PRAEGUSEL AJAL VAJAME KUNSTI ROHKEM KUI KUNAGI VAREM

Ludwig van Beethoven 250

MARJU RIISIKAMP

Käesoleva aasta üks kuulsamaid sünnipäevalapsi on kahtlemata Euroopa muusikakultuuri suurkuju Ludwig van Beethoven (ristitud 3. (16.) XII 1770 Bonnis, surnud 13. (26.) III 1827 Viinis).

Suurkujud ja kunsti suuruse teema on ajaloo jooksul erutanud paljusid muusikafilosoofe, nende seas 19. ja 20. sajandi vahetusel elanud muusikakriitikut Alfred Einsteini. 1920-ndatel oli Alfred Einstein Müncheni ja Berliini juhtivaid muusikakriitikuid ja tema viimane esseekogumik, ingliskeelne „Greatness in Music”, ilmus 1941. aastal. Einstein arutleb selles suurvaimu fenomeni üle, kõrvutades selliseid kategooriaid nagu näiteks ajalooline ja kunstiline suurus, suuruse ajaloolised ja individuaalsed tingimused jne.  Selle käigus kristalliseerub autori arusaam, et kunstiline suurus on kestvam ja universaalsem ajaloolisest ning et esteetilised suundumused (maitsed) vahelduvad umbes saja-aastaste intervallidega: kord on esiplaanil erutav, kord rahustav, kord apollonlik, kord dionüüsoslik muusika. Einsteini teose juhttekst pärineb lord Byronilt („Don Juan” XII, 19).

Why, I’m Posterity — and so are you;

And whom do we remember? Not a hundred.

Were every memory written down all true,

The tenth or twentieth name would be but blundered.

Einstein võtab suuri muusikaajaloo formatsioone ja silmapaistvate heliloojate hulki luubi alla mängleva kergusega, võrreldes ja kõrvutades neid kord ühe, kord teise parameetri abil. Milline tähelepanuväärne haritus ja suure pildi adumine! Tema eruditsioon ei piirdu üksnes muusikaga, vaid hõlmab ka kujutavat kunsti ja kirjandust. Bibliograafiast näeme, et kõige rohkem on Einstein viidanud neljale heliloojale: Johann Sebastian Bach, Wolfgang Amadeus Mozart, Ludwig van Beethoven ja Richard Wagner. Mõnevõrra väiksemas mahus on käsitletud Georg Friedrich Händelit, Johannes Brahmsi, Franz Schubertit, Robert Schumanni ja Giuseppe Verdit.

Raamatu esimese peatüki algus mõjub anekdootlikult. Autor meenutab seal kontserdikülastusi oma sünnilinnas Münchenis, Odeoni suures saalis, kus orkestri avara apsiidi poolkaares asuvatesse niššidesse olid paigutatud heliloojate büstid. Einstein meenutab: „Need kujud olid kipsist ja kunstiliselt tasemelt nullilähedased, aga hoopis huvitavam lugu oli see, et neid kujusid vahetati pidevalt. Nimelt 1811, ehitise valmimise aastal, seisis Joseph Haydni kõrval ka Michael Haydn, Beethoveni asemel oli Cimarosa ja ma pole kindel, kas Bachi kõrval figureeris Händel või oli see hoopis Graun või Hasse. Noorpõlvest mäletan, et 1890. aastal oli seal kümme kipspead: Bach ja Händel, Gluck ja Haydn, Mozart ja Beethoven, Weber ja Schubert, Schumann ja Mendelssohn.” Aja jooksul olevat nendele kümnele lisatud veel Wagner ja Liszt, aga mitte Brahms — ju siis oleks tema habetunud nägu mõjunud siledate klassitsistlike büstide kõrval võõrastavalt. Autor oletab sedagi, et millalgi ilmselt vahetati Mendelssohni kuju Bruckneri vastu välja. Seega võib tõepoolest kinnitada, et umbes saja aasta jooksul toimub geeniuse ehk suuruse väärtuse ja mõistega kolossaalseid muutusi. Kandes olukorra üle meie kaasaega, ei julgekski enam midagi arvata, kes võiksid olla need kümme heliloojat tänapäeval.

Beethoveni sünnimaja Bonnis (Beethoven-Haus) on nüüdseks üks enim külastatavaid muuseume maailmas. Tormakas ja vitaalne, juba varakult imelapseks tembeldatud helilooja veetis seal rohkem kui kakskümmend kaks aastat oma elust. Käbi ei kukkunud kännust kaugele — Beethoveni vanaisa oli olnud nimelt koorijuht, isa Johannes van Beethoven aga õukonnamuusik. 26. märtsil 1778 Kölnis esitles Johannes van Beethoven oma andekat kaheksa-aastast poega kui arvestatavat pianisti ning Bonni õukonnas kui Mozarti-sugust imelast. Ka Ludwigi õpetaja, helilooja Christian Gottlob Neefe nimetas Ludwig van Beethovenit teiseks Wolfgang Amadeus Mozartiks. Neefe oluliseks teeneks oma kasvandiku harimisel oli talle Bachi kogumiku „Hästitempereeritud klaviir” tutvustamine. Tol ajal oli teos kättesaadav vaid käsikirjana. Neefe tegutses alates 1782. aastast Bonni õukonna organistina ja lapseohtu Ludwig van Beethoven sai kaheteistkümneaastaselt ametliku loa oma õpetajat kirikuteenistustel asendada. Nii väärikale ametile vaatamata ei unustanud helilooja siiski olla laps. Sellest annavad tunnistust tema kaheteistkümneaastasena komponeeritud teosed pealkirjadega „Lied an einen Säugling” („Laul imikule”) ja „Elegie auf den Tod eines Pudels” („Eleegia ühe puudli surma puhul”). Helilooja viib ka oma hilisemas loomingus ellu särtsakaid ideid, kirjutades aadelkonna esindajatele pühendatud teoste kõrval näiteks humoristliku dueti tšellole ja vioolale pealkirjaga „Duett kahele obligaatprilliklaasile” („Duett für zwei obligate Augen­gläser”), adressaadiks kaks kehvemapoolse nägemisega moosekanti.

Alates 1783. aastast, kolmeteistkümneaastasena, kuulus noor Beethoven juba Bonni õukonnakapelli koosseisu, mängides seal vioolat ja klavessiini ning kandes tunnustavat ametinimetust Akkompagnist. See tegevus jääbki tal elus ainsaks n-ö ametlikuks tööpostiks, edaspidi otsustab ta pühenduda jäägitult loomingule. Beethoveni noorusaega langeb teatavasti klassitsistliku muusikastiili õitseng. Selle perioodi algust määratletakse umbkaudu 1781. aastaga, mil Haydn ja Mozart lõid oma surematuid teoseid. Kahtlemata on need kaks suurkuju, eriti Haydn, mõjutanud Beethoveni loomingulist kujunemisteed. Vaatamata faktile, et ka lõviosa Beethoveni  teostest on rikka aadli tellimustööd ja pühendatud heliloojale kindlat elatist taganud metseenidele, on levinud seisukoht, et erinevalt oma eellastest on Beethoven loobunud n-ö tükitööst ja meie mõistes masstoodangust, taotledes pigem muusika eetilis-esteetilist mõtet ja järgides oma sisemist loomingulist impulssi. Sellest annavad tunnistust arvud. Carl Dahlhausi ja Hans Heinrich Eggebrechti koostatud Brockhausi muusikaleksikoni Ludwig van Beethovenile pühendatud tekstis võetakse ette kolme Viini klassiku võrdlus nende teoste kvantiteedi põhjal: Haydnil 83, Mozartil 26 ja Beethovenil 16 keelpillikvartetti; Haydnil üle saja sümfoonia, Mozartil 48 ja Beethovenil vaid 9 sümfooniat. Ehk tingis Beethoveni teoste väiksema arvu ka tema tervislik seisund — teadaolevalt juba 27. eluaastast peale märkas helilooja oma kuulmise halvenemist. Enamik tema teoseid elas aastaid enne ülestähendamist helilooja mõttes ja fantaasias. Ehkki ta on loonud ka kergekaalulisemat tarbemuusikat, kerkib küpse meistri põhieesmärgina esile idee teose ainukordsusest ja lõplikkusest. Beethoven on suur uuendaja, piiride lõhkuja. Tema klaverisonaatidesse ilmub dualismi, vastandamise, vastandite võitluse idee. Vajadusest suurte kontrastide järele on Beethoveni partituurid pungil täis dünaamikamärke ja esitusjuhiseid. Väärtuslikuks lektüüriks on tema loomeprotsessi käigus sündinud visandiraamatud, üle 5000 lehekülje! Säilinud on ka hulk Beethoveni kirju, kuid neis sisalduvad pigem juhised tema teoste esitamiseks või läbirääkimised noodikirjastustega, sekka ka sõpradele adresseeritud läkitusi. Neis puudub pihtimuslikkus, erandiks vaid kaks kirja helilooja elu hilisemast perioodist, 1802. aasta maist kuni oktoobrini, mil ta viibis Heiligenstadti kuurordis ravil ning kirjutas oma vendadele Kaspar Karlile ja Johannile ahastava kirja oma halvenevast tervislikust seisundist. Nii see kui ka kiri „Surematule armastatule” („An die unsterbliche Geliebte”) jäidki saatmata; need leiti alles 1827. aastal Beethovenile kuulunud dokumentide hulgast.

Korduvalt on rõhutatud, et rikka aadelkonna pidustustel jutuajamist või pidusööki saatvate helindite asemel lõi Beethoven instrumentaalmuusikat, mis nõudis kuulajalt täit tähelepanu ja üksikasjalikku kuulamist. Sellest pidi saama elu oluline osa, mitte üksnes tarbetu ilustus. ’Revolutsioon’ on sõna, mis ikka ja jälle Beethoveniga seoses kordub, tähistamaks mitte üksnes tema vaimustust Prantsuse revolutsiooni ideedest, vaid ka äkilist julget eneseväljendust ja uuendussoovi igal elualal, järgides oma sisimat impulssi. Loometöös võiks seda nimetada kõla ja rütmi kooslusest tekkivaks revolutsiooniks. Üks Beethoveni paljudest revolutsioonilistest uuendustest on see, et orkestris tõusevad vaskpillid keelpillide kõrval väärikale positsioonile, sümboliseerides vastuhakku ja metsikust. Õieti oli see Joseph Haydn, nimelt oma viimastes sümfooniates aastatel 1793–1795, kes võttis esimesena partituuris kasutusele puhkpillide topeltkoosseisu. Aristokraatlik publik polnud vaskpillide teravatest repliikidest erilises vaimustuses. Vaskpillid „paisutasid” kontserdipaigad suuremaks, sest nüüd vajati privaatruumide asemele suuri kontserdisaale. Puhkpillide topeltkoosseis, mis tõi kaasa kuulajate sekka paiskuvate detsibellide olulise kasvu,  olevat ka 1800. aastate kriitikuid kõvasti pahandanud.

Beethoveni kaasaegsete mälestuses oli kuulus geenius otsekohene, järsu ütlemisega ja kirglik inimene. Ta välimus polnud viisakalt öeldes just kiita: pikkust 1 meeter ja 62 cm, rõugearmiline nägu, juuksed korratult turris… Sõprade sõnul aga lisandus helilooja välisele kujule midagi hoopis olulisemat — ta oli äärmiselt karismaatiline, südamlik ja aval inimene ja kõigele lisaks hea huumorimeelega.

 

Ludwig van Beethoven ja Béla Bartók

Neid kahte on ühendanud tihe vaimne ja hingeline lähedus. Monograafia autor Júlia Szégeti on üks vähestest, kes on saanud kuulata pianist Bartóki live-esitust. Peaaegu iga oma soolokontserdi kavasse on Bartók lülitanud ka ühe Beethoveni sonaadi. Bartókit peeti omal ajal nii tema kodumaal kui välismaal kõige tõetruumaks Beethoveni interpreteerijaks. Kahjuks puuduvad Bartóki salvestused Beethoveni soolosonaatidest, aga Beethoveni „Kreutzeri sonaadist” on koostöös viiuldaja József Szigetiga ime läbi olemas plaat. Duo olevat esinenud 1950. aastate paiku Washingtonis Kongressi Raamatukogu saalis ja keegi olevat salvestanud nende esituse ühel 1980. aastate magnetofoni eelkäijal. Salvestis puhastati ja anti kolmkümmend viis aastat hiljem välja LPl. Kuulanud seda, mainib monograafia autor, et plaadiversioon oli ammu kuuldud elavast esitusest tohutult erinev, ja konstateerib fakti, et inimmälu ei suuda hetke kordumatut imet taasluua. Ometi on raamatu autor tänulik, et tehnikal on võime ehedat interpretatsiooni taas elule äratada. Bartóki-Szigeti „Kreutzeri sonaadi” tõlgendus olevat olnud tuline, aga kuidagi eriliselt ohjatud, nii et kirglikkus oli allutatud suure klassikameistri geniaalsusele.

Beethoveni klaverisonaadid olevat kõlanud Bartóki sõrmede all kirglikult ja samas iga detaili range korrastatuse konteksti asetades. Selles oli ikka ja jälle ehtsat beethovenlikku vormi lõhkumist ja korrastamist, purustamist ja ehitamist. Näilises pahupidipööratuses valitses piinlik kord. Bartók armastanud kõige rohkem Beethoveni Sonaati As-duur op. 110 ning mänginud seda nii, nagu oleks see tema enese isiklik pihtimus.

 

Beethoven ja Sibelius

Jean Sibeliuski on käesoleval aastal juubilarina tähelepanu all — tema sünnist möödub 155 aastat. Sibeliusel asetus kõige kõrgemale pjedestaalile alati Johann Sebastian Bach, see prioriteet oli vaieldamatu. Teisele kohale polevat ta osanud valida, kas Mozart või Beethoven… Sibeliuse suurepärase monograafia autor Santeri Levas, ühtlasi helilooja kunagine sekretär ja lähedane sõber väidab, et Beethoven pälvis Sibeliuse imetluse, aga Mozartit ta armastas. Mozarti Sümfoonia g-moll kulges punase lõngana läbi kogu Sibeliuse elu, ta olevat soovinud selle Finaali esitamist oma matustel. Mozarti Keelpillikvintetti g-moll (KW 516) armastas ta samuti. Ometi tõmbas Levas, pidades silmas Sibeliuse helikeelt, Mozarti asemel paralleeli hoopis Beethoveni jõulise stiiliga. Sibelius väitis ka ise, et järgis Beethoveni joont; möödapääsmatu sisemine sund, das Zwingende oli see, mis vallandas helilooja loomepalangu. Levas nimetab Beethovenit esimeseks, aga Sibeliust viimaseks romantikuks. Kumbki helilooja polnud n-ö puhast tõugu romantik, kuna nad olid sattunud kahe murrangulise ajajärgu vahele. Sibelius, kes imetles Beethoveni jõulist loome­energiat ja tema teoste eetilist sügavust, väljendab oma nördimust pärast ühe modernisti halvustavat arvamusavaldust Beethoveni kohta: „Mõelda vaid, nad ei mõista Beethoveni suurust! Beethoveni teostes on küll palju vigu, eriti sellest ajast, kui ta oli juba täielikult kurt, aga need teosed elavad!” Kuulus dirigent Wilhelm Furtwängler olevat võtnud Sibeliuselt lausa sõnad suust, kui kirjeldas Beethovenit oma raamatus „Die Weltgültigkeit Beethovens”. Furtwängler kirjutab: „Beethoveni teostes ilmneb tugevamalt kui teistel heliloojatel kõik see, mida ma nimetaksin seaduspärasuseks. Ta püüdleb rohkem kui keegi teine loodusseaduste, lõplikkuse, täiuslikkuse poole. Sealt pärinebki tema muusikale igiomane imepärane selgus ja loomulikkus. Beethoveni stiili lihtsus pole oma olemuselt sugugi naiivne lihtsus ega primitiivsus. See stiil ei püüdle efektsuse poole, nagu see ilmneb nii mõneski modernses teoses. Iialgi pole loodud muusikat, mis oleks kuulajale suunatud nii otseselt, siiralt, avameelselt, isegi (peaaegu) alasti kiskuvalt.”

Levas jätkab oma mõttekäiku Beethoveni kohta läbi Sibeliuse isiku. Beethoveni eluloost teame, et ta loometöö kulg oli vaevaline ning tema suurteoste motiivistik ning seesama teemade ühtaegu lihtsus ja monumentaalsus ei kukkunud talle kergelt sülle. Vastupidi, tema iga viimast kui teost võib iseloomustada kui maailmakõiksuse tihendatud väljendust. Piiritul hulgal segadust tekitavaid eluseiku ja kogemusi on helilooja raudse tahte mõjul transformeerunud tema loomingus selgeks struktuuriks, kirgastunud vormiks. See beethovenlik eriline selgus tähendab ühtlasi kõikide väliste abinõude hülgamist, mida tuleb kunstis ette sama sageli kui elus, sest ollakse ju sealgi kantud soovist end paremas valguses näidata ja võtta kasutusele kirevaid ilustusi, et teos paistaks suurem ja sügavam, kui ta tegelikult on. 

Sibelius meenutab oma Berliini-reisi, mil ta väisas sealset Kuninglikku Raamatukogu ja tutvus Beethoveni Üheksanda sümfoonia partituuriga, mis oli täis parandusi, mahakriipsutusi ja kustutamise jälgi. Sibelius nendib: „…polnud raske taibata, et selle loomine oli kui võitlus elu ja surma peale, võitlus Jumala tahte vastu.” Raamatu „Beethoven and the French Revolution” autor, katoliku preester Noli tõi ära Beethoveni maailma muutvad, radikaalsed vaated. Beethoveni inimlikud nõrkused ja kõike muud kui tervislikud eluviisid lähendasid teda Sibeliusele. Viimane, olles olnud läbi kogu elu kirglik sigarite suitsetaja (v.a ehk viimased kümme aastat) mainis elu lõpupoole: „Kõik need arstid, kes palusid mul sigarite suitsetamine viivitamatult lõpetada, on juba ammuilma enne mind ära surnud.”

 

Beethoven isolatsioonis

Dirigent Markus Theinerti arvates huvitutakse meie kaasajal vähe Beethovenist inimesena, tema raskuste ja ahistatuse tagamaadest õukonnas, tema teisiti olemisest. Haiguse süvenedes tõmbub ta üksindusse ja teeb midagi esmapilgul ilmvõimatut — loob kompleksseid muusikateoseid, olles ise täielikult kurt. Beethoveni surmaeelsed sõnad olevat kõlanud nõnda: „Im Himmel werde ich hören!” („Taevas hakkan ma jälle kuulma!”).

1808. aastal oli helilooja ja viiuldaja Louis Spohr saanud Bonnis küllakutse Beethoveni juurde, nimelt kuulama proovi, kus autor esitas oma Klaveri­triot nr 1, D-duur op. 70 alapealkirjaga „Kummitus”.

Spohr meenutab seda erilist külaskäiku ja kirjutab: „See polnud sugugi  rõõmustav kogemus. Esiteks oli klaver hirmsasti häälest ära, mis aga Beethovenit põrmugi ei häirinud, kuna tema lihtsalt ei kuulnud seda. Tema kunagisest, imetlust äratanud briljantsest sõrmetehnikast polnud enam suurt midagi järel. Vaene kurt mees peksis kiired käigud peoga „klimpi”, nii et partituurita kuulaja ei saanud enam suurt midagi aru, kust põhimeloodiat leida. Olin seda tragöödiat nähes sügavalt vapustatud. Mõistsin ühtäkki Beethoveni rusutud oleku tagamaid.”

Dirigent Markus Theinert väidab, et tänapäeval Beethoveni põhihittideks peetud „Eliisele” ja 9. sümfoonia pole sugugi tema parimad teosed ja näitavad hoopiski tänase massikuulaja maitse devalvatsiooni. Beethoveni tõelised šedöövrid on tema arvates tagaplaanile jäänud ja selle põhjuseks olevat 21. sajandi inimese kuulamisharjumuste muutus, nende mandumine, sest komplekssemat vormi ja tihedamat faktuuri ei suudeta enam vastu võtta. Seetõttu tajume me Beethoveni teoseid üsna piiratult.

 

Tulevikumuusika

Beethoven on läbi aegade inspireerinud paljusid loojanatuure. 1956. aastal lõi Chuck Berry laulu „Roll over Beethoven”, mis tekitas klassikalise muusika austajate hulgas suurt pahameelt. Peale rokklaulu kahtlase pealkirja põhjustas teatud osa üldsuse nördimust ka asjaolu, et mustanahaline kirjutab „valgete muusikakultuuri” iidolist, pakkudes Beethovenile n-ö sinasõprust. Berry plaan oli ometi süütu ja mõeldud kummardusena Beethovenile.

Käesoleval aastal lõi hispaania helilooja Ferrer Ferrani teose „El Brillo del Fénix”, sümfoonilise laulu lootusele. Sama loo, õigemini ka teiste heliloojate teoseid hõlmava kollaažiliku kava esmaesitus toimus käesoleva aasta 22. augustil Argamsilla de Alba härjavõitluse areenil. Kontserdi teemaks oli praegu möllava pandeemia lugu. See on lahkunute mälestamine, aga ka austusavaldus ennastsalgavatele meditsiinitöötajatele. Teos algab luust ja lihast läbi lõikava appikarjega. Kõnealusel kontserdil kõlas ka Beethoveni surmahõnguline „Wiegenlied”.

Teatavatel põhjustel ei kulmineeru selle aasta detsembri mälestuspidustused suure sakslase auks planeeritud mõõtmeteni, aga nii kaalukat juubelit võib ju tähistada ka aasta hiljem. Nõnda arvab nii mõnigi juhtiv optimististlik muusikaprodutsent. Samas,  emotsionaalne isolatsioon, äratõugatus on just praegu valusalt aktuaalne ja suhestub Beethoveni saatusega. Nii arvab ka Pariisi Filharmoonia saalis toimuva kaaluka kontserdi eel dirigent Marin Alsop (Mezzo TV, kontsert 9. X 2020). Marin Alsopi käe all mängis sel õhtul Orchestre de Paris; kavas olid Beethoveni Klaverikontsert nr 1, C-duur op. 15 ja Dmit­ri Šostakovitši 5. sümfoonia d-moll op. 47, soleeris gruusia pianist Khatia Buniatishvili. „Millest selline kavavalik?” küsis telereporter Alsopilt. Vastus kõlas: „Beethoven tundis oma elus valusaid kannatusi, ta oleks otsekui inimkannatuste sümbol. Ta elas teravalt üle oma kurdistumist, koges suurt isoleeritust ja teadmatust tuleviku suhtes. Tema 1. klaverikontsert on selles meeleolus loodud. Inimkonna ette on meie kaasajal, mil valitseb majanduskriis ning töötute hulk ja ebakindlus kasvavad, kerkinud samalaadsed põletavad küsimused: Kuhu me teel oleme? Mis meist saab?”

Veel valusamalt mõjus aga samuti Mezzo kanalilt nähtud muusikafilm „PLAN. B” (režissöör Sergey Nurmamed), kesksel kohal koor ja orkester Musicaæterna koos oma noore dirigendi Teodor Currentzisega. Filmis võis näha lühikaadreid inimtühjadest Euroopa metropolidest, looduskatastroofidest, prügilaviinidest, vägivallast, jäämägede sulamisest Antarktikas, ohjeldamatust poodlemisest, õgardlusest, laikimistest, tornaadodest, sõjategevusest, metsatulekahjudest jne, mis vahelduvad repliikidega eneseisolatsioonis muusikutelt, kes ei saanud Currentzise orkestri ja kooriga ühineda kontserdireisiks Peterburi. Nende koostöös vene instrumentalistidega sai siiski teoks Beethoveni 9. sümfoonia videosalvestus. See teostati audiovisuaalselt, keskaja surmatantsuteemaliste maalide ja gravüüride taustal, aga ka Peter Sellarsi, Roberto Castellucci, Helmut Lachenmanni jpt monoloogidega ülemaailmsest pandeemiast tingitud isolatsiooni teemal. Mis jäi filmist tervikuna kõlama? Looduse väärkohtlemise tagajärg on meil nüüd käes ja universum hüüab inimkonnale: „Olete ületanud piiri! Stopp!” Peter Sellarsilt jäid meelde kaalukad sõnad: „Praegu on käes ajalooline hetk, mil meie planeet kõnetab kogu tsivilisatsiooni, mil meil palutakse vaikida, süveneda inimsuhetesse, süveneda enesesse, õppida elama vaikselt ja lihtsalt.” Sellars leiab, et tegelikult on muusikutele isolatsiooni vaja ning et see on omamoodi privileeg, mis annab võimaluse jääda vaikseks, minna oma hingesügavustesse, leida uus elu allikas, unustada rööp­rähklemine ja hüperaktiivne hullus. Filmi põhisõnumina jäi meelde idee, et algamas on uus ajastu ning tee selleni läheb läbi meie kõigi elu. Kunst on haavatav, nii nagu inimenegi, ja ometi me saame kõigest sellest üle, sest ilu on energia ja kunst samuti.

Meil ei jää muud üle, kui uskuda tuhast tõusnud fööniksi lugu ja fakti, et praegusel ajahetkel vajame kunsti rohkem kui kunagi varem ning et muusika saab meist igaühele eluliseks vajaduseks, nii nagu oli kunagi Beethoveni südamesoov.

 

Kasutatud kirjandus:

Alfred Einstein 1980. Grösse in der Musik. Bärenreiter Verlag

Júlia Székely 1988. Õpetaja Bartók. Tallinn: Eesti Raamat.

Santeri Levas 1986. Jean Sibelius — muistelma suuresta ihmisesta. WSOY.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist