PARIM VIIS SOOVITUNI JÕUDA ON LUBADA SÜNDMUSTEL JUHTUDA

Tavatu kujunemistee ja andega pianist Lucas Debargue

TIINA RICHARD

Muusikasse peab sukelduma, mitte end millegi külge klammerdudes tagasi hoidma. Mõistagi peab sellele eelnema tohutu töö, et tunda iga vähimatki nooti, vaikust ja nüanssi. Seejärel tuleb  lasta muusikal siseneda kehasse, ajju ja lihastesse. Kui see töö on tehtud, tuleb hüpata —  ilma langevarjuta, ilma milletagi, paljalt. Ja paluda, et muusika meid kannaks. 

Lucas Debargue

Lucas Debargue: „…tuleb lasta muusikal siseneda kehasse, ajju ja lihastesse (…), hüpata — ilma langevarjuta (…) ja paluda, et muusika meid kannaks.”
Foto: https://www.amcmusic.com/artists/lucas-debargue/

 

Hiljuti Tallinnas muusikafestivalil „Klaver 2020” esinenud omapärane pianist Lucas Debargue1 on sündinud 1990. aastal Pariisis. Oma ebatüüpilist muusikuks kujunemise teed ei tõsta ta mitte kuidagi esile, vaid loodab, et tema vastu tuntakse huvi ennekõike siiski ta praeguse tegevuse pärast muusikuna. Muusika on see, mis kestab ajas ja loob ruumi ning mille tulevik on kindlustatud. Palju on veel avastada ja uurida, ja mitte vähem kui kvantfüüsikas. Tähtsad ei ole mitte elu detailid, vaid see, kuidas seletada muusikateoses valgust, või see, kuidas on võimalik ühekordse erilise aegruumi tekkimine — see on omaette maailm, suur müsteerium.

Lucas Debargue’i suhe kunstiga on avaram — ta ei poolda selle jagamist elitaarseks ja mitteelitaarseks, tema arvates on igasugune kunst püha, spirituaalne. „Geniaalsus on seotud ennekõike tööga, see on töö tulemus, elamisviis, see, kuidas oma aega kasutatakse. On tuhandeid inimesi, kellel on geniaalsed võimed, aga kes neid kuidagi ei arenda, kas aja, võimaluste ja sisemise impulsi puudumisel või teadmatusest,” ütleb Debargue. Kui ta poleks kohtunud oma õpetaja Rena Cherechevskaïaga või puutunud kokku muusikaga, oleksid ka tema anded võib-olla suikunud: „Andeid peab arendama. Mida rohkem oma võimeid arendada, seda suuremaks paisub su vastutustunne nende hoidmise eest.” Ta peab oluliseks, et lapsed areneksid keskkonnas, kuhu kuulub Mozarti, Beethoveni ja Bachi muusika — et ilu neid kõnetaks. Debargue leiab, et tema vaimne ärkamine toimus just tänu muusikale. Kõige meeldejäävam muusikaline mälestus on tal ajast, mil ta üheksa-aastasena kuulas vanemate plaadikogust esimest korda Mozartit ja Bachi. See kõnetas teda kohe, tekitas sügavaid emotsioone, justkui oleks ta hetkega mõistnud asjade olemust. Seda sündmust peab ta oma muusikalise kutsumuse ilmutuseks. Debargue’i vanemad, füsioterapeudist isa ja meditsiiniõest ema, said jälgida tema arengut vaid kõrvalt, kuid lasid tal endal oma teed otsida. Kui isa ostis talle digiklaveri, proovis Debargue ise mängida, ilma et keegi oleks teda õpetanud.

Debargue kasvas üles väikeses külas Villers-sur-Coudunis kaheteistkümne kilomeetri kaugusel Compiègne’ist, keset imeilusat loodust ja suurepärases  keskkonnas, kus valitsesid soojad, inimlikud suhted. Ei saanud olla paremat ümbrust muusika avastamiseks. Mõni aeg hiljem, üheteistkümneaastaselt, alustas ta õpinguid Compiègne’i muusikakoolis õpetaja Muenier’ juures. Vaimustus muusikast motiveeris teda kodus üksi  nootide kallal pusima. Oma muusikalisi elamusi jagas ta õpetajaga, kes teda olulisel määral julgustas.  Teismelisena avastas ta enda jaoks vene heliloojad, esmajoones Prokofjevi, Rahmaninovi ja Skrjabini, kelle looming ning sõnum teda kohe esimesel kuulamisel jäägitult köitsid.

Peagi hakkas tema vanaema teda ka regulaarselt kontsertidele viima ning see oli talle midagi uut ja huvitavat. Ta avastas erinevat repertuaari, ostis noote ja tõttas neid innukalt õppima, jagades oma avastusi õpetajaga. Tol ajal ei tajunud ta veel oma tegelikke võimeid. Olles ise alles algaja, tõi ta tundi kaasa keerulisi, professionaalse pianismi taset eeldavaid teoseid ja tahtis neid mängida. Muenier ei takistanud teda kunagi tema valikutes, kuid püüdis suunata poisi pulbitsevat energiat ja säilitada tema motivatsiooni. Debargue lõpetas muusikakooli viieteistkümneaastasena ega otsustanud toona veel, kas jätkata muusikaõpingutega. Sel ajal leidis ta uusi sõpru, tema huvid muusikas muutusid, klaver jäi tagaplaanile. Sõpradega asutati hoopis rokkbänd, kus Debargue mängis basskitarri. Selle pilli abil avastas ta harmoonia. Varem polnud tal aimugi sellest, kui palju bass toetab ja mõjutab harmooniat, ja sellel avastusel oli tema jaoks murranguline tähtsus.

Gümnaasiumis oli Debargue valinud reaalainete suuna, kuid astus pärast küpsustunnistuse saamist Pariisi Diderot’ ülikooli hoopis kirjandust ja kauneid kunste õppima. Vestlused kursuslaste hulgast leitud mõttekaaslasega toitsid tema huvi nii klassikalise muusika kui kirjanduse vastu.

Aastaid pärast muusikaõpingute lõpetamist tehti Debargue’ile ettepanek esineda Compiègne’i suvemuusika festivalil „Fête de la Musique”. Ta nõustus, tuletas meelde ja esitas mõned Saint-Saënsi ja Chopini teosed. Kõik läks väga hästi. Pärast seda kontserti pakuti talle võimalust jätkata muusikaõpinguid pianist Philippe Tamborini juures, millest ta esmalt keeldus, kuid lasi end lõpuks veenda. Tamboriniga oli samuti huvitav muusikast vestelda, muuhulgas juhtis pianist tähelepanu Debargue’i lohakale mängustiilile. (Lucas mängis tol ajal vaid mõlema käe esimese kolme sõrmega, neljandat ja viiendat sõrme ta ei kasutanud. Chopini etüüdides võttis ta oktaveid pöidla ja kolmanda sõrmega. Mängides ei mõelnud ta ei sõrmedele ega tempole, vaid lasi muusikapalal vallanduda nii, nagu see tuli, metsiku energiaga.) Tamboriniga tekkis Debargue’il hea kontakt, järgnes tõsine õpe, mis kestis terve aasta. Esimest korda elus keskendus Debargue kavale — selles olid Bachi, Chopini ja Liszti teosed. Peagi sai ta võimaluse jätkata õpinguid Rena Cherechevskaïa juures, kuid viivitas sellega veel veidi aega.

Aastal 2011 esines Debargue ühes elava muusikaga baaris. See viis ta kokku brasiilia džässmuusikutega, kellega koos improviseerimisest tal on sügavad elamused. Peatselt tuli kutse esineda Brasiilias koos sealsete muusikutega, mille ta rõõmuga vastu võttis. Brasiilia inspireeris teda oma viljaka keskkonnaga — uudsusele lisasid võlu värvid, kliima ja ennekõike inimesed, kellel oli muusika juba sünnist saadik veres. Tuttavate kaudu tuli varsti teinegi kutse, seekord oli tema valikuks Liszt. Ta andis elamusterohke kontserdi, mispeale tal soovitati klaveri­õpinguid kindlasti jätkata. Niisiis läbis ta sisseastumiskatsed konservatooriumi ja alustas 2011. aastal akadeemilisi õpinguid Rena Cherechevskaïa juures Rueil-Malmaisoni piirkondlikus konservatooriumis. See periood oli tema edasises arengus määrava tähtsusega. Tema pianism jõudis vaid mõne aastaga sellisele tehnilisele tasemele, mida üldsus tema puhul praegu tunneb. Debargue  tunnistab, et tal on olnud perioode, mil ta tegi tundide kaupa vaid tehnilisi harjutusi.

Kui Debargue’il tekkis soov astuda Pariisi Konservatooriumi (Conservatoire National Supérieur de Musique et de Danse de Paris, CNSM), siis lepiti Rena Cherechevskaïaga kokku, et ta võtab noormehe oma juhendamise alla ja too omakorda kohustub andma endast kõik, milleks ta suuteline on. Cherechevskaïa sai kiiresti aru noormehe erakordsetest võimetest ja tohutust potentsiaalist. See oli suur väljakutse ja noor pianist võttis seda väga tõsiselt. Sisseastumiseksami kava oli väga raske ja põhjustas talle üksjagu kannatusi. Esimest korda hakkas Debargue tõeliselt kuulama, mida ta teeb ja kuidas mängib; abiks olid ka huvitavad süvavestlused muusikast. Silmapaistva pedagoogi ja pühendunud inimesena suutis Cherechevskaïa mõjutada Debargue’i muusikale uutmoodi lähenema. Nende omavaheline sügavalt intellektuaalne kontakt aitas ületada kõik raskused.

Pariisi Konservatooriumi lõpetas Debargue 2015. aastal Jean-François Heisseri käe all. Ta jätkas õpinguid Alfred Cortot’ nimelises Pariisi Kõrgemas Muusikakoolis (École normale de musique de Paris-Alfred-Cortot,  asutatud 1919. aastal pianist Alfred Cortot’ poolt erakoolina) Rena Cherechevskaïa juures, kes valmistas teda ette rahvusvaheliseks konkursiks. Aastal 2014 võitis Debargue I koha  IX Rahvusvahelisel Adilia Alieva pianistide konkursil Gaillard’is Prantsusmaal. 

Cherechevskaïa on erakordne pedagoog, kes tunneb ära iga sisemise laenguta noodi, iga hajevil momendi. Ta on õpetanud Debargue’i minema interpretatsioonikunstis kaugemale lihtsalt esitamisest, olema muusikas pidevalt kohal. Iga rakk interpreedi kehas peab olema laetud esitatavast muusikast. Oma koostöös on nad näiteks viimistlenud ühte  Beethoveni crescendo’t kuude kaupa. Kui Cherechevskaïa soovitas Debargue’il osaleda 2015. aastal Tšaikovski-nimelisel konkursil, haaras see mõte noormeest kohe. Vene muusika ja kultuur olid teda juba varases nooruses tugevalt mõjutanud ja see konkurss tundus talle väga huvitav. Selleks valmistudes tuli teha palju tõsist tööd. Debargue oli väga üllatunud, kui osutus arvukate ja kogenud kandidaatide hulgast valituks esimesse ja seejärel teisegi vooru. Enne seda konkurssi ei olnud tal orkestriga mängimise kogemust.

Moskva pulbitseva muusikaelu keskel viibides tundis Debargue, et see koht inspireerib teda. Konkursi pingeseisund sobis talle. Võistluse aspekt jäi selles melus isegi varju; ta tahtis lihtsalt olla selle sees, mängida ikka ja jälle erilistes paikades, nii publiku kui kaamerate ees. Debargue’ile sai osaks publiku ja meedia suur huvi, mis oma intensiivsuses oli talle veidi ootamatu, kuid mõjus positiivselt. Pariisis oli ta elanud isoleerituses, tundega, et midagi on puudu, ja see tekitas frustratsiooni. „Seal valitseb mõningane reserveeritus, oma emotsioone ei väljendata,” ütleb Debargue ja lisab: „Inimesed ei tee pingutust, et oma maailmast välja tulla ja teistega suhelda.” Selle frustratsiooni eest kaitses ta end muusikamaailma põgenedes. Siin sai ta kohtuda inimestega, kellega vestelda ja end iseendana tunda.

Moskvas tajus ta positiivset energiat ja sulas selle keskkonnaga ühte. Ta kohtas suhtlemisel erakordset sügavust ja kõrget intelligentsitaset, seda nii omavanuste kui erinevas eas vestluspartnerite puhul. Talle avaldas muljet inimeste heatahtlikkus, vastutulelikkus, kultuurilised teadmised, luule, maalikunsti ja ajaloo tundmine ning täiuseotsing — see kõik oli iseäranis hämmastav just noorte, temaga samaealiste venelaste puhul. Osalemine Tšaikovski konkursil 2015. aastal andis Debargue’ile suure emotsionaalse laengu ja pani teda tajuma oma tohutut sisemist energiat, vajadust mängida ja soovi olla kõrgel tasemel.

 Oma esinemisega sellel konkursil pälvis Debargue Moskva muusikakriitika eripreemia ja ametlikus järjestuses 4. koha. Esinemisele järgnes viieteistminutiline aplaus publikult, mille lõpetamiseks oli direktsioon sunnitud kustutama saalis tuled. Boriss Berezovsky, Dmitri Baškirov ja Deniss Matsujev nägid temas potentsiaali, kuigi teistest rahvustest žüriiliikmed ei olnud samal arvamusel. Valeri Gergijev tegi protokolli erandi, lastes noorel prantslasel mängida laureaatide galakontserdil.

Aastal 2016 pälvis Debargue Alfred Cortot’ preemia ja ühtlasi lõpetas oma õpingud Cortot’-nimelises Pariisi Kõrgemas Muusikakoolis kontsertpianisti kõrgema diplomiga.

Plaadialbumi „Lucas Debargue. Scarlatti. Ravel. Liszt. Chopin”
(Sony Classical, 2016) kaanefoto.

 

Plaadifirma Sony Classical on välja andnud viis Debargue’i plaadialbumit: aastal 2016 „Lucas Debargue. Scarlatti. Ravel. Liszt. Chopin” (Edi­soni muusikaauhind) ja „Lucas Debargue. Bach, Beethoven, Medtner” (Echo Klassiku auhind 2017); aastal 2017 „Lucas Debargue. Schubert, Szymanowski” ning koostöös Martin Frösti, Janine Janseni, Torleif Thedéeniga „Messiaen: Qua­tuor Pour La Fin Du Temps” („Kvartett aegade lõpust”); aastal 2019 „Lucas Debargue. Scarlatti: 52 Sonatas”.

Debargue’i esinemispaikadeks on nüüdseks olnud Moskva Konservatooriumi suur saal, Mariinski teater ja Peterburi Filharmoonia, Berliini Filharmoonia, Müncheni Prinzregententheater, Hamburgi Elbphilharmonie, Pariisi Gaveau saal, Louis Vuittoni kaasaegse kunsti keskus ja Champs-Élysées’ teater,  Londoni Wigmor Hall ja Royal Festival Hall, Amsterdami Concertgebouw, Tokio Suntory Hall ning New Yorgi Carnegie Hall. Ta on esinenud selliste dirigentidega nagu Valery Gergijev, Mihhail Pletnjov, Vladimir Fedossejev, Vladimir Jurowski, Tugan Sokhiev, Yutaka Sado, Andrei Boreiko, Vladimir Spivakov jt. 2019. aastal nimetas Gidon Kremer ta oma ansambli Kremerata Baltica alaliseks külalisesinejaks.

Oluline koht muusikamaailma kolme dimensiooni seas — interpretatsioon, helilooming, improvisatsioon — on Debargue’i jaoks heliloomingul. Ta ütleb, et muusika ja selle läbielamise tipuks on improvisatsioon; see nõuab kõige rohkem teadmisi ja vajab helilooja aju, interpreedi tehnikat, kuulaja kõrvu ja erilist reaktiivsust — viimast veelgi enam teistega koos musitseerides, mille eelduseks on kaasmängijate kavatsuste mõistmise kiirus. Pianist meenutab, et Brasiilia muusikud olid improviseerides võimelised ennetama tema muusikalisi käike. (Näiteks trummar peatus just enne tema pausi, sest teadis ette, et ta pausi teeb.) Ja ta on näinud teisigi muusikuid, kelle võime juba esimesel kohtumisel ühine muusikaline keel leida ja improviseerides üksteist tajuda on rabav, täiesti omaette maailm.

Muusikat looma hakkas Debargue niipea, kui hakkas end kuulama, püüdes üles kirjutada seda, mida kuulis. Algul ei olnud tal mingit harmooniatehnikat, kuid ta proovis juba improviseerida. Debargue peab oluliseks mitte jääda üksnes interpreediks; nüüd on ta omandanud kompositsioonitehnika, on võimeline looma muusikateoseid, kuid ta ei ole kunagi võtnud harmooniatunde — harmooniat on ta õppinud Bachilt, Mozartilt ja Beethovenilt. Ta eelistab uurida asju iseseisvalt, kas või kümme tundi  järjest mõne partituuri seltsis veetes, et sellest õppida. Klassis koos teiste inimestega läheb palju teavet kaduma. Debargue’i kompositsioonidest on nüüdseks tuntud Concertino klaverile, keelpilliorkestrile ja löökriistadele (2017), Sümfooniline kvartett klaveriga (2018); Trio viiulile, tšellole ja klaverile (2019).

 

Debargue’i mõtteid muusikast

Debargue usub sisevaatlusse, mis on tänapäeva elu kiiruse ja suhtlemise ülikülluse tõttu võimalik veel üksnes tänu klassikalisele muusikale. Interpretatsiooni võti ei ole  püüda vormida asju oma tahte järgi, vaid lasta muusikal voolata, „mitte takistada muusikat”. Asjatundjad on pidanud Debargue’i esitusi kohati ettearvamatuks, kuid alati värvikaks. Pianisti taotlus ei ole klaveri taha istudes kinnistada end mingisse kindlasse rolli, tema prioriteet on luua sisemine hoog, seisund,  mis võimaldaks tal mängida algusest lõpuni ühe hooga, et muusika muutuks loomulikuks, oleks nagu keha pikendus. Samas  ütleb ta, et muusika ei ole pingevaba lõõgastus,  see on elu kõigi oma eneseületustega. Mõeldes ainult meelelahutusele, ei jõua kuhugi, muusikat peab läbi elama. Iga kontserdi ajal avastab ta oma reageeringutes midagi uut ja leiab, et see on hind, mida ta peab maksma oma hilise alguse tõttu, kuna ta kogemus ei ole piisavalt suur. Oma repertuaari koostades püüab ta valida vähem tuntud teoseid ja uusi ideid teistega jagada. Heliloojatest köidavad teda praegu eriti Medtner ja Scarlatti, kuid ka Schubert ja Schönberg. Ta ütleb: „Kui olen väsinud või ei ole tahtmist klaveri taha istuda, siis tuleb meelde Scarlatti muusika, ja sel hetkel ma tean, miks olen muusik — tema sellist mõju ei oska ma kuidagi seletada.”

Lucas Debargue: „Muusika ei ole pingevaba lõõgastus, see on elu kõigi oma eneseületustega.” Foto: https://crosseyedpianist.files.wordpress.com

 

Debargue on õppinud kuulmise järgi ära Prokofjevi Sonaadi nr 3. Ise ütleb ta, et see ei viita kuidagi tema geniaalsusele, et see on vaid kontsentreerumise ja  sünteesi võime ning kannatlikkuse küsimus. Ta õpib kuulates ja ka noodist, ilma klaverita, lastes muusikal oma sisemuses kõlada. Ta võib veeta tunde ühte heliteost analüüsides või otsides seoseid erinevate palade vahel. Samas ei veeda ta oma aega
ainult klaveri taga — kui on keeruline lõik läbi töötada, teeb ta seda mõnigi kord laua ääres, pea käte vahel, partituuri vaadates ja käike meelde jättes.

Puhkuseks on talle tegevuste vaheldamine: interpreteerimise asendamine mõneks päevaks muusika kirjutamisega, džässi mängimisega või ainult muusika kuulamise ja käikude meeldejätmisega. Aga ka jalutuskäikude ajal mõtleb ta ikka muusikale.

Soov mitte püüda kellelegi midagi tõestada, olla rollivaba,  on põhimõte, mida ta tahab jätkata. Oluline on olla aus ja truu, jääda iseendaks ning valida hoolikalt oma repertuaari, anda oma tunnetust maksimaalselt edasi. Seda, milleni ta oma elus on jõudnud, ei ole ta spetsiaalselt otsinud, vaid on selle lihtsalt leidnud. Talle on oluline lasta end juhtida jõul, mis on teda seni edasi viinud. Kui õnneks võib nimetada tunnet, et ollakse oma õigel kohal, siis arvab pianist, et ta on õnnelik.

Debargue ei klammerdu tehnilise külje laitmatusse teostamisse ja ka palju kuuldud märkusi oma ebatraditsioonilise käteasendi kohta ei pea ta väga oluliseks. „Oleks pretensioonikas tahta demonstreerida teose virtuoosset tehnilist valdamist, jättes mulje, nagu oldaks puhkusel.” Kui taotleda perfektset esitust, võib juhtuda, et muusika läheb kaduma. Muusik tahaks justkui rõhutada: „Vaadake, kui hästi ma mängin”, kuid mingit muusikat ei olegi. Sest mängimise ajal ei või teada, mis toimub. „Ka siis, kui on harjutatud tunde ja tunde, andes endast kõik, võib ikkagi juhtuda, et klaveri ees tekib äkki mingi teadmatus, nagu oleks kõik ununenud,” ütleb Debargue. Vastused tulevad sisemusest, muusik peab oskama sinna laskuda. Oma isikliku väljendusviisi arendamine aitab leida vabaduse. Debargue’i köidab kogetu edasiandmine ja edaspidi sooviks ta viia seda ellu õpetamise teel. Praegu jagab ta kontserdikuulajatega kõike seda, mida ta suudab muusika kaudu edastada.

Üllatavad faktid pianisti kohta — tema hiline klaverimängu juurde jõudmine, kuueteistaastaselt kolmeks aastaks klaverimängu katkestamine, võime üht Prokofjevi sonaati kuulmise järgi mängida — on küll õiged, nagu ta ise ütleb,  kuid see kõik ei  ole primaarne. Kõige õpitu eest ei võlgne ta tänu mitte institutsioonidele, vaid inimestele, heatahtlikele inimestele, keda tal on olnud õnn kohata. Nad ei olnud küll kõik pedagoogid, aga nad on igaüks omal moel olnud haaratud kirest muusika vastu: proua Muenier Compiègne’is, Philippe Tamborini, Rena Cherechevskaïa. Heliloojad ja suured interpreedid on talle samuti palju õpetanud.

Noor pianist ütleb, et ta armastab elu, kohtumisi sõpradega, nendega kunstist rääkimist, reisimist — ta vajab seda kõike. Eelkõige aga vajab ta kunsti! Muusika on tema elamisviis, mitte üksnes kirg. Teda ümbritsevad vähesed head sõbrad, kuid see sobib talle, leiab ta. Debargue järgib alati emotsiooni, otsib seda, mis teda puudutab, seda, mis kõnetab.Kui muusika edasiandmisel ei ole emotsiooni või ei teadvustata oma osa selle loomisel, kui ise ei olda liigutatud muusika või kunsti emotsionaalsest sõnumist, ei saa see olla kunstilooming.”

Kontserdiks valmistudes jalutab Debargue linnas, tunnetab ja kogub endasse selle energiat ja häälestub vastuvõtlikkuse lainele. Lavale astudes on ta oma kava hästi ette valmistanud, kuid alati jääb väike üllatusmoment, et toimuks midagi erilist, just nagu etteaimamatu elupuhang. „Klassikaline muusika ei pea olema üksnes asjatundjatele, kontserdi nautimiseks ei pea end eriliselt ette valmistama, muusika kõneleb ise enda eest,” arvab pianist.

Tema sõnaline väljendus on kohati sama kiire kui ta klaveril esitatud virtuoossed passaažid. Eneseotsinguil on ta teinud katsetusi erinevates valdkondades: kirjandus, džäss- ja rokkmuusika, pastell- ja söejoonistused. Itaaliasse puhkusele sõites võtab ta alati joonistamisvahendid kaasa. Ta soovib, et kõik inimesed leiaksid oma tee, kuid ütleb, et see käib ainult läbi sisemuse. „Parim viis soovituni jõuda on lubada sündmustel juhtuda. Elu maitse tundmiseks tuleb lasta end üllatada rõõmul, tuleb hoida usku muusikaga tegelemisse, oma kutsumusse. Igaühel on oma tee ja oma kutsumus; laskem end üllatada ilul.”

Plaadialbumi „Lucas Debargue. Schubert, Szimanowsky” (Sony Classical, 2017) kaanefoto. Foto: Felix Broede/Sony Classical

 

Viide:

1 Vt Nele-Eva Steinfeld 2020. Pianistid Beethovenit püüdmas. XII festival „Klaver” Tallinnas 16.–23. X 2020. — Teater. Muusika. Kino, nr 12.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon