ÄRME PANE JALGA TAHA
Märts, 2021„Süsteem” on üks salakaval mõiste. Pole sel ei selget lõppu ega algust ja seepärast on kerge selle taha varjuda, kui õhku kerkivad keerulised küsimused. Näiteks teatrisüsteemi kohta. Näiteks: kes ütleb, millised tekstid muutuvad lavastusteks, ja otsustab selle üle, kui kaua neid mängitakse? Kelle otsustada on see, millised teatrid või teatritegijad on kõige paremad? Kes juhib teatrite ellujäämist? Kas tegelikuks otsustajaks on publik, teatridirektorid, lavastajad jt teatritegijad, kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital või keegi muu? Need küsimused võivad esmapilgul tunduda naiivsed ja liiga lihtsad, aga kui hakata neile otsima lõplikku vastust, võib otsima jäädagi. Seetõttu võib vastata, et kõike dikteerib süsteem. Aga kas süsteem vormib meid või vormime meie süsteemi? Kultuuriteooriates on siinkohal erinevaid arvamusi. On teoreetikuid, kes arvavad, et inimesed toimivad süsteemis ja neil ei ole võimalik sellest välja astuda, aga on ka neid, kes usuvad, et süsteemi on võimalik proovile panna ja muuta.1 Kuidas poliitikud ja muud võimukandjad kultuuripoliitikat ajavad, näitab aeg. Käesolevas kirjatükis püüan aga mõtestada iseend kui teatritegijat osana teatrisüsteemist.
Eesti teatrisüsteemi alustalad on püsinud aastakümneid, elanud üle nii nõukogude võimu kui Nõukogude Liidu lagunemise. Olud aga muutuvad. Vabakutselisi etenduskunstnikke tuleb igal aastal juurde. Tekib teatreid, rühmitusi, projekte ja pilt muutub üha kirjumaks. Pierre Bourdieu’le toetudes ütlen, et kui tahame muuta maailma, peame muutma seda, kuidas maailma luuakse.2 Ilmselgelt ei ole võimalik üksikisikul teha sellisel tasandil muutusi. Aga milline võim on üksikul ja mida saab üksik teha?
Antonio Gramsci ütleb, et iga indiviid on intellektuaal selles mõttes, et kõigil on intellekt, mida nad igapäevaselt kasutavad. Igaühel on oma maitse, moraal ja kontseptsioon maailmast, mille kaudu ta maailma panustab ja seeläbi seda ka muudab. Seepärast võib öelda, et kõigil inimestel on võime oma igapäevaste valikute, tegude, sõnade jm abil muuta maailma, milles me elame. Gramsci kasutab oma intellektuaalideteoorias seda mõistet aga nende kohta, kellel on kindel sotsiaalne funktsioon just seetõttu, et nad on intellektuaalid. Ta jagab intellektuaalid kaheks: „traditsioonilised” intellektuaalid ja „orgaanilised” intellektuaalid. Traditsiooniliste intellektuaalide alla kuuluvad konkreetsete ühiskonnaklasside kesksed inimesed, näiteks arstid, õpetajad, juristid, aga ka kunstnikud. Need inimesed juhivad ja suunavad konkreetse klassi teadlikkust ja hoiakuid ühiskonna suhtes. Seega on kõik etenduskunstnikud, teatrite juhid, kriitikud jt, kelle jaoks teater on igapäevane professioon, „traditsioonilised” intellektuaalid. „Orgaanilised” intellektuaalid on aga need, kes sotsiaalseid klasse organiseerivad, ehk need, kellel on juriidiline võim. Eesti teatriväljal võiksid nendeks olla siis kultuuriministeeriumi ametnikud, aga ka Eesti Kultuurkapitali töötajad jt. Orgaanilised intellektuaalid teostavad seaduste abil juriidilist võimu ning traditsioonilised intellektuaalid on justkui vahendajad sotsiaalse grupi ja orgaaniliste intellektuaalide vahel. Oluline on kahe grupi intellektuaalide samaaegne areng ja koostöö.3 Mulle näib aga, et Eestis nende kahe grupi vaheline koostöö lonkab. Kui hiljuti tõsteti projekti- ja väiketeatrite (kauaoodatud) rahastust, siis rahast ilma jäänud Vana Baskini Teater pöördus kultuuriministeeriumi vastu lausa kohtusse. Samas on Eesti kriisiaegset kultuurielu nimetatud muude lähiriikidega võrreldes lausa oaasiks, kuna riik on üritanud kultuuriasutusi võimalikult palju lahti hoida. Samuti on tänuväärne vabakutseliste kriisipakett, mis avas silmad ses osas, kui palju on meil üldse aktiivseid vabakutselisi kunstnikke, ning kuuldavasti tegeldakse juba loomeinimeste seadusandliku baasi ümbermõtestamisega.4 Kriisiaeg pakub võimalusi muutusteks ja asjade ümbermõtlemiseks. Kõigi silmad on hetkel orgaaniliste intellektuaalide peal, aga ehk on just praegu parim aeg vaadata üksteisele otsa — traditsioonilised intellektuaalid.
Traditsiooniliste intellektuaalide grupp jaguneb üldjuhul kaheks leeriks. Erinevatel (enamasti raha jagamise) teemadel kõneldes vastandatakse riiklikult rahastatud sihtasutusi ning era- ja väiketeatreid. Kuigi inimesed rööprähklevad nende asutuste vahel, st teevad tööd nii riigi-, era- kui ka projektiteatrites, ei taha vastandus kahe pooluse vahel kaduda. Koos vaadatakse kultuuriministeeriumi ehk meie orgaaniliste intellektuaalide poole: mida teha, kuidas edasi minna? Üheseid vastuseid on aga keeruline anda. Nii põrgatatakse pall tagasi ja väga kerge on jõuda ringmänguni, kus pall veereb ühelt teisele. Võib juhtuda, et pall veeretatakse hoopis publiku õuele. See tähendab, et oma tegusid põhjendatakse sellega, et see on see, mida „publik tahab”, „publik nõuab”, „publik ootab” või „publik vajab”, sest teatrit tehakse ju ikkagi maksumaksja raha eest. Juhan Kivirähk viis 2016. aastal läbi küll põhjaliku uuringu selle kohta, mida „publik tahab ja ootab”5, aga Gramsci teooriate järgi ei ole nende tulemustega suurt midagi teha. Gramsci ütleb, et sellistel „lihtrahva” inimkooslustel ei kujune välja oma intellektuaale, kes midagi suunavad, mõtlevad või arvavad. Küll aga võib selle nn lihtrahva hulgas olla oma sotsiaalse grupi intellektuaale, kes kujundavad arvamusi konkreetses sotsiaalses grupis. Tõsi on see, et nad kindlasti mõjutavad teatrivälja intellektuaale, aga kui me läheme sellest väljast välja ja hakkame otsima seoseid erinevate sotsiaalsete gruppide vahel, läheb see analüüs väga pikaks ja keeruliseks ning suure tõenäosusega võib jõuda selleni, et kõik mõjutavad kõiki, ja see ei vii meid kuigi kaugele. Seepärast tahan püsida teatrivälja sees. Gramsci ütleb, et arengud ja muutused intellektuaalide hulgas lükkavad käima ka arengud massides. Seega võiks ju öelda, et muutused teatrivälja traditsiooniliste intellektuaalide hulgas kutsuvad esile muutusi kogu teatriväljal ning edasi ilmselt ka teatriväljaga seonduvates sotsiaalsetes gruppides ja nende intellektuaalides. Muutused traditsioonilistes intellektuaalides ja nendega seonduvates inimkooslustes (ka publikus) mõjutavad lõpuks potentsiaalselt ka välja orgaanilisi intellektuaale.
Vaidlused raha üle ei lõpe ilmselt kunagi. Alati on seda kusagil liiga vähe. Sellistel puhkudel tavatsetakse küsida, mis probleemi me lahendame ja mis probleemi lahendaks raha ümberjagamine. Ma olen nõus, et suures plaanis ei lahendaks see mitte midagi. Usun, et vastused eespool esitatud küsimustele peituvad mujal kui rahas. Kaks aastat tagasi nendel teemadel kõneldes ütles Eesti Draamateatri direktor Rein Oja, et muutused peaksid toimuma süsteemis ja need muutused peaksid tulema seestpoolt.6 See mõte vastab ka Gramsci teooriale, et intellektuaalid on need, kes kutsuvad esile edasisi muutusi. Rein Oja arvab aga, et just riigiteatrite baasil loodud suured sihtasutused on Eesti teatrisüsteemi tugevus ja kunstiline vundament, ning ta ei ole nõus sellest süsteemist lahti laskma. Selles vestluses Ojale oponeerinud Kinoteatri eestvedaja Paul Piik seevastu usub, et kui on olemas inimesed, kes tahavad muutusi ja suudavad neid ka ellu viia, on neil reaalsuses need võimalused olemas. Pierre Bourdieu ütleb, et kultuuritootmisväljal toimub alati võimuvõitlus. Iga uus grupp, indiviid, lavastus, tekst vms kujundab ümber suhted teatrivälja agentide vahel. See, mis on moes, mis on klassika ja kelle kasuks
langeb kaalukauss, on pidevas muutumises. Ma ei väida, et peaksime hakkama riigiteatreid laiali saatma, nii nagu nõukogude võimu langedes saadeti laiali kolhoosid, aga ma usun, et senises toimimisviisis oleks vaja muutusi. Ka viidatud vestluses puudutati põgusalt ideed, et teatrid võiksid muutuda etenduskunstide keskuseks. Võib-olla peituvad siin need küsimused ja probleemid, mida lahendada. Muutused ei pea toimuma revolutsioonina ja samas ei pea iga muutust nägema kui revolutsiooni. Ja kas aeg ei ole meile mitte kätte mänginud parimaid tingimusi muutuste elluviimiseks? Orgaanilised intellektuaalid on olude sunnil pidanud otsa vaatama seaduste kitsaskohtadele ja asunud probleemidega tegelema. Selle näiteks võiks olla Praxise uuring „Vabakutselised loovisikud, nende majanduslikud toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus”. Veel enam, poliitikamaastikul tegeldakse kultuuri defineerimisega ja Maria-Kristiina Soomre kutsus selgesõnaliselt loomeisikuid üles infot jagama7 — aga mida on meil öelda? Kuidas meie, traditsioonilised intellektuaalid, Eesti kultuuri ja teatrit defineerime ning tulevikus näeme? Olen nõus teoreetikutega, kes arvavad, et süsteemi on võimalik proovile panna ja muuta, ning usun, et Eesti teatriväljal on olemas inimesed, kes on selleks võimelised. Ärme pane neile jalga taha, vaid astume ühte sammu.
MARI ANTON
MARI ANTON (snd 15. IV 1993) lõpetas 2019. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja ja näitlejana ning jätkab õpinguid Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja filosoofia magistrantuuris. On loonud lavastusi TÜVKAs ja Rakvere teatris.
Viited:
1 Clarissa Hayward; Steven Lukes 2008. Nobody to shoot? Power, structure, and agency: A dialogue. Journal of Power, vol 1, lk 5–20.
2 Pierre Bourdieu 1989. Space and Symbolic Power. Sociological Theory, vol 7, lk 14–25;
Pierre Bourdieu 1993. The Field of cultural production: The Economic World Reversed. New York: Columbia University Press, lk 28–73.
3 Antonia Gramsci 1999. Selections from the Prison Notebooks. Quentin Hoare, Geoffrey Nowell Smith (toim.), London: ElecBook.
4 Tõnis Lukas 2020. „Kultuuriasutustele tuleb kriisipakett nagu kevadel”. Esimene stuudio. ERRi portaal 24. XI. — https://www.err.ee/1162873/lukas-kultuuriasutustele-tuleb-kriisipakett-nagu-kevadel
5 Juhan Kivirähk 2016. Teatri positsioon ja roll ühiskonnas. Eesti Etendusasutuste Liit. Eesti Teatriliit. — http://www.eeteal.ee/sisu/326_1129Teatri_Poisytsioon.pdf
6 Reporteritund 2019. Teatrite Rahastamine. Vikerraadio, 26. II. —https://vikerraadio.err.ee/910033/ reporteritund-teatrite-rahastamine/905846
7 Airi Triisberg 2021. Kuidas vabakutseliste loometoetus koroonakriisile vastu peab? — Sirp 19. II. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kuidas-vabakutseliste-loometoetus-koroonakriisile-vastu-peab/
