KOOLIKABAREE, PÄRIMUSMUUSIKA, PAGULASPELGUS, RAHVALOENDUS
September, 2013Eesti lood 2012 II
(Algus TMKs 2013, nr 6-7.)
Ajakirja eelmises numbris sai vaadeldud 2012. aasta „Eesti lugude” sarja kuut filmi, nüüd heidame pilgu teisele pooltosinale, milleks on Gerda Kordemetsa „Kabaree”, Andres Keili „Folk juu! Folk on uus punk!”, Mirjam Matiiseni „Seto saadik”, Elo Seliranna „Vigala vürts”, Brett Orloffi „Elu libedal jääl” ja Meelis Muhu „Üleloetud inimesed”. Kolmes esimeses kujutatakse muusika ja pärimusega või perekondlike tavadega seotud liikumist või sündmust organiseerivaid inimesi. Need filmid on kesksesse protsessi sukeldunud, kirevas materjalis autori nägemust otsivad dokumentaalid, milles põgusalt eristuvad sündmuses osalevad või/ja seda ehitavad karakterid. On leitud ja püütud tegusalt tublisid sädeinimesi, aga kirkaid hulle ja geniaalseid möllumehi pole vaateväljas. Peaks olema paslik nõuda tulevastelt „Eesti lugude” tegijailt: otsige üles eesti Napoleonid, Kristused, Stalinid ja Ema Teresad ning võtke nad filmi!
Gerda Kordemetsa „Kabaree” (RMG, 2012, 26 min) algab hoogsa kankaaniga: tüdrukud jooksevad lavalt saaliparketile ja hakkavad jalgu pilduma. Seda aga mitte kuigi kauaks, sest eks edaspidi ju jõua. Kohe pakutakse seletusi kabareele kui nähtusele. Indrek Saar arvab, et seda ei ole võimalik sõnul seletada ega kirjas kirjeldada. Reet Sillavee leiab, et midagi tähesärast, midagi maagilist ja müstilist. Üheteistkümnenda klassi õpilane Iti Toon ütleb, et tal on käsil kahekümne kolmas „kabaree” tegemine. Sellest ka filmi pealkiri. Samas rääkivate peade vaardis seletab Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro: „Ma arvan, et kui me ütleme siin „kabaree”, siis me teame, millest me räägime, aga see, millest me räägime, see pole tegelikult kabaree. Ta on ikkagi ühe lennu etendus, ühe lennu isetegemise rõõm. Mis algas 1980. aastate lõpus ja mida on senini järje peal hoitud.”
Režii annab küllalt kiiresti (kuigi sõnaga) selge pildi, millega tegu. Kaevutakse ainese ulatusse, leitud on mustvalged lõigud ENSV lõpuaastate koolikabareest ja näidatakse pilte fotoalbumist. Ehedat mäluemotsiooni on Iti meenutuses, kui ta räägib, kuidas nägi 7. klassis esimest korda oma koolis kabaree-etendust. Kordemetsa filmis on ka mõni teine n-ö kabaree hing, aga eraldi sädeinimeseks kui persooniks eendub tema filmis Iti Toon, kelle eksponeerimisega pakutakse tahes-tahtmata mõningaid portreelisi sugemeid. Iti veab üht rühma, liidab kabareetegijaiks kolm klassi. Üldse heljub „Kabaree” loost kooliõpilaste isetegemise lusti, initsiatiiv on tüdrukute käes. Ostetakse kangaid, lõigatakse, õmmeldakse, noortes on õhinat ja indu. Kaamera poeb protsessi, tantsuseade autor vaatab üle, kuidas etenduseks valmistutakse, keskset ja kõigega seotud teemat on mitmekesiselt ekspluateeritud, „käiamises” on oma hoog, kuid see võiks olla säravam. Näha on isevärki kooliteatri köögipool ja tava ajalugu ühes koolis, tavale lisaväärtuseks ajalooline ülevaade, minnes aastate kaupa tagasi kuni 1988. aastasse. Videod on säilinud, neid saab nüüd filmis rakendada kui allikaid. Hästi ei saa aru, mismoodi seostub kabaree jõuludega Kuressaares.
Nagu dokumentaalfilm otsib (poolteadlikult) oma üllatust, peavad üllatuse leidma ka koolikabareelised — varem on aulasse mängu toodud mootorrattad ja rulluisud. Kuid mida edasi, et asi ei korduks?! Kabaree ja ka „Kabaree” (filmi pealkiri on orgaaniliselt pidev) taust ja reeglid avanevad kiht-kihilt, aga mitte range ülesehitusega. Pigem on loogika struktuur vabas ja lõdvas loomingulises tuules eklektiline, ehk postmodernnegi.
Üheks „Kabaree” haruteemaks kerkib kehaline, noore inimese erootilisem pool, sest loomulikult käivad kabareega ja miks siis mitte ka koolikabareega kaasas erootilised hoiakud. Otse pole seda tahku filmis esile tõstetud, kuid vaataja võib selle üle mõtiskleda küll, kuna aines lubab seda aimata või eeldada. Pigem on pedagoogiliselt hea, et abituuriumi seksuaalsus jääb esteetilises transformatsioonis ühe väljundina oma kooliseinte vahele ja seal aastast aastasse õpilasomavalitsuslikult õilmitseb.
„Kabaree” oma teemast välja ekslema ei jõnksle, tava jälgi aetakse ja värsket protsessi palet vaetakse läbikaalutud sammudega ehk, teisisõnu, režiid on ohjatud pigem professionaalselt kui kirega. Film tekitab mõõdukat, veidi kõikuvat huvi, kuid laiemat vaatajat eriti erutada ei tohiks. Ühe eesti gümnaasiumi eriline tava on igatahes pildipurki pandud.
Andres Keili „Folk juu! Folk on uus punk!” (Pimik, 2012, 28 min) tundub oma kogupildistuses „Kabareest” kraadikese kõrgema temperatuuriga. Küllap tuleneb see elavus omajagu ka intensiivsemast ja naturaalsemast helitaustast. Pealkirjas on ette antud mõneti uudisväärtusega väide, mille kinnituseks käib kaamera kontseptuaalse režii lõa otsas „Viljandi folgil“ ja sellega seonduvail üritustel otsinguliselt ringi ja püüab kinnitust. Ma ei arva, et režissöör Keil on uisapäisa midagi õhust haaranud, pigem on ta jõudnud plahvatuslikule veendumusele, mille kinnituseks tehtigi dokfilm. Iseasi, kuidas see vaatajat oma etteantud väitega veenab.
Punk ja seda enam siis nn uus punk on ennekõike noorte möllumaa ning hea, kui möllata saab esteetiliselt vanas rahvapärases joones. Etnolaagris (mis kummaline sõna) mängivad noored muusikud pilli enne „Viljandi folki”. On näha, et ollakse südamega asja juures, laul kõlab mitmel kombel, kaasa arvatud lapsed, instrumendid ja vokaal, kooris ja üksisui. Tegevust ja seletusi jätkub läbisegi põimingus, otsitakse avastusi uues muusikas, et suudetaks edasi areneda. Üks muusik, üliõpilane ja pillimängija, tahab, et ta muud omadused oleksid tema mittenägemisest ees, ja selle, et ta ei näe midagi, jätab ta viimasele kohale.
Jaak Johanson, kes on Keili filmi sisulise võtmena sarnane persoon kui Kordemetsa „Kabaree” Iti, sammub Viljandi vanalinnas, käes kitarrivutlar. Näidatakse ka president Ilvest ja Ameerika eestlasi — soliidsed emandad lasevad vabalt inglise rahvalaulu ja panevad siis eestit otsa.
Kaamera kõnnib Johansoni sabas folgi melu keskel ja too hakkab kerkima peamiseks kõrvaltegelaseks portreevabas protsessifilmis. Johanson selgitab, et ei otsi rahvamuusikat, pärimusmuusikat ega minevikku, vaid ta otsib elu, väärikust ja igavikku. Need selgitused on olulised, kuigi antud teise koodiga pildilise tegevuse peale, mitte sünkroonis kui olulise teksti jutustaja tegevusühtsuses. Nii polegi väga kindel, kes parasjagu räägib, pärimusmuusika sügavamat ideoloogiat või uut tuumagi kannab.
Vahelduseks näeb veel sõna ja pildi nihestust (mõned tüdrukud lustivad „Folgil” ja suplevad, aga selle pildi peale lastakse kusagil lindistatud arvamusi-selgitusi).
Kui küsimuse peale „mis on folk?” on juba õhku visatud intriigi, et „kisub suguseltsi kokkutuleku poole”, „hakkab lähenema laulupeole”, peaks režii seda rauda edasi taguma. Johanson muutubki konkreetsemaks: algne impulss regilaulu või vanema laulu poole oli punk-tunne, lühidalt — punk, see vabaduse ja kinnipüüdmatuse tunne, mida keegi ei saa sinult ära võtta! Kas režissöör Keil ajab nüüd hoopis guru Johansoni asja?! See küsimus jääb õhku, aga film on kulmineerunud ja doki peasõnum karnevalimelusse sattunud.
