TARDUMINE, VAADE IGAVIKKU JA LOHUTUST PAKKUV LOOTUSRIKKUS

Kammermuusikast aastal 2020

MIRJE MÄNDLA

2020. aasta jääb muusikaelus aktiivselt osalejatele ilmselt väga kauaks ajaks meelde. Loodame, et sellest ei kujune kümnete aastate pikkune tardunud maastik. Kindlasti vajaks see aasta ka põhjalikke uuringuid ja analüüse selle kohta, kuidas selline lõputu teadmatus ja ebakindel olek majanduslikus plaanis ja sisulises mõttes muusikaelus osalevatele loomeinimestele, muusika­elu korraldajatele ja publikule mõjub. Loodetavasti võtab seda teha kultuuriministeerium või mõni teine vastava valdkonna eest seisev institutsioon. 2020. aasta algas suhteliselt meeldivas tempos, kuid nagu kõiki eluvaldkondi, nii tabas ka muusikaelu märtsi keskpaigas päevapealt tardumine. Ning kui suvel mõned kontserdid ja festivalid siiski toimusid ning muusikaelu sügisel taas hoo sisse sai, lakkas kõik peagi jälle sama ootamatult.

Muusikud, kellel on olnud aktiivse kontserdielu kõrval ka teisi sissetulekuallikaid, on saanud oma tegevust passiivselt proovisaalis või mõnes muus ettevalmistavas vormis teatud määral jätkata. Vähemalt sügisperioodi kontserdielu jälgides ei hoomanud ma, et kevadine pealesunnitud paus oleks tegevuse kvaliteedile väga sügava jälje jätnud, küll aga võivad need jäljed ilmneda pikema aja järel.

Lõputult ei ole selles ootamatuid muusikaelu tardumisi täis pikitud kalendris kindlasti võimalik plaane ringi mängida ja edasi lükata. Siit vaatab vastu ka muusikaelu see tahk, mis ei olnud ennegi ülearu rikkalik — reaalse ressursi  olemasolu. Tundub, et sellise, ebamäärasuses kulgeva muusikaelu puhul ei saa tegevuse elluviimisel loota lõputult muusikute ja muusikaelus osalejate endi osalusele. Üldiselt tundub, et institutsionaalne toetus seisku-nud muusikaelule oli 2020. aasta oludes olemas. Kas see jätkub ka 2021. aastal? Selles küsimuses on hetkel veel raske selget seisukohta võtta. Rõõmustava ilminguna on silmnähtavalt arenenud kontserdielust osa saamine digitaalsetel platvormidel, tasuta või minimaalse tasu eest. Videopilt ja helikvaliteet on üldiselt olnud üsna arvestataval tasemel, mistõttu on võimalik saada kontserdielust osa ka distantsilt, kuigi see ei pruugi teadagi asendada sajaprotsendiliselt vahetut elamust kontserdisaalis. Siiski on muusikud hea kujutlus- ja süvenemisvõimega, korraldajad leidlikud ning publik aldis muusikat vastu võtma, nii et ka virtuaalne kontserdielu on leidnud elavat vastukaja.

Eesti kammermuusika on kriisiaastale vaatamata olnud esindatud mitmete, heal tasemel realiseerunud temaatiliste festivalidega, nagu „Klaver”, „Tallinn feat. Reval”, Haapsalu vanamuusikafestival, Eesti muusika päevad, „Sound Plasma”, „Afekt”, samuti kammermuusika sarjadega Kadrioru lossis („Armastuskirjad” jt), sarjadega „Heli ja keel”, „URR” jpt kontsertidega üksikult võttes või suurema festivali koosluses.

Ühele aspektile sundis seisakuterohke aasta küll mõtlema: milline võiks olla kultuurilembese inimese elu ilma elava muusikaga kontaktis olemise võimaluseta? Peab tunnistama, et üsna kurb ja tühi. Muidugi võiks selles olukorras leida arenemisvõimalusi kodus musitseerimise hea traditsioon. Aga siiski, kontakt meie parimate muusikute elava fantaasia ja väljendusoskusega on nii väärtuslik, et sellest on kahju loobuda.

Üldjoontes tundub, et tardumuste ja takistuste rida 2020. aasta kammermuusika elule siiski päris hävitavalt ei mõjunud ja võib leida ka mitmeid muusikalisi õnnestumisi. Palju rõõmustavat on olnud eesti heliloojate loomingu ettekannetes. Nii tõuseb aasta lõikes esile Tõnu Kõrvitsa heliloomingule pühendatud kammermuusika kontsert helilooja resideerimise raames Eesti Kontserdi juures. Arvo Pärdi keskuses toimunud detsembrikuine kava sisaldas läbilõiget Tõnu Kõrvitsa viimase kahekümne aasta jooksul valminud kammerteostest. Filigraanselt, läbitunnetatult ja viimistletult, võiks öelda, et plaadivõtte kvaliteediga, esitas tema teoseid Trio ’95 koosseisus Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Rasmus Andreas Raide (klaver) koos metsosopran Karis Trassiga. Kõrvitsa poeetilisest elutunnetusest kantud hõrku kammermuusika kava raamisid kaks vokaaltämbrist inspireeritud helimaastikku, esiettekandes kõlanud „Hope” („Lootus”, 2020) ja „Moonlight, Summer Moonlight” („Kuuvalgus suveöine”, 2014). Mõneti rohkem paelus kontserdi kavas tundlik instrumentaalmuusika pool ja ansamblipartnerite teineteist vastastikku jälgiv muusikaline dialoog teostes „Notturni” („Nokturnid”) viiulile ja klaverile (2015), „Laul” tšellole ja klaverile (2011/2018), „Stalkeri süit” viiulile ja klaverile (2017), „Kolm pala” viiulile ja klaverile (2015). Arvo Pärdi keskus on selliste hingestatud ja igavikku suunatud, mõtiskelust kantud kontserdikavadele ideaalne keskkond, mis pakub meeldivalt toetavat atmosfääri. Samas keskkonnas pääsesid mõjule ka mitmed Eesti muusika päevade raames toimunud helisündmused, kus oskuslikult teoseid põimides oli kontserdil saavutatud terviklik dramaturgiline kaar ja tunnetuslikult ideaalne kontekst, mis aitas esitatud teostel mõjule pääseda. Siinkohal tooksin esile õnnestunud duette: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe ning Duo ObSolute. Eriolukorra aastale viidates võib siin isegi teatava irooniaga ära märkida 2+2-reegli täitmist, mis sugugi ei kammitsenud kontserdi sisulist teostumist. Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe kavas sulandusid varajase ja nüüdismuusika maailm. Siin võis kuulda nii Couperini ja Dowlandi loomingut kui ka Scelsi teoseid ning teisalt kõlasid eesti heliloojate teoste esiettekanded: Helena Tulve „Silmaja” kandlele ja elektroonikale (2006/2020) ja Elo Masingu „study in entropy?” („etüüd entroopia teemal?”, 2020).

Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Laulud” Arvo Pärdi keskuses 20. detsembril 2020: Tõnu Kõrvits (keskel) ja ansambel Trio’95 koosseisus Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) ning metsosopran Karis Trass. Birgit Püve foto

 

Samamoodi tervikliku muusikalise panoraami kujundas Duo ObSolute, mille koosseisus musitseerivad oboemängija Riivo Kallasmaa ja sopran Jaanika Kuusik. Sarnaselt Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe duoga oli siin akustilisele kõlapaletile tundlikult kaasatud ka elektroonilise muusika sfäär. Kava oli läbivalt eesti heliloojate  loomingu päralt, esindatud olid Helena Tulve, Tõnu Kõrvitsa ja Pärt Uusbergi teosed, esiettekandele tulid Tõnis Kaumanni „Mi lagnerò tacendo” sopranile ja inglissarvele (2007/2020), Mingo Rajandi „The Mad Song” sopranile, oboele ja elektroonikale (2020) ning Doris Hallmäe „You Will Hear Thunder” sopranile, oboele ja elektroonikale (2020). Lisaks Eesti muusika päevadele pakkus läbi aasta külluslikult muusikaelamusi eesti nüüdismuusika maastiku kammermuusika pool, mida ma kajastasin põhjalikumalt 2020. aasta sügishooaja pinnalt ajakirja Teater. Muusika. Kino käesoleva aasta jaanuarinumbris. Möödunud aasta edasilükkamiskultuuri iseloomustab seegi asjaolu, et ansambli U: aastalõpukontserdist ma antud ajahetkel veel rääkida ei saa, sest see teostub võib-olla alles veebruari lõpus.

Duo ObSolute: Riivo Kallasmaa (oboe) ja Jaanika Kuusik (sopran) EMPi kontserdil Arvo Pärdi keskuses 15. septembril 2020.
Rene Jakobsoni foto

 

2020. aasta algusest jäävad meelde eesti interpreetide ülesastumised festivalil „J. S. Bach”, kus organist Ines Maidre esitas esteetiliselt nauditava ja sügavuti mineva kava, samuti Toomas Trassi meisterlik improviseerimine Bachi ja Marchand’i kontekstis, Piret Aidulo väga huvitava helikeelega tšehhi organisti ja helilooja Petr Ebeni loomingu esitus. Sealsamas jätsid väga hea mulje ka kitarrist Kirill Ogorodnikov oma tehniliselt täpse ja emotsiooniküllase Bachi „Chaconne’iga” ning kandlemängija Kristi Mühling katkenditega J. S. Bachi Süidist nr 1 soolotšellole G-duur (BWW 1007), samuti J. S. Bachi Süidi nr 2 soolotšellole d-moll (BWW 1008) väljendusrikas ettekanne Johannes Sarapuult. Beethoveni aasta rikkalikku tähistamist alustas veebruari lõpul pianist Irina Zahharenkova XIII Tallinna talvefestivalil „Tõsta pilk ja ava süda”, kus ta esitas kontserdikava helilooja varase loomeperioodi armsate, meisterlike ja vaimukate sonaatidega op. 2, mida täiendas veidi küpsema perioodi Sonaat nr 11, B-duur, op. 22. Zahharenkova haare klahvpillide mängimisel, tema analüüsivõime, klahvitundlikkus ja vormitaju ning varjundirikkalt esitatud elav ja hingav muusikaline materjal haarab publiku kaasa, olgugi et teosed võivad olla vägagi tuttavad.

Ines Maidre.
Foto: Pärnu Postimees

 

Irina Zahharenkova.
Foto: https://musicfairytales.fi/etusivu/nosto-2/

 

Orkestri kontekstis ja seoses mõtlemisega kammermuusika teemal tahaksin esile tõsta Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontserti 9. oktoobril, mida iseloomustasid aeglases tempos kulgevad teosed ja tõsine tundelaad. Kontserdi meeleolu määras Richard Straussi teos „Metamorfoosid”, ent selles mitmekihilises kavas oli ka Purcelli teos „Ground” c-moll Iván Bragado Poveda seades sooloharfile, kusjuures harfi kõlatämber naasis peeglina õhtut lõpetanud Mahleri „Adagietto’s”, milles helilooja on tsiteerinud oma laulu „Ma olen maailmale kaduma läinud” ja Wagneri „Tristani ja Isoldet”. Huvitavalt ja üksteist täiendavalt reastatud teosed Gavin Bryarsi, Helena Tulve, Einojuhani Rautavaara ja Richard Straussi sulest tekitasid tunde igavikulisest teekonnast ja kohtumisest vaimse sõpruskonnaga. Igavikulised mõtted tekkisid paratamatult mitmelgi kontserdiõhtul 2020. aasta teisel poolel. Vaade igavikku, lohutust pakkuv lootusrikkus ja rauge kõlapalett iseloomustasid sellel aastal nii mõndagi kontserti. Ja kindlasti võtan sellest aastast meeldiva mälestusena kaasa vioolamängija Garth Knoxi ja ansambli U: koostöö 20. oktoobrist, mille tulemusel sai muude teoste seas kuulata eesti heliteost, Lauri Jõelehe „Chant harmonique’i”.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon