PERSONA GRATA KAROLIN JÜRISE
Aprill, 2021Karolin Jürise kasvas välja TÜVKA teatrisuuna uuest, energiaalsest, vaimustavast kogukonnast, jõudis saada õpetust veel Kalju Komissarovilt ning on pärast kooli teinud koostööd paljude teatrite ja truppidega, aga enim praegu VAT Teatriga. Karolinis on nii teatri- kui ka elulaval mingi eriline (positiivne) jõud ja energia, mida kohtab harva, üha harvem. Iga kuu korra leiab aadressil Vaimu 1 aset mõnusa uue kultuuri-podcast’i „Vaimu kelmid” salvestus, mida veavad Agnes Saaren ja Mart Valner. Napilt enne kogu sellekevadist kultuurimaailma kinni minemist küsitlesid Jürgen Rooste ja Agnes Saaren selle sündmuse raames oma lemmiknäitlejat Karolin Jüriset. See intervjuu põhineb mugavalt ja lõdvalt tollel esialgsel vestlusel.
Karolin Jürise märtsis 2021.
Harri Rospu foto
Agnes Saaren (A. S.): Kuna Mart Valner täna ei küsi, siis küsin mina, et kuidas sul läheb?
Karolin Jürise (K. J.): Mul läheb täitsa hästi. Muidugi ei ole praegu nii palju erialast tööd, kui võiks või tahaks, aga see-eest on mul väga palju vaba aega, mida saan oma soovi kohaselt sisustada: välja puhata, raamatuid lugeda, trenni teha, kokata. Ma püüan selles olukorras rahulikuks jääda, enda olemist vaadelda ja kuulata, võtta aega mõtisklemiseks, lihtsateks olmehetkedeks, huvitavateks vestlusteks ja looduses tuiamiseks.
Jürgen Rooste (J. R.): Paljud näitlejad, kellega olen elus rääkinud, ei ole väga suured lugejad. Aga on mõned tõsised lugejad — ja on mõned näitlejad, kellega saab istuda ja rääkida kirjandusest samamoodi, nagu mõne kirjaniku või kriitikuga. Sina, nii kaua, kui sind mäletan, oled kogu aeg lugenud. Töö jaoks otsid ja leiad materjali. Aga mis radadel sa rändad, palju on sääl jahikoeranina ja palju lusti pärast lugemist?
K. J.: Mul ei ole vajadust end lugema sundida, pigem on see harjumuslik nauding. Seega, ma ütleksin, et lust ja töö on omavahel kokku sulanud. Ja kui varem oli mul kange soov raamatus lõike ära märkida või teatud ideid alla joonida, siis nüüd olen ma sellest lahti lasknud, sest mõistsin, et sellisel moel lugedes märkan teatud fragmente ideedest, aga jääb märkamata teose tervikpilt. Praegu iseloomustab minu lugemist suhtumine, et jääb meelde see, mis jääb, ja kõik, mis ununeb, pole hetkel oluline.
J. R.: Mis on need tekstid, mis sind praegu köidavad, ja mis olid need, mis sinust kunagi lugeva inimese tegid?
K. J.: Ma käisin Abja-Paluojal Valdur Mikita loengul. Ja ostsin tema käest „Põliskeele omailma”, mille lugemine oli suur nauding. See raamat on keeleline rännak. Siis lugesin prantsuse nüüdiskirjaniku Despentes’i „Vernon Subutexi” ja järjekorras on teine osa, enne seda oli käsil Baturini „Delfiinide tee” ja Paul Valery „Härra Teste”. Lisaks on kuidagi juhtunud nii, et ma ei ole eriti palju Tõnu Õnnepalu lugenud, aga praegu on käsil tema „Pariis”.
Aga mis mind viis lugemise juurde? Ma arvan, et see oli minu gümnaasiumi kirjandusõpetaja, kes usaldas mulle vastutuse ise otsustada, mida ma lugeda tahan. Ma ei tea, kas ma tegin alati kõige mõistlikuma valiku, aga vähemalt oli mul vabadus valida.
A. S.: Aga kas sa teadsid juba kooliajal, et tahad näitlejaks saada?
K. J.: Ma ei mäleta, et näitlejaks saamine oleks olnud minu unistus. Aga etendaja rolli on mind alati asetatud; nendesse kingadesse astumine kõditas mind meeldivalt ja nõudis alati teatavat eneseületust. Esimesed meeldejäävad lavakogemused sain tegelikult üldse tantsijana, kooliteatriga hakkasin tegelema gümnaasiumis. 2015. aastal osalesin kooliteatrite festivalil Haapsalus monotükiga „Janne”, mis põhines Margus Karu raamatul „Nullpunkt”. Pälvisin tol aastal „parima naisnäitleja” tiitli ja žürii tagasiside oli mulle suureks julgustuseks teatrikooli katsetele minemiseks. Ma läksin sinna veendumusega, et mind kooli vastu ei võeta, aga…
A. S.: Miks sa arvasid, et sind vastu ei võeta?
K. J.: Ikka on selline alalhoiuinstinkt, et „ah, mis mina”. Tulen Eesti kõige väiksemast linnast ja olen üldse oma elus teinud üsna tühiseid asju. Nii et kõik seal tundus mulle aukartust äratav: teater ja nood õppejõud üldse, minu toonane õpetaja Kalju Komissarov! Ma arvasin, et ma ei ole selleks suuteline. Tuli välja, et olin. Kalju ütles mulle hiljem, et ta teadis juba esimesel päeval, et ta võtab mu vastu, ja lihtsalt kiusas mind.
J. R.: Lavakas on nagu püha tempel. Viljandi pakub sellele mingit alternatiivi. See elulaad, 24/7 teistega koos kasvada-areneda, see on tänapäeva vaste tsirkuseperekonnale — te kasvate-arenete kogu aeg koos, see on hullult äge, aga kas see eraldab sind ka kuidagi muust elust?
K. J.: Mina ei tundnud, et see oleks mind millestki eraldanud, sest kool ja sellega seonduvad inimesed, ruumid ja ideed moodustasidki minu elu. Viljandi linn oli minu jaoks nii intensiivseks õppeks ideaalne keskkond, sest see atmosfäär ja ruum, mis moodustas mu reaalsuse, koosneski kogu kultuuriakadeemia perest — muusikud, butafoorid, tantsijad, näitlejad —, mis täidab kogu selle linna. Viljandis elades oli mul tunne, et kogu linn on koduhoov ja kõik seal toimetavad inimesed on sõbrad-tuttavad.
A. S.: Sa said ka Kalju Komissarovi stipendiumi ja läksid sellega Türki õppima. Mida sa sealt endale juurde leidsid, mida sa igapäevaselt saad kasutada?
K. J.: Ma osalesin töötoas, mis käsitles Mihhail Tšehhovi tehnikat ja kus me töötasime peamiselt kujutluspildiga. Mõnda harjutust või kujutluspilti kannan endaga siiani kaasas. Aga kõige olulisem taipamine tulenes sealsetelt inimestelt, partneritelt. Nimelt olin mina osalejatest ainuke välismaalane: õppejõud olid Saksamaalt, mina Eestist ja kõik teised kohalikud. Ja kõikide osalejate kulgemise tempo oli minu omast aeglasem. See muutis mind kärsituks, aga õnneks taipasin juba teisel päeval, et mul ei ole mõtet grupi ühtsuse vastu astuda. Kui mina ise mõtlen kiiremini või tegutsen kiiremini või tulen proovi viisteist minutit varem, et ennast soojaks teha, ja nemad tulevad kümme minutit hiljem, sest nad teevad ukse taga suitsu, siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet sellesse hinnanguliselt suhtuda. Selle asemel püüdsin ise rahulikum olla. Rohkem aega võtta. Ma mõistsin, et pean vahel astuma näilise sammu tagasi, et olla osa grupist. Ja see pole kindlasti taandareng, vaid eeldus sellele, et saaks tekkida üheshingamine ja usaldus.
A. S.: Kas see on andnud sulle mingi eelise, sest sa käid ju teatrist teatrisse, ühe trupi juurest teise juurde? Aitab see sind kohanemisel?
K. J.: Kindlasti! See õpetas mind märkama partnerit ja grupi dünaamikat. Üksinda ma seda teatrit ju ei tee. Ilma publikuta, nagu täna, aga ka ilma partneriteta.
J. R.: Mõned kõige ägedamad asjad, mida ma sult näinud olen, on ansambli- või rühmatööd. Mulle tundub, et see meeldib sulle. Samas, üksikul näitlejal on seal raskem särada. Aga näiteks „Protsessis” oli sul oluline osa ja „Dekameronis” oli…
K. J.: On siiani!
J. R.: Seal hoidsid sa kahes rühmas ja erineval moel seda lugu koos. Kuidas sa end rühmanäitlejana näed? Hea grupiga töötamine sulle vist meeldib ja tõstab su energiat ja lusti?
K. J.: Jah, kindlasti. Ja mõlemad tööd, millest sa praegu räägid, on kursusetööd, seega tegemist oligi minu jaoks hea grupiga. Mind inspireerib väga usaldusväärne, tähelepanelik ja mänguline partner.
J. R.: Ma tahtsingi edasi kiusata: vähemasti kolm asja, mis sa oled teinud, oledki sa tahtnud teha nende lavapartneritega. Ja ma tean, et su tulevikuplaanidesse kuuluvad kindlad inimesed, kellega sa tahad mängida. See isiklik suhe, see töö on sulle vist väga tähtis?
K. J.: Jaa!
J. R.: Nendega, kes sind vaimustavad? Mina ei taha lavale minna nendega, kellega mul pole isiklikku seost. Aga me ei ela prooviperioodidel enamasti nõnda kokku, ei ole sellist sidet ja kohustust pidevalt…
K. J.: Need inimesed, kellega ma tahan mängida, on, jah, sageli need, kellega mul ka väljaspool lavaelu on põnev koos olla.
J. R.: Kes need sulle kõige tähtsamad inimesed on olnud ja kuhu sa nendega jõudnud oled?
K. J.: Kindlasti kõik mu kursusekaaslased! Ma arvan, et inimene, kellega ma olen kõige rohkem lavaaega jaganud, on Henessi Schmidt, seega tema on omal moel erilisel kohal. Nendeks lemmikuteks kujunevad sageli inimesed, kelle peale ma isegi ei oleks osanud mõelda, näiteks VAT Teatri „Kauka jumalas” Elina Reinold ja Indrek Taalmaa, fantastilised inimesed! „Protsessist” rääkides, Taavi Tõnisson lavastajana. Mul oli kogu aeg prooviprotsessis tunne, et tõstan varsti käe: kuulge-kuulge-kuulge, kas… Ja enne, kui ma jõudsin oma idee avaldada, ütles Taavi täpselt seda, mida ma tahtsin öelda. Ma olin sellest pahviks löödud.
J. R.: Mida sa leiad ja ammutad neist suhetest? Kui sa paned nüüd „päriselu” ja teatri inimsuhted kõrvuti, on need sinu jaoks juba ühte sulanud?
K. J.: Vist pigem on, jah. Vist jah! Ega mu erialaline kogemus ole ka nii tohutu-üüratu. Mul ei ole olnud sellist olukorda, et me inimestena mõistame üksteist, aga siis saame laval kokku ja põrkume täielikult. Ma usun, et see on võimalik, aga mul puudub isiklik kogemus.
J. R.: „Romeos ja Julias” olid minu meelest väga ägedad just sinu ja Henessi duetid. Kui te välja ilmusite, oli kogu aeg näha, et teil on suur-suur lust mängida. Kas sul on ka sellist teatrikogemust, kus sa oled mõelnud, et pagan, pidin ma end siia lubama, miks ma sellega kaasa tulin? Ma saan aru, et sa vastad, et iga kogemus on positiivne ja igast asjast saab midagi õppida, aga kas on olnud või mis on olnud selline hetk, et „midakuraditmasiinteen”?
K. J.: Ma tegelikult esitan selle küsimuse endale iga prooviperioodi alguses. Aga on olemas küll mõned protsessid, mis on veidikene teravamalt meeles sellega seoses…
J. R.: Rõhk ei olnud kindlasti praegu sõnal „protsess”!
K. J.: Ei, seda tõesti mitte. „Protsess” oli oivaline. (Naerab.) Aga tõesti, mul on ka selliseid kogemusi, jah.
J. R.: Seda vist ei saa lõpuni vältida. Sa pole praegu kuigi palju rääkinud lavastajatest. Toikka, Keedus, Pepeljajev on kindlasti kõige kuulsamad nendest, kellega sa oled koos töötanud. Aga kuulsus ei loe. Kellelt on kõige rohkem olnud väljaspool kooli õppida?
K. J.: Osalemine Saša Pepeljajevi tantsulis-visuaalses lavastuses „Primavera Paunveres” oli väga omamoodi kogemus.
J. R.: Kuna ma tahan natuke intrigeerida, siis mul on meeles, et Pepeljajev tegi ühe ja sama aasta sees tüki teiega ja lavaka noortega ka. Ja see, mis ta nendega tegi, oli kohutav. See oli iluvõimlemine koos halva luulelugemisega, viletsa retsitatiiviga. Kõik see, mida sa teeksid proovis, mitte ei paneks lavale. Teiega oli tal hoopis teistmoodi otsing…
K. J.: Me kõik olime alguses natuke segaduses, sest Pepeljajev ütles millalgi esimeste proovide jooksul, et Lutsu „Kevadest” on keeruline leida piisavalt palju huvitavaid sündmusi lavastuse loomiseks. Ja tema põhilause, mis mulle proovidest meelde on jäänud, on: „Oh fuck, it doesn’t work, let’s keep it!” Me töötasime sageli edasi etüüdidega, mille väärtuses alguses kahtlesime. Sellest tekkis meil omamoodi vabadus ja julgus katsetada.
J. R.: Ta on teinud mõned kõige kihvtimad asjad, mida ma üldse olen näinud, aga mõnikord läheb tal nii puusse, et… Aga ta on klassik. Ma saan tast loojana aru, ta tahab ka selle nihkes asja siiski välja anda…
Mul on tunne, et sa ka vaatad väga palju teatrit, tihtipeale näeb sind publikus: on see ikka veel lust-rõõm-armastus või vaatad sa professionaalse silmaga, saad n-ö teistsuguse naudingu — noh, nagu mustkunstnik vaatab mustkunstnikku? Ja kas sa õpid teiste vigadest või vaatad, et ägedalt paneb, et seda tahaks üle trumbata?
K. J.: Teatavast erialasest pilgust ei saa ma enam tõesti lahti. Muidugi ei tähenda see, et ma ei võiks ennastunustavalt etendust vaadata või vahel täiesti lapselikult mõnest näitlejatööst vaimustuda. Ma usun, et mida lähedasemaks ma näitleja erialaga saan, seda põnevamaks muutub mulle teiste tööde vaatamine. Seda rohkem süvitsi suudan ma ise minna. Teiste ületrumpamise vajadust mul ei ole, ainukene inimene, kellest kogenum ja andekam näitleja ma tahaksin olla, olen mina ise.
A. S.: Sa oled teinud tööd ka sarjades ja filmis. Kuidas see ettevalmistustöö erineb teatritööst?
K. J.: Täiesti erineb! Juba sellepärast, et teatris on sul poolteist-kaks kuud aega selle materjaliga koos elada, seda endasse võtta. Sarja- ja filmitööl on see, vähemasti minu kogemuse põhjal, palju lühem periood. Olulised küsimused nagu: miks filmi/seriaali vaja on?, kes need inimesed siin on?, miks just nemad? jne, saavad ka vähem tähelepanu kui teatris.
J. R.: „Minu, sinu, meie” — sa mängid seal noort psühholoogi. Mul puudub eesti seriaalidega isiklik suhe. Ma pole suutnud neid vaadata. Kuidas sul endal on end vaadata nõnda? Mul on vastik end vaadata-kuulata salvestustel. Kas sa vaatad neid osi? Näed sa ennast seal?
K. J.: Jah, ma vaatan neid osi. Ja ma tean, et paljud näitlejad seda ei tee. Mulle on see võimalus enda kohta rohkem teada saada. See kogemus, millega ma võttelt tulen, on üks, aga mulle on oluline näha ka tulemust: mida paremini teha, mida teistmoodi teha. Kas mu mäng mõjub nii, nagu soovisin, või väljendab see hoopis midagi muud.
J. R.: Mulle väga meeldib su füüsiline panus. On näha, et sa oled valmis füüsiliselt sellele tööle tohutult trenni taha panema. Nagu Pipi puhul: kuidas sa tõstad end ühe käega teisele korrusele, lupsti (ilma köiteta, ma olen kindel)! Samas mängid sa oma elus ja rollides vahel ka oma dekadentliku poolega. Kuidas sa boheemluse ja sõltuvusainete ja täiesti võitlevate-sportlike perioodidega mängid? Kas sa järgid tänapäevast askeesi, lubad endal vahel olla metsik ja vaba? Ja teades, et nüüd on vaja vormis olla, ronidki mööda majaseina kolmandale korrusele, nagu väike orav? Ja kui on vaja olla rännakul, siis rändad?
K. J.: Mul ei olegi midagi vastata, sa vastasid kõik ära. Mind alati tohutult inspireerib see, kui mingi lavastusprotsessi või rolli jaoks on vaja olla teistmoodi vormis või teha mingeid samme, mis minu igapäevaeluga niisama lihtsalt kokku ei käi. Kas või seegi, et teen rohkem trenni või omandan rolli tarvis mingid oskused. See motiveerib mind ja Pipi jaoks me tõesti tegime trenni. See oli minu teadlik otsus, sest selline pidi see roll minu meelest olema.
A. S.: Kas sul on mingi lemmikroll, mida sa tahaksid mängida?
K. J.: Ma tean, et see on selline asi, mida näitlejatelt alati küsitakse, aga mul ei ole praegu ühte ja ainsat unistusterolli. Ma usun, et ma ei ole veel nende tegelastega tutvunud, kes võivad mu unistuseks kujuneda. On üks stsenaarium, kus on Marie Underi roll — seda lugedes olin küll kõrgendatud meeleolus ja see stsenaarium istutas end kuidagi minusse. Aga ma olen sellele küsimusele alati vastanud, et mina käin inimesi kaudu. On mingid inimesed, kellega ma tahaksin koos töötada.
J. R.: Kas oli midagi, mida me ei küsinud, aga millest sa tahtnuks rääkida?
K. J.: See on keeruline küsimus, Jürgen. Ma võiksin rääkida armastusest ja sõpradest, sest ma elan koos oma kolme lähedase sõbraga, neist võiks ma rääkida pikalt…
J. R.: Ja nemad on ka kõik näitlejad, eks? Sul on töö-armastus-sõprus nii kodus kui laval. Tundub, nagu sa oleksid elus ideaalses kohas. Kui välja arvata see neetud karantiin…
K. J.: Kaks neist on näitlejad, kolmas õpib Eesti Kunstiakadeemias animatsiooni, aga enamik minu lähedasi sõpru on erinevatest loomingulistest valdkondadest ja mind tõesti huvitab, kuidas nemad oma tööd teevad ja mis on nende jaoks elus see „suhkrutükk”, mis neid motiveerib ja toidab. Ma julgen väita, et olen päris õnnelik inimene, aga ega ma sellepärast veel oma pessa mõnusasti logelema jää, seiklen ikka edasi.
Üles kirjutanud JÜRGEN ROOSTE
