

„Alice Imedemaal” ooperilaval. Unsuk Chin, Peter Westergaard ja Gerald Barry

Lewis Carrolli romaani rikkalikest oope­riadaptatsioonidest mainigem Robert Chaulsi lasteooperit „Alice Imedemaal” (autori libreto L. Carrolli romaani järgi; esietendus Californias, 1978), Margaret Meachemi lühiooperit „Alice Imedemaal” (Maryland, 1982), Wilfred Josephsi kahte lasteooperit „Läbi peegli” („Through the Looking Glass And What Alice Found There”, 12 stseenis helilooja libretole, esietendus Harrogate’i Lounge Hallis Inglismaal, 1978) ja „Alice Imedemaal” (op. 144, 1985–1988; esietendus Harrogate’i festivalil Inglismaal, 1990); Tom Waitsi rokkooperit „Alice” (esietendus Hamburgi Thalia Theateris, 1992), Gary Bachlundi kahevaatuselist kammerooperit „Alice” Marilyn Barnetti ja Bachlundi libretole (18 solistile ja kammerorkestrile; 2001/2013, esietendus Saksamaal, 2001), Alexander Knaifeli võimast ooperit „Alice Imedemaal” (helilooja libretole; esietendus Amsterdami Kuninglikus Carré teatris, 2001), Justin McKay koomilist ühevaatuselist kammerooperit „Alice Imedemaal” soolohäältele, klaverile, viiulile, flöödile, klarnetile, kontrabassile ja löökpillidele (autori libretole; esiettekanne California ülikoolis Chicos, 2008) ja Johannes Harneiti kahevaatuselist kammerooperit lastele ja täiskasvanuile „Alice im Wunderland” (Lis Arendsi libretole; esietendus Altenburgi Riigiteatris, 2015).

 

Unsuk Chin

Kõige rohkem on leidnud professionaalset kõlapinda Berliinis elava Lõuna-Korea helilooja Unsuk Chini Alice’i-teemaline ooper. Kaheksas pildis ja kahe vahemänguga libreto koostas ooperile Chin koos David Henry Hwangiga. Chini inspiratsioon kirjutada ooper Carrolli romaani „Alice’i seiklused Imedemaal” järgi tuli tema õpetajalt ja heliloojalt György Ligetilt, kes oli vaimustunud Carrolli loomingust ning soovinud kirjutada sel teemal ooperit. Paraku ei jõudnud ta seda teostada.

2006. aastal lahkunud Ligeti soov­unelma viis kaudselt täide Unsuk Chin, kelle ooperi „Alice Imedemaal” maailmaesietendus toimus 2007. aastal mainekal Müncheni ooperifestivalil Baieri Riigiooperis, dirigeeris Kent Nagano. Lavastuse telefilmiversiooni tegi Ellen Fellmann. Võrreldes Chini ooperit Ligeti ooperiga „Le Grand macabre” (1977/1996), võib selle helikeeles, libretos ja instrumentatsioonis märgata ilmseid Ligeti mõjutusi. Eestis on kõlanud Chini Alice’i-ooperi katkendid sopranile ja metsosopranile XII rahvusvahelisel uue muusika festivalil „NYYD” aastal 2011. Chini teoseid on esitatud üle kogu maailma, ka Neeme Järvi dirigeerimise all. Unsuk Chini professionaalse edu võtavad kokku tema viimastel aastatel pälvitud märkimisväärsed auhinnad, nagu Wihuri Sibeliuse preemia (2017), Marie-Josée Kravise preemia (2018) ja J. S. Bachi preemia (2019).

Chini õudusunenäo ja depressiivse hullumeelsuse vahel triiviv, valdavalt sünge meeleoluga ooper ei paku Carrolli kontekstis lastele muusikaliselt ega ka kujunduselt suurt midagi. Professionaalsest aspektist on sel oope­ril aga kõik olulised ülesehituslikud struktuurid ja hääleliigid olemas ning muusikaliselt on ta huvitav. Ooperi libreto on kohati pinnapealne ja sõidab poliitiliste teemade seljas — selle oleks võinud kirjutada pigem mõni inglise libretist. Alice’it laulis imeilusa sopranihäälega Sally Matthews, kelle musikaalsus ja koloratuur on küll äärmiselt liigutav Bachi ja Mozarti teoseid esitades, kuid kahjuks ei too Chini oope­ri muusika tema hääle ilu ja täit võimekust esile. Hullu Kübarsepa ja Pardi rolli kehastas lavastuses meeldivalt bariton Dietrich Henschel ja Kuningannat inglise hinnatuim dramaatiline sopran, Walesist pärit leedi Gwyneth Jones. Ooperi lavastuse nurgakiviks sai ülemaailmse tuntusega kogenud lavastaja Achim Freyeri ja kostüümikunstnik Nina Weitzneri töö. Freyer kasutas lavastuses loominguliselt ära massiivset viiekümnekraadist kaldlava, Weitzner aga kujundas paljudele rollidele kostüümid, mille maalitud pead võimaldasid laulmist vehkleja võrkmaski kasutades. Freyeri loominguga mitte kokku puutunud publikule võib tunduda tema kunstiline lähenemine naivistlikult veider, kuid antud ooperi puhul oli tegu üllatavalt geniaalse lahendusega. Freyer lõi selle lavastuse oma tuntud käekirja täies hiilguses ja lihtsuses. Lavateost jõuliselt kujundades andis ta Chini süngest muusikast ja libretost terviklikuma ja arusaadavama pildi. Chini valdavalt sünges meeleolus kulgevas ooperis on esimene lõbusam stseen alles kolmanda pildi hiirte laul „Valge Jänese maja” (antud juhul Baieri Riigiooperi poistekoorilt), millele järgneb meeleolukas „Tõugu nõuande” interluudium kergelt idamaiselt vürtsitatud Gershwini stiilis džässisoologa bassklarnetilt (Stefan Schnider). Lisaks bassklarneti mahedatele helidele kõlavad ooperis mitmesugused eksootilised ja elektroonilised instrumendid, mis annavad muusikale ebatavalise, kuid samas mitmekülgse nüüdismuusika värvingu. Paraku ei ole seitsmekümne seitsme instrumendiga partituuri enamikul ooperikompaniidel võimalik ette kanda. Seetõttu tegi helilooja Lloyd Moore Chini loal sellele ka vähendatud koosseisuga orkestratsiooni, mille maailmaesiettekanne toimus 2012. aastal St. Louisi ooperiteatris.

Chini ooperi kõige lõbusam stseen on viienda pildi teejoomine, kus kõlab Carrolli paroodia tuntud prantsuse-inglise lastelaulust „Twinkle, Twinkle, Little Star” Jane Taylori sõnadele, mida laulavad Sally Matthews (Alice), Dietrich Henschel (Hull Kübarsepp), hinnatud kontratenor Andrew Watts
(Märtsijänes) ja tenor Guy de Mey (Unihiir). Barokilik muusika ühes vastava kunstilise kooslusega pakkus täielikku naudingut — just seda, mida Chini ooper oleks visuaalselt rohkem vajanud. Lauljate rõõmus operetilik esitus vaheldus dialoogide, huumori ja kergelt hullumeelse õhustikuga, mis andis geniaalse tervikuna edasi Carrolli teose atmosfääri. Heliloojate prioriteediks on küll sümfooniad ja ooperid, kuid Carrolli romaani „Alice Imedemaal” sobib loomulikumalt edasi andma just operetižanr.

2015. aasta kevadel jõudis Chini ooper Netia Jonesi Los Angelese lavastuses ka Londoni Barbicani lavale. Ooperi Müncheni esietenduse koosseisust liitusid Jonesi lavastusega Andrew Watts ja Dietrich Henschel. Peaosa laulis kauni koloratuursoprani häälega Rachele Gilmore, kuigi Sally Matthewsi rollikäsitluse vokaalset taset ta ei saavutanud. Lavastuse erksavärvilised kostüümid olid inspireeritud Ralph Steadmani illustratsioonidest Carrolli romaani 1967. aasta väljaandele ja moodsas lavastuses andsid tooni videoprojektsioonid. Jonesi muidu andekas lavastuses tekkis aga konflikt Alice’i maailmale vastava värvika lavakujunduse ja ilusate kostüümide ning Chini sünge muusika vahel, mis muutus kuidagi veidraks, kuna muusika, lavastus ja tegelased ei loonud ühtset tervikut.

 

Peter Westergaard

Princetoni ülikooli emeriitprofessori Peter Westergaardi „Alice Imedemaal” valmis 2006. aastal helilooja kuuenda ooperina. Pärast esiettekannet Princetoni Alexander Hallis esietendus see ka Broadwayl Leonard Nimoy Thalia Theatre’is ehk Symphony Space’is. Westergaardi kammerooper oli loodud üheteistkümnes stseenis, seitsmele lauljale (sopranid, metsosopran, kontratenor, tenor ja bass), kes moodustasid kord saatva koori, kord mängisid muusikainstrumente, suutes sealjuures täita ka enam kui kolme­kümne osatäitja rolle. Et leida kogu selles keerises ikka ja jälle üles laulmiseks õige helikõrgus, kasutati lavastuses aeg-ajalt ka heliharke. „Muusikainstrumentideks” olid kaksteist erinevatel helikõrgustel tiksuvat inglise käekella, linnuhääled, trummid, viled, lisaks veel mitmesugused heliefektid ja tamburiin, mida lõi juhatamise sekka dirigent Richard Marshall. Alice’it laulis sopran Jennifer Winn, kes asjaarmastajast ooperilauljana üllatas oma piisavalt kandva osatäitmisega. Tagasihoidliku, videoprojektsioonide ja lapsesõbralike kostüümidega lavakujunduse tegi Beth Greenberg, kuid laste jaoks oli see pooleteisttunnine kammerooper ilmselgelt igav ja veniv. Westergaardi teos on professionaalne, hästi läbi mõeldud ja arusaadava libretoga, kuid ei ilmestanud Alice’i teemat piisavalt; pigem oleks see kammerooper end välja kandnud mõnele teisele teemale tugineval libretol.

 

Gerald Barry

2016. aastal valmis Gerald Barry ühevaatuseline ooper „Alice’i seiklused maa all” („Alice’s Adventures Under Ground”, helilooja enda libretole; samuti autori kuues ooper), mis maailmaesietendus Los Angeleses Walt Disney Hallis ning jõudis nädalaga sealt Londoni Barbicani (dirigeeris Thomas Adès). Alice’it laulis sopran Barbara Hannigan. Barry ooperit esitatakse tihti ka kontserdiversioonina, kuid 2020. aasta veebruaris tõi selle lavastuse koos suurepäraste kostüümidega Londoni Royal Operas välja dirigent Antony McDonald. Kuigi Carrolli loo jutustamine jääb selles pinnapealseks, on viiekümne viie minutine koomiline ooper kompaktselt õnnestunud: intensiivne, mitmekesine, fantaasiarikas ja parajalt hullumeelne. Kes teab, võib-olla nakatus Barry Kölnis Karlheinz Stockhauseni juures õppides tolle „hullumeelsetest” ideedest. Ooper algab Valge Jänese (lavastuses esitab seda tenor Nicky Spence) paanilise etteastega „Ma jään hiljaks!” ja Alice (sopran Jennifer France) laulab maa alla vajudes mitu minutit c-molli kõrgregistris staccato’s. Sõnade ja sõnapaaride pööraseid kordusi kasutatakse tabavalt läbi terve ooperi, eriti palju teeb seda Hull Kübarsepp. Barry oope­ri libreto on põhiliselt ingliskeelne, kuid seonduvalt Jorrulise värssidega on kohati teksti ka saksa, prantsuse, itaalia, ladina ja vene keeles. Lavastuse viitkümmend kahte rolli esitasid lavastuses heal professionaalsel tasemel metsosopranid Alison Cook/Clare Presland, kontraaldid Carole Wilson/Hilary Summers, tenorid Nicky Spence/Sam Furness, tenorid Robert Murray/Peter Tantsits, baritonid Stephen Ri­chardson/Mark Stone ja bassid Alan Ewing/Joshua Bloom. Sopranid Jennifer France ja Claudia Boyle laulsid Alice’it ilma seda teiste rollidega vahetamata. Kui Chin komponeeris raskepärase ooperi, otsides hullumeelsuses sügavust, siis Barry on teinud rõõmsalt hullumeelse ja kergesti mõistetava ooperi, tabades selle meeleoluga otse naelapead.

 

„Alice Imedemaal” kujutavas kunstis

Carrolli romaani „Alice Imedemaal” populaarse temaatikaga meeneid ja kunsti on maailmas palju, kuid maalikunstis pole sel teemal erilisi suurteoseid loodud. Kunstis seostub Carrolli sürreaalne fantaasia ennekõike Salvador Dalíga. 1969. aastal tegi Dalí tellimustööna fotosügavtrükis kaksteist illustratsiooni Carrolli romaani „Alice Imedemaal” väljaandele, paraku aga hoopis inetus abstraktse realismi võtmes ja teose sürrealistlikule ilule vastandudes. 2012. aastal müüdi Dalí tehtud originaal-heliogravüürid So­thebys tagasihoidliku seitsme tuhande viiesaja dollari eest. Dalí sürrealistlikel maalidel kasutatud motiivist „Alice hüppenööriga” on tehtud mitmeid pronksskulptuure, mis oma populaarsuse tõttu lähevad oksjonitel kaubaks hea hinnaga. Väidetavalt oli Dalí 1977. aastal pannud lepingusse kirja õigused limiteeritud seeriates pronksskulptuuride vormimiseks — lepingu ostis Dalí endiselt mänedžerilt Enrique Sabasterilt ära tuntud kunstikaupmees Beniamino Levi. Levi oli Dalíga tolle elu jooksul korduvalt kohtunud; ta vahendab tänaseni tema teoseid ja kureerib Dalí Universe’i juhina näitusi. Tänapäeval on Dalí kuulsate motiividega skulptuurid erinevatelt tootjatelt — sulavad kellad, elevandid jmt — turu üle ujutanud ja nende originaalõiguste üle vaieldakse pidevalt.

Austraalias Sydneys tegutsenud auhinnatud maalikunstnik, illustraator ja poeet Charles Blackman sai tuntuks oma maaliseeriatega koolitüdrukutest. Figuratiivse maalikunsti viljelejana tegi ta 1950. aastatel naivistlikke maale, sh nelikümmend kuus Modigliani ja Picasso mõjudega maali „Alice’i Imedemaal” teemal. Veelgi tabavamalt on Alice’i teemat maalinud Melbourne’i kunstnik Kate Bergin. Tema õlimaal „Kroket, teepeod ja muud lood Imedemaalt” („Croquet, tea parties and other stories from Wonderland”, 2014) pärjati riigi vanima, Sir John Sulmani kunstiauhinnaga. Bergin hoiab alati stiilipuhast natüürmordi joont, kuid tema käekiri on kütkestavalt fantaasia­rikas. Ta on maalinud üle saja kahekümne eksootiliste loomade ja lindudega õlimaali.

2015. aastal korraldas kunstnik ja kuraator Viive Noor Eestis märkimisväärse rahvusvahelise illustratsiooninäituse pealkirjaga „It’s Always Tea-Time”, kus Alice’i-teemaliste väga heade maalide, joonistuste, akvarellide, pastellide, digitrükkide jms esines kokku seitsekümmend kaks kunstnikku üheksateistkümnest riigist. Näitus käis hiljem ringreisil Euroopa linnades, sh ka Moskvas ja Peterburis. 2018. aasta kevadel peatus see pikemalt Oxfordis, osaledes 4. juulil iga-aastase Alice’i päeva pidustustel. Viive Noor on koostanud sellest näitusest (2015/2017) ka kataloogi.

Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik on korraldanud „Pärnu kunstisuve” kuraatorina järjepidevalt häid grupinäitusi. 2018. aastal oli teemaks „Alice Imedemaal”, kus suur osa kunstnikke esines temaatiliste maalidega. Kõige rohkem on meelde jäänud Albert Gulki „Alice’i” fantaasiarikkad joonistused, mida eksponeeriti seintel suureformaadilistel paberitel. Samuti Mall Nuke kaheosaline, abstraktset realismi esindav õlimaal „Teejoomine I-II” (2018). Minu enda kolmest maalist oli kõige temaatilisem mängukaar­tidega kolmemõõtmeline postmodernne LED-luministlik akrüülmaal „Soldatitega kõik mängu” (2014/2018).

 

Carrolli romaani „Alice Imedemaal” balletiadaptatsioonid. Christopher Wheeldon ja Gianluca Schiavoni

Carrolli romaani järgi loodud ballettidest on kõrgelt hinnatud briti koreograafi ja tantsija Derek Deane’i kahevaatuselist balletti „Alice Imedemaal” (esietendus Inglise Rahvusballetis Londonis, 1995) helilooja Carl Davise arranžeeritud kaunile Tšaikovski muusikale. Lavastusele tegi suurepärase kujunduse ja kostüümid Sue Blane. Deane’i neoklassikalise balleti uuslavastusi etendatakse siiani.

Soome Rahvusballeti trupiga tegi Jorma Elo Alice’i teemal samuti neoklassikalise balleti Georg Friedrich Händeli, Joseph Haydni ja Gottfried Heinrich Stölzeli muusikale „Liisa Imedemaal” („Liisa Ihmemaassa”, esietendus Soome Rahvusooperis, 2016). Robert Perdziola lavakujunduse ja kostüümidega ballett oli uuesti kavas hooaja 2019/20 kevadel.

Minu jaoks on Alice’i balletimaailma pannud helisema ennekõike Joby Talboti muusika, mis assotsieerub kõige paremini Alice’i sürrealistliku võlumaailmaga — absurdi, hullumeelsuse, agressiivsuse ja kõigega, mida fantaasia võimaldab. Inglise Kuningliku Balleti ja Kanada Rahvusballeti ühistööna lavastas Christopher Wheeldon Talboti muusikale Nicholas Wrighti libretol põhineva täispika kolmevaatuselise neoklassikalise balleti „Alice’i seiklused Imedemaal” („Alice’s Adventures in Wonderland”), mille maailmaesietendus (Bob Crowley stsenograafia ja kostüümidega) toimus 2011. aastal Covent Gardenis. Talboti ja Wheeldoni ballett algab sellega, et Lewis Carroll (vastavalt James Hay või Edward Watson) loeb Liddellide suvisel aiapeol Alice’ile (Lauren Cuthbertson) ja ta õdedele muinasjuttu. Teismeline Alice tutvub aedniku poja Jackiga, kes kingib talle roosi ning saab vastu moosipiruka. Alice’i ema/Ärtu Kuninganna (Zenaida Yanowsky või Laura Morera) süüdistab Jacki (Federico Bonelli või Sergei Polunin) piruka varguses. (Paralleelne tegevus toimub ka Imedemaal.) Peolaua taustal teeb Lewis Carroll Alice’ist pildi ja kogu tegevus peatub sinakal filminegatiivil. Carrollit varjutava kaamerateki äärest paistab järsku valge rahutu sabatutt, mis muutub Valgeks Jäneseks ja mõlemad hüppavad urgu. Alice’it tantsisid kooseisudes veel ka Jillian Vanstone ja Sonia Rodriguez.

Lavastuse teise vaatuse mõjuvaim pilt on „Igavene teeaeg”, millega Wheeldon toob balletti geniaalselt sisse stepptantsu. Austraallane Steven McRae (Hull Kübarsepp) oli juba lapsena hea stepptantsija ning sobib tüpaažilt ja tantsutehniliselt ideaalselt Hullu Kübarsepa rolli. McRae stepptantsu rütmiline sammustik loob Talboti muusikaga nauditava harmoonilise koosluse. Unihiirt tantsis Romany Pajdak ja Märtsijäneseks sobis valatult Paul Kay.

Cuthbertson teeb teises vaatuses ühe balleti ilusaima soolo, mille peegelduse läbivad laval pas de trois’s korraks tema kaks õde. Soolole järgneb „Tõugu nõuanne”, mis Talboti idamaise muusika ja vastava lavakujundusega — öine müstiline uduloor ja vesipiibu hõljuv suits — viib mõtte Rimski-Korsakovi „Šeherezade’i” ja Boriss Assafjevi „Bahtšisarai purskkaevu” muinasjutumaailmale. Eric Underwood (Tõuk/Radža) tantsis perfektselt lihvitud plastika ja suure vitaalsusega Tõugu rolli, mille aimatav seksuaalne alatoon koos seene söömise pantomiimiga viitab Alice’i puberteedile ja eesootavale täiskasvanuks saamisele. Teises koosseisus ei tee Fernando Montaño Tõugu rolli kaugeltki sellisel tasemel nagu Underwood.

Balletis võib leida ka pisivigu, kuid kõige rohkem häiris kolmanda vaatuse „Punase Kuninganna kroketimängu” stseenis aednike, Poti Kahe, Poti Viie ja Poti Seitsme asendamine jokkeritega, sest matemaatikuna seostab Carroll tervet raamatut, kaasa arvatud peatükkide numbrid, matemaatiliste arvutuste, mõistatuste, paradokside ja muu sellisega. Arvudest põimub tihti Carrolli lemmiknumber 42. Valgete roosiõite värvimine punaseks sümboliseerib Carrolli raamatus Rooside sõda (1455–1485) — Lanchesteri (punane roos) ja Yorki (valge roos) suguvõsade vahelist võitlust Inglise trooni pärast. Kroketimängus loob Zenaida Yanowsky oma tüpaaži ja koomiliste tantsutehniliste sooritustega ideaalselt õela Punase Kuninganna. Teise koosseisu Laura Morera aga ei suuda luua nii teravalt head rolli.

Kõigis kolmes vaatuses tantsivad romantilisi soolosid ja duette Lauren Cuthbertson (Alice) ja Federico Bonelli (Ärtu Soldat/Jack). Nende ilusaid õhulisi sooritusi on nauding vaadata, eriti viimase vaatuse „Kohtuistungi” pildis. Kui Alice ärkab unest tänapäeva, siis tantsib ta õnnelikult viimase ilusa pas de deux oma kallima Jackiga, kes on teksastes ja punases T-särgis. Jacki mobiiltelefoniga neid pildistanud turist (Lewis Carroll/Valge Jänes) leiab pargipingile jäänud Carrolli raamatu ja asub seda lugema.

Wheeldoni „Alice’i”-versioonis on kõik ideaalselt paigas: libreto, koreograafia, tantsutehnika, läbitunnetatud tüpaažid, tasakaalus pantomiim, suurepärased lavakujundused, kostüümid, optilised illusioonid, ilusad soolod ja romantilised duetid — ühesõnaga, kõik õnnestub. See lavateos võiks olla ballettide nimekirjas, mida tasub elu jooksul vaadata. „Alice’i seiklusi Imedemaal” („Alice i Eventyrland”) etendas 2016. aastal ka Taani Kuninglik Ballett Kopenhaagenis. Originaallavastusega võrreldes jäi seal nii koreograafia kui ka kunstiliselt taseme poolelt üht-teist vajaka.

 

Gianluca Schiavoni ballett „Alice Imedemaal” Eesti Rahvusballeti laval, 2019

2014. aastal kutsus Toomas Edur Gianluca Schiavoni Estonia teatrisse lavastama tolle balletti „Medea” (Igor Stra­vinski, Alfred Schnittke, Dead Can Dance’i muusikale) ja 2019. aastal jõudis Estonia publiku ette ka tema ballett „Alice Imedemaal” (Pjotr Tšaikovski, Aram Hatšaturjani ja Alberto Naneti muusikale) meile nüüd juba tuttavaks saanud koreograafilises käekirjas ja kujunduses. Lavastuse värvika stsenograafia tegi Andrea Tocchino, fantaasiarikkad kostüümid Simona Morresi ja põnevad videoinstallatsioonid Sergio Metalli meeskond. Tantsutehniliselt sobis Alice’it tantsima kõige paremini Alena Shkatula. Nimiosa täitsid veel Laura Maya, Ketlin Oja ja Abigail Mattox. Erinevates koosseisudes tegid meeldejäävaimad esitused Sergei Upkin (Hull Kübarsepp), Jevgeni Grib (Tõuk) ja Ana Gergely (Ärtu Emand).

Schiavoni ballett on oma videoinstallatsioonide tõttu meelelahutuslikult lõbus, luues koos kostüümidega fantaasiarikkalt värvikireva ja lastesõbraliku kogupereballeti, kuid professionaalses mõttes see teos paraku ei kõneta. Balletinarratiiv jääb kiirustamise tõttu vägagi pinnapealseks, stseene ja tegelasi ei mõtestata lahti ja nendega ei teki seost. Schiavoni on pakkunud Estonia publikule omanäolise käekirjaga vaheldusrikkaid ballette ja teda ootaks soojalt uuesti Eestisse lavastama. Kõnealuse lavastuse puhul oleks aga pidanud libreto parema muusikalise suunitluse mõttes läbi töötama ning leidma koreograafias ja tantsutehnikas rohkem nüansse. Teisalt, teatril on olnud probleeme ballettide lavale toomisega — seda on tulnud teha kiirustavas õhkkonnas, teatri juht pole jätnud proovideks piisavalt aega ja seda on laval tunda. Kui võrrelda „Medeaga”, siis selle sünge loo väheste dekoratsioonide taotluslikult tumedad toonid, valgustus ja isegi moodsad kostüümid ei soodustanud kreeka mütoloogiasse sisseelamist, aga balleti libreto ja tantsutehniline pool olid põhjalikult läbi mõeldud ja see andis lavastusele tugeva vundamendi. (Alena Shkatula tegi „Medeas” tantsutehniliselt ja tüpaažilt väga hea rolli. Luana Georg oli Medea jaoks liiga habras, kuid tegi jällegi John Cranko lavastatud neoklassikalises balletis „Onegin” Tatjanana ideaalse rolli, mis on tänaseni meeles.)

 

Eestit puudutab kaudselt veel Michal Sedláčeki ballett „Alice Imedemaal” („Alice im Wunderland”) Arvo Pärdi, Antonin Dvořáki ja Sergei Prokofjevi muusikale, mis tänu libretole on selgema joonega. Sedláčeki moodne ballett esietendus 22. novembril 2019 Halle Ooperis. Fantaasiarikka kujunduse tegi lavastusele Matthias Hönig, kostüümid Cordula Erlenkötter, tantsisid Laura Busquets Garro (Alice), Martin Zanotti (Valge Jänes), Dalier Burchanow (Hull Kübarsepp) jt.

 

„Alice Imedemaal” ei ole just jäägitult köitev raamat, selle esimene osa muutub pärast keskpaika kohati igavaks, nii et võib tekkida soov edasi sirvida. Selles pole ka niisugust empaatiat, positiivsust ja hoolivust nagu näiteks raske sõjaaja üle elanud Tove Janssoni südamlikes „Muumioru lugudes”, kuid Carroll kulgeb mööda oma rada ja Janssoniga võrreldes on tal fantaasiat mitu korda rohkem.

Carrolli romaani pärliks on selle allegooriline, sõnamänguline keelekeskkond, satiir ja paroodia, viited kultuurile ja ajaloole. Et romaani kõiki nüansse mõista ja nautida, peab olema haritud inglane. Romaani inglise keeles lugedes rullub lahti lingvistiline mäng ja seiklusliku loo pealispinnalt sügavamale vaadates mõistad, et tegu polegi lasteraamatuga. Sõnamängud jätkuvad ka veel sellistes taotluslikult absurdsetes teostes nagu „Jorruline” (1871) ja „Snarki jahtimine” (1876). Ilmselgelt ammutavad lastekirjanikud veel tänapäevalgi Carrolli geniaalsest muinasjutust inspiratsiooni, luues sarnaste mustritega teoseid.

Igal juhul on Carrolli romaan pakkunud palju rõõmu ja avastamist erinevates žanrites ja mida rohkem sellega seonduvat lahti harutada, seda huvitavamaks see lugu muutub. Ehk kummalisim selle kõige juures on asjaolu, et see maailma tõlgituim lasteraamat oli esialgselt mõeldud vaid ühele tüdrukule, kirjutatud sellest julgest tüdrukust, kes Carrolli südamesse Oxfordis ja Thamesi jõel nii sügava jälje jättis, et kogu ülejäänud maailm tundus kaduvat. Kõige suurema elamuse sai nende kohtade, inimeste ja nendega seostuvate sündmuste keskel Alice ise — kõigile teistele jääb aga paljutki mõistatuseks.

 

Kasutatud allikad:

Carroll, Lewis 2008. Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Tänapäev.

Umland, J. Samuel 2015. The Tim Burton Encyclopedia. Rowman & Littlefield.

Cohen, N. Morton 1995. Lewis Carroll: A Biography. Knopf.

Leach, Karoline 1999. In the Shadow of the Dreamchild: A New Understanding of Lewis Carroll. Peter Owen.

Wilson, Robin 2019. The Mathematical World of Charles L. Dodgson. Oxford.

Griffel, Margaret Ross 2013. Operas in English: A Dictionary. Scarecrow Press.

Oklahoma Film Critics Circle Awards. OFCC 2010. aasta auhinnad. — http://www.oklahomafilmcritics.com/awards

St. Louis Film Critics Association. StLFCA 2019. aasta auhinnad. — https://filmotomy.com/st-louis-film-critics-association-2019-nominations/

Corry, John 1982. Broadway. Eva Le Gallienne to return in ‘Alice in Wonderland‘. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/1982/06/04/theater/broadway-eva-le-gallienne-to-return-in-alice-in-wonderland.html

Vabariigi Valitsuse koduleht, 2010. aasta riigieelarve mahu statistika. — https://www.valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kiitis-heaks-2010aasta-riigieelarve

Fellmann, Ellen 2007. Unsuk Chin. Alice in Wonderland. Unitel GmbH & Co. KG, Baieri Riigiooper, München. Videosalvestus.
Lewis Carroll, Alice Liddell, Tim Burton, Johnny Depp, Geoffrey Holder, Unsuk Chin, György Ligeti, Kathryn Beaumont, Eva Le Gallienne, Kate Burton, Richard Burton, Salvador Dalí. — Vt Wikipedia.

Encyclopedia Britannica. Lewis Carroll, Wars of The Roses. — https://www.britannica.com/

Conservapedia. Linda Woolverton. — https://www.conservapedia.com/Linda_Woolverton

Pollard, Bud 1931. Alice in Wonderland. Metropolitan Studios, Fort Lee, New Jersey. Videosalvestus.

Kearney, Martha 2015. The Secret World of Lewis Carroll. Swan Films, BBC. Videosalvestus.

Westergaard, Peter 2010. Alice in Wonderland. Albany Records, Albany, New York. Videosalvestus.

Tommasini, Anthony 2006. „Alice in Won­derland”, by Peter Westergaard, With Bells and Whistles. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/2006/06/21/arts/music/21alic.html

Lloyd Moore’i kodulehekülg. Uudised. Alice in Wonderland reduced orchestration. — http://www.lloydmooremusic.co. uk/news/alice-in-wonderland-reduced-orchestration/

Barry, Gerald 2014. Alice’s Adventures Under Ground. Libreto.

The Official Disney Fan Club. News, D23 Exclusive. 5 Rare Photos Reveal Secrets from Walt Disney’s Alice in Wonderland. Disney, 2016. — https://d23.com/5-rare-photos-reveal-secrets-from-walt-disneys-alice-in-wonderland/

Clements, Andrew 2007. Alice in Wonderland. — The Guardian. —https://www.theguardian.com/music/2007/jul/09/classicalmusicandopera

Stanska, Zuzanna 2017. Join Salvador Dalí in Alice’s Wonderland. — Daily Art Magazine. —

Sotheby’s. Salvador Dalí Alice in Wonderland. Auction of 12 heliogravures. —

http://www.sothebys.com/en/auctions/ecatalogue/2017/prints-multiples-n09647/lot.154.html

„Almost Dalí” dealer causes outcry over sale of sculptures. — The Guardian, 2012. — https://www.theguardian.com/artanddesign/2011/jun/02/salvador-dali-dealer- causes-outcry

Tandori, Angela 2016. The curious world of Australian painter. Charles Blackman — in pictures. — The Guardian. — https://www.theguardian.com/artanddesign/gallery/2016/feb/18/the-curious-world-of-australian-painter-charles-blackman-in-pictures

Isherwood, Charles 2011. There’s No Place Like Queens. — The New York Times. — https://www.nytimes.com/2011/04/18/theater/reviews/wonderland-gregory-boyd-frank-wildhorn-review.html

Filmid „Alice Imedemaal”: 1903, 1915, 1931, 1933, 1965, 1966, 1972, 1985, 1999, 2010, 2016. — DVD, VHS, Youtube. — Videosalvestused.

Taani Kuninglik Teater, Christopher Wheeldon „Alice i Eventyrland”, 2016. Videosalvestus. — https://kglteater.dk/xtra/forestillinger/forestilling-alice-i-eventyrland?section=31127

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist