KEELEÕENDUS JA ABSURDIKIRURGIA
Märts, 2021„ÜLT”. Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd. Valguskujundajad: Renate Keerd, Madis Kirkmann. Mängivad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin ja Sander Roosimägi. Esietendus 2. II 2021 Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.
Lavastaja Renate Keerd veebruaris 2021. Harri Rospu foto
Austria füüsik ja filosoof Ernst Mach kirjutab juba 19. sajandi lõpul: „Aeg on pigem üldistus, milleni me jõuame, tunnistades asjade muutumist…” (Mach 1908: 238) Omades kultuurilist pagasit ja üldistusvõimet, pole inimliigi esindajal keeruline jõuda sellisele järeldusele, kontseptualiseerida muutust ajana. Kuid muutus ise, saamine ja teiseks saamine on nii põhimõttelised nähtused, et neid tunnistab mingis vormis vist kogu orgaanika, olenemata üldistamise võimekusest või tasemest. Eesti Noorsooteatri lavastus „ÜLT” on võtnud uurida muutust veel laiemas plaanis kui lugupeetud akadeemik üle saja aasta tagasi ning sellisena on lavastusel eksistentsiaalne tähtsus. Selle põhimõttelisuse käsitlemine, mida muutus esindab, annab võimaluse minna kunstiliselt kõige lähemale olemise ja saamise tuumale ja, nagu selgub, just nimelt läbi ufokarva hõbevalge, zoofüütiliste põimlemiste, kaltsukarusselli või kärgkägardumiste.
Esialgu tundub, et parima viisi muutuse käsitlemiseks võiks pakkuda ontoloogia, millel on olemas vajalik kontseptuaalne inventar selle töö tegemiseks päris aegade algusest, ent kohe, kui uurimus peaks väljuma kirjeldavast faasist ja saavutama oma metafüüsilise raskusjõu, tabab mõtlemist kimbatus. Nimelt, esitletud muutuse toime kulgeb olemise kõige põhimõttelisemaid kihte pidi ega allu lihtsale liigitamise toimingule, mis on olnud ontoloogia üks põhitööriistu. Teaduslikus vaimus ja meelevaldseltki võiks ehk pakkuda silte lavalt nähtavale, kuid see ei aitaks esitletut täpsemini mõista või jõuda sellest arusaamisele kuidagi lähemale.
Kuidas siis käsitleda seda põhimõttelist muutust, mis keelde ei ulatu? Lavastuse „ÜLT” teravik osutab tõigale, et ehkki ontoloogiaid on läbi aegade koostatud mitmeti, ei sisene lavastuse ürgselt toores muutuslikkus ontoloogia mõistete ruumi ning annab sellega kogu Lääne-Euroopa ja antiigi ontoloogiast arusaamisele omamoodi ninanipsugi. Seepärast oleks asjakohasem vaadata lavastust läbi mingis vormis paraontoloogia või patafüüsika prisma. Veel enam, liigitamatuse kimbatuses saab selgeks, kui palju on traditsioonilises ontoloogias sõnakesksust ja mõistepudi, mis teeb ontoloogiast hoopis hästi maskeeritud omakeele teaduse, sest igasugune muutus või olemine üldse on läbi ajaloo sõltunud väga suures osas määratlemisest, milles keel on põhiosis.
Ajaloos on ikka ja jälle kerkinud esile kujutelm, et sõnade kaudu saab võimalikuks jõudmine asjade olemuseni. Analüütilis-positivistlikus vaimus ütleb näiteks Peter Frederick Strawson, et mõtet raamistab keel, seega väljaspool taasesitatavat koodi või õigemini väljaspool mis tahes koodi pole mõtlemine üldse võimalikki ning igasugune kogemus ja teadmine saavad eluõiguse hetkest, mil need on mõisteliselt sätestatud. (Strawson 2011: 68) Taotlus kogu maailm keelde või kindlasse koodi ära mahutada on päris vana, kuid alati lõppenud läbikukkumise või kompromissiga, sest alailma sekkub õilsasse üritusse mingi seadus- või mõistuspäratu osis, mis kogu ettevõtmise laiemas plaanis uppi lükkab. Lihtsam oleks mõelda keelest ja sõnadest kui kihist, mis lisab maailmale diskursiivset hoogu, või kui ontoloogiliselt täpselt väljenduda, siis keel on maailma üks lisandeid, mitte niivõrd kaemuse tõsikindlust tuvastav tööriist. Michel Foucault’ sõnutsi ongi keele suhe maailmaga rohkem rööpne, pigem arutlev kui selgitlev. (Foucault 2015: 77) Aga seetõttu mitte vähetähtis, et keelel puudub võime asjade tuumani tungida, sest olenemata ambitsioonikusest, mida me keelele ontoloogias omistame, on keel ometi võimekas muus aspektis.
Tegevuslikus võtmes on „ÜLT” astunud sammu edasi nendest endiselt tähendusega tegelevatest tehnikatest, saades tähenduse näiteks võimalikkuse piiride proovilepanekust.
Tähenduste patoloogia
Keelelisusesse kalduvaile eritlejaile on tähendus aktiivne suhe maailmaga. Olles tähenduse semiosfääris, on lihtne tajuda, just nagu hõlmaks tähendus kõike ja käiks kõige kohta. Kuid kas selline tähenduse autoriteet on ikka tegelikult õigustatud? Kas oma suure seletusjõudluse nimel saab tähendus haarata endale aktiivsuse, suhte ja maailma? Kas ainult tähendus on aktiivne, ainult tähendus on suhe ja ainult tähendusel on õigus maailmale? Võttes tähenduselt funktsionaalsed ja üleliigsed ürbid ült, tuleb esile kõik see, mis lõpuks alles jääb. Kogu lavastust läbiva absurdimaigulise arrogantsiga otsib laval nähtu vastust küsimusele, mis on tähenduse tähendus, või kitsamalt, mida tähendab „tähendab“. Saab üha selgemaks, et maailm on tähenduste poolt kaaperdatud ja et me vahetame neid kergekäeliselt vastavalt vajadusele või olukorrale, kuid ilma nendeta on inimene võimetu toime tulema.
Publiku hulgast võib siin-seal kuulda juhuslikke naerupurtsatusi või hoogsamas stseenis aplodeerivat kaasaelamistki, kuid lavastus ei paku lihtsaid tähenduse tehteid või allegooriaiks taandatud loogikat. Tähenduste puudumisel tuleb need ise välja või juurde mõelda, mis tõenäoliselt toimub ka nimetatud stseenide puhul. Mida siis õigupoolest on publikus peegeldatud, kui lavastuse kommunikatiivne komponent on minimaalne? Kas ei ole naer (nagu nuttki) üks enesekaitse mehhanisme, mille taha lihtsalt maskeerida oma võimetus tähendamatusega toime tulla? Vaataja on jäetud üksi talumatu tähendusetusega, mis on kõige halastamatum katarsise vorm, kui lasta sellel toimida. Naer pakub tähendusetusega toimetulekuks leebemat katarsisekõverat või välistab selle eos ja on päris tavaline, et absurd keeratakse ohutuks naljaks või ongi absurdi ära kasutatud lihtsalt nalja tegemise eesmärgil. Kui eluterve loomisrõõm kõrvale jätta, siis lihtsalt nalja nõudlemist lavastuses ei kohta. Vastupidi, sukeldumine ontoloogia keele-eelseisse sügavusisse, kus naerusui tähenduselt tähendusele kalpsamine oleks olemise küsimustes lihtsalt järjekordne enesepett, nõuab tõsisemat pühendumist ja ponnistust. Tähenduste puuduolek lavastuses on seisund teispool traagikat ja koomikat. See on aus suhe vaatajaga, kuid nõuab vaatajalt samamoodi pingutust, muu hulgas katarsisekõveras emotsionaalseks ellujäämiseks.
Peab tunnistama, et lavastuse mõningad osad evivad kuigivõrd tähenduse püüdlust või vähemalt on nende struktuur selliselt üles ehitatud, et hõlpsamini tähendust lubav tõlgendus on saadavamal. Siingi on publikut kunstiliselt ninapidi veetud veel enne, kui mõni naerupurtsatus võimalikuks saab. Seda põhjusel, et publiku ootuses on paras annus tuttavlikkust, mis mänguliselt pea peale pööratakse. Absurdimõtte ajaloo päris alguses oli tähenduste maailm suure osa mängust ette kirjutanud ja absurd ise ammutas sellest ohtralt materjali. Tähendustega manipuleerimiseks kasutati erinevaid tehnilisi võtteid, nagu ümberpööramine, vasturääkivus, koos esinev mitmiktähendus jne. Tegevuslikus võtmes on „ÜLT” astunud sammu edasi nendest endiselt tähendusega tegelevatest tehnikatest, saades tähenduse näiteks võimalikkuse piiride proovilepanekust. Kõige selgemalt viljub selline taotlus olukordades, mille nimetuseks võiks olla mittemidagitegemise mittemidagitegemine. Tähenduse püüdlus on noil hetkil justkui vabalt saadaval ja arusaadaval, kuid täidetud aktiivse sisulise tühistamisega. Mittemidagitegemise mittemidagitegemine mängib fenomenoloogilise paratamatusega, et aru soovib ümbritsevast aru saada ja vältida ümbritsevat seletades võimalikke vastuolusid. Nime saanuna või mingil moel esitletuna palub miski enda täitmist sisuga ja mittemidagitegemine pole selles suhtes erand. Vaikimisi ootab mittemidagitegemine samamoodi tähenduslikku katet, ükskõik millist. Seda iroonilisem on tegevusliku mittemidagitegemise täitmine eimillegagi või vähemasti nii eimillegagi kui vähegi võimalik. Taoline peen taju nõuab head kunstilist läbitunnetamist, sest lihtsaim on anda esitletule sisu ja sellega absurd suukorvistada, muutes nähtuse üheks järjekordseks pentsikuks tähenduseks teiste seas, mis pealegi erandina ainult kinnistaks mugavate tähenduste diktaati.
Mittemidagitegemise mittemidagitegemine ei ole tähenduste tehniline „väärkasutus”. Niisamuti ei ole see tähenduste eitamine, vaid erapooletu tähendusetus, tühistumine, täpsemalt, tühistumise avaldumine. Süsteemist välja astununa pole jaatamisel ega eitamisel enam erilist mõtet ning seepärast ei astu lavastus tähendusevallaga ühte sammu. Kui kasutada matemaatilisi mõisteid, siis ei ole tegemist hulgaga või tühihulgaga, sest nende kahe vahe on suures plaanis tinglikult pööratud poolus, vaid tähenduste tühistumise avaldumine on ontoloogilises mõttes hulgatuseteooria. Ilmaolek või ärajäämine aga ei osuta mitte kuidagi väiksemale intensiivsusele, otse vastupidi, tähenduste vaakumpump käib täistuuridel.
Lavastus toob ilmekalt esile, kui pinnapealsed on igasugused keelelised määrangud tõhusa absurdi ees.
Toimumise anatoomia
Absurdiloome sõlmpunktides on absurdi ja keele suhe olnud kahetine. Ühelt poolt on absurd alati eitanud keelt selle ebapädevuse pärast maailmaga toimetulekul, seda nii keele lävivas aspektis kui ka koodilises või struktuurses küsimuses. Teisalt on keelele meelega antud väljapaistev roll hüpergroteskses vürtsis. Olgu siin, laiade pintslitõmmetega, antud mõned näited, et asjast parem ülevaade saada. Keele eitamine ja tähelepanu pööramine tegutsemisele on Albert Camus’ teoste põhiteema, kus eksistentsialistliku mõtteviisi raames osutatakse vastutusele oma tegude ja valikute eest. Samuel Becketti „Krappi viimane lint” asetub samuti sellesse ritta, küll mõneti teistel motiividel. Keelelise ülestimuleerituse näiteks on kindlasti Becketti „Not I”, kus piir keele ja mõtte, väljenduse ja sisenduse vahel kaob jäägitult või pole seda kunagi olnudki.
Ühel või teisel moel on absurdis esindatud tegevuslik osis ja isegi keel ja kõne esinevad absurdiväljal pigem tegevustena. Sõnastus on toiming, mis puudutab mõtte vormistamist, igasugune kiri on mõtte allkiri. Mõlemad, nii keelt eitav ja tegutsemisele pühenduv kui keele hüpergrotesksust väljendav suund on „ÜLTiski” jõuliselt esindatud. Lavastus toob ilmekalt esile, kui pinnapealsed on igasugused keelelised määrangud tõhusa absurdi ees. Tegevuses ja toimumises seevastu avaldub mingisugune tõlkimatu jääk, mis kehtestub kindlalt läbi kohalolu. Étienne Souriau kirjutab, et tegemine, saamine ja isegi olemine ei ole taandatav pakitud kokkuvõttele, mida võiks lihtsal kujul arusaadavaks teha või omandada, vaid nende tähtsus ja isegi suursugusus on selles, et neis sündmusis „… on midagi, mis erineb suures ulatuses ja põhimõtteliselt lihtsast tegevuse tähenduse ideest: selles on oma kindel see, mis on „teona tehtav”; seal on osutus sellele, mis „see [tegu] ise on”, see miski, mis on „parasjagu juhtumises”.” (Souriau 2015: 172–173) Juhtumise enda puhtas ja mõjutamata kvaliteedis avaldub miski päris algne ja ainult juhtumisele omane. Lihtsameelselt saaks nüüd kohe tormata ütlema, et tegemine väljendab uut sorti olemist, mis kummutab kõik eelnevad ja on võrreldamatult parem iganenuist. Ent häda on selles, et olemist ei saa konstrueerida, või kui saab, siis on tegemist tajudisaini, mitte ontoloogiaga. Kui miski on uuel alusel, siis inimese suhe ontoloogiaga, aga mitte ontoloogia ise. Lavastus lükkab sündmuste (hori)sondi aina kaugemale tegevusse, kus ontoloogia on kammitsemata oma puhtamas vormis, kus ontoloogiast saab olemise krudin ilma epiteetideta.
Nii võimatu, kui sündmuse piiritlemine ja määratlemine ka pole, on sündmus just „kogemuse absoluut” (Souriau 2015: 172) ja olemasolu paratamatu antuse jääv suurus. Kohtumine sellise kaalujõuga, mida pole palistanud seletavad sõnad, võib osutuda vaatajale keerulisekski. Taoline pelga olemise või sündmuse toores toimumiselikkus nõuab vaatajalt hoopis teist laadi suhet laval toimuvaga ja kindlasti pingutust, ütlemaks lahti mugavast diskursiivsest kaemusmustrist. Teispool hinnanguid ja tähendusi toimub avaldunud puhtuse juhtumisega vaatajate puhtumine, kuid selles kõiges puudub tseremoniaalsus või moraliseeriv motiiv. Avaldumises ei suru miski ennast peale Jampslike Jalutluste Miniteeriumi kombel, sest nimetatud kategooriad pole teispool sündmuste horisonti enam asjakohased.
Huvitav, milliseid silte me veel muutusele anname, sellest seeläbi üha kaugenedes? Ega alati pea valuvaigistavaid tähendusi süstima, sest tähendus pole veel tähtsus iseenesest ja nende ületarvitamine võib muuta semioosi märkamatult neuroosiks. Pealegi on tähendus väga voolava loomuga ja tinglik tinktuur, nagu aegki. Selle kõige juures ei tasu alahinnata irratsionaalsuse elegantsi; totter võib olla tõele palju lähemal, kui me arvata oskame, erakordselt totter veel eriti lähedal.
Totter võib olla tõele palju lähemal, kui me arvata oskame, erakordselt totter veel eriti lähedal. Siim Vahuri fotod
Kasutatud kirjandus:
Michel Foucault 2015. Sõnad ja asjad: inimteaduste arheoloogia, tlk Mirjam Lepikult, Tallinn: Varrak.
Ernst Mach 1908 [1883]. Die Mechanik In Ihrer Entwickelung: Historisch-Kritisch Dargestellt, kuues täiendatud ja laiendatud väljaanne, Leipzig: F. A. Brockhaus.
Étienne Souriau 2015. The Different Modes of Existence; tlk Erik Beranek, Tim Howles; eessõna Isabelle Stengers, Bruno Latour; Minneapolis: University of Minnesota Press. — https://ebookcentral.proquest.com/lib/nlibee-ebooks/reader.action?docID=4460107
Peter Frederick Strawson 2011. Individuals: An Essay in Descriptive Metaphysics, New York: Routledge.