Üldse ähmastub (võibolla taotluslikultki) selles filmis piir, kus on festival ja kus noorte laager. Võib aru saada, et osa kaadreid on võetud peolt, aga pildiline, kuid sisult filmis justkui väline ja seega paradoksaalne põhirõhk langeb ikka noorte rahvamuusikute õpikodadele, festivalile ja sellega seonduvale suvemelule.
Johanson aga kerkib tasapisi omaette autoriteediks, eksperdiks ja guruks, kes aitab vaatajal siseneda nähtusse, mida filmis pildistada püütaksegi. On suur ja kirev asi, protsess, sündmus, mille saladusi, sügavamaid ja uusigi hoovusi peab teadmamees vaatajale avama.
Taustatüübistiku amplituudist peaks aimu andma näiteks väliseesti poiss Torontost, kes ei oska rohkem eesti keelt kui „ema” ja „piim”, aga mängib kitarril inglise keeles lauldes keset tänavat mõne loo, mis on ju ka folkmuusika! Kaamerasse on püütud ka viisijuppi joristav Peeter Volkonski Laidoneri ratsamonumendi ees. Väliseesti poiss seletab, et Eestil on tema elus väga oluline koht. „Aga ma olen pooleldi ka mitte-eestlane, mis on minu meelest päris lahe. Kõik arvavad, et eestluse säilitamiseks tuleb abielluda teise eestlasega, et olla täiesti eestlane. Minu meelest nii vist ei peaks tegema. Peaks laienema — looma puertoriiko-iiri eestlasi. Peaks olema paindlik ja laiendama eesti kogukonda väljaspool Eestit. Mida ma olen kindlasti teinud. Uues Maailmas, läänes.” Vot kui kena ja armas Suur-Eesti pehme šovinism!
Valge kepiga pime poiss aga räägib, et kui laulda ja panna silmad kinni, siis on kõige lähem tunne, kui ta on muusika keskel, ja et siis tunneb ta end ühtsena teistega, kes tema ümber, mitte nagu kodus kõrvaklappidega muusikat kuulates.
Andres Keili filmis materjali ja selle intensiivsust jätkub. Objekt on pealkirjas defineeritud kui „Folk juu!” ja seda protsessi, suurt sündmust, on serveeritud saja nurga alt. Katse avada selle suure nähtuse olemust jääb aga pooleldi peidetuks, väited ja vaated mõõdukalt aplombituks. Vahest ei tahetagi otse sigade ette pärleid (mille ehtsuses polda sada protsenti kindlad) kallata ning vaatajale jäetakse voli ise edasi mõelda, järeldada ja tõlgendada. Omajagu killunev film on heas mõttes kratsiv, katkeline siit ja sealt ning režii on ohtrale pildilisele materjalile montaažis alla jäänud, mistõttu sõnum kui säsi jääb poole vungiga. Võibolla see peabki nii olema? Siiski soovitan režissöör Keilil tõsiselt kaaluda, et teha mõned järelvõtted, olemasolev film ümber monteerida ja välja tulla ka selge pildilisideoloogilise dokumentaaltraktaadiga. „Viljandi folk“ on selle tarvis meile piisavalt tähtis rahvuslik nähtus.
Mirjam Matiiseni „Seto saadiku” (Alasti Kino, 2012, 30 min) rahvuslik säsi koorub lahti ühe organiseeriva naise asjaajamise foonil. Film jälgib suguvõsa kokkutuleku klattimist, läbirääkimisi, kokkuleppeid, kümneid telefonikõnesid, hoovõtte, intervjuusid, lauluharjutusi. Montaaž on julgelt hakitud, kuid jutustus ei umbu, situatsioonidest kirevat lugu veab hea ülesehitav energia. On, mida vaadata, ja vaataja taipu on usaldatud.
Enne filmi tiitlit püüab müügiesindaja oma boksis telefoni teel midagi klientidele pähe määrida, aga mida, sellest aru ei saa. Proloogist selgub
ainult koht, maja, mis paikneb Tallinnas, Pärnu maantee viadukti juures, nn Hendriksoni küüru kõrval.
Filmi alguses juba seto rahvariietes müügiesindaja siseneb bussi, kus kõneldakse seto keeles, sõit läheb laulu ja pillimängu saatel, ringi käib ka handsapudel, millest kummutatakse keelekastet, rüübatakse Eestimaa terviseks. Ka edasine film rullub lahti justkui tükati siit-sealt hammustades, ent siiski ühe eesmärgi teenistuses. Üldse on see dokk intensiivne nii pildilise tiheduse kui ka sõnalise amplituudi, vahelduva teksti olemuse poolest. Veetlevad eheda elu killud, formaliinist on „Seto saadik” valgusaasta kaugusel.
Elava seto kõnekeele selgituseks antakse ortodoksses eesti keeles subtiitrid, peetakse plaani suguvõsa, perede kokkutuleku asjus. Ja film rullubki kiira-käära sinna-tänna hüpeldes kindla eesmärgi nimel kuni lõpufaasini, kui kokkutulek aset leiabki. Enne seda otsitakse arhiivis juuri, kuulatakse lausa saja aasta taguseid lindistusi. Jakob Hurt rändas 1903. aastal Setomaal, kus on vaharullile salvestatud seto laulud, mida nüüd kikkiskõrvu, hinge kinni pidades üle kuulatakse. Vaadeldakse fotosid kuulsate seto memmedega: Iro, tema õde ja Taarka. Iro oli filmi peategelase vanavanaema. Varsti selgub, et suguvõsa kokkuajajana sündmust genereeriva filmi peategelase nimi on Valli Verevmägi. Ta tuli noorena Tallinna ja vältis seal setosid, häbenes neid, aga hiljem pööras oma juurte juurde, on tõesti missioonikas, ajab seto asja, aga nüüd Tallinnas peab ka millegagi leiba teenima.
On vaja helistada sugulastele, kes on hakanud eesti keelt juba unustama, kuid ikka räägivad, kui ei häbene. Intervjuud tuleb anda veel Soome televisiooni võttegrupile. Sajaprotsendilisele setole Vallile tundub Tallinna poolt vaadates, et külad, elu ja vaim Setomaal kaovad, majad on hävinud. Sõidetakse läbi Petseri, kalmistul korrastatakse hauaplatsi, istutakse ka lauas ja lüüakse kokku, jutt käib läbisegi vene ja seto keeles, elagu Setomaa!
Lavastajakäsi on muidugi tantse, laule ja perekondlikke toiminguid aidanud seada, dokumentalistina kaadrikeskkonda ja selles aset leidvat juhendanud, kuid peamiselt rahvariides ja rahvuslike ehetega naiste esinemine pole eputamine, pigem orgaaniline etteaste nende teadvustatud kaamerale.
„Seto saadikus” on väike kõrvalosa ka varasematest filmidest (Vahur Laiapea „Kloostriga seotud”, 2011) tuttaval isa Jevgenil, kellelt tellitakse jumalateenistus Petserisse, kus võidi ka filmida, nagu kalmistulgi, kus isa selges eesti keeles kadunud hingi õnnistab ja viirukipanni viibutab. Ühte hauaplaati on raiutud kiri:
„Seto lailuimä Martina Iro
IRINA LUIK
29. 04. 1866 — 03. 09. 1947”
Kõik läevad mulla sisse, aga laulud jäävad. Filmi pealkirjal on kahetine tähendus: seto saadik on mäletav ja organiseeriv Valli, aga ka tema vanavanaema Iro teisest ilmast.
Elo Seliranna „Vigala vürts” (Osakond, 2013, 28 min) on dokumentaal, mis üritab väikepiimatootmise ja -töötlemise foonil portreteerida kummalist saadikut, kes pole teps mitte UFO toodud ega Kuu pealt kukkunud — hoopis Tšiilist. Aga miks ta siia tuli, mis teda sünnimaalt teisele poole maakera ajendas, seda sõnaohtra ja -osava eestikeelse mehe jutust kahjuks teada ei saa.
All rünkpilvi seisab uhkes ülikonnas mees keset tulikollast rapsipõldu, helitaustaks kõliseb ladinakeelne laul — justkui ühe plakatliku ilu tipp. Kohe teises pildis antakse teada, et ta on tšiili mees, — siis, kui pildistab meie presidendi palee ees masti kerkivat Tšiili lippu; ja üpris pea (vahepeal tükk loitsivat lasteetendust koolis) ka tema nimi: Henton Figueora, kes kutsutud kooli külaliseks esinema. Salapärane saadik seletab lastele paraja aktsendiga eesti keeles majanduse ja tootmise asju, kus mingi ettevõte paikneb jms. Viskab nalja, natuke naerutabki. Varsti sõidab pilt Vigala surnuaiast mööda piimatööstusse, kus tšiili mees selgitab tootmisprotsessi. Ta pole suu peale kukkunud: mascarpone 50 % ja nutella 50 % segatakse kokku ja see olevat siis salaretsept ja imerelv, mis hävitab kogu Vene armee ja annab elujõudu nii eestlasele kui ka itaallasele. Sest kõrvale on kutsutud itaallane, kes seletab püüdlikult ja õpitud lausetega, tugeva aktsendiga eesti keeles. Mis muud kui müts maha (triviaalne, aga ikka tuleb selles kontekstis korrata, et mõni venelane või ukrainlane elab viiskümmend aastat Eestis ega oska silpigi siinset keelt).
Niisiis on avatud Vigala vürtsi retsept ja sellega ka filmi — pigem ikka telesse passiva saate pealkiri. Kummati aga hakkab edaspidisest filmist aimuma, et tegu on pigem Vigala vürsti kui vürtsiga. Sest usinalt portreteeritava sabas sörkiva kaamera pildistused jätavad mulje, et osav kapitalist keerab ümber oma sõrme nii väiketalunikud kui režissööri. Veoauto teeb sajakilomeetrise piimaringi, talunikud, kellel kolm või viisteist lehma, annavad oma piima, mis tuuakse tööstusse. Tööstur ise on filmi huvides istunud hommikupimedas sohvri kõrvale, et piimaringil talunikelt piima korjata. Taustaks kõlab tšiili rahvamuusika, vürtsitööstur oskab suhelda, nalja visata. Kuigi kostab nurinat, et piima hind on madal ja raha on kolm kuud saamata. Tööstur aga vaid naerab ja üritab oma võlgu naljaks pöörata. Ka elurõõmsad maainimesed, enamjaolt pensionärid, pole suu peale kukkunud.
Hakkab sotti saama moodsast orjusest: seitset lehma pidav pere alustab lüpsi hommikul kell pool viis ja õhtul samal ajal, vahepeal käib mees nn riigitööl hooldekodus, kus makstakse miinimumpalka, 260 eurot kuus. Ehkki justkui muuseas on vürtsitöösturi võlgu olemise fakt pingena filmi lipsanud, ei selgu aga see väike piima hind, mida tšiillane nurisevatele talunikele ehk millalgi maksta suvatseb. Seda, nagu mitmeid muidki, kuid paraku kaadri taha küsimärkidena haigutama jäävaid küsimusi tulnuks küsida kas või kümme korda — või siis film üldse tegemata jätta. Pooletunnisest olemusloo sugemetega audiovisuaalsest reklaamist kipub jääma mulje, nagu oleks don Figueora ise selle filmi tellinud ja kinni maksnud.
Vaataja peab justkui kogemata taipama, et maainimestel pole valikut, režissöör aga ratsutab oma peategelase kannul Vigala piimatööstuse ja sealse „vürtsi” tausta avamisele, näidatakse ka töölisi tema puidutsehhis Reolas.
Figueora on hea suhtleja, naeru genereerija, natuke šõumees ja osav manipuleerija. Tekib küsimus, miks meil endil selliseid osavaid Kaval-Antse ei ole. Küllap ongi kümneid, aga pole üldse kindel, kas nad filmi väärivad. Aga tõesti, tõesti — tšiillane on vist selleks liiga erandlik, nagu uudisväärtusega, et temast sisuliselt „Eesti lugu” teha.
Jäägu vaataja mõistatada, kas uskuda Vigala vürsti, kes peab töölisi ja talunikke, et mitte öelda uue aja pärisorje, oma lõa otsas, aga räägib, et tahaks saada õpetajaks. Aga õpetajate palgad on igal pool maailmas nii väiksed, et vahepeal on vaja midagi müüa, et garanteerida vajalik elatustase. Selleks tuleb pidada lehmi, toota kiiresti kokku pandavaid puitsaunu ja segada kokku mozzarellat.
Filmi lõpus, mis mõjub avalik-
õiguslikus eetris eesti asja kõrval kui häbematu tootereklaam Vigala Mozzarella Delikatessile, küsitakse: „Te arvate, et teist võiks saada pühak?” Henton Figueora vastab: „Jah, kindlasti, jumala abiga.” Võibolla oleks ta pidanud vastama: „Jah, kindlasti, hea režissööri abiga.”
Oleks vähemalt korrakski südamest naerda saanud.
Brett Orloffi „Elu libedal jääl” (Vedel Kaader, 2012, 29 min) uuriva kaamera ette on võetud palju valulisemad tegelased kui operetlikus „Vigala vürtsis”. Vaadeldakse kahe pagulasperekonna vaevalist kannakinnitust Eestis. Üheülbaliste kaadrilahendustega seletav, aina raporteeriv probleemfilm on kramplik, jäigas dramaatilises pinges, justkui tammuvalt kinni oma aineses.
Sissejuhatavaks viiteks näidatakse lõunamaiseid inimesi, kohe jätkub vabamas akadeemilises vaimus arutelu teemal „20 aasta jooksul 60 pagulast — palju või vähe?”. Kas see on hea näitaja või peaksime rohkem aktsepteerima pagulaste vastuvõttu? Sedastatakse, et Eesti riik on pagulaste suhtes konservatiivne ja vaenulik. Film aga seda ei kinnita, üles on otsitud need kaks õnnelikku perekonda, kes on siiski meile vastu võetud. Sest Eesti on ikkagi ühinenud rahvusvaheliste kokkulepetega, mille alusel oleme kohustatud põhjendatud staatusega pagulasi vastu võtma.
Näidataksegi tumedanahalist ühesilmset naist, kes teeb köögis gaasipliidi ääres süüa, kui mees vaatab pealt. Vahetiitrid informeerivad: „Ananthan saabus Sri Lankalt Eestisse aastal 2007.” „Kodusõda Sri Lankal kestab aastast 1983 ja on tänaseks nõudnud 100 000 ohvrit.” Ananthan meenutab lapsepõlve sõjaaegsel kodumaal, naisest lahus elamist, Tamili Tiigrite režiimi, naise silma kaotuse lugu. 2010. aastal lubas Eesti riik Ananthanil tuua oma naise ja kaks last Eestisse, sest on ikka hull lugu küll, kui põnnid peavad tänaval laipu nägema. Pereisa räägib inglise keeles, aga poisid pidavat hommikul juba eesti keeles vadistama ja isal pole aimugi, millest nad räägivad. Poisse aga näidatakse vaid korraks justkui nende olemasolu kinnituseks taustal, suuremasse plaani võtmata. Joonistub välja „Elu libedal jääl” metoodika: statiivil kaamera võtab rääkivaid inimesi, kommenteerijaid, taustade ja seaduste selgitamisi. Filmilikust liikumisest jääb asi kaugele, enamasti istub või seisab nii võetav kui ka kaamera statiivil.
Ametnik seletab, et pagulase staatus antakse inimesele kolmeks aastaks; asjamees eritleb viit põhjust, miks pagulase staatus võidakse anda neile, kes tulevad illegaalse põgenikuna ilma viisata: usulised, rassilised, rahvuslik kuulumine, poliitiline meelsus, sotsiaalne grupp (mis varieerub konkreetse lähteriigi kontekstis). Kuid režiis ei suvatseta eristada kategooriaid: põgenik, varjupaigataotleja, pagulane, täiendava kaitse saaja, ega olda vist teadlik ka sellest, et Eestis teeb sisulisi varjupaigaotsuseid kõigest neli ametnikku. Põgusalt antakse aimu inimkaubanduse kadalipust, mille kaudu käib vaevaline ahelteekond Euroopasse.
Ametnik seletab, et Eesti riigilt negatiivse otsuse saanud varjupaiga taotlejatel on võimalik otsus edasi kaevata. Kui riigi vastus jääb eitavaks, saadetakse taotleja kodumaale tagasi.
Pagulase staatuse saanud inimesed aga püüavad Eestis alustada uut elu. Neid kaht õnnelikku perekonda pealispindne reportaaž näitabki, jättes vaatajale mõistatada, kus, millisel omandil nad elavad, mida moodi on nende uus kodu kui katusealune saadud. Mõneti süsteemikriitiline ametnik vaid tunnistab, et sotsiaalministeerium peab nelja kuu jooksul korraldama uue elukoha, aga kümne aastaga pole suudetud seda organiseerida mitte kellelegi. Vaat nii! Ja jääb mõistatada, mis korterites elavad Ananthani ja Maroofi pere.
Avaneb ka teise õnneseenest pagulase lugu. Maroof sattus 2010. aastal oma kodumaa Kašmiiri vabaduse eest võideldes Pakistani võimudega pahuksisse, pakkis paari minutiga oma asjad ja põgenes. Nüüd õpetab blond ametnik Maroofi ja tema naist arvutit kasutama, sellega e-kirja saatma. Maroof räägib, et elas kümme kuud Illukal metsa sees, mis polnud just hea koht. Hiljem sai Tartus tööd, aga kõik on siin teistmoodi: kultuur, toit, inimeste välimus, keel. Aga kõige olulisem on, et Maroof on Eestis kaitstud, siin toimivad seadused ja kõik teed on vabad.
Puisevõitu filmi vahest kõige huvitavamad ja pea ainsad liikumist püüdvad kaadrid näitavad, kuidas täiskasvanud mees üritab oma elus küllap esimest korda jalgrattaga sõita, koperdab ja väägerdab nii, et naine südamest naerab. Ka Maroofi tänu talle kaitset andnud Eesti riigi vastu on siiras, sest ta tõesti paistab mõistvat, et inimesed on siin võrdsed (põhimõtteliselt) ja seadused toimivad, ning ta teab hästi, kui hinnaline on vabadus.
2012. aastal võiski ta ühineda oma perekonnaga Eestis nagu Ananthan paar aastat varem. Muidugi läheb nende elu siin üksjagu konarlikult, õpitakse keerulist eesti keelt, püütakse leida tööd ja eluaset, mingit rahalist tuge ega ju elupaikagi meie riik neile ei paku ning pole mingi ime, kui nad siit varsti arenenuma lääne poole liiguvad.
„Elu libedal jääl” on positiivse alatooniga ja veidi lääge lõpuga dramaatikat jahtiv edulugu kahest vastu võetud pagulasperekonnast. Andku Ananthan ja Maroof ning nende pered mulle andeks, aga mina tahaks nende asemel näha neid majanduspõgenikke, väänikuid, vingerdajaid, saamamehi, simulante ja hambassepuhujaid, keda meie riigist pärast üksjagu laagerdamist välja on visatud.
Meelis Muhu „Üleloetud inimesed” (In-Ruum, 2012, 29 min) jälgib omal parasjagu humoorika alatooniga moel mullu korraldatud rahvaloendust. Režissööri valimisse on võetud üheksa loendusepisoodi, vahelduvaid loendajaid võib eristada viis-kuus, kes kõik naised. Muhu filmi naljakate kiiksude taha jäävad vibreerima nii mõnedki subjektiivsed draamad, eluraskused, keerdkäigud, pinged isikuandmete ja veendumuste delikaatsuse ümber.
Väike käsikaameraga käik autost välja astunud prillidega naise sabas ja juba ongi vaataja trepikojas ukse taga, astub korterisse, tere-tere, tulge edasi jne. Ka järgnevates episoodides kordub küsimuste, et mitte öelda ülekuulamise sadu: mis tüüpi on eluruum, kas on vann, saun, vesiklosett; emakeel, haridus jne. Pensionäridest vanapaar pole vastamisega tõrges, pereisa nükerdab pudeli lahti, pakub värvilist jooki, millest naisrahvaloendur ei keeldu, rüüpab veidi ja viskab naljagi. (Meenub, et tosinkond aastat tagasi panin Koidu tänava kirjanike majas pärast usuküsimuse esitamist köögilauale brändipudeli, mille loendajaga lõpuks usuküsimust lahendades ka tilgatumaks tegime, aga siis oli küsitlejaks vanem elu näinud meeskodanik, kes pani kirja, et olen budist.)
Teises episoodis näeme triibulise seeliku ja pearätiga rahvaloendajat, kes vuristab omakorda küsimusi. Keskealine loendatav oli viimati Kihnus kalatöötleja, kuid nüüd töötu, sest riik ju tööd ei paku; aga ta vastab ikkagi tõrkumata, kuigi õhus võib paista mõningat pingevälja, kerget krampi. Küsimused on väga üksikasjalikud, rahva ja eluruumide loendusse on sisse istutatud muud sotsioloogilised uuringud. Režissöör Muhu maitset mööda ongi dokumenteeriva filmi üheks kõrvaljooneks loendatavate inimeste kohta igasuguste andmete välja pigistamine. Riik ju tahab teada, mis olendid tema kehandis pesitsevad ja kuidas nad elavad, mida omavad ja usuvad.
Kolmas rahvaloendaja küsitleb raamatukogus, kus vastab keskealine, 16-ruutmeetrise kööktoa omanik, 126-eurose pensioniga mees, kelle suurde plaani võetud seletusi jagav pea on oma miimikas huviga vaadeldav. Kas jõulueelsel nädalal töötasite? Hiljem päringud haiguste, vesikloseti, sauna, esiku (16-ruutmeetrises kööktoas!?) ja sektide kohta. Mees pole tõrges, pigem musta huumoriga irooniline, vaataja võib oma peaga mõeldes paljugi järeldada.
Noorem, mööbli järgi keskklassi hinnatav pereisa on tõrksam: miks ta peab statistikat jagama, kes garanteerib, et see maksu- ja tolliametile edasi ei lähe? Kuigi ta väidab ennast seaduskuulekaks. Loendaja on oma selgituses ebalev, neile olevat midagi lubatud, riigiametid on loendajatele nagu midagi kinnitanud, aga keegi ei paista täpsemalt teadvat. Siit kerkib Muhu filmist laiem pinge — riigi usaldusväärsuse küsimus.
Viiendas pildis loetakse kusagil büroos tummi inimesi. Suhtlus käib aktiivse viipekeele abil, mis võib mõjuda üksjagu koomiliselt, kuid on teisalt täiesti paratamatu ja elementaarne suhtlusvahend. Loendaja paistab viipekeelest midagi ise aru saavat, aga tal on kaasas ka suuline tõlk. Tummuse kui puude üle pole paslik naerda, aga ikkagi naljakalt mõjub küsimus, et kas emakeel on viipekeel. Selgub siiski, et vene keel, mida räägitakse viipeliselt.
Loogiliselt ahelas liikudes jätkub kuuendas episoodis küsitlus vene keeles: millal viimati Sillamäele saabusite? Kondine vuntsidega vanamees oli sinna saabunud juba 1957. aastal ja töötanud kunstniku ja kojamehena. Toas on näha molbert, televiisor ja maalid seinal. Looja ei paista küsitlusest eriti huvitatud, kipub veidi elavnedes rääkima, kus ja millal olid viimati ta näitused, ja lappab portfooliot pildistatud teostega.
Ka kirikus, kus üürgab kolme manuaaliga orel, loetletakse inimesi, kuulatakse koguduse põhiülesandeid.
Kaheksandasse pilti võetakse vist psühholoogi, arsti või pedagoogi taustaga enesekeskne naine, kes usub vaid iseendasse ja teistesse. Aga sellist usku pole uskude loetelus jälle olemas ja nõnda pannaksegi ta viimaks vaieldes kokkuleppele jõudnuna kirja kui uskmatu.
Muhu üksjagu ju sotsiaalset läbilõiget pakkuda üritava filmi viimane loendatav on vananev, usalduslik ja koostööaldis naine, kes jäänud pensionile ja leseks ega mäleta enam hästi, millal viimati töötas. Mehe haigus ja surm on mälu palju segamini ajanud.
Režissööri valimi paindlikkus ja mitmekesisus on poole tunni kohta piiripealselt optimaalne, vaevalt et asja enam tihedamaks võinuks ajada. On tuppa ja jutule saadud, Muhu kaasoperaator Kullar Viimne on tummalt jutustavaid detaile püüdvalt kaasa piilunud. Ma pole kindel, kas paukuvad uksed ja räuskavad loendatavad oleksid filmi sisuliselt rikastanud, vahest vaid kompositsiooni ja tervikut rebestanud? Paar-kolm minutit loendatava tüübi kohta on paras, et tekiks huvi, et ei muutuks tüütuks ja jätkuks vaatajale edasimõtlemist. Filmi higi ja vaev jääb (loendajatega kaasas käimine ja loendatavatega kaubale saamine) targu kaadri taha. Režissöör Muhu on teinud selge arhitektoonikaga, kuid sisuliselt, nii visandlikult portreteerivalt kui ka õhku visatud probleemistikult, küllalt kirju filmi, millesse püütud hulk audiovisuaalseid sketše tüüpidest.
Omamoodi irooniliselt kogu rahvaloenduse kui suurettevõtmise suhtes mõjub filmi lõpus loendajate kohvrite hunnik kui modernne prügimägi, installatiivne teos. Saame teda, et „2012. aastal toimunud rahva ja eluruumide loenduse järgi loendati Eestis esialgsetel andmetel 1 294 236 püsielanikku. Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega vähenes Eesti rahvaarv 76 000 inimese võrra.”
Film päädib lõbusa ja hoogsa palaga „Rahvaloendaja” (R. Charlebois — Priit Aimla) Kukerpillide esituses.
Lõpetuseks võiks utreerivalt nentida, et 2012. aasta „Eesti lood” ongi nagu Meelis Muhu filmi tüüpide ja probleemistiku laialitõmme palju avaramale, sügavamale ja teemarikkamale väljale kui masinlik rahvaloendamine, mille aherainest Muhu siiski oma ehedat sõelus. Ei tohi unustada, et üks tõeline „Eesti lugu” kui dokumentaalfilm on oma olemuselt hoopis spetsiifilisem ja keerukam ettevõtmine kui masinlik rahvaloendamine.
(Lõpp)
