IGATSUS ALVERI JÄRELE

PIRET PÕLDVER

„Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Režissöör ja stsenarist: Enn Lillemets. Operaator, monteerija ja produtsent: Jaan Kolberg. Muusika: Tuule Kann. Toimetaja: Viivi Luik. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, kestus 72 min. ©Stuudio Navona. Esilinastus 28. I 2021 Tartu Elektriteatris.

 

Mullu ilmus Enn Lillemetsa film Betti Alverist. Luuletajast on tehtud varemgi kaks filmi (Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (1988) ja Peep Puksi „Betti Alveriga” (1990), millest on Sirbis kirjutanud pikemalt Aare Pilv1), mis aga jäävad juba mitmekümne aasta taha. Uus film kinnistab Alveri kuvandit, kasutades selleks kaasaegset kaameratehnikat ja filmikeelt.

Müüdiloome

Aare Pilv toob oma arvustuses välja, et Lillemetsa filmis on mitmeid uusi nüansse — nt uudsed rõhuasetused, nagu suhtlus Minni Nurme ja August Sangaga, filmi raamistav nartsissiväli, käigud Viljandisse ja Lõhaverre —, kuid midagi väga teistsugust või pöördelist see Alveri teemale ei lisa ja suurem osa filmis esitatavast infost oli Alveri-tundjatele üldjoontes teada. Samas nendib ta, et see film on vajalik, kuna võib tekitada uues põlvkonnas Alveri vastu huvi. Tõepoolest, kuigi film käib läbi suuresti teada pidepunktid, on kultuuriloos olulistest teemadest tarvis rääkida korduvalt, kaasaegses võtmes ja keeles, uuesti kirjutada, kõnelda, filmina esitleda. Igal ajajärgul — ja ajajärk võib vahetuda 10–20 aasta takka — on oma käekiri, väljendusvahendid, mis kõnetavad inimesi viisil, mida vanem käsitlusviis teha ei saa. Inimest kõnetab pigem tema kaasaja vahendite ja kaamerapildiga linateos kui mitukümmend aastat vana meedium. Sellepärast on Lillemetsa film omal kohal — see hoiab olulist esil.

Samal ajal film pigem kinnistab kuvandit, mis Alverist on kujundatud, kui et lisab uusi tähenduskihte või tõlgendusvõimalusi. See tundub olevat filmitegijate teadlik valik; nad hoiavad müüti elus ainuvõimalikul viisil, sellele uudse vormi kaudu uuenemisvõimelist sisu andes. Sisu elab üksnes vormi kaudu. Alver on luuletaja, kelle ümber on aastakümneid püsinud müüt, temast on loodud omalaadne kuvand, tema eluhoiak ja saatus, suhtumised ja väärtused on muutunud justkui elust suuremaks. Aare Pilv võttis selle oma arvustuses kokku sõnadega: „Ilma igasuguse paatose ja tagamõtteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on Betti Alver kindlasti üks neist.”2 Alver on oluline autor, kelle elukäik etendab ehedalt rahva üldist ajastupõhist traagikat. See, mida Alver väljendas oma loomingus, samuti eluvalikutes, on ideaal, eeskuju, mille poole püüelda.

Niisiis, kuna Lillemetsa film on keskendunud müüdile, on huvitav märkida, et see ei ole mitte niivõrd eluloo- kui müüdiloofilm. Alver kui isik on lõplikult müüdiks tehtud. See aga tähendab, et Alveri müütiline isik on lahutatud inimese tegelikkusest sellega, et on tõstetud tegelikkusest kõrgemale. Pean silmas seda, et kui räägitakse Alveri eluloo seikadest, siis jutustust raamistab müüt. Ühtlasi dikteerib seesama müüt, millistest osistest üldse rääkida — müüt on see, mis lugu kannab ja millele jutustus allub. Müüdi taasloomine tõmbab paratamatult kaasa juba välja kujunenud käsitluse ja peab omakorda ise sellesse suubuma. Hea näide siinsest filmist on elu armastuse müüdi kinnistamine, mis lähtub traagilisest ja romantilisest narratiivist, kus inimesel on üks suur armastus, mis defineerib ja määrab kogu ta ülejäänud elu. Lillemets pakub välja, et Betti Alveri vaikimine nõukogude ajal tulenes truudusest Talvikule: Alver ei lasknud end kujutada ega pildistada ning kõige taga oli Heiti Talvik, kellel ei olnud hauakohta. Sest kuidas saab lasta end pildistada, „kekutada”, kui taustal on selline traagiline sündmus? Betti varjuhoidmine oli sügava truuduse väljendus. Eeva Park annab filmi edenedes Alveri vaikimisele siiski teise, pragmaatilisema põhjuse: Alver hoidis varju, et mitte saada nõukogude kirjanikuks. Ja lõppude lõpuks, noil aegadel oligi mõistlik end varju hoida, eriti kui selja taga olid rängad kogemused.

Selline romantiline ühe-elu-armastuse kuvand sunnib vaikima teisest olulisest suhtest, kirjavahetusest ja olemisest Mart Lepikuga, kes oli Alverile samuti oluline ja lähedane inimene. Lepikut mainitakse paaris kohas marginaalselt ja sellest, et Lepikul ja Alveril oli samuti armusuhe, ei kõnelda. Sellise väljajättega on võimalik hoida müüti; hilisemas elus tekkinud, pärast traagiliselt katkenud armastuslugu sündinud suhe ei mahu müüdi narratiivi.

Kuid ometi võib müüdistamine vajalik olla ning see ei kehti ainult Alveri kohta, vaid käib loomeinimestega tihtipeale kaasas, sageli ja eelkõige nendega, kellel on mingi omapärane hoiak, eriskummaline elustiil või keskmisest tuntavalt erinevad valikud. Mulle näib, et kunstilt, sealhulgas kirjanduselt, ei oodata ainult kõnekaid taieseid — tekste, maale, teoseid —, vaid ka laiemat vastust inimeseks olemisele üldse. Ühelt poolt on ootus, et kunst käsitleks olulisi teemasid, kuid samal ajal on kunstinautlejal justkui iha saada kinnitust, et kunstnik ise ei jää ainult väljendajaks ja vahendajaks, vaid kannab kõrgemaid väärtusi, midagi teistsugust ja erakordset. Et ta oleks ideaal, millest kinni hoida, tõestus, et saab ka teisiti. Ilmselt on see vajadus erandinimeste järele, kes kinnitavad suuremate väärtuste olemasolu, universaalne. Kristiina Ehin küsib samast filmist kirjutades: „Milline on see salajane vaimuvõrgustik, kuhu kuulumine annab paljudele jõudu juurde… mille unustamine röövib justkui lähimad omaksed?”3 Mulle näib, et see küsimus on sellesama müüdiihaluse ja erandinimese otsimise osa — kellelgi, kes jääb kaugeks ja salapäraseks ja ometi on loonud enneolematuid teoseid, on vastus küsimusele, kuidas olla väärikas ja enesega kooskõlas rasketel aegadel.

Sellist kuvandit hoiab Lillemetsa film, mille põhistruktuuris saab tõmmata paralleele klassikalise kangelas-, märtri- või kannatuslooga. Alver oli sunnitud loobuma kõigest (seda illustreerib tema tekst „Võlg”), kuid säilitas seejuures väärikuse ja eneseaustuse.

 

Julgus ja soojus

Müüdiloome on filmi kandev telg ja seda tegelikult varjamatult, sest film ei pretendeerigi faktoloogilisele eluloolisusele. Film on sihilikult subjektiivne, see ongi võti, mille kaudu Alverile lähenetakse. Võimalik, et just seesama varjamatu subjektiivsus ja isiklikkus, millega Lillemets avab oma perspektiivi Alverile, muudabki filmi soojaks ja lähedaseks. Ning sedakaudu hakkab välja kooruma uus kiht: kui müüdistamine kui selline muudab isiku kaugeks, siis müüdi isiklik edastamine muudab ta lähedaseks. Enn Lillemets on sümpaatne ja julge jutustaja ning film on üles ehitatud suuresti just Lillemetsa mälestustele, teadmistele, isiklikule kokkupuutele. Ta räägib haaravalt ja loomulikult ning sellest vahetust ja siirast olekust peegeldub suurt soojust ja lähedust. Filmis kohtume Lillemetsa Alveriga ja seeläbi ankurdab Lillemets Alveri müüdi, käies läbi teemad ja kohad, mis on temale Alveri juures olulised.

Selles mõttes on see julge film — isiklikkus, oma suhtumise ja austuse näitamine vajab eneseteadlikkust ja julgust. Teadlikkust ja enesekindlust nõuab ka otsus teha eluloofilm, milles ei taotleta objektiivsust, vaid vastupidi, ehitatakse lugu üles jutustaja perspektiivist. Lillemets on erudeeritud kirjandusteadlane, kes on aastakümneid tegelnud Alveri teemaga süvitsi, ning vaatepunkt ja isiklik suhe, mis on tekkinud nii Alveri enda, tema tekstide kui ka laiema kirjanduspildiga, on väärt iseseisevat filmi. Lillemetsal on, mida öelda.

Betti Alver ja Heiti Talvik.
Kirjandusmuuseumi fotod

 

Filmikeel

Oma keelelt on see film võrdlemisi vaheldusrikas, käsitledes ajaloolisi olusid ja kirjeldades ühe inimese elu näitel, kuidas okupatsiooniaastad lämmatasid indiviidi. See toob esile neljakümnendate aastate traagika kogu selle jõulisuses. Filmi võib vaadata ka kui ekskursiooni läbi Eesti ajaloo, mille fookus on ühel kirjanikul, kuid mis laieneb kirjanikkonnale ja õrnalt ka ühiskonnale. Siin on erinevaid pidepunkte: ajaloolised, geograafilised, isikulised, hästi läbi põimitud ja kokku monteeritud, mis annavad teosele vaheldusrikkuse. Ajaloolised pidepunktid on ühiskondlikud ja üldisemad ajaloosündmused, mis on Alverit mõjutanud, nagu repressioonid ja okupatsiooniaeg. Geograafilised pidepunktid jooksevad läbi Alveri elukohtade Tartus, Jõgeval ja Pühastes, samuti on kaadreid Rõngu surnuaialt, kuhu on maetud Alveri perekond, ja Lõhavere linnamäelt. Filmi üks erilisemaid leide on nartsissiväli, mis oli Alverile väga oluline. Selline kohtade varieeruvus muudab filmi mitmekesiseks. Isikuliste pidepunktide all pean silmas inimesi, kes Alverit on mõjutanud: lapsepõlveperekond, lähisuhted, sõbrad, kaaskirjanikud. Nende inimeste jutustused ja mälestused, kes on Alveriga ühel või teisel viisil kokku puutunud, toovad sisse empaatilise tasandi. Väärtuslik on Betti Alveri enda hääle salvestus; näiteks jutustab ta luuletuse „Korallid Emajões” algtõukest ja loeb luuletust „Võlg”.

Jaan Kolbergi oskuslikus kaameratöös vahelduvad kõnelejad ja kõnet illustreerivad pildid, kasutatud on kaamera eri võimalusi. Vaheldusrikkad pildid paeluvad, hoiavad vaatajat jutustuse juures. Filmi muudab elavamaks Saara Nüganeni kaasamine, kellel on mitu rolli: ta on Enn Lillemetsa vestluskaaslane ja tema jutustuse kuulaja, ta loeb Alveri tekste. Kuid kõige huvitavam osa on see, kus ta kehastab Alverit ennast, andes muidu dokumentaalfilmi nimetusele pretendeerivale teosele lavastatuse ja kunstilisuse mõõtme. Nüganeni rolli ambivalentsuse potentsiaali oleks saanud veelgi paremini ära kasutada.

 

Igatsusest

Teatud mõttes on see film igatsusest: igatsus igatsuse järele ehk igatsus Alveri järele, kes igatses taga Heitit ja möödunud aega. Ilmselt annab igatsuse mõõtme seesama isiklikkus ja lähedus, mis on filmi läbiv joon. Ja ehk kätkeb müüdistamine kui selline juba ise endas igatsust või hõllandust möödunu järele. Lillemetsa film suhtub müüti, mida ta taasloob kaasaegse kaameratehnilika ja jutustuse abil, soojalt ja empaatiliselt ning seeläbi püsib lugu Alverist elujõuline.

 

Viited:

1 Aare Pilv 2021. Ekskursioon Betti Alveri juurde. — Sirp, 26. II. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ekskursioon-betti-alveri-juurde/

2 Sealsamas.

3 Kristiina Ehin kirjutab: mööda Betti Alveri hirmsaid iluradu. — Postimees, 01. II 2021. — https://leht.postimees.ee/7168881/kristiina-ehin-kirjutab-mooda-betti-alveri-hirmsaid-iluradu

 

PIRET PÕLDVERI (snd 1985) peamine tegevusvaldkond on seotud kirjandusega. Tal on magistrikraad  eesti kirjanduses, ta on kirjutanud aastaid arvustusi ning loonud ka ise proosat ja luulet. Leiba teenib ta keele- ja sisutoimetajana.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon