HOONED JA INIMESED
Märts, 2021„Rauaniit”. Režissöör, operaator, graafiline disainer ja monteerija: Maria Aua. Montaažinõustajad: Mirjam Jegorov ja Kersti Uibo. Lisavõtete operaatorid: Epp Kubu ja Antti Tuomas Seppänen. Produtsent: Riho Västrik. Helilooja: Aivar Tõnso. Helirežissöör: Ekke Västrik. Dokumentaalfilm, värviline, kestus: 43:30 min. ©Vesilind. Esilinastus: 6. II 2021 festivalil „DocPoint” Tallinnas.
Lõuna-Kalifornia Arhitektuuriinstituudi (Southern California Institute of Architecture ehk SCI-Arc) koolihooneks on Santa Fe kaubadepoo (Santa Fe Freight Depot) Los Angelese Downtowni linnaosas. 20. sajandi alguses raudtee teenindamiseks rajatud madalal ehitisel on 11 meetrit sügavust ja 380 meetrit pikkust, nii et selle kooliks muutjad olid tahes-tahtmata sunnitud paigutama kõik struktuuriüksused järjestikku ja ühele tasapinnale. Tol kevadel, kui ma oma arhitektist õele vahetussemestri lõpul LAsse külla sõitsin, oli ta seal tudeerinud umbes seitsme kuu jagu. Maja vasakust, administratiivosast väikest ekskursiooni alustades ja sellega lõpuks parempoolses otsas, töökodade juures lõpetades ilmnes, et nende kuude jooksul oli õde tutvunud suurema osaga oma viiesajast kaastudengist. Mõne puhul teadis ta nime, mõne puhul päritolu. See andis mulle erakordse taipamise, milline roll on arhitektuuril. Kuidas hoone üleüldiselt ja edasi juba oma täpsema kujundusega annab võimaluse suhtluseks, inimestevahelisteks kontaktideks. Või siis piirab neid. Nn EKA majasaaga aastatel kujunes see SCI-Arci kogemus mulle justkui mõõdupuuks; mõõtsin iga uudist küsimusega, mida üks või teine situatsioon kooli kogukonnale võiks tähendada, millist mõju avaldada.
„Rauaniit”, 2020. Režissöör Maria Aua. Kaader filmist
„Rauaniit” on režissöör Maria Aua vaatlev dokumentaalfilm endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Eesti Kunstiakadeemiaks. Rauaniidi kujul linal lahti rulluvaga annab Maria Aua vaatajale suure vabaduse. Me ei näe selles filmis standardvõtteid: nt (verbaalset) juhtmotiivi filmi alguses, mille kaudu kehtestatakse autoripositsioon ja antakse publiku mõttele suund, või sündmusi liigendavaid vahepealkirju, millega tekitatakse loole turvaline-toestav skelett. (Tõsi, seda kõnekamad on oma temaatilises lihtsuses ja keelevalikus paar ehitusmeestevahelist dialoogi, mida meil lastakse pealt kuulda.) Teiseks on selgepiiriliselt vormistamata laiem ruumiline kontekst, see, kus vaadeldav hoone üldse asub. Mulle siiski meeldib, et mina seda konteksti tunnen. Lennukas paralleelsus, mis tänu minu kursis olekule filmi algusest peale peas kaasa hakkab mängima, viib mind kord eelkirjeldatud kooli Los Angeleses, kord minu enda EKA õpingute aegsesse ruumi, kord jälle teise siinse poeetilise dokumentalisti, Ingel Vaikla arhitektuurifilmide juurde.
Sisearhitektina on ehitusplats mulle harjumuspärane keskkond. Kaootiline algus, mis samm-sammult vormudes lõpuks tubaseks saab. Rollide üleminek, kus alguses on ruumi valdajateks töömehed, seejärel tellija. Füüsiline muutus — kõigepealt saavad paika lukud. Seejärel kaob ehitajatest tasapisi alateadlik kalduvus pidada ehitatavat ruumi enda omaks. Ma ei ole kunagi osanud või tahtnud vaadata seda sellise pilguga, nagu Maria EKA tandril toimuvat jälgib. Seesama soojus, mis on tuttav juba Aua magistritööst „Samaaria mees”, tekitab võhivõõraste, ekraanil toimetavate tööliste vastu kohati härduseni liigutavat empaatiat. Ühtäkki tundub, et nad mitte ei ürita mõõtmatut kivimassiivi oma tahtele allutada, vaid justkui hoolitsevad mingi nende hoolde usaldatud suure looma eest.
Katsed selle hoo juures kohe esimesel korral „Rauaniidi” montaažiloogikat järgida ebaõnnestuvad ja ma sõidan rajalt välja. Kordusvaatamisel avaneb, kui peen ja puslelikult täpse tükkidevahelise haakuvusega Aua pildirida tegelikult on. Mingil põhjusel avab autor vaatajale väga detailselt hoone ajaloo — mustvalgetest kaadritest selgub, et hoone on olnud kasutusel naistööjõul põhineva vabrikuna —, vihjates selle uuele, „kunsti kodu” rollile vaid ühe plaaniga, milles näeme Jaan Koorti ja Eduard Viiralti bareljeefe. Filmi lõpuosas kohtame tabavat montaažileidu, see tempokas ja tegevuste vahel hüplev lõik elustab väga täpselt ehituse valmimise eelse rööprähklemise. Mõnusat melanhoolset humoorikust lisavad juba valminud ruumi diivanile ununenud ehitaja nokkmüts ja ust lahti hoidma sätitud kirves. Teisel ringil taipan ka, et „Rauaniit” on arhitektuurifilm vaid tinglikult. Ennekõike on see kujundlik teos ühiskonna hierarhilisuse paratamatusest. Me võime teha mis tahes katseid inimesi liita, kokku tuua, aga mingi osa neist jääb alati tegutsema erinevatele tasanditele, teistsugusesse aega.
„Rauaniit”, 2020. Režissöör Maria Aua. Kaader filmist
Isegi kõike toimunut kronoloogiliselt ritta seades on EKA ja tema majaga juhtunu põhjusi raske taibata. Millisel hetkel või millest tulenevalt algas imagoloogiline allakäik, nii et omaaegsest ülipopulaarsest koolist-institutsioonist sai peksupoiss? Kas mängisid siin rolli vahetunud riigikord ja ühiskonnakorraldus, tehnoloogilised ja vastavalt inimeste elustiili teisenemised, iga kooli juhtinud isiku personaalne karisma ja diplomaadivõimed? Usun, et mingil viisil mõjutas see kõik. Lunastus, mille kunstiakadeemia heidutustest muserdatud kogukond uue maja valmimisega leidis, on küllap täpselt nii joovastav, nagu Aua seda „Rauaniidi” lõpuepisoodi argikontaktidest sõltumatutesse hoovustese viiva peo kaudu kujundlikult näitab.
MARIS KERGE (M. K.): Kui meenutad algust, selle filmi idee sündi, siis mis sind esmalt köitis, mis see punkt oli, kust sa peale hakkasid? Kas sealt, kui oli selgeks saanud, et sukavabriku maja tuleb, või kui võitlus EKA vana krundi pärast alles käis?
MARIA AUA (M. A.): Tegelikult tahtsin seda filmi teha juba BFMis õppides — ma lõpetasin 2016. aastal. Juba siis mõtlesin, et see on hea teema ja et miks keegi sellest filmi pole teinud.
Kui filmiga alustasin, siis oli, jah, juba teada, et EKA on oma krundist ilma jäänud. Ta loobus sellest aastal 2013 ja aastal 2014 korraldati uus arhitektuurikonkurss, uue sukavabriku maja peale. See kõik oli siis hästi värske, see teema oli õhus. EKA osakonnad olid igal pool üle linna laiali ja tunne, et kool on killustunud, oli väga tugev ja see oli ka füüsiliselt reaalne olukord.
M. K.: Kas sa hakkasid vaikselt filmima või proovisid asja kohe ametlikult ära vormistada — võtsid Rihoga ühendust, tegid rahastustaotlused? Kuidas see n-ö päris algus selles mõttes läks?
M. A.: Riho tegelikult ise kirjutas mulle. Võttis ühendust ja ütles, et kui sul on ideid, siis Vesilind on valmis arendusse võtma. Rääkisin talle sellest mõttest ja talle meeldis. Kuna Riho on õppejõud, on ta huvitatud, et tema õpilased saaksid jalad alla. Ma arvan, et tal on missioon aidata. Ma pole
ainus tema õpilane, kellele ta on hiljem produtsent olnud.
Protsessi Riho ei sekkunud. Rääkisin talle alguses, et tahan EKA maja saagast filmi teha. Selle ideega läksime ka arendusse, aga mingil hetkel plaan muutus, kahel põhjusel. Esiteks, ehitusplats ja sealne tegevus oli filmimise mõttes huvitav. Töömehed — see on kuidagi ehe värk. Teine põhjus oli see, et EKA maja saaga oli nii ilmselge. Kõik teavad, mis juhtus. Mõtlesin siis, et tahan teha sellise filmi, mida ei osata oodata.
M. K.: Aga alguses, kas sind paelus pigem füüsiline keskkond, maja arhitektuur, või maja kasutajad, EKA kui inimkooslus? Mis sinu jaoks esil oli? Sisearhitektuuri õppinuna on mulle hästi olulised just hooned. Teadvustan endale, et keegi on tellija, keegi on kasutaja, keegi koristab. Kõik ajavad majade ümber mingeid asju. Aga ka ehitiste kompositsioon, materjalid, tekstuurid… Mis sind kõigepealt sütitas?
M. A.: Alguses see hoone lammutati ju nii-öelda juppideks ja siis hakati jälle kokku panema. Võib-olla sütitas just see tegevus, mis selle maja ümber oli, kuidas need ehitajad-töölised tegutsesid. Aga ka müra. Ehituse helid olid mulle üks põhilisi asju. Hakkasin väga varasest noorusest igasugustel underground-muusikaüritustel käima. Olen selliste helidega keskkoolist peale oma kõrva treeninud. Mul on selline kuulmine tekkinud, et tajun igal pool, ka niisuguses müras, muusikat. See oli, jah, asi, mis mind selle kõige juures paelus. Läksin sinna iga kord nagu erilisse helikeskkonda.
M. K.: Räägi oma seostest arhitektuuriga. Kus sa näiteks üles oled kasvanud?
M. A.: Mul on hoonetega seoses mingisugune kiiks või paine. Ma ei tea, kas ma hakkan sellest jälle rääkima…Kui ma laps olin, visati meid mu lapsepõlvekodust välja, kuna olime „sundüürnikud”. See sõna otseses mõttes killustas meid. Mõnda aega elasime sunnitud põhjustel perekonnana laiali, mõne aasta pärast saime Tallinna munitsipaalpinna. Tegelikult elame siiamaani seal… Selle tõttu on mul ruumidega seoses imelik taju — või ma ei oska öelda, seda on raske seletada. EKA oli mulle nagu saatusekaaslane. Kool, mis jäi koduta.
M. K: Kui palju sind kohe pärast ülikooli, algaja filmitegijana mõjutasid tõed või vaated, mis sulle BFMist filmitegemise kohta anti?
M. A.: Ma ei tea, kas see on tugevus või nõrkus, et BFMi dokiosakonnas treenitakse sind justkui ühe naise või ühe mehe bändiks. Et peabki ise kõigega hakkama saama. Kuidagi võtsin niisuguse töömeetodi sealt üle. Samal ajal mulle õudselt meeldib ise filmida, see on minu viis dokki teha. Ei kujutakski seda tegelikult teistmoodi ette. Koged kõik läbi, mida teed. Aga no see ei tähenda, et terve elu hakkan niimoodi looma.
M. K.: Tiitrites on välja toodud, et sul olid montaaži osas ka nõustajad, Mirjam Jegorov ja Kersti Uibo. Milliseid suuniseid sa nende käest said?
M. A.: Olin arendusfaasis, lugu alles välja puhastamas ja otsimas, kui mul tekkis segadus. Mul oli vaimselt kuidagi väga raske — et mismoodi seda kõike kokku panna ja lahendada. See oli tegelikult suur pähkel puremiseks, aga monteerisin siis vahepeal Kersti Uibo „Emakivi” filmi ja nägin kõrvalt, kuidas teine režissöör mõtleb. Režissöör, kes on väga kogenud ja kes on saavutanud teatava vaimse küpsuse. Tajusin, mida autorifilm tegelikult tähendab. Vastus ongi nii lihtne. Autorifilm tähendab seda, et on olemas autor, kellel on mingi sisemaailm, mida ta saab väljendada. See sisemaailm on omanäoline ja originaalne. Mingi nägemus mingitest asjadest.
Aga jah, ma monteerisin parajasti Kersti dokumentaali, kui ta ütles, et vaatame, mis materjal sul siis su enda filmi jaoks on. Näitasin talle ja ütlesin ka, et ma ei tea praegu üldse, kuidas seda teha. Kersti siis kuidagi lihtsalt suunas, et kuule, filmi seda, mis sind kõige rohkem huvitab. Paar lauset
ainult, aga ma tundsin, et see oli mulle päästerõngas, millest kinni võtta. See mõjutas mind väga palju. Siis taipasingi, et hästi, ma filmingi ainult neid mehi. Et mind see maja ja keskkond kutsubki kõige rohkem. Nii tegin asja enda jaoks lihtsaks. See hoone on filmi peategelane. Tulebki selline film.
„Rauaniit”, 2020. Režissöör Maria Aua. Kaader filmist
M. K.: Kas sul sellist mõtet, et võiks tuua sisse maja arhitekti või sisearhitekti, ei käinud üldse peast läbi? Et seda aspekti ka esile tuua?
M. A.: Siis oleks see olnud dokk arhitekti vaatenurgast ja see oleks oluliselt mõjutanud filmi mõtet. Tuumprobleem või kõige olulisem paradoks, mis mind saatis, oli „tavainimeste” kriitika, mis EKA aadressil tulema hakkas: miks meile neid kunstnikke vaja on, tegelikult on vaja abikätt tootvale tööjõule… Ja needsamad inimesed, kes kunstnikkonda kritiseerivad, saavad kunstiakadeemia ehitusel tööd! See oli majanduslangusejärgne periood, inimesed muutusid väga pragmaatiliseks.
Ei ole kunstnike ega “tavainimeste” süü, et need kaks maailma omavahel kokku ei puutu. Me lihtsalt elame sellisel ajastul. Sihuke kapitalistlik aeg, kus inimene töötab, et kuidagi ära elada, ja pärast tööd pole tal enam jaksu millegi muuga tegelda.
On tähelepanuväärne, et 1914. aastal, kui EKA rajati — kontekstiks kujunev Eesti Vabariik —, peeti kunsti ja toonase kunstitööstuskooli rajamist ühiskondlikult väga tähtsaks. Et meil on kultuurriik ja meil on vaja sellist kooli, kus õpetatakse kunstnikke. Ja nüüd siis see EKA maja saaga, kus üldsus oli täiesti vastu.
MARIS KERGE on erialalt „kahepaikne”. Ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina (2005) ning tudeeris seejärel filmitegemist, esmalt Marina Razbezhkina ja Mihhail Ugarovi dokumentaalfilmi ja teatri koolis Moskvas (2015), hiljem Tallinnas BFMis (2018).
