SEA AASTA SEADELDIS

KARLO FUNK

„Sea aasta”. Režissöör, stsenarist ja monteerija: Raimo Jõerand. Operaatorid: Rein Kotov, Sten Johan Lill ja Raimo Jõerand. Helilooja: Ardo Ran Varres. Produtsent: Marju Lepp. Helirežissöörid: Horret Kuus ja Henri Kuus. Dokumentaalfilm, kestus 57 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 02. II 2021 festivalil DocPoint Tallinn”.

 

„Sea aastast” rääkimisega ja osalt igast ajaloolisest dokfilmist kirjutamisega kaasneb üks suurepärane vabadus. Lugudest tõukuv filmitegemine eeldab vaataja kaasamist ja pingestamist, põnevuse loomist ja hoidmist. Nagu hobuste võiduajamisel, püsib loo jutustamine teadmatusel ja ootusel, kes pääseb üle finišijoone. Tulemuse etteteadmine rikuks selle mängu, muudaks panustamise ja riski võtmise mõttetuks.

Ent dokfilm räägib alati ja juba olemuslikult toimunust ning eeldusel, et kajastatud sündmused on olnud piisavalt laia kõlapinnaga, teame me nende tulemust ette. Arvustajale tähendab see vabadust rääkida filmist ühtlaselt, hüpata lõpust keskele või vastupidi, mõelda ja kirjutada nähtust, muretsemata teiste totalisaatorimängijate pärast. Palju pahandust on sündinud, kui keegi lobiseb arvustuses välja olulise detaili filmi sündmustiku kohta. Dokfilmist kirjutaja ei paljasta midagi, mida paljud juba ei tea. Sellel vabadusel on ka teine pool, mis puudutab dokfilmi tegijat ennast. Ajaloolise dokfilmi autor ei pea sageli keskenduma narratiivi dramaturgiale, ülesehitusele ja sündmuste näilise põhjuslikkuse suunamisele. Ta on märksa vabam otsustama ja valima, kuidas oma lugu rääkida, sest ei sündmuste käik ega ka vaataja võimalik teadmine sellest, kuidas lugu lõpeb, pole muudetavad. Ja nii saab ka kirjutaja soovi korral seista dokfilmi tegija kõrval märksa võrdsemal positsioonil, et juba vältimatult toimunud ja teada olevate sündmuste  kohta küsida koos temaga, kuidas või miks nii.

„Sea aasta”, 2021. Režissöör Raimo Jõerand.
Kaader filmist

 

„Sea aastast” rääkides võiks alustada lõpust. Dokfilm on lõpusirgel, droon libiseb üle  inimtühjade tänavate. On märts 2020, uus kontrollimatu viirus on võtnud võimust ja  toonud kaasa ühiskondade sulgemise seni võimatuks peetud mastaabis. Praegu, kirjutamise hetkel on sellest möödunud aasta, kuid ühiskond on paljuski samas punktis. Vahepeal on loomulikult paljugi juhtunud, kuid kogemuslikult võib seda näha ka väga paljude, seni ühiskonda kujundanud protsesside peatumisena.

Ühiskonna pingutused on häälestatud tegevustele, mis aitaksid selle kogemusega toime tulla, ning tulevikuvisioonidele on jäänud märksa vähem ruumi. Tundub, et kaasnevad muutused ei arenda, vaid pigem ähmastavad arusaama tulevikust. Ilmselt olid kaadrid märtsist 2020 tegijatele lihtsalt sobivana tundunud hetk, et filmi teemat kokku siduda. Ent järgnenu kehastas elavalt ka kõike seda, millega „Sea aasta” filmina tegeles: ressursside ja ideede ammendumist, majanduse peatumist, võimuvahetust, ummikut. Autor ütleb üsna alguses, et film sündis tundest, „nagu oleksime jõudnud kohta, kust tee enam edasi ei vii”. Võimalik, et „Sea aasta” kirjeldab kohta, kust me ka veel aasta hiljem ei ole edasi liikunud. Sel juhul on tegemist märksa keerukama ja läbinägelikuma filmiga, kui ühelt kroonikalt oodata võiks.

 

Ajastu kroonika mõõtmed

Filmi lõpu paigalseisust tagasi algusesse liikudes paistab silma nii mõndagi, mis räägib aja kajastamise võimalikkusest dokfilmis võrreldes uudismeediaga. „Sea aasta” ei alusta mitte tingimata kalendrist, vaid paljuski ajaülestest koordinaatidest, kõrgelt ja avaramast vaatest. Filmi juhatavad sisse droonikaadrid avakaevanduses sõitvast veoautost, mille taustal hakkab kostma Heinz Valgu krestomaatiline kõne Lauluväljakul 1988. aastal. See pole lihtsalt vana uudislõik, vaid katkend Andres Söödi „Draakoni aastast”, mis on tähiseks dokfilmi tegemises ja tegelikult ka ajaloo filmiliku jäädvustamise kontseptsioonis. „Draakoni aastas” avaneb vaade Lauluväljakule samuti ülalt, haaramata kaadrisse mitte enam anonüümset hulka töölisi ja teenistujaid, vaid — nagu esimest korda sel hetkel oli võimalik öelda — subjektiveeritud rahvuse.

Need kaks teemat iseloomustavad mõõtmeid, mida „Sea aasta” soovib jäädvustada, lisades neile ka kolmanda. Meie kaasaeg algab „Sea aastas” paavsti visiidiga Eestisse. Maailma ühe vanima tegutseva institutsiooni sissetoomine lisab teema, mis jääb sageli vaikimisi ja nähtamatu allhoovusena kaadrite taha. Maapinna tektoonilise, inimese seisukohalt lõpmatu ulatuse, igaviku, ja rahvusliku või keelelise ühtehoidmise kõrval on siin oluline ka ühendus kõrgemate jõududega, laias mõttes vaimuliku ja ideelise maailmaga. Sest samavõrd kui aasta sündmustest, kõneleb „Sea aasta” ka vaimulaadist ja uskumisest, oleviku ammendumisest ja maailmalõpust, sellest, kuidas inimmõtlemine seab ajatule piiri. Täpsemalt, film suhestab just Eesti vaatajat ja praeguseid liikumisi meile pärandatud rahvusliku identiteedi koordinaadistikuga.

Need sügavusmõõtmega seotud teemad lõikuvad tavaelus argikogemusega suhteliselt harva, või siis paraadlikus vormis, nagu aastapäeva tähistamine ja vastuvõtud. Ent „Sea aasta” on eelkõige ikkagi kroonika, pealtnäha sekkumatu vaatlus, kus olustik peegeldub valikuliste sündmuste kaudu ja parimal juhul näitab ka midagi muud. Tõsisemad lähtekohad ei tähenda, et dokfilmist oleks välja puhastatud  kerge ja kaootiline materjal, elu nii, nagu see juhtub — isegi oma pidulikult vormistamata kujul. Kõige silmatorkavamalt iroonilised, ehkki arvatavalt ilma irooniata filmitud kaadrid pärinevad Ülemiste keskuse avamiselt.

Olles eelnevalt ära kuulanud Kaupo Vippi mõtted tarbimise ja kasvu võimatusest, satume Sõrvest otse hapralt seebise tarbimismulli keskele. Keset pidulikke elunautijaid lastakse taevast langeda pingpongipalle, mida külalised algul hajameelselt ja siis üha sihilikumalt jalaga purustavad, sest nende pallidega on nagu mullikile plõksutamisega, selle sügavat rahuldust pakkuva naudinguga. Pallikesed ei tähenda midagi ja nende purustamises on motoorset rõõmu samavõrd kui tarbimises. Tundub, et film ei tee sellest paradoksist siiski suuremat sümboolset järeldust, sest lahendused on juba sündimas. Need lahendused tekkisid Eesti oludes tavatutes meeleavalduste lainetes terve aasta jooksul.

 

Hooliv vastu-meelsus

Võib-olla on isegi veidi kahju, et dokfilm ei vaata korrakski silma oma nimitegelasele. Sööt ei oleks kuidagi saanud filmida draakonit. Siga võinuks vähemalt korra heita pilgu operaator Rein Kotovi kaamera objektiivi. Meile geneetiliselt väga lähedasel, „Novembri” filmis lõpuhirmu kauni kehastusena esineval loomal on dokfilmi teemadega palju ühist. Siga on valimatu selle suhtes, mida sööb. Nii islamis kui judaismis peetakse siga ebapuhtaks ja märke keelust siga süüa kohtab Lähis-Idas  juba alates foiniiklastest. Siga on ablas ja ka ise masstoit, parajalt paradoksaalne tegelaskuju. Öeldakse, ta elab „nagu siga”.

Sea aasta oli poliitiliselt meeldesööbiv. Kusagilt sügavalt settisid uuesti välja vanad instinktid ja kalkuleeritult teravad väljaütlemised toitsid avalikku arvamust kas siis vedelavõitu sõnniku või väetisega, kuidas vaadata. Filmis ei kõla siiski kordagi hiljem peaministri signatuuriks kujunenud väljend „ma vabandan” ja ka „ei väljenda valitsuse seisukohta” kostab vist vaid korra. Teravused on kuhjunud ja poliitiline ventilatsioon ei tööta enam piisaval võimsusel. Selle kujutamiseks olnuks režissööril  lihtne välja valida mõned kõige markantsemad tsitaadid ja serveerida neid läbi puhtvisuaalse iroonia. Viisteist aastat varem, Andres Maimiku dokfilmis „Vali kord” oli see üheks võimaluseks edastada autorite maailmapilti, muuta veidigi läbipaistvamaks alles tekkiva poliittehnoloogia mõttekäike. Kuid  meediateadlikkus oli siis hoopis teine ja sarnastele provokatsioonidele, mida need ju olid, suudab keskmine võimukandja nüüdsel ajal märksa paremini reageerida.

Mida siis teha, kui provokatsiooni, terava väljakutse formaat ei ole enam üksnes võimu kriitika vahend, vaid on muutunud ka võimukandja igapäevase suhtlemise osaks? Paljude loomupärane tõrksus ühiste meelsusavalduste vastu taandus ja 2019. aasta tõi meeleavaldusi igast mõeldavast registrist. Tavaks sai koguneda korra nädalas valitsushoone juurde nõudma valitsuse tagasiastumist. Tekkis ühiskonna asjades seni pigem passiivsete noorte kliimastreikide laine. Endiselt kogunesid tõrvikurongkäigud ajama rahvuslikku asja ja välja astuti metsa kaitseks. Ilmselt esmakordselt tulid tänavatele teadustöötajad, pikem traditsioon Toompeale koguneda on põllumeestel.

„Sea aasta”, 2021. Režissöör Raimo Jõerand. Kaupo Vipp.
Kaader filmist

 

Meelsus ja selle avaldamine oli ka Söödi „Draakoni aasta” raskuskese. Lauluväljakul, aga ka Raekoja platsil olümpiavõitjaid tervitamas olid tuhanded ja kümned tuhanded. Pooled ja väärtused olid 80-ndate lõpus palju lihtsamalt eristatavad: muukeelsed sisserännanud, kes ei paista sageli lihtsalt taipavat, mis toimub, ja euroo­paliku kultuuriga kontakti säilitanud eestlased, kes ei ole enam üksnes „kohalik põhirahvusest elanikkond”. „Draakoni aasta” jõulisemad kaadrid ei ole tegelikult rahvuslikud kogunemised. Tänasest vaatepunktist on dramaatilisemad Interrinde koosolekud ja nõudmised parteile, et see korra majja lööks, või Marju Lauristini venekeelne pöördumine Interrinde koosolekul üles köetud rahva poole. Panused olid vahetumad ja kõrgemad. Nagu selgub, läks 1988. aastal Tallinnas esimesse klassi rohkem lapsi venekeelses kui eestikeelses koolis.

„Sea aasta” keskendub lähtuvalt ühest oma põhiteemast, keskkonnast ja tarbimisest, kõigi nende meelsusväljenduste seas eelkõige noorte kliima­streikidele. Noorte huvi kliimaküsimuste vastu tabas ühiskondlikku konsensust tarbimise ja selle osas, mida noortel üldse on õigus arvata, võrdlemisi ootamatult. „Sea aasta” on kroonika ega püüa polemiseerida erinevate esile kerkinud seisukohtadega. Ent korduvad kaadrid kaevandusest ja noorte kujutamine meeleavaldustel kallutavad „Sea aastat” mitmel puhul nn loomingulise dokfilmi poole, loovad enam või vähem teadlikke võrdlusi ja visuaalselt meeldejäävaid kaadreid. Sageli jõuab autori seisukoht ekraanile tsitaatidena. Lisaks kaadritele kaevandusest saab hääletu loodus sõna läbi Hasso Krulli, kes teleusutluses, vastuseks retoorilisele küsimusele, möönab: jah, me peamegi andma hääle põtradele, taimedele ja puudele.

„Sea aastast” võib leida ka mängufilmilikus võtmes sõlmede ja teemade sidumist, nn motiivi istutamist narratiivi. 24. veebruari õhtul kogunevad rahvuskonservatiivid Vabaduse väljakule miitingule. Kõne peab Mart Helme, kes rõhutab, et eestlastel ei ole olnud kuningriike ega kuningaid, vaid iseolemise tahe. „Sea aasta” lõpp osutab, võib-olla korraga nii paroodia võtmes kui tõsimeeli, et see ei ole päris tõsi. Korra aastas tähistatakse Sõrve säärel Torgu kuningriigi aastapäeva, mis kannab Saare kunagiste ülikute vaimus just nimelt iseolemise ja ise toime tulemise vaimu. Eelkõige tähistab see siiski üht väljapääsu, loomulikult kujunenud ja mitte imporditud ideedel põhinevat kogukonda.

 

Kõigest, millest ei saa rääkida, tuleb laulda

Lähiajaloo dokumendist on tõde harva välja loetav. See, mis tõetasandi võimalikuks muudab, ei ole ainuüksi ajaline distants, vaid sündmuste lahtihargnemise käik ise. Võimalik, et kliimaprotestid jäävad sellisena ainukordseks või tundub wrestlingu-matši ärplemise stiilis poliitikategemine kunagi taas täiesti kohatu. Sel juhul laguneks „Sea aasta” tulevikus ühel hetkel pigem fragmentideks, mis annavad tagantjärele ettekujutuse lineaarsetest sündmustest, aga ei väljenda enam kunagi päriselt samu mõtteid, mida praegu. Näiteks Sööt alustas „Draakoni aastat” pöördumisega just tuleviku vaataja poole. Juba filmi tiiter ütleb: „Draakoni aasta” on tehtud vaatamiseks Tallinna miljonilinnaks saamise puhul. Nii autori soovist kui Hiina ajalookäsitlusest lähtudes paistab olevat liiga vara seda praegu, alles mõne aastakümne möödudes vaadata.

Lisaks autoritekstis välja öeldule, mis samuti ei tarvitse tulevikus enam samal viisil vastu kajada, on vähemalt osa filmi kestvamast sõnumiahelast kodeeritud muusikasse — nii sellesse, mille on filmile kirjutanud Ardo Ran Varres, kui diegeetilisse muusikasse, mis algab mõnest stseenist ja kandub edasi pikema lõigu taustal.

„Sea aastas” on kaks sellist lõiku, mis esmapilgul on kavandatud tihedas sündmustejadas ilmuva aja aeglustusena. Mõlemad võtavad samas kokku filmi olulised teemad, astuvad välja tavapärasest kroonika formaadist ja kõnelevad kroonikakaadrite taha jäävast maailmast  autonoomselt. Need montaažiread võiksid elada ka sõltumatut elu väljaspool seda filmi. Esimene neist on lühem ja iroonilisem. Laura Põldvere „581c” on lüüriline poplugu kauge planeedi ihalusest, kus lihtne meloodiakäik ja taltsas rütm mõjuvad mesiselt, kus tekstile vaatamata puuduvad nii seiklus kui avastamisrõõm. Ja tegelikult omandabki see lugu mõtte alles kaadritega, kus kõrgusse püüdlemine tähendab tiiru T1 vaaterattal, et jõuda ringiga tagasi samasse punkti.

Teine lõik algab silmnähtavalt rõõmsa peaministriga laulupeol rahva hulgas. Kõlab Rasmus Puuri laulupeo laul „Me liigume loogeldes loojangu poole…” Hando Runneli tekstile. Kaadrid kliimastreigi rongkäigust võtavad aga Runneli tekstilt esialgse rahvusliku kõlapinna, paistavad tõlgendavat seda Õhtumaa loojanguna, allakäiguna — nagu rahvuskonservatiivid Euroopat laiemalt näevadki. Runneli tekstis tähendab rõõm loojangust homse peatset saabumist, montaaž seob peagi ka laulupeo lauljad — enamasti tütarlapsed — ja keskkonna eest protestijad. Samas vahetub taas perspektiiv, sest loojangu kannul saabuv värskendav hommik võib paljudele tähendada ka lootust senise elukorralduse ja kasvu jätkumisele. Veel kord pöördub pilt tagasi kaubanduskeskuse avamisele. Laulu avaridade kordudes tabab kaamera nüüd nii presidenti, peaministrit kui mõnevõrra murelikku tollast opositsiooniliidrit, ning laulu finaal laheneb ikkagi selles lootusrikkas meeleolus, mida laulupeod alati tähendanud on.

See montaažilõik on mõistagi autoripoolne visuaalne meeleavaldus, aga ka poleemiliselt läbipõimitud kokkuvõte, see on „Sea aasta” puhastatud kontsentraat meie lähiajaloost. Siit edasi tuleb taas udu, sügisene Eesti teel kuhugi…, taustaks väsinud tsitaadid. Nüüd saadab kaadrit juba Ardo Ran Varrese piisavalt tooniv ja ühtlasi taktitundeline muusika. Omaette ideelooline teema on kas või ühe ja sama laulu muutumine kolmekümne aasta jooksul. Tõnis Mäe „Koit”, mis kandis „Draakoni aasta” filmimise ajal ideid ärkamisest ja avanemisest, on 2019. aasta poliitilisel koosolekul sulgumise ja puhta talupojamõistuse heliriba.

Samalaadsed üleminekud erinevate registrite vahel annavad kätte Raimo Jõeranna versiooni sellest, kuidas dokfilm midagi teeb, isegi kui see erineb sellest, mida ta näitab. Enamik filmi stseene on avalikust elust, sellest, mis kõigile nähtav. Kroonikat on enamasti mõistetud just sündmuste ülestähendamisena „nii, nagu need juhtunud on”. Üks, mida „Sea aasta” näitab, on nende kihistuste (avaliku elu ilmnemine ja kroonika kui selline) kokku seadmise viis, koostoimes saavad need nüüd erinevatel viisidel, mitte ainuüksi korrespondentsusena, osutada „tõe võimalikkusele filmis”.

„Sea aasta”, 2021. Kaader filmist

 

Meele- ja maaparanduse võimalikkus

Samalaadne ajaloo ja loomingulise dokfilmi piiridel liikumine on avaldunud siinsetes filmides ka varem. Ajalookogemuse mänguline käsitlemine laseb empaatiaväsimuses vaatajal tõsiseid probleeme kergemini vastu võtta. Näiteks möödunud aasta Amsterdami IDFA võitnud Firouzeh Khosrovani „Perekonna röntgenipilt” jälgib fotode kaudu ühe naise, pereema muutumist võitlevaks konservatiiviks islamirevolutsiooniaegses Iraanis. Paljuski mänguliselt, ent sündmustekesksemalt on 90-ndate algust kujutanud Jõerand ise „Rodeos” või Jaak Kilmi dokis „Minu spioonist isa”.

„Sea aasta” puhul avaldab muljet filmi ulatuvus. Raimo Jõerand võtab meelsasti üles varasemate dokfilmitegijate jälje, nagu Peep Puksi „Peep Puksi loos” või Mark Soosaare hiljutises filmis „Mees Manijast”. Kui lisada siia ETV Tartu rahu aastapäevaks valminud ja ka varasemad lavastuslikud ajalooprojektid, siis võib öelda, et  Jõerand on nii ajaloo kui selle talletamisviiside, nii tavaelu kui selle jäädvustamise eetikasse ja kultuuri vahendamisse sisse elanud. „Sea aasta” vaatab nüüd siis ajateljele vastassuunast, haakub läbi varasema filmitraditsiooni meie kaasaega, mis otsib väljapääsu tulevikku.

„Sea aasta” kujutab sündmusi, mis on olnud avalikud ja uudiste kaudu kõigile ligipääsetavad. Gregory Currie on leidnud, et dokumentaalfilmi loomus on kõigis nendes viisides, kuidas ta jäädvustab tegelikkuse jäetud jälgi, millel saavad olla erinevad tõepärasuse astmed. Eesti vaataja jaoks on need jäljed Jõeranna filmis kõik ühiselt jagatud, võib-olla liigagi ilmsed, et nende kohta veel midagi lisada saaks. „Sea aasta” siiski teeb seda, kõrvutades ja vajadusel näidates väikseid pööriseid tegelikkuse koes, neid kaldaäärseid takistusi jõevoolu kulgemises, mis aeglustuvad ja enesesse keerduvad.

Kroonikafilm jäädvustab, ent on siiski elav dokumentaalfilm niivõrd, kuivõrd ta tõlgendab. Ka montaaž peab olema voolav ja laveerima mööda formaalsetest takistustest, nagu igavalt paraadlik olukord või pool­produktidest koosnev kõne. „Sea aasta” on kõik need vahendid leidnud ja leiutanud, lastes kaadritel sageli öelda ka muud, tihtipeale vastuolulist, tehes seda läbi muusika ja montaaži. Ja võib-olla, nagu mõnigi eesti kultuuri suur teos, on ka see lihtsalt lugu maaparanduse tõemõõtmest. Veelgi otsesemas mõttes kui kraavide kaevamine ja maa tootlikkuse tõstmine tervendavad maad „Sea aastas” lõpukaadrid või täpsemalt lõpu-lõpukaadrid pärast viirusetühja linna.

Varasemad kaadrid kaevandusest korduvad, aga maa paraneb võluväel, plahvatus rullub kokku aegluubis ja tagurpidi. See on lihtne, aga mõjuv efekt. Nagu kroonika formaadile omane, ei ennusta see stseen ette niisugust murrangut nagu kliimaprotestid või kas või pikk plahvatusestseen Antonioni „Zabriskie Pointi” lõpus. Kontrakultuuride radikaalsus on kaotanud oma jõu, sest samu vahendeid kasutavad teadlikult ka traditsioonide eest seisjad. See žest toonitab režissööri kontrolli aja ja oma materjali üle, loomingulist mõtteruumi ka ajaloo ja kroonika formaadis.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon