RÄÄGIME ORKESTRITEST
September, 2013Männiku teel on aia sees õunapuude vahel väike ühekorruseline maja, kust kostis kunagi valju muusikat lausa tänavale: sümfooniaid, kantaate, oopereid… See oli Neeme Järvi vanematekodu, kuhu ta õppevaheaegadel Leningradist koju Tallinna tuli. Hommikust õhtuni oli see nagu üks suur muusikakast. Leningradist oli kaasa toodud hulk heliplaate erinevate orkestrite ja dirigentide salvestustega. Kust ma seda kõike tean? Elasin täpselt seina taga ja sain kõikidest „kontsertidest” oma osa. Neeme vanemad olid nii vastutulelikud ja loovutasid oma kodus minu Venemaalt saabunud perele ühe suure toa. See oli aastal 1956, mil sain tuttavaks Neemega, tollal noore, entusiastliku muusikasõbra, heatujulise, alati naeratava Leningradi konservatooriumi dirigeerimise eriala üliõpilasega. Siis ta veel ei aimanud, milline huvitav ja õnnelik karjäär teda ees ootab; ta oli rõõmus, et võis Eesti Raadio sümfooniaorkestris löökpille mängida. Siis ei teadnud ta veel sedagi, et saab 1972. aastal Roomas Santa Cecilia Akadeemia rahvusvahelise dirigentide konkursil I preemia.
Istusime sel kevadel ühel kaunil päikeselisel päeval välikohvikus ja rääkisime orkestritest.
Oled dirigent, kes on seisnud tublisti üle saja viiekümne orkestri ees, neist paljude ees korduvalt. Oleks huvitav kuulda sinu arvamust eri maade orkestrite kohta, võrrelda Jaapani, Austraalia, Ameerika, Mehhiko, Brasiilia või Venemaa, Saksa, Prantsuse, Itaalia, Inglise orkestrite põhiolemust, mõtteviisi, muusikalist intelligentsi, rahvuslikku omapära, tööstiili, vastuvõtlikkust. Kuigi jah, see küsimus on liiga lai ja sellest võiks rääkida hommikuni…
Pean ütlema, et on keskpäraseid, professionaalseid ja maailmatasemel orkestreid. Viimastega, kui oled külalisdirigent, võib lühikese ajaga midagi saavutada. Niipalju kui olen juhatanud erinevate maade orkestreid, on tõsi see, et ainult oma orkestriga on aega teha tõelist tööd. Head, halvad ja väga halvad orkestrid, kõigiga pead saama hakkama. Võtame näiteks Budapesti trammijuhtide orkestri või Berliini Filharmoonikud, Chicago või New Yorgi filharmoonia orkestrid, kõigil on oma ajalugu, kõik on omamoodi tähtsad. Bergeni orkester näiteks peab end maailma vanimaks! Kuid kõrged noodid on kõigil alati mustad. Uue loo õppimiseks on noodilugemine kehv. Mõne suure orkestriga ei saa Brahmsi mängida ja Saksa orkestriga ei saa Beethovenit seitsme prooviga puhtaks, ikka on häälest ära. Oleneb sellest, mida on nendega seni tehtud ja kes on nende dirigendid olnud. Ida-Euroopas pole korralikke palku. Halva tujuga ei saa muusikat teha, ei saa naerunägu kuidagi kätte. Tšehhi orkester ei saa rõõmuga mängida Smetana „Minu kodumaad”, ikka on viril nägu peas. Eestis ei ole parem, kust siis muusika tuleb? Teisalt on suur äärmus — mugavad, hästi tasustatud orkestrid on ennast täis, nagu on mõned Saksa orkestrid. Kuidas sa tõstad siis kvaliteeti?
Sul tuleb teha väga palju n-ö musta tööd ja seda rõõmsa näoga?
Must töö… see tuleneb vahest dirigendi ja dirigendi vahel. Pole häid ja halbu orkestreid, on halvad dirigendid. Taktilööjad ei ole dirigendid. Neil puuduvad ideed. Juhatamine on elukutse, sul peab olema tehnika ja sa pead oskama oma kätega rääkida. Sa pead olema sügav muusik ja teadma, mida sa tahad välja tuua, muidu jääd poolele teele ja hakkad tühjalt vehkima. Probleeme on ju ruumidega, saalidega. On ju orkestreid, mis peavad kuni kontserdini virelema proovides imeväikestes ruumides ja alles õhtuks pääsevad filharmoonia suurde saali, kas see on siis normaalne? Ma olen olnud õnneseen, sest mul on olnud oma orkester väga pikka aega. Göteborgis on väga hea saal, kus on hea kõlakvaliteet ja normaalne akustika. Tore on musitseerida ja sa tead juba ette, kui hea on tulemus. Oluline on see, et orkestril oleks oma kodu! Saksamaal on häid ajaloolisi saale, või ka Hollandis Cocertgebouw, samuti Viinis. See tähendab, et oli aeg, kus pöörati tähelepanu sellele, et kuulata head muusikat, ning ehitati kauneid kontserdihooneid. Nüüd on uus mood. Ehitatakse suuri multifunktsionaalseid saale, 3000-4000-kohalisi (Chicagos, New Yorgis, Philadelphias). Kujutage ette — miljonilinnades ei tule saalid täis… Kui tuleb ehk 800 inimest! Kui siis mõelda, et lähen sinna juhatama, naudin seda, tuleb tore kontsert, — aga peab hoopis paljus pettuma. Miks minna sinna juhatama? Paljudel dirigentidel on ükskõik, teeme ära, raha kätte ja valmis. Tulemust pole. Mina tahan luua. Dirigent on looja. Nüüd olen hakanud saale valima.
On pandud tähele, et sa armastad kontserdil sageli teost hoopis teisiti kujundada kui proovides. Tuleb sul siis äkki mõni hea idee? See ju tähendab, et orkester peab olema sinuga eriti tähelepanelik, kui esinemisel tulevad ootamatult uued soovid ja nõudmised.
Igal õhtul teen teisiti! Kõik tuleneb ju tehnikast. Muusika hakkab liikuma 1 või 2 peale. Pole mitte 3 peale või 4 peale. On suur vahe, kas lüüa 2 peale või 4 peale. Mitte lüüa 3 peale, vaid 1 peale! Mõni orkester arvab, et kõik löögid välja lüüa tähendab, et dirigent on täpne. See ei ole nii. Kui mul pole seda tehnikat, siis muusikat ei tule.
Kas on selliseid orkestreid, kes on kinni oma kujunenud harjumustes, kontseptsioonides või tempodes, proovide läbiviimise süsteemis?
Vanasti oli seda rohkem. Mravinski orkestrit oli raske liikuma saada. Karajani orkester oli ka omaette põhimõtete kammitsas. Praegu ei ole see enam probleem.
Aga kuidas suhtud tekstitruudusse? Tempod, agoogika, igasugused märkused ja märgid? Kuidas suhtud kõigesse sellesse, mis partituuris on kirjas?
Siin peab olema jube julge. Piir on seal, kus enam mängida ei saa! Näiteks — Beethovenil olid metronoominäidud. Mina aga tahan kiiremini. Orkester nuriseb, liiga kiire, me pole kunagi niimoodi mänginud! Tänapäeva orkestrite olukord on teine. Orkester peab mängu nautima, hea meeleolu peab olema. Kuidas keegi seda meeleolu loob. Toscanini näiteks karjus oma orkestri peale…
Sa ei hooli siis märkustest ja ettekirjutustest partituuris?
Partituuris pole midagi. Kõik on ainult ligilähedane. Ükski autor ei saa midagi täpselt kirja panna. Largo, Moderato, Andante sostenuto — mida see tähendab? Anna meeleolu! Võibolla, et Mahler oli märkustega kõige täpsem. Aga siingi, orkestrandid vaidlevad: mul on siin sf, temal ei ole, mida teha? Mitte „tähte närida”! Mahler tahtis märkides väljendada oma meeleolu. Niimoodi tuleb sellest aru saada.
Kuidas saavutad erinevate pillirühmade vahel õige tasakaalu, et oleks ideaalne orkester? On ju nii, et mõnes orkestris on head keelpillid, aga kehvad vased või näiteks vastupidi.
Kui oled peadirigent, pead oskama luua õhkkonda. Väljakujunenud dirigent töötab tasakaalu välja. Kui on palju külalisdirigente, võib see orkestrit rikkuda. Balansi küsimus on proovi töö. On nimekaid dirigente, kes proovis räägivad palju strihhidest või fraasidest, üldse räägivad palju. Ei ole tarvis palju rääkida! Orkestrit peab voolima. Strihhide tegemine on minu töö, sest kontsertmeister paneb sageli halvasti. Mõne orkestri puhul on tegu nende ametiühinguga, kus vastavad tegelased panevad tähele, miks mõned pillirühmad kogu aeg ei mängi (st ei teeni korralikult oma palka välja!).
Sul on nüüd Šveitsi Romaani Orkester Genfis. Mida see endast kujutab?
See on üks väga vana orkester, selle peadirigent oli väga pikka aega Ansermet. Nüüd ei ole neil kaua aega peadirigenti olnud. Nad on mänginud palju prantsuse muusikat ja Stravinskit. See on väga hea orkester, aga neil puudub oma stiil, nad lihtsalt mängivad. Neil on väga ilus ja hea akustikaga saal — 1800 kohaga Victoria Hall.
Kuidas sa suhtud väljendisse „pea partituuris või partituur peas”?
Peast juhatamine on šõubisnis. Paljudel on selgeks õppimine formaalne, näiteks plaadi järgi pähe õpitud juhatamine. See tähendab oskamist takti lüüa, aga sealjuures poolt muusikat ei tunne. See on vaid väline efekt. Rahvas arvab, et peast juhatamine on geniaalne. Sa ei ole tegelikult väga vaba, kui sa peast püüad. Noh, hea küll — Beethovenit ja Brahmsi võib ju vahel peast juhatada…
Oled sattunud sageli problemaatiliste või lihtsalt halbade orkestrite ette, aga on sul kujunenud ka lemmikorkester? Ja üldse, kas eelistad olla rohkem sümfooniaorkestri ees või teatris, ooperit juhatada?
Oli aeg, kus mulle tõesti sattus palju halbu orkestreid. Nüüd võin öelda, et Londoni ja Ameerika orkestrid on kindla peale minek. Täna proov, homme kontsert ja kõik tuleb! See on tase. Need ongi mu lemmikud.
Eelistustest on esikohal sümfooniaorkester. Ooperiga on see probleem, et mulle ei meeldi lauljate käitumine. On muidugi üksikud erandid, nagu oli Pavarotti, nüüd on Domingo või Netrebko, kes oskavad end normaalselt esile tuua. Aga primadonnad dikteerivad oma tahtmisi, neil on palju pretensioone: täna ma ei laula seda nooti, täna ma ei mängi kaasa, miks mulle ei näidata sisse? jne. Siis see vibrato! Sealjuures fraseerimist ei ole, sisu ei ole. Wagneris on sõnade kultus, räägivad hästi…, aga laulmine…
Ma olin kolmteist aastat meie Eesti ooperi dirigent. Siis olid Kuusik, Voites, Georg Ots. Ma õppisin sellest palju tookord. Aga praegu on meil piinlik olukord — rahvusooper Eestis ilma ooperimajata!
Lauljatest oli juttu. Aga mis vahekord on sul instrumentaalsolistidega?
Solist on tähtis, ta tahab tingimata kaks korda loo läbi proovida. Ma ei armasta pianiste, kes mängivad vaevaga. Nad on palju harjutanud ja raskustega maadelnud ning neil on keeruline orkestriga hakkama saada. Selles mõttes hindan väga Markovitši, kel pole raskustega mingit maadlemist, kõik tuleb alati välja. Väga rasked Scharvenka klaverikontserdid (see oli Mahleri lemmikhelilooja) on talle kerged mängida.
Oi, minu arvates mängis Markovitš siin hiljuti Rahmaninovi kontserti ülepaisutatult, efektitsevalt, isegi mustalt. See mõjus labaselt. Ei suutnud seda kuidagi aktsepteerida, rääkimata nautimisest.
Labasus on tema välimuses. Peab olema lavafiguur. Inimesed vaatavad lavafiguuri. Teda ei kutsuta esinema selle väljanägemise pärast. Berliini filharmoonia ei kutsunud teda tagasi. Aga rahvas karjub vaimustusest! Ei pea ühe ebaõnnestumise pärast teda maha materdama. Nüüd on Šveitsis üks poiss, kes mängib kahe nädala jooksul Rahmaninovi neli klaverikontserti ja Paganini rapsoodia! Suurepärane võimekus. Hea pianist olla on ebainimlik! Need on ebanormaalsed inimesed.
Mida ütleksid ERSO kohta?
Väga hea orkester. Võrreldes sellega, mis oli mõni aeg tagasi, — keelpillid on praegu palju paremad. Vanasti maadlesime mustade nootidega, nüüd on olukord hea, puupillid on väga head, metsasarved juba paremad, muud vased ka juba head. Tooni kvaliteet on palju paranenud, sest pillimeeste kasvatus on olnud hea. Peab rohkem mängima klassikat. Haydn, Mozart, Beethoven kasvatavad orkestrit. Modern ei kasvata. Nüüd mängivad orkestrid rohkem moderni, ka Berliinis ei mängita enam nii palju saksa klassikat.
Tegelikult sain ma oma esimesele küsimusele vastuseid ainult ridade vahelt. Kui sa mäletad, mida ma küsisin, ehk saaksid veidi täiendada?
Olukord on ju muutunud ja muutub kogu aeg. Nüüd ei ole orkestritel enam rahvuslikku omapära. Rahvad segunevad pidevalt, ka orkestrid. Jaapanlased mängivad siin ja meie mängime Jaapanis. Nüüd on segaorkestrid. Ei ole enam niisugust Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestrit nagu Mravinski ajal, mil orkester kujunes ühe kindla dirigendi all ja kasvas, sest dirigent pühendas end pikaks ajaks jäägitult oma orkestrile. Göteborgi orkestril on oma ajalugu. Selle orkestri lõi Stenhammar. Sellest sai üles töötatud Rootsi rahvuslik orkester. Ma olin selle eesotsas kakskümmend viis aastat. 1983 viisin GSO esinema New Yorgi Carnegie Halli. Mõni dirigent töötab orkestriga kolm aastat ja läheb siis minema. Nii ei kujune head orkestrit. Peadirigent peab olema pühendunud. Olulised on reisid ja plaadistamised. [NB! Neeme Järvi on 417 salvestisega üks kaasaja enim heliplaadistanud dirigente, plaadifirmadeks Deutsche Grammophon, Chandos, BIS, Orfeo. EMI. BMG — L.K.]. Peab olema eesmärk suurt kunsti teha. Muusika on kõige ilusam asi, mis on üldse olemas! Papa Haydn hakkas sümfooniaorkestrit välja kujundama, lõi 104 sümfooniat, üks ilusam kui teine. Kuidas siis pillid arenesid!
Meie kallid juhid ja sõbrad pole uneski aru saanud, mis mehhanism on sümfooniaorkester. Lennukid, kompuutrid ja muud keerulised konstruktsioonid on neile arusaadavamad kui sümfooniaorkester, heliloojad ja hea muusika. Tänapäeva generatsioonid on madalale laskunud. On bändid ja rockansamblid, aga koolides ei õpetata muusikat õigesti. Mõõn on kõikjal maailmas. Meie Eesti ei hinda oma väärtust. Me peame harima oma rahvast. Saksamaal on veel potentsiaalselt rohkem orkestreid, kus on omad traditsioonid, Venemaal on ka omad traditsioonid. Meie oleme Euroopa Liidu riik, aga vaesemad kui teised lääne riigid. Hoitakse vana nõukogude stiili. Riigikogu arvab, et meil on rahvusooper, aga meil ei ole kohta, kus mängida. Kuidas saab niimoodi rahvast harida?
Oleme rääkinud orkestrite erinevast tasemest, dirigendi osatähtsusest ja mõjust-suhtumisest partituuri, häälestusest, pillirühmade tasakaalust, strihhidest, harivast repertuaarist, töömeeleolust, töötingimustest ja veel üht kui teist — lobisesime nüüd päris tükk aega…
Kas me lobisesime?
Vestelnud LEELO KÕLAR
(Intervjuus säilitatud Neeme Järvi väljenduslaad L. K.)
