ELEKTRITEATER — KÜMME AASTAT KINO JA NAKATAVAT FILMIARMASTUST

RAIKO SAGUR

Kõik sai alguse aastatuhande vahetusel, kui Tartu Sadamateatris näidati igal pühapäeval väärtfilme. Paraku näidati sama filmi tervelt kuu aega järjest, nii et järgmist filmi pidid filmisõbrad ootama tervelt neli nädalat. Aeg oli tollal teine, Eesti kinomaastik oli nüüdsest väga erinev ja filmihuvilistel puudusid võimalused, mis on olemas praegu.

Kord käis Sadamateatris uut filmi kaemas ka noor üliõpilane Andres Kauts. Teades, et järgmisel kuul linastuv film talle ei meeldi, jalutas ta filmi lõppedes kinost kodu poole ning mõtiskles Emajõge silmitsedes pahuralt: „Mis linn see küll on, kus järgmist väärtfilmi peab ootama kaks kuud?”

Sel hetkel tekkis Andreses kindel soov luua väärtfilme näitav kino. Aeg möödus, tulid muud tööd ja tegemised, kuni kümme aastat hiljem tekkis Andresel ootamatult võimalus oma kunagine unistus teoks teha.

Tartu Elektriteater on tegutsenud juba kümme aastat. Selle ajaga on see, peamiselt väärtfilmidele keskendunud kino saavutanud tähelepanuväärse koha eesti kinokultuuris ning võitnud Lõuna-Eesti kinopubliku südame. Tähistamaks Eesti arthouse-kinode ühe lipulaeva juubelit, vaatame hetkeks tagasi kino sünnile ja teeme ülevaate selle kujunemisloost, hetkeseisust ja tulevikulootustest.

Andres Kautsil tekkis võimalus oma pikaaegne unistus teoks teha 2011. aastal, kui ta sattus juhuslikult vestlema oma hea tuttava Külliki Saarega. Vestluse käigus mainis Külliki, et temast on saanud Tartu kesklinnas asuva Athena keskuse juhataja. Seepeale küsis Kauts pikemalt mõtlemata: „Miks te ometi Athenas filme ei näita, kui teil on kasutada igati töökorras kinosaal Tartu kesklinnas?” Selle peale küsis Külliki Saar ootamatult vastu: „Aga miks sa ise ei näita?!” Sellest lihtsast küsimusest sai praegune Tartu Elektriteater alguse. Üsna varsti pärast vestlust sõlmiti omavahel juba üürileping ja sai algust teha väärtfilmide näitamisega.

Andres Kauts kaasas kinotegemisse oma ammuse sõbra Leene Korbi, seejärel lisandusid kampa Kaur Maran ja Kadri Raigo. Üheskoos rentisid noored Athena kinosaali kaheks päevaks nädalas ja asusid näitama levifilme, mis olid Eestis kättesaadavad. Tallinnas näidati ka erinevaid väärtfilme ja indie-filme, kuid need ei jõudnud vaatamiseks Tartusse. See tegur sai ka tugevaks motivaatoriks uue kino loomisel.

Õigem oleks öelda, et esialgu „näidati filme”, mitte ei „tehtud kino”, sest nagu ütleb Andres Kauts: „Meie jaoks oli see nii, et lihtsalt näitasime natuke filmi. Ega meil ei olnud kümne aasta plaane või eriti isegi arusaama, mida kinotegemine tähendab. Me lihtsalt hakkasime näitama filmi paaril õhtul nädalas.”

Elektriteatri miljöö. Kollaaž

 

Tegelikult ei teadnud neljast Elektriteatri asutajaliikmest keegi kinotegemisest midagi. Nad ei teadnud, kuidas panna tööle projektorit, mis on filmiõigused ja kellelt neid küsida, kuidas panna filmile subtiitreid jne. Suureks abiks olid kino Artis ja kino Sõprus töötajad, kellega Andres Kauts käis tihti konsulteerimas. Samuti olid nõuga abiks PÖFFi tegijad. Elektriteater on PÖFFiga lähedalt seotud siiani ja seda oma algusaegadest saadik. Veelgi lähedasemaks muutus suhtlus 2015. aastal, kui Elektriteater sai endale korraliku digitaalse kinoprojektori, mis võimaldas Tartusse tuua üle pika aja kõik PÖFFi põhivõistlusprogrammi filmid.

Esimesel Elektriteatri kinoseansil linastus parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud saksa film „Teiste elud” (2006). Filmis toimuva sündmustiku paremaks mõistmiseks käis publikule spioonidest rääkimas ka kunagine KGB juht Vladimir Pool. Kohtumine möödus nii ladusalt, et see esimene kinoseanss andis Elektriteatri tegijatele julguse korraldada rohkem selliseid õhtuid filmitegijate ja spetsialistidega ning arusaama, et sellistel seanssidel võiks olla suurem osa kinoprogrammis. Praegu see nii ka on.

Esimestel seanssidel ei olnud kuigi palju külastajaid. Esialgu istus saalis umbes kümme inimest ja publikuks olid peamiselt kinotöötajate tuttavad või tuttavate tuttavad. Andres Kautsi sõnul olid need suured rõõmuhetked, kui töötajad avastasid, et saalis istuvad ka inimesed, keda nad nimepidi ei tunne.

Athena keskuses tegutses kino umbes aasta. Üürilepingut erimeelsuste tõttu ei pikendatud, niisiis seisis Elektriteater valiku ees, kas lõpetada tegevus või otsida uued ruumid ja proovida jätkata. Kuna oli tekkinud tugev tunne, et seni tehtu on tähtis ja et sellist kino on Tartusse tarvis, siis otsustati jätkata. Uueks asukohaks sai Uus Teater Laial tänaval.

Kuna Laial tänaval pidi Uue Teatriga saali jagama, tuli kinosaal igal nädalal üles ehitada (panna üles ekraan, sättida paika kõlarid, projektor jne) ning seejärel taas maha võtta. Viis aastat tegutseti tihedalt koos, kuid kuna kumbki pool kasvas ja arenes, siis saabus aeg, kui Uus Teater ja Elektriteater ei mahtunud enam ühistesse ruumidesse ära. Teater soovis teha rohkem teatrit ja kino soovis näidata filme rohkem kui kahel päeval nädalas. Seda enam, et igal nädalal kulus palju vaeva ja energiat, et kinosaal üles ehitada ja seejärel taas maha võtta.

Paar kuud pärast Uue Teatri hoonest lahkumist leidis kino endale uue asukoha Jakobi tänaval, endises Tartu Ülikooli kirikuhoones. Algselt ei plaaninud Elektriteater end sugugi selles hoones püsivalt sisse seada — üürileping sõlmiti alguses kuu kaupa, sest tundus, et hoone saal ei ole kinole kuigi kõlbulik. Paar kuud hiljem jõuti siiski arusaamale, et see on õige koht, ja selles hoones tegutseb Elektriteater siiani.

 

Intervjuu Elektriteatri asutaja Andres Kautsiga

Andres Kauts. Merle Rüütli foto

RAIKO SAGUR: Kuidas Elektriteater sellise omapärase nime sai?

ANDRES KAUTS: Eesti esimene paikkino avati Tartus 1908. aastal ja selle nimeks oli elektriteater Illusioon. See oli aeg, kui ei kasutatud veel sõna „kino”. Selle asemel kasutati sõna „elektriteater”, mis tuleb saksa keelest. Me soovisime, et meie tegevus oleks ühtlasi ka austusavaldus varasemale kino­traditsioonile, mis oli ehk pisut mängulisem kui tänapäeva kino. Meie kinoideaal oli kahekümne või kolme­kümne aasta tagune kino, mitte tänapäevased suured kobarkinod. Praegu on kogu maailmas väga suur indie-kinode ja kogukonnakinode pealetung, aga tollal seda veel ei olnud.

Nime valides tahtsime, et see oleks eesti keeles. Esimese hooga tahtsime kinole tegelikult panna nimeks Tartu Kinoteater, et oleks selgem, millega tegemist. Kahjuks või õnneks oli Tallinnas Kinoteater just tegevust alustanud, nii et jäime sellest nimest napilt ilma.

Nimi Elektriteater on inimestes ka omajagu segadust tekitanud. Nüüdseks oleme end ehk tõestanud ja avalikkusele tuttavaks teinud, kuid algusaegadel tõsteti isegi meie rahastustaotlused teatrivoorudesse.

 

Millal te mõistsite, et te teete Elektriteatriga „päris kino”, mitte lihtsalt ei näita filme?

Kui Elektriteater sai viieaastaseks, käisime Kuku raadios intervjuud andmas ja meilt küsiti, kas nüüdseks oleme „päris kino”. Jäime hetkeks mõtlema ja vastasime, et nüüd oleme tõesti kino. Kui olime selle välja öelnud, siis tundsime, et midagi meis vaimselt muutus. Mõistsime, et see, mida me teeme, ei ole enam lihtsalt väike pusimine.

 

Kas teil oli alati mõttes just filmi näitamine, mitte tegemine?

Mitte päris nii. Mingitel hetkedel olen ma ikkagi ka filmitegemisest unistanud. Sõpradega tegime keskkooli lõpus ja ülikooli alguses mõningaid amatöörfilme. Filmimaailm on mulle alati olnud väga huvitav. Film on minu meedium. Ma olen filme nautinud palju rohkem kui muusika kuulamist, raamatute lugemist või kunstisaalis maalide vaatamist. Juba väikese poisina oli mul unistus töötada kinos ja ma uskusin siiralt, et see unistus on kõigil väikestel lastel. Uskusin, et nii, nagu väikesed lapsed tahavad tavaliselt saada politseinikuks, arstiks, seiklejaks või leiutajaks, tahavad nad ka kinos töötada. Nüüdseks, kui olen juba kaua kino alal tegutsenud, olen üllatusega avastanud, et tegelikult see üldse nii ei ole.

 

Kuidas teil tekkis idee teha Elektriteatriga välikino?

See idee tekkis juba aastal 2013. Näitasime esmalt Hansapäevade raames Tartu toomkiriku varemete vahel ühel suvel filmi kolmel päeval järjest. Hansapäevade projektiga olime seotud pärast seda mitu suve ja see oligi meie esimene kokkupuude välikinoga. Hansapäevade raames filmide näitamisest jäid meile nii positiivsed ja soojad emotsioonid, et 2016. aastal tegime Hooandja kampaania kogu vajaliku välikino tehnika ostmiseks. See kampaania läks meil väga-väga edukalt. Isegi nii edukalt, et Hooandja veebileht jooksis viimasel õhtul kokku, sest huvilisi oli nii palju! Seejärel soetasimegi vajaliku varustuse ja hakkasime suuremal määral välikino projektiga tegelema.

Alustasime Tartus, igal nädalal olime uues kohas. Seejärel hakkasime üha rohkem mööda Eestit ringi sõitma ja nüüdseks oleme välikino teinud igal suvel. Kahtlemata teeme ka edasi, sest see on väga vabastav ja tore kogemus. Välikino tegemine on kindlasti ka väsitav, aga samas seikluslik ja tuletab väga meelde meie kino algusaegu, kui pidime pidevalt tehnikat üles seadma ja maha võtma. Peale selle ei tea kunagi uude kohta rännates, mis meid seal ees ootab.

Igal suvel käivad meil abiks ka vabatahtlikud, kes on väga toredad ja annavad meeskonnale palju energiat juurde. Siiski ei saa ka salata, et suve lõpul on päris hea meel bussivõtmed varna riputada, teades, et ei pea enam öösel asju pakkima ja võib rahuliku meelega magama minna.

 

Kas teil on olnud ka hetki, kui olete veendunud, et kõik plaanitu ebaõnnestub?

Kord oli meil selline välikino seanss, kus vool läks pidevalt ära. Siis ma seisin terve filmiseansi aja generaatori kõrval ja lükkasin kohe korgid uuesti sisse, kui elekter taas kord ootamatult ära kadus.

Kord näitasime Jägala joal DVD-plaadilt Andrei Tarkovski „Stalkerit”. DVD-mängijad ei lugenud plaate sageli kuigi hästi ja me teadsime, et ka see DVD-mängija suure tõenäosusega antud plaati ei mängi. Niisiis sõitis meie kolleeg kiiresti Tallinna ja võttis kaasa oma isikliku plaadimägija. Viimasel hetkel saime plaadi siiski mängima ja meie piirituks kergenduseks selgus, et see töötab. „Stalker” on aga kahes osas ja seega oli tarvis poole filmi pealt plaati vahetada. Jäi üle vaid kabuhirmus loota, et ka teine plaat filmi mängib.

Välikinode juurde kuuluvad tavaliselt kohvikud ning ka tol korral juhtus, et kui kohvik vett keetis, lõid voolusüsteemis jälle korgid välja. Pidime siis kõik uuesti tööle panema  ja lihtsalt lootma, et kõik toimib nii, nagu peab.

Algusaegadel juhtus kindlasti tehnilisi viperusi palju rohkem, kuid siis lihtsalt suhtlesime publikuga ja püüdsime olukorda selgitada.

 

Millised hetked neist kümnest aastast on olnud kõige meeldejäävamad?

Oleneb, mida arvestada. Mõnikord tulevad meelde need hetked, kui istud hommikul kontoris ja mõtled, kuhu oleme jõudnud. Teinekord jälle meenuvad suured seiklused, kui seisame vihma ja tuule käes, hoides kinni välikino ekraani, et see suure tuulega pikali ei kukuks. Või siis meie esimene välikino seanss päris oma tehnikaga, kui me sõitsime autoga rannaliivale kinni nii, et mitu autot käis meid välja tõmbamas, ja kõik läks nii valesti, kui üldse minna sai. Kuigi selleks ajaks, kui publik ekraani ette jõudis, olime aru saanud, et kõik läheb siiski hästi. Meelde jäävad ka keerulised ja väljakutseid nõudvad hetked. Tihti on sellised rasked olukorrad väga spontaanselt tekkinud ja kui need hästi ära lahendame, on väga uhke tunne ja need hetked publikuga on väga toredad.

Kümne aasta kontekstis rääkides on olulised mõned verstapostid, näiteks kui mõni inimene on meiega olnud kaks aastat. On raske öelda, kas see on „oluline hetk”, aga on väga hästi näha, kuidas need kaks aastat mõjutasid meie kino põhjalikult ja mina sain endale võib-olla igaveseks hea sõbra. Või siis mitte ainult mina, vaid kogu kino.

Ühiselt tegemise hetked on kõik väga toredad. Näiteks välikino puhul, kui on palju entusiastlikke inimesi — kõik askeldavad ühiselt ja rõõmsalt. Selles on mingi väga tore energia. Näiteks me oleme pannud välikino ekraani üles sadu ja sadu kordi, kuid millegipärast ei teki seal kunagi väsimust. Me teeme nalja, meil on lõbus ja siis vaatame üheskoos rahulikult filmi.

Elektriteatri publik. Kollaaž

 

Mis viimastest katsumustest kinotegemise juures märkimisväärseim on?

Koroona.

 

Hea vastus. Kujutan ette, kui raske võib praegu olla…

Ma isegi ei ütleks nii. Kui aus olla, siis mulle tundub, et meist justkui oodatakse, et meil on raske. Loomulikult on raske, aga ma arvan, et kino algusaastad olid mõnes mõttes raskemad. Nüüd on meil tugev meeskond. Me teame, et on olemas inimesed, kes meist hoolivad ja kes tulevad filme vaatama. Oleme igasugustest raskustest läbi käinud. Meil ei ole kahtlust, et kui koroonaaeg läbi saab, siis kino toimib edasi. Kas Elektriteatrit on üldse vaja või kas me saame hakkama? Kindlasti saame. Loomulikult on raske, kuid nii see siiski ei ole, et oleme kohe murdumas.

Praegust olukorda arvestades on selge see, et mida vähem kontakte, seda parem, kuid kino ei toimi ilma kontaktideta. Siin tekibki küsimus, millele on keeruline head vastust leida. Kas kinoseansse üldse mitte teha või kust läheb piir, mis on veel ohutu? Keegi ei tea, kust see piir läheb. Tekib tunne, et me ei tegele kinotegemise, vaid ohu ärahoidmisega, ja see on veidi väsitav.

Loomulikult on vaatajaid vähem ja eelarved on ka selle võrra väiksemad, aga seni oleme vastu pidanud. Tegelikult me oleme harjunud väikeste eelarvetega hakkama saama. Arvan, et meie eeliseks ongi see, et oleme väike kino ja saame olla paindlikud. Me oleme harjunud kulusid kokku hoidma.

 

Nii et Elektriteatril te lõppu ei näe?

Ei näe, ei näe! Pigem on näha, et vaatajaid tuleb aina juurde. Eriti nüüd, kui meil on Jakobi tänaval oma saal ja saame täisajaga töötada. See tunne on kogu aeg, et hakkasime tegema õiget asja ja inimesed tõesti tahavad Elektriteatris näidatavaid filme vaadata. Inimesed soovivad filme vaadata mõtestatult, mitte nii-öelda ühtse massina, kus üks film tuleb ja teine läheb. Tahetakse, et oleks kino, mis austaks filmi ja annaks ka veidi hingamisruumi selle üle arutlemiseks.

 

Millisena te näete Elektriteatrit tulevikus?

Oleme oma fookuseks valinud selle, et Tartus oleks hea kino. See on alati olnud meie keskne eesmärk. Tunneme, et ühel hetkel me kasvame siit Jakobi tänava ruumidest lihtsalt välja.

Tahaksime tulevikus mitut saali, sest tunneme, et meil on hetkel rohkem filme, kui jõuame näidata. Soovime, et need oleksid ruumid, mis on spetsiaalselt kino jaoks ehitatud, ja samas loodame, et me ei kaota ka vana maja ja seda veidi „isetehtu” sarmi. Meie suurim ja peamine idee on siiski, et Tartus oleks iga päev võimalik käia häid filme vaatamas ja et valik oleks mitmekesine.

Kõige selle kõrvalt soovime kindlasti teha ka muid asju: teha veelgi rohkem välikino, kaasata veelgi rohkem vabatahtlikke ja tuua noori kino juurde. Me oleme püüdnud teha nii, et keskendume väiksemale hulgale teguritele ja laseme asjadel loomulikul moel ise kasvada.

Täpselt nii oli meil näiteks ka välikinoga. Mitu aastat olime juba välikinoga tegelnud, kui mõistsime, et see on tõesti väga hea, ja hakkasime seejärel sinna ka rohkem panustama. Me ei mõelnud kordagi strateegiliselt, et see on see, kuhu suuna võtame. Teeme tihti väikseid mängulisi katsetusi — oleme näidanud tummfilme ja teinud animatsiooni töötubasid. Nii on, et mõni idee hakkab tööle ja mõni ei hakka, aga seda, mis töötab, ei tea me enne, kui oleme katsetanud. Neile ideedele, mis hakkavad tööle, rakendame kogu oma jõu.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon