X:

hooaeg 1988/89

Kristel Pappel: publiku hulgas ei taju mitte värsket õhinat, vaid väsimust.

Peeter Lilje üheksandal hooajal peadirigendina ootas ERSOt endiselt tihe töö — 56 kontserti 13 dirigendiga. Augustis oli lõppenud Roman Matsovi 45 aastat kestnud töösuhe orkestriga,
1. septembril astus teise dirigendina ametisse Arvo Volmer, tulevane peadirigent aastail 1993–2001, ning lühemalt, novembrist 1988 septembrini 1990 oli Lilje kõrval ametis ka Vello Pähn. Noorte dirigentide osakaal ERSO töös püsis stabiilne: Volmer oli selgi hooajal laval nelja, Pähn ja Mägi kahe ning Kaljuste ühe kontserdiga. Vanematest kolleegidest andsid oma osa Matsov ühe ja Klas kahe kontserdiga. Külalisi tuli nii idast kui läänest: Leedust Jonas Aleksa, Venemaalt Andrei Boreiko ja Arnold Katz, Soomest Kari Tikka ning Lääne-Berliinist Hans Priem-Bergrath ja Martin Fischer-Dieskau. Liljele jäi 35 kontserti 24 kavaga.

Arvo Volmer.
Kalju Suure foto

 

Siinse loo alapealkiri on laenatud Kristel Pappelilt, kes leidis oktoobri algul pärast abonemendi nr 1 kontserti, et ehkki hooaeg on alles alanud, ei taju publiku hulgas mitte värsket õhinat, vaid väsimust. „Kas ühiskonnaelu on inimese nii tühjaks raputanud, et ei jätku enam jõudu muusika kuulamiseks kontserdisaalis?”1 Lilje juhatatud kavas olid 4. ja 5. oktoobril Mozarti Sümfoonia nr 31 D-duur („Pariis”, KV 300a) ja Metsasarvekontsert nr 4 Es-duur (KV 495) Arvīds Klišansiga ning Beethoveni Missa C-duur op. 86, kaastegevad Nadia Kurem, Urve Tauts, Jānis Sproģis, Aleksandr Poljakov ja ETV ja ERi segakoor. „Kui 22-aastane Mozart kirjutas sümfooniat Pariisi jaoks, teadis ta täpselt, kuidas sealset publikut üllatada ja aplausi välja meelitada: „Kohe esimese Allegro keskel oli passaaž, mida arvasin publikule meeldivat; kõik kuulajad olid sellest vaimustatud, aplaus oli suur.” Kahju, et ERSO tõlgendus ei suutnud teisipäevast kuulajaskonda nii haarata. Kõlapilti kujundasid esimesed viiulid, puhkpillides toimuv taandus taustaks — see vaesestas üldmuljet. Partituuri lehitsedes võib märgata pillirühmade vilgast vestlust, esitusest seda paraku ei kostnud. Kogu õhtu jooksul häiris saatefaktuuri ebamäärane karakter,” jäi Pappel kriitiliseks.2

Peeter Lilje.

 

ERSO oli tegelikult olnud tööl juba augustist, mil anti kaks kontserti koorifestivalil „Tallinn ’88”: 19. VIII esitati Brahmsi „Saksa reekviem” Kaarli kirikus ja järgmisel õhtul toomkirikus Mozarti „Missa brevis” C-duur (KV 258) RAMi poistekooriga ja Pergolesi „Stabat mater” Ellerheinaga. Festivali väga positiivne vastukaja tunnustas eeskätt koore. Kuigi näiteks Erkki Pohjola leidis, et „suurim elamus sel festivalil ei olnud ükski koor, vaid rahvas, kes kogunes kirikukontsertidele — see näitab, et inimestel on suur kultuuritarve. Kui aga elamuslikumaid esitusi otsida, siis üks neist oli Brahmsi „Saksa reekviem”. Ma ei olnud varem Läti Riiklikku Segakoori kuulnud. Hiilgav koor!”3

Kooridega oli ERSO publiku ees ka järgmistel ülesastumistel, kui 22. ja 24. augustil tähistati Estonia 75. aastapäeva Tobiase „Joonase lähetamise” I–IV pildi ettekandega (solistid Irena Milkevičiūtė, Urve Tauts, Aleksandr Pjaternjov, Aleksandr Poljakov ja Tarmo Sild ning ETV ja ERi segakoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Ellerhein ja ERSO). 9. ja 10. septembril sisustati linnahallis kaks pikka rahvusvahelise lillepeo päeva, kummalgi kolm nn väljakutset, vaheldusrikkas repertuaaris muutuva aja märke peegeldav Eespere „Ärkamise aeg” ja Vinteri-Raudmäe „Põhjamaa”. Enne oma hooaja avamist jõudis ERSO kammerkoosseis 24. septembril osaleda RAMi poistekoori kontserdi esimeses pooles, et koos esitada Mozarti „Missa brevis” (KV 194) ning Beethoveni kantaat „Merevaikus ja õnnelik sõit” („Meeresstille und glückliche Fahrt”) op. 112. Pärast lühikeseks jäänud puhkust oli Lilje seega juba enne hooaja avamist juhatanud 11 kontserti! Ehk polnud lavalgi tunda „värsket õhinat, vaid väsimust”, mida tajus Pappel saalis?

Seekord anti hooaja avakontserte kolm: 27. septembril Tartus, järgmisel õhtul Viljandi Ugalas ja ülejärgmisel Tallinnas. Lilje hoidis traditsiooni mängida avateos Ellerilt, sedapuhku oli kavas tema „Eleegia”, millele järgnesid Elgari „Mere pildid” Urve Tautsiga ja Beethoveni 6. sümfoonia F-duur „Pastoraalne”.

14. oktoobril kirjutas Sirp ja Vasar oma esiküljel: „Kas teate, et Tallinnas lõppes eile eesti muusika festival? Nii võib küsida küll, sest peaaegu kõikidel kontsertidel tundus, et hõre publik on koos üksnes heliloojatest, külalistest, nii või teisiti asjaosalistest…”4 Kuulajatega või mitte, aga ERSO tegi ära suure töö, et panna festivali avakontserdil 9. X Paul Mägiga (festivali ajal juhatas Lilje Soomes, sh muide oma 38. sünnipäeva õhtul Oulu Linnaorkestrit, kollektiivi, mille peadirigendiks ta peagi sai) kõlama mahukas kava, esiettekandel Sumera 3. sümfoonia, kavas veel Mägi „Bukoolika”, Räätsa Kontsert kammerorkestrile nr 2 op. 78, Kangro Kontsert kahele klaverile nr 2 op. 36 (solistid Nora Novik ja Raffi Haradžanjan) ning Erkki-Sven Tüüri 2. sümfoonia. Festivali teist orkestrikontserti 13. X juhatas Arvo Volmer, esiettekandel Margo Kõlari „Kolm kala”, kõlamas ka Tormise Avamäng nr 2, Eespere „Concerto ritornello” Aet Ratassepa ja Movses Pogosjani soleerimisel ning Tambergi oratoorium „Amores” op. 65. Festivalimuljed keskendusid pigem esitatule kui esitusele. Näiteks pakkusid Leedu helilooja Vytautas Barkauskasele uudset elamust Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri sümfoonia, aga teda rõõmustas ka, et taas säras Kangro värskelt oma Kontserdis kahele klaverile nr 2. Teose meisterlikkus, rütmide ja tunnete stiihia, või nagu ütles Raffi Haradžanjan, „rohkem kuratlik kui ingellik”, küttis üles ka publiku.

Kuu lõpul, 27. oktoobril tähistati 70 aasta möödumist Rudolf Tobiase surmast, Peeter Lilje juhatatud kavas avamäng „Julius Caesar”, Klaverikontsert d-moll Vardo Rumesseniga, ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast” Anu Kaaluga ning katkendeid oratooriumist „Sealpool Jordanit” (solistid Aleksandr Poljakov ja Urve Tauts) ja „Joonase lähetamise” IV pilt (solist Aleksandr Poljakov, ETV ja ERi segakoor, Ellerhein). Margus Pärtlas, kes kriitikuna oratooriumi taassünni etappe kajastas, sedastas: „Kui suvised kontserdid teose esimese kolme pildiga kordasid juba varem kuuldut ega näidanud edasiminekut ka esituskvaliteedis, siis seekordsed muljed olid igas mõttes palju eredamad. (—) Liljele kuulugu tänusõnad tehtud sisuka töö eest ning jätkugu tal visadust, tahet ja piisavalt prooviaega taotlemaks maksimaalset tulemust oratooriumi tervikettekandelt maikuus. Seekordne mälestuskontsert ja kevadine „Joonase” esitus raamivad Filharmoonia uut abonementi „Eesti muusika”. Meie rahvusklassika paremaid saavutusi ühendava sarja loomine annab tunnistust positiivsetest nihetest kultuuripoliitikas ning pälvib loodetavasti muusikahuviliste poolehoiu. Nagu näitas sarja avakontsert, võib eesti muusika edukalt konkureerida tavapäraste kontsertidega.” 5

Novembergi oli ERSOle uue muusika kuu külalisdirigentide Eri Klasi ja Andrei Boreiko käe all. Ühelt poolt sai rõõmustada, et perestroika tuuled puhusid minevikku aastast 1980 kehtinud Pärdi-keelu: kahel õhtul, 3. ja 4. XI Tallinnas mängitud kavas tõi Eri Klas Blochi heebrea rapsoodia „Schelomo” (solistiks Natalia Gutman) kõrval kuulajaini Pärdi „Perpetuum mobile” ja Schnittke 3. sümfoonia; varajase ja nüüdismuusika festivali avakontserdil 17. XI oli Andrei Boreiko kavas Pärdi 3. sümfoonia, Lars-Erik Larssoni Kontsertiino tromboonile ja keelpilliorkestrile op. 45 Heiki Kalausega ning Lutosławski Orkestrikontsert. Samas peab tunnistama, et muutuste keerises kadus nii mõnelgi pind jalge alt. Nii juhtus 3. novembril enneolematu lugu: väljakuulutatud Schnittke 3. sümfoonia (seega kontserdi teine pool) jäi ära, kuna kaks oboemängijat olid purjus ja kolmas puudus üldse.

Neid keerulisi aegu ja meeleolusid meenutades näeb ERSO kontrabassimängija Mati Lukk juhtunu juuri juba 1980. aastate keskpaigas, „kui viimased vana kooli mehed hakkasid pensionile jääma. Asemele tulid tegelikult samuti head mängijad, kelle mentaliteet oli hoopis teine. Siis hakati laval viina jooma, mida enne ei tehtud, sest need härrasmehed ei lasknud sellisel jamal juhtuda.” 6 Luki sõnad kinnitavad, et tegu ei olnud ainukordse juhtumiga, ent teistel puhkudel suudeti kontsert ikkagi lõpuni viia.

Kokku võeti end ka tookord ja nii sai festivali jälginud Merike Vaitmaa tunnustada Lutosławski Orkestrikontserdi ettekannet: „Teos on virtuoosne kogu orkestri, ka dirigendi puhul; tavapärase nelja prooviga oli saavutatud hiilgav tulemus.” Tema hinnangul kõlas Pärdi kolmas sümfoonia „rangemalt ja introvertsemalt kui Neeme Järvi romantilisevõitu esiettekandes 16 aastat tagasi, aga lõpliku, absoluutse veenvuse jaoks vajaks võib-olla seegi teos esitajate kodusolekut varajases muusikas”. Vaitmaa oli rohkem rahul Larssoni Kontsertiino esituse kui teose endaga, kus Heiki Kalause soolopartii oli „nauditav ja orkester nõtke, kuid teos ise oma pioneerimarsiliku finaaliga mõjus festivalil võõrkehana”.7

Päris kuu lõpul oldi taas Leningradis, kuid 1980. aastate esimesel poolel veel jõuline traditsioon näis nüüd vaibuvat: kui novembris 1985 andis ERSO Leningradi Filharmoonia suures saalis veel kolm kontserti, siis kahel järgmisel aastal sinna ei jõutudki ja nüüd mängiti seal kahel novembriõhtul. Seegi on muutuste keerise märk, sest tegelikult olid 1988. aastal kavas Eesti NSV kultuuripäevad Leningradis ja samal ajal pidid sealsed muusikud esinema Tallinnas. Kuna siin ei suudetud leningradlasi majutada ja „Filharmoonial tuli külalistele ära öelda, ei lugenud ka Leningrad meie esinemisi kultuuripäevadeks”, selgitas Inna Kivi8, ehkki lisaks ERSOle esinesid Neevalinnas ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RAMi poistekoor ja Rahvusmeeskoor ise. 25. novembril kordas ERSO seal oma hooaja avakava, ainult et Elleri „Eleegia” asemel kõlas tema sümfooniline poeem „Koit”. 27. novembril alustati Sumera „Muusikaga kammerorkestrile”, solistiks Jaan Õun, järgnesid Mozarti Klaverikontsert nr 21 C-duur (KV 467) Peep Lassmanniga ja Brahmsi kantaat „Rinaldo” op. 50 koos Ivo Kuuse ja RAMiga.

Jaan Õun.

 

Tollest ajast on mitmel puhul tsiteeritud Lilje ütlemisi, nagu „meie süsteem tapab isiksuse” või „kurnab töötegemise hallus”. Eesti kultuurielus veeresid asjad allamäge ja üha raskem oli leida loomingulist rahuldust. Järsult kahanes orkestri võimalus mängida laval koos parimate solistidega — neid ei tulnud Eestisse enam  ida  ega veel ka lääne poolt. Kõik see peegeldus ka orkestri töömeeleolus. Nii näiteks on Vardo Rumessen, kelle soovitusel võttis Lilje sarja „Eesti muusika” kolmandasse, Tubinale pühendatud kavva tema 8. sümfoonia, meenutanud toonastest  proovidest, kuidas dirigentki kaotas enesekontrolli: „Sümfoonia neljanda osa alguses on üks väga raske lõik — aeglane vaskpillide ansambel —, mis nõuab erilist häälestust ja äärmiselt kvaliteetset kõla, lisaks koosmänguprobleemid. Ja sellel korral läks Peeter tõepoolest endast välja: kordas uuesti ja uuesti, aga seda, mida tahtis, kätte ei saanud. Lõpuks prahvatas üpris toorelt oma arvamuse pillimeestest välja.”9 Ometi ei kahelnud toonast kontserti (kavas veel Tubina Viiulikontsert nr 1 D-duur Jaak Sepaga) arvustanud Margus Pärtlas, et „töö Tubina sümfooniatega köidab nii Liljed kui ERSOt. Kahjuks on eesti viiuldajate (kes põhitööd teevad orkestrandi või pedagoogina) esinemisvõimalused orkestriga nõnda piiratud, et päris vaba musitseerimist oleks nendel harvadel ülesastumistel loota üsna raske. Tahaks uskuda, et Jaak Sepal neid võimalusi Tubina kontserdiga siiski veel avaneb ning et interpreedi enesekindlus nende abil kasvab.”10 Paraku oli ka Sepp üks neist paljudest, kes uue kümnendi alguses leidsid endale tasuvamad ja paremad töötingimused Soome lahe teisel kaldal. Toonast kontserti hinnates tunnustas kriitik nii orkestri tõhusat eeltööd kui ka tugevat enese kokkuvõtmist: „Viimastel hooaegadel kuuldud neljanda ja eriti teise sümfoonia ettekanded on näidanud Peeter Liljed väga võimeka ja tõsise Tubina tõlgendajana. Seetõttu oli kaheksanda esitus eriti oodatud sündmus. Tegu on Tubina kõige süngema ja masendavama sümfooniaga, mis seab muusikute ette suuri sisulisi ülesandeid” ja leidis, et hästi ette valmistatud kaheksas vääriks kindlasti ka gastrollidele viimist, eelkõige kevadel Soome.11

Paar järgmist nädalat töötas ERSO külalisdirigentidega. Arnold Katzi juhatusel tegeldi vene muusikaga, 8. ja 9. detsembril — taas jätkus Estonia kontserdisaali publikut kaheks õhtuks järjest! — olid ettekandel Prokofjevi Klaverikontsert nr 2 g-moll Janina Kudlikuga12 ja Rahmaninovi 2. sümfoonia e-moll. Järgmise nädala külaline Hans Priem-Bergrath Lääne-Berliinist jäi samuti truuks oma piirkonna heliloojatele, juhatades 15. detsembril Schumanni teoste kõrval (avamäng „Manfred” ja 4. sümfoonia d-moll) Mozarti Klaverikontserti nr 21 C-duur (KV 467), solistiks Peep Lassmann.
„Schumanni „Manfredi” arengujoon polnud küll veel päris selgesti tajutav, ka ansamblimängus tekkis nihkeid, kuid orkestri aktiivsus ja valmisolek kuuletuda dirigendikepile, hea kõla piano’s äratas usaldust,” tunnustab Kristel Pappel, lisades, et „Mozarti klaverikontserdi esitus oli hooaja seni parim „saade” (sest sellesse ei suhtutud nagu saatesse). I osa graatsia ja jõu kontrasti ilmestasid rütmitäpsus ja õhuline kõla, II osa algusteema hõljus ühteaegu vabalt ja viimistletult. (—) Schumanni sümfooniast d-moll vormus üllatavalt tihe tervik. Näis, et kõige tulemusrikkam oli dirigendi töö keelpillidega: ökonoomne poognakäsitsus, erksad strihhid ja aktsendid tõstsid taas usku orkestrantide mängutehnikasse. Puhkpillid esinesid ebastabiilsemalt: häirisid häälestusprobleemid ja kohati lohakas koosmäng.”13

Kui Tallinna Linnahall oli varasematel aegadel enamasti kas „punaste” või meeleolukontsertide paik, siis 1988. aastal korraldati seal suur jõulukontsert. Esimesel pühal olid oma peadirigendiga laval nii ERSO kui ka Estonia orkester ja Eesti Raadio estraadiorkester. Tänu ETV ülekandele rõõmustas kirju kava Wagnerist Lennonini eriti arvukat kuulajaskonda. 

Vana-aasta lõpu sümfooniakontsertideks, mida anti seekord koguni viis (üks Viljandis ning kaks Tartus ja Tallinnas), oli Lilje taas oma orkestri ees. Paraku ilma Mozarti ja klaverikontserdita, sest Lilje kauane lavapartner Kalle Randalu oli juba pool aastat Karlsruhes elanud. „Pean seda loomulikuks, et kunstnikul on õigus  otsustada, kus ja kellega ta esineb, kujundada oma teed ise ja liikuda maailmas vabalt ringi. See kõik ei tule nõukogude ühiskonnas praegu kõne alla ja minu elu kunstnikuna on liiga üürike, et ära oodata muutusi kultuuripoliitikas. Kunstnik on meie süsteemis väärtusetu plaanitäitmise ühik, kelle tahtest ei sõltu midagi,” oli Kalle Randalu septembris 1988 oma rasket otsust põhjendanud.14 Lilje ei asendanud sõpra teise solistiga, vaid pakkus ERSOga puhast orkestrimuusikat, kavas Ri­chard Straussi „Serenaad 13 puhkpillile” Es-duur op. 7 ja „Metamorfoosid” keelpillidele ning
Schuberti 6. sümfoonia C-duur.

Richard Straussi loominguga alustas ERSO ka 1989. aastat, seekord Jüri Alperteniga, kes juhatas 19. jaanuaril tema „Don Quixote’i”, soleerimas Andrus ja Teet Järvi, ning Wagneri teoseid „Siegfriedi Reini-sõit”(„Siegrieds Rheinfahrt”) ja „Leinamarss” („Sieg­frieds Trauermarsch”) ooperist „Jumalate hukk“ ja „Wesendoncki laulud” (solist Ludmila Dombrovska). „Uue aasta esimene sümfooniakontsert kutsus kuulama huvitava Wagneri ja Ri­chard Straussi kavaga. Jüri Alperteni veel nappi dirigendipraktikat arvestades on sellise kava valik samas küllaltki julge ja riskantne. Kontserdi Wagneri-pool algas veidi kahvatult, edasi kulges aga tõusujoones,” hindas Margus Pärtlas noore dirigendi toimetulekut.15

Lääne-Berliinist tuli orkestri ette nii lõppeva aasta viimane kui ka 1989. aasta esimene külaline, Martin Fischer-Dieskau, kes juhatas 9. veebruaril Tallinnas ja päev hiljem Tartus Beethoveni Klaverikontserdi nr 2 B-duur op. 19 (solist Babette Hierholzer) ja Mahleri 1. sümfoonia kõrval Frank Michael Beyeri teost „Kreekamaa” („Griechenland”, 1981). Dirigent hindas koostööd positiivselt. „Leian, et orkester on hea, tugeva distsipliiniga. Ajuti kõlab vaikne muusika väga kaunilt. Tugeva muusika puhul kõlailu sageli kaob. Piano on suurepärane (…), kuid mõned puhkpillid ei ole heal tasemel. Tugevam konkurents tuleks orkestrile kasuks,” soovitas sarmikas külaline.16 Ja võõrustajad hindasid külalist, sealhulgas ka kriitikupositsioonil olev Matti Reimann: „Martin Fischer-Dieskau kunstnikuisiksus avanes täiel määral Mahleri 1. sümfoonia ettekandel. Mahleri muusika ideede ja kujundite rikkus, Mahleri muusikamaailm toodi kuulajani sellise veenvusega, et nauding kuulata. Näis, et Mahleri lõpmatute meloodiate kõlailu saavutamine oli meie orkestrile kõige loomulikum asi. Või missugune muusikaline realism saavutati sümfoonia kolmandas osas, kus on grotesk, iroonia ja jumal teab, mis veel kõik koos. See, millise tehnilise kergusega dirigent kulminatsioone kujundas, tuletas meelde tema õpetajat Seiji Ozawat, kelle kontserte on mul mitu korda õnnestunud kuulata. On ju selge, et sellise dirigendi järele on suur nõudmine. Kuid ehk on võimalik midagi ette võtta, et me saaksime teda mõnel järgmisel hooajal jälle kuulata. Kontserte, kus muusika asetub oma õigele kohale muusikaväliseid pingutusi kasutamata, kuuleb äärmiselt harva.”17

Martin Fischer-Dieskau ja ERSO.
Harri Rospu foto

 

Kuigi peadirigent Lilje oli jaanuaris-veebruaris taas Soome orkestrite ees, jõudis ta siiski kahel veebruariõhtul kodusaalis ettekandele tuua Haydni oratooriumi „Loomine” (kaastegevad solistid Lilia Sile, Aleksandr Pjaternov, Anatoli Safiulin ja Läti Riiklik Akadeemiline Segakoor). Kuuajase vahega osales ERSO peadirigendiga kahel pidulikult üritusel: 24. veebruaril astuti üles Eesti Vabariigi 71. aastapäeva tähistaval aktusel, ettekandel Elleri „Koit” ja Tubina 8. sümfoonia, ning
25. märtsil anti represseeritute mälestuseks linnahallis segakavaga kontsert — Elleri „Kodumaise viisi” järel esitas Urve Tauts Mare aaria Villem Kapi ooperist „Lembitu”, järgnesid Šostakovitši 5. sümfoonia III osa, „Leinamarss” Wagneri ooperist „Jumalate hukk” ja Mozarti „Ave verum corpus” (KV 618) RAMi poistekoori kaasategemisel.

Pärast Eesti Vabariigi aastapäeva ootas ERSOt aga kolm kontserti Tuglase Seltsi algatatud Eesti muusika päevadel Helsingis ja selle lähiümbruses. Eesti sõbra Eva Lille initsiatiivil oli kutsutute seas ka Filharmoonia kammerkoor ja hulk teisigi külalisi Eestist. Soomes oli huvi eesti kultuuri vastu kiiresti kasvanud ja toetajaidki leidus. Peeter Lilje tunnistas, et „sel taustal, kui suurt huvi Soome rahvas praegu meie kultuuri vastu näitab, oleks lausa meie kohus samaga vastata. Juba 1986. aastal, oskamata võimaluste avardumist aimata, võtsime poolnaljatades kursi käia üle aasta Soomes ja võõrustada sama sagedusega mõnd Soome orkestrit. Seni on plaan vaid ühepoolselt teoks saanud. Nüüd, mil otsesidemed Põhjamaadega lubatud, oleks meie kultuurijuhtidest ilus see auvõlg kustutada.”18

Samast intervjuust võib lugeda, et Soomes, n-ö neutraalsel pinnal, saavad vanad sõbrad Lilje ja Randalu taas ERSOga musitseerida: „ERSO esineb Finlandiatalos 1. ja 2. III. Aga juba 27. II
oleme Hyvinkääl. Kuna selles väikelinnas oma orkestrit ei ole, paluti populaarsemat kava. Esitame Schuberti avamängu „Rosamunde”, Beethoveni 6. sümfoonia ja Kalle Randaluga Mozarti 22. klaverikontserdi Es-duur KV 482. Helsingis pakume muidugi eesti muusikat: Lepo Sumera 2. sümfoonia, Raimo Kangro Kontsert kahele klaverile nr 2 (solistid Lassmann ja Randalu) ja Tüüri oratoorium „Ante finem saeculi”, milles lisaks Tõnu Kaljuste koorile laulavad ka Soome koorilauljad ja solistidki on sealt. Teisel õhtul vahetame Sumera sümfoonia Tubina 8. sümfoonia vastu, sest muidu jäänuks kava ehk ühekülgselt tänapäevaseks. Tahame siiski ka eesti sümfoonilise muusika klassikat tutvustada (ega Helsingis Tubinat palju mängitagi), heitumata Seppo Heikinheimo negatiivsest hoiakust Tubina neljanda, eelmisel reisil pakutud sümfoonia kohta.”19

ERSO kontserdid äratasid taas suurt tähelepanu ja arvustusigi ilmus palju. Tunnustajate seas olid Folke Forsman: „Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tegi oma peadirigendi juhatusel erakordse töö: primus inter pares oli keelpillirühm, kes oma võimsa kõlaga sobis Finlandiatalo saali hämmastavalt hästi”20 ja Hannu-Ilari Lampila: „Meisterlikud pianistid Kalle Randalu ja Peep Lassmann pakkusid publikule harukordse rütmielamuse, milles muidugi osales kaasakiskuvalt ja tundlikult reageerides Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel. Eduard Tubina kaheksas sümfoonia andis suurepärasele orkestrile ja dirigendile võimaluse näidata oma sümfoonilisi jõuvarusid. Oli pikki pingekaari, püsivat legato’t ja laetud kõlavoolu.”21 „ERSO mängis Finlandiatalos, mille paljukurdetud akustika (tuhm üldkõla, pillirühmade kehv sulandumine) osutus ka  salakavalaks: igas paigas kuuldub kõlavahekord isesuguselt! Kavas olnud teostest (…) on ERSO varem kõige enam kordi mänginud Sumera teist; seekordne ettekanne oli parim,” leidis ka ERSOt ja tema dirigenti põhjalikult tundev Merike Vaitmaa.22

Märtsis kujundas Leedu Ooperi peadirigent Juonas Aleksa ERSO kava ooperimuusikaga: 16. ja 17. märtsil kõlasid Estonia kontserdisaalis Schuberti 4. sümfoonia c-moll kõrval katkendid Wagneri „Lohengrinist”, solistideks Gražina Apanavičiūtė ja Sergei Larin. Kuu aega hiljem olid ERSO ees külalised Soomest, dirigent Kari Tikka ja flötist Matti Helin, kes tõid 13. aprillil kuulajaini kogu Sibeliuse flöödimuusika („Suite mignonne’i” ettekandel osales ka Jaan Õun) ja Uuno Klami „Kalevala süidi” op. 23. „Sibeliuse „Suite mignonne’i” muusikat iseloomustab püüd  nõtkuse ja elegantsi  poole, mis saavutati solistide, orkestri ja dirigendi heas üksteisemõistmises,” kiitis Matti Reimann. 23

Aprilli teise poolde jäid kavad Beethoven, Brahms ja Beethoven, Mahler. 20. aprilli kontserti, kus esitati Paul Mägi käe all Beethoveni Klaverikontsert nr 1 C-duur op. 15 Lauri Väinmaaga ja Brahmsi 4. sümfoonia e-moll op. 98, hindas keeleteadlane Mart Remmel osaliselt õnnestunuks: „Paul Mägi eriline andekus panna orkester selgelt (läbipaistvalt) kõlama ka suhteliselt segaste (paksude) partituuride puhul sai selles esituses rakenduse vaid pillirühmade sees, nende sisetasakaal oli hea. Rühmade vahel polnud asi päris sama.”24 27. ja 28. aprillil Tallinnas ja Tartus Liljega mängitud kava analüüsis sama kriitik aga järgmiselt: „Kavas oli maailma mängitavaim viiulikontsert (Beethoven) ja Mahleri sümfooniatest kõige harvemini esitatav (viies). Mahleri esitajad jagunevad, nagu teada, kahte lehte: fan’id (muusika on päästikute jada, mis käivitavad ekstaatilisi seisundeid, näit Kubelik) ja normal’id (muusika on tervikut moodustav helide jada, näit Abbado). Lilje on selgesti normal, mis on 5. sümfoonia puhul ühtlasi eriti tähtis. Kui seda niigi segast sümfooniat mängib fan, siis ei saa need, kes kuulavad teost esimest-teist korda, mittekuimidagi aru. Normal’i puhul jääb võib-olla küll ekstaas olemata, kuid muusika on olemas. Ses mõttes tegi Lilje oma töö nõutaval tasemel.”25 Neil kontsertidel soleeris rahvusvaheliselt tuntud Gruusia viiuldaja Liana Issakadze, kellega Liljel oli hea loominguline kontakt, aga kelle esinemisega Remmel päris rahul ei olnud, kuigi „kohtades, kus võimalik ja vajalik, pani Lilje Issakadze käes kaduma kippuva meetrumi uuesti tuksuma”.26

Kevadkuud alustas vanameister Matsov Händeli ja Beethoveni kavaga, juhatades 5. mail ERSO ees Händeli Concerto grosso d-moll op. 6, nr 10 ja Orelikontserdi nr 4 F-duur op. 4, nr 4 (solist Hugo Lepnurm) järel Beethoveni 3. sümfoonia Es-duur („Eroica”) ettekannet. Nädal hiljem, 11. mail debüteeris Georg Otsa V muusikapäevade avakontserdil ERSO ees Tõnu Kaljuste, kavas Brahmsi „Rapsoodia” aldile, meeskoorile ja orkestrile op. 53 (solist Monica Groop, kaastegev RAM), Tüüri „Lumen et cantus” (kaastegev EFK meesrühm) ja Vaughan Williamsi „Londoni sümfoonia”. Sirje Ainsaare sõnul tõusis Vaughan Williamsi „Londoni sümfoonias” dirigent esile „kui absoluutne suverään. Ajuti lausa kristjanraualiku jõuga nõidus ta helisid endasse koonduma ja publikul jäi üle vaid tänulik olla. Milline läbipaistev helipilt, milline nõtke dünaamika! Pillide paar mikroapsugi kadusid üldkontseptsiooni veenvusesse ära. Ja kui kaunilt kõlas orkester.” 27

Ka Lilje juhatas Otsa muusikapäevadel 18. mail ühte mõjuvat kava, kus kõlasid Richard Straussi sümfooniline poeem „Surm ja kirgastumine” ja vokaaltsükkel „Neli viimast laulu” Taru Valjakka soleerimisel ning Wagneri „Apostlite püha õhtusöömaaeg” („Das Liebesmahl der Apostel”) koos
RAMiga.

Ent nii selle festivali, kontserdisarja „Eesti muusika”, hooaja ja ehk isegi Peeter Lilje kümnendi kulminatsiooniks kujunes Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” tervikesitus — laval solistid Raili Viljakainen, Urve Tauts, Jānis Sproģis, Aleksandr Poljakov, Mati Palm, ETV ja ERi segakoor, Estonia ooperikoor, EFK, Ellerhein ja ERSO —, mida oli sammhaaval ette valmistatud ligi viis aastat. „Tõenäoliselt poleks Peetrita meil „Joonase lähetamist” olnud,” tõdes Vardo Rumessen aastaid hiljemgi. „Peeter töötas väga entusiastlikult ja tõsiselt. Ta sai täiesti aru minu hirmust selle ees, et kui niisugune hiiglaslik materjal pannakse vaid ühe nädala proovitsüklisse ja kantakse seejärel ühe õhtu jooksul tervikuna ette, ei pruugi saavutada mõjusat tulemust. Peeter oli nõus sellega, et teha üksikud pildid mitme aasta jooksul järk-järgult — ta polnud ahne ega kärsitu parima lõpptulemuse nimel. Just nii jõudsime samm-sammult mõjuvõimsa tervik­ettekandeni.” 28

Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” tervikteose esiettekande afišš.
Fotod TMK arhiivist

 

Selle suurteose taaselustamise vaevalises, aga ka järjest laiemat kõlapinda ja vaimustust äratanud loos nähti omamoodi võrdkuju ühiskonnaelu toonastele muutustele. Tervikesituse ajaks tuli USAst kohale Tobiase noorim, heliloojast tütar Helen Tobias-Duesberg, kes tõi siiasõidu põhjuseks just nimelt selle, et „„Joonas” lõpuks varjusurmast üles sai äratatud. Oleksin võinud sõita ei tea mitukümmend tuhat kilomeetrit, et seda kordki kuulata.”29 Sama emotsionaalsed olid järelkajadki, näiteks Raili Sule „Nädalakiri”: „Silmanähtavalt nagu öökuninganna õis (küll mitte öö, vaid paari aastaga) avanes Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine”, mille terviklik esiettekanne eelmisel neljapäeval oli võimas lõppakord viiendatele Georg Otsa muusikapäevadele. Teos mõjus praeguses poliitilises situatsioonis kui jäälapp palavikuhaige laubal, tervendava sõnumina ja tähenduslikult.”30

Nüüdseks oleme lugenud ka teistsuguseid hinnanguid. Nii on filharmoonia direktor Oleg Sapožnin meenutanud, et „kogu selle oratooriumi tegemine läks väga kalliks ja see oli lõpuks puhtalt Rumesseni bisnis”.31 Talle sekundeerib Tõnu Kaljuste, kinnitades, et selle suurteose ettekandmiseks „ei oleks vaja olnud mitte ühtegi nooti täiendavalt kirja panna. (—) Kuid see suur vaht, mis teose esitamise ümber tõusis, oli tollases maailmas mõistetav. Ent täna tagasi vaadates on see kõik lihtsalt tohutult tobe. Olen kutsunud sellist tendentsi Eestis kahetähelise lühendiga PR ehk pateetiline raiskamine.”32 Siiski ei kustuta eeltoodu toonase sündmuse mõjujõudu ega tähendust, mis lubab ka kaks kümnendit hiljem Klassikaraadio toimetajal Nele-Eva Steinfeldil üldistada: „Sellest peale on Tobiase suurteos kujunenud kultuurilise kestvuse märgiks, mis kas või alateadlikult seostub rahvale Eesti kultuuriliste väärtuste taasteadvustamise ja püsimajäämisega.”33

1989. aasta suve hakul ootasid ERSOt veel salvestused ja kolm kontserti Peeter Liljega: 16. juunil Tallinna Muusikakeskkooli XXV lennu lõpetajate kontsert ning Pärnus esimest ja ainsaks jäänud rahvusvahelist „Monofesti” raaminud sümfooniakontserdid. 1. juulil toodi ettekandele Brahmsi Kontsert viiulile, tšellole ja orkestrile a-moll op. 102 ja Blochi heebrea rapsoodia „Schelomo”, festivali peakülaliseks Mihhail Homitser, kellele Brahmsi teoses sekundeeris viiuldaja Roswitha Randacher. 9. juulil oli kavas kolm teost: Sallineni „Chamber Music III” op. 58, Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemal” op. 33 ja Beethoveni Kolmikkontsert C-duur op. 56, kus eelnimetatud solistidele lisandus pianist Tatjana Pikaizen. Laine Leichteri vahendusel saame teada, et nii festivali kõigil seitsmel kontserdil kui ka sellega kaasnenud meistrikursustel „oli peategelaseks prof Mihhail Homitser — palju käinud, palju näinud solist ning pedagoog. Sarja nimetuseks oli „Monofest”, kus üks kunstnik teostab ennast solistina sümfooniaorkestri ja kammerorkestrite saatel, kvinteti, trio ning duo koosseisudes ja oma sooloõhtul koos pianistiga. Kontsertidel pakuti muusikat Vivaldist tänapäeva tadžiki andeka helilooja Sahidi kontsert-raaga esiettekandeni. Pärnu auks tuleb öelda, et siia kogunenud publik oli asjatundlik ja arvukas.” Osalenud kuulajana kõigis neis, tunnistas meie teenekas tšellopedagoog, et „Homitser ei mängi ühtki fraasi, ühtki nooti ükskõikselt. Ta elab sisse kõigesse, mida esitab. Mõnele ehk ei meeldi üks või teine lähenemine — ja see on kunstide puhul paratamatu —, aga tema mängu jälgida on põnev ja elamuslik.”34

Õnneks oli ERSOgi suutnud sel muutuste hooajal pakkuda nii põnevat kui ka elamuslikku.

 

Järgneb.

 

Kommentaarid ja viited:

1 Kristel Pappel 1988. Kontserdinädal. — Sirp ja Vasar, 21. X.

2 Kristel Pappel 1988. Op. cit.

3 Erkki Pohjola 1988. Tsit.: Tiina Mattisen. Festivalikaja. — Sirp ja Vasar, 26. VIII.

4 Tiina Mattisen 1988. [Avaveerg] — Sirp ja Vasar 14.  X.

5 Margus Pärtlas 1988. Tallinnas ja Kullamaal. —Sirp ja Vasar, 4. XI.

6 Mati Lukk 2018. Vestluses Tiina Mattiseniga 12. IV.

7 Merike Vaitmaa 1988. Märkmeid äsjaselt festivalilt. — Sirp ja Vasar, 2. XII.

8 Inna Kivi 1988. Meie muusikud Neevalinnas. — Sirp ja Vasar 9. XII.

9 Vardo Rumessen 2001. Tsit.: [Ivalo Randalu.] Peeter Liljest ja Eduard Tubinast. Vestlevad Maia Lilje, Vardo Rumessen ja Ivalo Randalu. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.

10 Margus Pärtlas 1988. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 9. XII.

11 Margus Pärtlas 1988. Op. cit.

12 Janina Kudlik — kümmekond aastat Eestis tegutsenud pianist, kes asus 1990. aastal elama Iisraeli.

13  Kristel Pappel 1988. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 24. XII.

14 Kalle Randalu 1988. Tsit.: Tiina Mattisen. Intervjuu. — Sirp ja Vasar, 30. IX.

15 Margus Pärtlas 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 17. II.

16 Martin Fischer-Dieskau 1989. Tsit.: Maia Lilje. Meie külalisi. — Sirp ja Vasar, 17. II.

17  Matti Reimann 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 17. II.

18 Peeter Lilje 1989. Tsit.: Tiina Mattisen. Koos Soome muusikutega. — Sirp ja Vasar, 3. III.

19 Peeter Lilje 1989. Op. cit.

20 Folke Forsman 1989. Hufvudstadsbladet, 4. III. Tsit.: Merike Vaitmaa 1989. Eesti muusika Helsingis. — Sirp ja Vasar, 17. III.

21 Hannu-Ilari Lampila 1989. Helsingin Sanomat, 4. III. Tsit.: Merike Vaitmaa 1989. Eesti muusika Helsingis. — Sirp ja Vasar, 17. III.

22 Merike Vaitmaa 1989. Eesti muusika Helsingis. — Sirp ja Vasar, 17. III.

23 Matti Reimann 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 21. IV.

24 Mart Remmel 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 12. V.

25 Mart Remmel 1989. Op. cit.

26 Mart Remmel 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 12. V.

27 Sirje Ainsaar 1989. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 26. V.

28 Vardo Rumessen 2001. Tsit.: Peeter Liljest ja Eduard Tubinast: Vestlevad Maia Lilje, Vardo Rumessen ja Ivalo Randalu. — Teater. Muusika. Kino, nr 6.

 29 Helen Tobias-Duesberg 1989. Tsit.: Vardo Rumessen. Suvejutte. Intervjuu Helen Tobias-Duesbergiga. — Reede, 7. VII.

30 Raili Sule 1989. Nädalakiri. Sine ira et studio. — Sirp ja Vasar, 2. VI.

31 Oleg Sapožnin 2017. Tsit.: Piret Kooli. Oleg Sapožnin — lõputu rahutuur. [Tallinn]: Post factum, lk 221.

32 Tõnu Kaljuste 2017. Op. cit. Tsit.: Piret Kooli. Oleg Sapožnin —lõputu rahutuur. [Tallinn]: Post factum, lk 221–222.

33 Nele-Eva Steinfeld 2018. „Joonas” lähetati Berliini. — ERRi kultuuriportaal, 25. II. — https://kultuur.err.ee/685787/nele-eva-stein­feld-joonas-lahetati-berliini

34 Laine Leichter 1989. Tšellopidu. — Reede, 21. VII.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon