OJA-PÄÄRU LÄHETAMINE

Tõsieluline fantaasiafilm kolmes vaatuses koos peo ja puändiga

RENE SATSI

I

Dublin. Aasta lõpupoole. On õhtu. Pimeduses ringi hiiliv tuuleõhk sunnib järjekindlalt tänavatel tõttavaid inimesi jope kraed kergitama ja teeb nii mõnelgi silmad kergelt vesiseks. Tõsi, palju just inimesi väljas ei ole. Liiguvad vaid mõned üksikud. Mõni aeg tagasi üle maa ja mere tulnud katk on teinud oma tööd hästi ja põhjalikult. Oleme korralikult ära hirmutatud, oleme haiged, oleme liimist lahti, oleme skeptilised. Istume (või siis lebame) kodus. Naerame ja naeratame küll veel, kuid kindlasti vähem kui enne. Irvitame eriti kõvasti, kui meenutame hetke, mil viimati soovisime üksteisele pahaaimamatult head uut aastat.

 

Üle maa ja mere on tuulega lükatud Iiri­maa pealinna ka Pääru. Tema aga ei leba ega istu kodus. Oh ei, tema kössitab parasjagu hoopis Dublini linnavalitsuse peahoone ees, külma trepi teisel astmel. Pääru silmad on kurvad (lähiplaan), ta ei taha siin olla. Ta on saadetud kurjade jõudude, ilusate ja rikaste poolt siia tegema tööd, millest ta veel rääkida ei saa, kuigi tahaks. Hirmsasti tahaks. Loomulikult käib jutt filmitööst, näitlemisest, milles peitub Pääru ilmatu talent, mis annab talle tiivad. Loomulikult on saladuskatte all valmivas filmis mehel ühel hetkel käes kirves, mille ta seina kinni lööb. Aga ülejäänu osas peab uudishimulik kinopublik kahjuks praegu veel pimedusse jääma.

Abipalve välismaal elavatele kaasmaalastele on välja saadetud: kas saaks rääkida eesti keelt? Nii väga tahaks, tõesti tahaks. Juba mitu kuud ei ole Pääru kuulnud emakeele nauditavat kõla. Olukorra teeb veel hullemaks see, et kaaskannatajatega, töökaaslastega on keelatud vabal ajal suhelda. Katku aeg — enamusel on raske, mitte ainult lihtsal inimesel. Ka suured näitlejad kannatavad.

 

Nüüd, esimeses stseenis on Pääru kössi vajunud, suurte sammaste vahel, ja ootab mind. Olen otsustanud omakandimeest toetada. Noid tuleb ikka aeg-ajalt aidata, eriti kui abikäe ulatamine on lihtne. Ainukene ülesanne: räägi eesti keeles. Räägi midagi. Ükskõik mida. Lihtne ju.

 

Kui korraks natukene ajas tagasi minna, siis tõtt-öelda langes Pääru ära juba mõni hetk enne trepile jõudmist, enne kui film algas, üle-tee-apteegis, kus ta asjatult palus unerohtu, mida Dublini usaldamatu apteeker talle rangelt keelas. Päärul oli isegi retsept varuks. Küll ta lehvitas sellega, küll palus. Vedas retseptil näpuga järge. Miski ei aidanud. Kalestunud apteeker jäi endale kindlaks nagu söetükk. „Ei saa rohtu!” Pääru tahtis öösel magada — kas hästi või halvasti, see ei olnud isegi enam tähtis. Ta ei olnud kaua aega maganud. Hinges kriipis lihtsalt nii kohutavalt, et uni ei tahtnud ligi tulla, isegi uudistama mitte. (Kunsti huvides lisame filmis apteekrile saba ja sarved ning katkise kuldhamba.)

„See seal apteegis oli minu elu üks hullemaid hetki, võib-olla isegi kõige hullem,” pihib Pääru hiljem tumedasse taevasse vaadates.

Siis aga hüüab lahendus tulles. Stsenaariumis toimub ootamatu pööre. Saame unerohtu osta otse keset tänavat, sõbraliku iiri narkodiileri käest. „Minu käest saab kõike, helistage!” julgustab ta end minekule sättides ja jalgratta selga istudes. Selle loo peategelane kostab kindlameelselt vastu, et tal ei lähe seda „kõike” vaja. „Helistage ikka!” lehvitab diiler leplikult ja ongi läinud.

 

Ma tean teed siin pimeduses, siin tuulises Dublinis. Läheme, jalutame.

„Kuhupoole jääb põhi, kuhu lõuna?” küsib Pääru.

„Räägime äkki armastusest üleüldiselt,” pakun mina.

„Ma ei taha kõnelda millestki, millest ma veel piisavalt palju ei tea,” arvab Pääru, „räägime hoopis igatsusest. Ja üksindusest. Nendest asjadest tean ma nüüd piisavalt.”

Me jalutame kaua. Ilm on nagu Pääru meeleolu.

 

II

Kortermaja elutuba. Pääru on tulnud külla, sööb kahe suupoolega lauale pandud kodust toitu ja demonstreerib palumise peale lahkelt, kuidas ta matkiks kaamera ees ühe või teise maa aktsenti. Šoti aktsent toob suust välja natuke toitu, india aktsendi peale naerame abikaasaga lõbustatult. „Issand, see on ju nii ehtne!”

 

Aega on trepi peal kurvastamisest möödunud nädala ringis. Kas mehe hing on tervemaks saanud? Mida ta vahepeal teinud on? Kuidas enesega toime tulnud? Tuleb uurida, välja selgitada, loota parimat.

Aga söö enne ikka rahulikult lõpuni! Söö rahulikult ja alles siis räägime.

Kallatagu välja džinn ja toonik! Kultuursete inimeste jook! Sidrunit võib ka sisse pigistada, aga ei pea. Peagi selgub, et Pääru on vahepeal maganud. On isukalt söönud. Jõusaalis käinud. On jalutanud ja elu üle järele mõelnud. Ta meenutab Tõnu Õnnepalu: „Tõnul oli raamat sellest, kuidas ta ennast Vilsandile elama sättis ja majakavaht Markus ütles, et eks neid talvel tulijaid ole ennegi nähtud; tullakse ja ollakse kuni esimese raskuseni. Õnnepalule oli see lause ootamatut jõudu andnud. Ja temas tekkis jonn.”

 

Jonniga kallame klaasidesse veel ja veel džinni. Käesolevast stseenist aktiivselt osa võttev ja inglise keelt kõnelev Justyna pärib Päärult aru: „Ütle, kas sa oled Eestis populaarne?” „I am fine,” ohkab Pääru, „I am doing fine in Estonia.

Džinn ja toonik. Ja siis veel üks.

„Terviseks!”, „Cheers!

„Ei, Eestis ei kilka keegi tänaval, kui mind ära tunneb. Seal ollakse pigem nii, et: no mida ma poest täna ostan?; ostan pirne, jah pirne; mis veel tähtsat teha… ahhaa, näe, seal on Pääru Oja, jah, ostan vist kõrvitsa ka…”

 

Pääru on kirjutanud luuletuse. Loeb selle ette. Üksildus ja hinge kammitsevad tunded on pannud mehe luuletama. Luuletus on hea ja mõjus.

Meie filmis seda luuletust ette ei loeta, see lõigatakse postproduktsioonis välja. Isiklikud põhjused. Pääru isiklikud põhjused, võib-olla ta selgitab neid hiljem, kui filmile peaks järgnema teine osa.

 

Džinn ja toonik. („Mul on seda täna tõesti vaja.” — P. O.)

 

Pääru avaldab arvamust Eesti kultuuriministri kohta; teatab siis, et toit oli parem kui tihtipeale restoranis; nendib ennast peeglist silmitsedes, et ta näeb oma musklites „täitsa hea välja”, ja pärib siis energiliselt, kas meil kodus kitarr on. Kamandab: antagu kitarr kohe talle! Tundub, et peategelasele hakkab laul peale tikkuma.

 

„Pääru, kas sa tead, kes on Beyonce?”

„Ma tean, aga ma ei tea ühtegi lugu. Ma ei tea üldse popmuusikast midagi. Ja ei tahagi teada!”

 

Me asendame kitarri (mida rekvisiitide hulgas ei olnud) akordionilaadse instrumendiga ja lisame boonusena juurde vasest trummi. Akordionilaadse eseme vastu kaotab Pääru kiiresti  huvi nagu kass uue mänguasja vastu, kuid jääb trummi peksma peaaegu terveks õhtuks. „Üks-kaks!” hõikab ta ja kutsub meid kaasa lärmi tegema. „TAKTIMÕÕT, ÜKS-KAKS!” Käivad paugud, vastu lauda ja vastu trummi.
Justyna võtab kutse vastu ja liitub muusika tegemisega, mis täna ei meenuta isegi mitte kaugelt Pääru tavalisi hingestatud kontserte. Aga ka olukord on teine. Iirimaale tööle lähetatud Pääru meeleolu on teistsugune selle Pääru omast, kes valges triiksärgis rahva rõõmuks kitarri tinistab.

 

Mul hakkab naabrite pärast mure, kuid teen südame kõvaks: nad peavad aru saama, et meil on võtteplats ja me jäädvustame kultuuri ja ühe eesti kultuuriinimese olulisi hetki tema eluteel. See muusika siin, see on teraapia. Palun, kui vaja, nimetage meie fantaasiafilm ümber meelelahutuslikuks muusikaliseks filmiks, kui see peaks aitama!

Järsku hakkab näitlejal aga kiire, siinsamas külalistetoas magamisest ei ole enam juttugi! Stsenaariumisse on tekkinud ootamatu pööre. Tal on kohe vaja koju saada! Oma tühja ajutisse koju, kus olla üksi oma süngete mõtetega.

Näib, et piinav meeleolu ja äng on uuesti, vaatamata isegi džinnile ja toonikule (või just selle tõttu? — las vaataja otsustab) sisse murdnud.

 

Lähen õue kaasa, saatma. Maja ees ütleb Pääru viisakalt: „Oota palun natuke!” ja öögib kolm minutit suurde lillepotti, kus kasvab väike palm. „Kuhupoole jääb põhi, kuhu lõuna?” küsib ta siis, pühib suu puhtaks ja me läheme koos suure tee äärde, kus voorivad autod.

Aitan näitlejal püüda tänavalt takso ja panen araablase välimusega juhile rangelt südamele, et ta kalli vara kindlasti soovitud sihtpunkti kohale toimetaks — kolmas vaatus vajab ju veel üles võtmist, see kõik ei saa ometi lõppeda lillepotti oksendamisega!

 

III

Sild üle kanali. Päevane aeg. Rahvast liigub, tuult ei ole. Inimmassi seest paistab rõõmsaid nägusid. Ootan
kannatlikult Päärut; ootan nagu ootaksin Godot’d. Ta on võtmed oma korterisse sisse lukustanud. Pääru ootab mingit meest, mina omakorda Päärut. Dublinis tuleb tihtipeale erinevatel põhjustel kaua oodata. (Üldplaan kahekordsetest bussidest, luikedest ja partidest kanali ääres. Helge meeleolu. Lähedalt möödub rattur, kes vilistab jõululaulu viisi.)

 

Näitleja saabub. Joviaalne näoilme, reibas samm. Laseb puusalt: „Tead, ma taipasin, et ma hakkan seda kohta siin igatsema. Dublinit. Ma olen alati lõpuks neid kohti igatsema hakanud, kus ma olen olnud. Alati. Ma tean seda nüüd juba ette!”

„Hoolimata kõigest negatiivsest?” — Ta noogutab.

„Hoolimata siinsest läbi elatud üksindusest?” — Ta noogutab uuesti.

„Seda selgust, mida see ääretult julm üksindus siin minuga on teinud, seda ma kindlasti jõuan elus veel taga igatseda. Üksiolemises peitub see talumatu kergus, nagu vist öeldakse. Kui sind pannakse sellisesse olukorda ja sa sealt läbi tuled, siis saadki lõpuks endaga sõbraks. Mul on tunne, et ma olen siin omandanud mingisugused põhitõed, mille järgi ma tahaksin elada, aga ilmselt elu elades need jälle hägustuvad ja muidugi muutuvad…”

 

Sügisesed lehed kleepuvad kangekaelselt meie jalanõude külge. Me jalutame jälle. Sihitult. „Kuhupoole jääb põhi, kuhu lõuna?” küsib Pääru ainult, vahepeal erksalt ringi vaadates.

„Kui ma enne siin linnas olin, eelmisel aastal, siis ei leidnud ma küll rõõmu ja rahu, aga igatsema hakkasin ikka,” pajatab ta. (Räägib otse kaamerasse, toon reibas-mõtlik.)  „Nüüd, kui siia tulin, siis esimese asjana otsustasin kõik need kohad üle vaadata, mida ma juba teadsin, aga kõik on muutunud, jah, kõik on muutunud… Ega ka see kivi, kohas, kus ma praegu Eestis elan, ei ole enam see, kui ma tagasi lähen. Kõik muutub.”

 

Muidugi kõik muutub! Nendin kergendusega, et ka Pääru on viimaks muutunud palju rõõmsamaks. Temasse on tekkinud see ehe särts, mida oleme korduvalt näinud temast kiirgamas nii teatrilaval kui ka teleekraanil. Pääru on end Dublini ebamugavast haardest lahti raputanud, kuid pugenud siis ringiga tagasi sellesama, hetkel küll külma ja talvest natuke kollakaks muutunud linna rüppe ja seal ennast mõnusalt rõngasse keeranud.

 

„Nüüd olen ma leidnud paigad, kus ma olen tundnud rõõmu ja rahu ja kuhu ma hakkan tagasi igatsema.” Ta mõlgutab meelt. „Ja siis käis korra mul peast läbi mõte — ma ei tea, kas see on tõsi, aga selline mõte tekkis —, et äkki, kui me igatseme kedagi, siis me ei igatsegi konkreetselt seda kedagi, vaid kohti ja olukordi, mis selle kellegagi seotud on… Me igatseme seda tunnet meie endi sees… See tunne ja koht on omavahel seotud.”

Näitleja muigab, teeb pausi. „Mu mõtted on võib-olla natuke segased, aga midagi siin kindlasti on!”

 

„Ma olen palju paremas kohas, võrreldes selle päevaga, mil sa mind kohtasid,” avaldab ta veel ja naeratab jälle omaette, peaaegu et kõlavalt.

Pääru on saanud valgustuse, vähemalt niimoodi paistab sel hetkel publikule.

 

*

Õhus on sooja leiva hõngu. Me kooserdame veel mõnda aega mööda Dublini kräämas tänavaid, kuni minu peas hakkab vaevukuuldavalt mängima muusika ja ühel hetkel kõlab kõrvus ka „Casablanca” lõpulause. See jääb publikule siiski hoomamatuks.

 

LÕPP

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon