TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA IX–X

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooajad 1987/88 ja 1988/89

TIINA MATTISEN

Algus TMKs 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4, 5, 6 ja 11.

 

Rein Karin: „Lõviosa kontserte tuleb Liljel juhatada.”

ERSO kauaaegse direktori René Hammeri ametist lahkumise järel orkestri 60. tegevusaastal tekkis uus trend, et ohjad võtab enda kätte keegi puhkpillirühmast. Aastail 1986–89 oli selleks silmapaistev klarnetist Rein Karin, talle järgnesid tuubamängijad Toomas Kahur (1989–92) ja Riho Mägi (1992–94), mõni aeg hiljem omakorda oboemängija Andres Siitan (1999–2010).

Hooaeg 1987/88 oli Rein Karinile esimene, mida kultuurilehes põhjalikult avati. Alustanud Tubina teise sümfoonia plaadistamisega, lustiti lillepidudel: kahel õhtul Tallinna linnahallis, kus tegelikult tuli esitada üsna mahukas kava, mille lõpetas Beethoveni kantaat „Merevaikus ja õnnelik sõit”, ning 18., 19. ja 20. septembril Moskvas Lužnikis, samalaadse, esmakordselt korraldatud lillepeo  kolmel kontserdil, kust kiirustati tagasi Tallinna hooaega avama. Lepingulise 24 kontserdi asemel oli orkestri direktori sõnul plaanis anda Filharmoonia liinis hooajal 30 kontserti, kusjuures suurvormidele (Beethoveni „Missa solemnis”, Dvořáki „Reekviem”, Mahleri 3. sümfoonia, Puccini „Gloria” jt) olid kavandatud ka korduskontserdid Tallinnas ja Tartus. Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kõrval oli ERSO teiseks tähtsamaks lepingupartneriks Sojuzkontsert, kes oli Karini sõnul neisse väga hästi suhtunud ja huvitavaid reise pakkunud: „Tänavu lendame juba 2. oktoobril pikale turneele Siberis. Veel pakub Sojuzkontsert meile järgmiseks suveks 12 kontserti Sotšis, kus mängivad ainult Nõukogude Liidu parimad orkestrid.” Kolmas lepingupartner, Goskontsert andis orkestrile kevadeks „14 kontserti Bulgaarias, neist 4 Ruse festivalil ja ülejäänud teistes linnades. Lugesin ERSO plaanidest kokku 88 kontserti. See on tohutu koormus, eriti dirigendile. Lõviosa kontserte tuleb Peeter Liljel juhatada,” võtab orkestri direktor hooaja kokku.1

Dirigentide põua lahendamisel (hooaja plaanis oli kõigest kaks väliskülalist) pani Karin suuri lootusi Arvo Volmerile, „kes näitas end hästi kevadisel, muidu üsna keskpärasel dirigentide konkursil”. Uuele direktorile tegi muret ka kaadriprobleem: „Eesti muusikaõppeasutused ei suuda orkestreid juba tükk aega oboemängijatega kindlustada. Napib ka fagotiste ja muidugi keelpillimängijaid. Siiani on abistanud head töösuhted Estonia orkestriga (Soomeski käis kaasas 11 Estonia mängijat), aga näiteks pikale Siberi-reisile ei saa teatrist kedagi kaasa lubada ja nii sõidame välja lõpuni komplekteerimata keelpillirühmaga.” Karin toob oma intervjuus esile ka rõõmustavat: Eesti muusikaelus ja laiemaltki on asendamatud ERSO orkestrantide kammer­ansamblid, nagu Tamme-nim puhkpillikvintett, Barocco Samuel Saulusega, Camerata Tallinn Jaan Õuna ja Mati Kärmasega, tromboonikvartett, vaskpillikvintett jt.2 Niisamuti oli orkestri tööle suureks tunnustuseks Peeter Lilje esitamine Eesti NSV Riikliku preemia kandidaadiks.

Samuel Saulus.

 

Hoolimata plaanimajandusest ei saanud kõik kavandatu teoks, näiteks tosin suvekontserti Sotšis. Ja kaheksakümmend kaheksat kontserti ma ERSO plaanidest ka kokku ei lugenud. Kuid palju oli neid sellegipoolest, tervelt kaheksakümmend! Roman Matsov juhatas vaid kahte kontserti, Lilje noorematest kolleegidest Arvo Volmer nelja ning Paul Mägi ja Vello Pähn kolme kontserti. Külalisdirigente tuli esinema rohkem, kui esialgu kavas oli: Valeri Poljanski, Roman Kofman ja Neil Chapman ühe ning Osmo Vänskä, Taavo Virkhaus ja Igor Oistrahh kahe kontserdiga, peadirigendi juhatada jäi aga 55 kontserti! Vaevalt, et see üksnes Lilje hooaegade rekord on — võrdväärset koormust annab otsida nii ERSO kui ilmselt veel paljude orkestrite peadirigentide töögraafikust (31 hooaega hiljem, hooajal 2018/19 oli ERSOl kavas 44 kontserti, neist Neeme Järviga seitse.)

Lilje juhatada olid hooaja avakontserdid 24. septembril Tallinnas ja järgmisel õhtul Tartus, kavas Elleri sümfooniline poeem „Öö hüüded”, Raveli Klaverikontsert G-duur Peep Lassmanniga ja Brahmsi 1. sümfoonia c-moll, op. 68, ning 27. septembril Jõhvis, kavas Elleri sümfooniline poeem „Koit”, Mozarti Klaverikontsert nr 20 d-moll (KV 466) Ivari Iljaga ja Tubina 2. sümfoonia „Legendaarne”, mis olid kavas ka rahvusvahelise muusikapäeva kontserdil 1. oktoobril. Esimesest kavast pälvis Urve Lippuse heakskiidu eriti Brahmsi 1. sümfoonia: „Brahmsi sümfooniad näivad olevat Peeter Liljele ja tema kaudu ka ERSOle see päris muusika, suur muusika, kus on avarust, tugevaid kirgi ja tõsidust. Esimene sümfoonia oma suurejoonelise, piduliku finaaliga sobis väga hästi avakontserdi meeleolusse. Seda on Lilje ja ERSO korduvalt mänginud, nii et kõik on selge, lihtne ning kuulajaini kandub suur armastus muusika vastu, mis nakatab.”3

Muusikapäevale pühendatud kava jõudis OIRTi (Organisation Internationale de Radiodiffusion et de Télévision) vahendusel ka Soome ja sotsialismimaade raadiokuulajateni. Seda analüüsides leidis Virve Lippus, et Mozarti Klaverikontserdi d-moll (KV 466) ettekandel toetas orkester solisti igati ja et „ainult puhuti oli märgata, et dirigent ei suutnud lõpuni sisse elada pianisti suhteliselt mõõdukatesse tempodesse”. Tubina 2. sümfoonia puhul meenutas Lippus Per-Anders Hell­qvisti sõnu selle esituse kohta 1984. aastal Stockholmis: „Totaalne šokk. Ma nutsin avalikult selle originaalse, aga eelkõige täiusliku vormiga ja senikuulmatult väljendusrikka muusika mõjul” ja: „Samasuguse „totaalse šoki” osaliseks olime 1. oktoobri kontserdil. Suur tänu Liljele ja ERSOle, kes esitasid teose arusaamise, andumuse ja meisterlikkusega.” 4

Pidulikele kontsertidele järgnes paraku proosaliseks osutunud oktoobrikuine kontserdireis Siberi linnadesse (Novosibirsk, Krasnojarsk, Tomsk). Avo Hirvesoo reisijutust selgub, et plaanitud neljateistkümnest kontserdist Siberi linnades sai teoks vaid seitse, lisaks raadiosalvestus Tomskis: „Kõigepealt osutus ebareaalseks reisi marsruudi läbimine: Aeroflot ei suutnud pille õigeaegselt sihtkohta toimetada. Nii jäi ära esimene kontsert Novosibirskis. Edasi nägi marsruut ette Ulan-Udet, s.t enam kui 2300 km raudteesõitu sinna ja tagasi. Orkester jõudnuks kohale küll õigel ajal, aga pillid mitte. Nii võetigi vastu otsus loobuda Ulan-Ude kontsertidest. Marsruudi ülejäänud osa, Krasnojarsk–Tomsk oli aga tõepoolest pingeline ja see elati üle väärikalt. Reisile sõideti kolme kavaga, kõiki juhatas vastne Eesti NSV rahvakunstnik Peeter Lilje. Igas kavas oli üks eesti teos, üks suurvorm (sümfoonia) ja üks kontserdivorm. Solistidena esinesid Urve Tauts (Elgari „Mere pildid”), Peep Lassmann (Raveli teine klaverikontsert) ja ERSO kontsertmeistrid Mati Kärmas, Jaan Õun ja Leho Läte (Telemanni kolmikkontsert flöödile, oboele ja viiulile).”5 Hirvesoo sõnul leidis kõigis linnades „eriliselt sooja vastuvõttu Elgari „Mere pildid” Tautsi ja orkestri sügavalt loomingulises tõlgitsuses. Teose poeetilisus ja tsükliosade seotus andsid hästi kujundada tervikut. Nüüd vääriks see teos jäädvustamist nii videos kui ka heliplaadile. Seesmist mängurõõmu õhkus ka Telemanni kolmikkontserdi igast esitusest, mis on seda märkimisväärsem, et soolopartiisid esitasid orkestri omad solistid. Siit ka soov edaspidiseks rohkem orkestri võimekamaid liikmeid solistirollis kuulda. Väga tahaks seekord esile tõsta Leho Läte tublit esinemist. Aga kõige suurema triumfiga esitusteks kujunesid siiski Brahmsi 1. ja Tubina 2. sümfoonia. Kui püüda võrrelda esitusi eri linnades, siis tippude tipuks kujunesid need küll Krasnojarskis. Ja selleks oli ka põhjust: siinne publik oli kõige arvukam ja ka vastuvõtlikum. Küllap siit siis romantiline täius, mida õhkus Brahmsi sümfoonia esitusest; siit ka Tubina sümfooniast vallandunud tõeline monumentaalsus, mis vapustas.” 6

Orkestrit raputas aga veel ka tagasitee: kollektiiv pidi Moskva kaudu Tallinna naasma, ent lumetormi tõttu ei võtnud Moskva vastu ainsatki lendu. Toonane orkestri inspektor Rein Mälksoo on jutustanud, et kui ERSO oli Tomskis oodanud juba kolm päeva, võttis ERSOga Siberis solistina kaasas olnud Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Urve Tauts kõne EKP Keskkomitee ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele ja see toimis! Õige pea saadigi vastus, et kahe tunni pärast ootab muusikuid lennuk, millega pääseb Leningradi kaudu koju.7

Eestis olid novembris ERSO ees külalisdirigendid. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidulikul tähistamisel 6. novembril juhatas Tallinna linnahallis ERSOt koguni kolm dirigenti, Eri Klas, Olev Oja ja Arvo Volmer — viimasele oli see ERSO debüüt. Kava oli pigem kirju, temaatiliseks kvalifitseerus sealt üksnes Tambergi „Oktoobrifanfaarid” (1977).

Nädal hiljem oli Volmer ERSO ees täispika kavaga: Berliozi „Rooma karneval”, Chopini Klaverikontsert nr 2 f-moll (solist Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa) ja Tšaikovski 6. sümfoonia b-moll. Kristel Pappel tunnistab, et kuulas Volmeri debüütõhtut lootusrikkalt: „Senised Estonia- ja Konservatooriumi-dirigeerimised näitasid, et Arvo Volmer on andekas, teab palju ja oskab mõndagi; rahvusvahelise konkursi kevadine üleliiduline eelvõistlus tõestas tema perspektiivikust ja läbilöögivõimet. Samas näis, et miski takistab tema interpreedimina avanemist, dirigent justkui polnuks veendunud õiguses valitseda kaasmuusikute üle (eriti teatritöödes — näit „Alcina”, „Raeooper”). Seepärast äratas nüüdne kava (Tšaikovski kuues!) ühtaegu huvi ja kõhedust. Kontserdil ilmnes siiski, et kerge kõhedus võib kiiresti muutuda tunnustuseks ja lugupidamiseks. Sest ERSO ja Volmeri tõlgendusi jälgides hakkasid kuulajale järjest enam selginema Volmeri dirigendiisiksuse tunnusjooned — tõsi küll, praegu pigem vihjavate punktiiridena. Aga ikkagi: Volmer on mõtlev, analüüsiv, tugeva teoreetilise põhjaga muusik. Kõige enam ilmnes see just Tšaikovski kuuendas sümfoonias, eeskätt teose targas tõlgendusdramaturgias. Iga osa tingis loogiliselt järgmise, kasvav pinge viis kannatustee lõppu — rusuvasse finaali. Dirigent kasutas arukalt dramaatilisi kontrasti võimalusi (I osas ekspositsiooni ja töötluse suhe, III osas jõuvarude hoidmine lõpukulminatsiooniks ja järgmine leinaline IV osa). (—) Sümfoonia mõjus tiheda mõttetervikuna, ühe idee fanaatilise teostamisena.” Ja ehkki kriitik jäi teiste teoste esitusega vähem rahule, resümeeris ta siiski, et „ERSO tunnistas Volmeri kuulumist dirigendiseisusesse”.8

Novembrikuisel varajase ja nüüdismuusika festivalil tuli üles astuda nii ERSO kammerorkestril Andrei Boreiko käe all kui ka suurel orkestril. 20. novembril andis ERSO kontserdi koos NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kammerkooriga, kelle peadirigent Valeri Poljanski tõi kuulajateni neoklassitsistliku kava: Honeggeri „Rõõmulaul”, Poulenci „Gloria” ja Schnittke 4. sümfoonia. Festivali lõppkontsert ülejärgmisel õhtul koosnes peamiselt esiettekannetest. Nii tuli Paul Mägi juhatusel lühikese ajaga esitusküpseks saada Räätsa 2. sümfoonia, katkendid Sumera valmivast balletist „Sisalik”, Tüüri 2. sümfoonia ja Kangro kantaat „Olemine” (ETV ja ERi segakoor, In Spe ja Jaak Joala). Paraku pidi Merike Vaitmaa tõdema, et „festivali uhkelt kavandatud lõppkontsert valmistati ette ajahädas, dirigent ja väsinud mängijad suutsid teosed kiiresti üksnes kokku traageldada. Pooltoorestele ettekannetele tüüpiliselt kannatasid poeetilised, peenemaid kõlanüansse ja ansamblilist kohanemisaega vajavad kujundid (Sumera ja Tüüri teostes) enam kui energilised”, üldistades karmilt, et „kammerorkestrite kontsertide järgi otsustades on uue muusika esitustase Eestimaal üsna kõrge, ERSO kontsertide järgi kesine”.9

Andrei Boreiko.
Foto: http://jsartistmanagement.com/andrey-boreyko/

 

ERSO novembrikuist esinemissagedust suurendas 11. vabariikliku interpreetide konkursi lõppvoor, kus Roman Kofmani juhatusel tuli koos finalistidega esitada neli instrumentaalkontserti: Haydni Tšellokontsert nr 2, D-duur op. 101 (Hob. VIIb/2), solist Mart Laas; Tšaikovski „Variatsioonid rokokoo teemale” tšellole ja sümfooniaorkestrile op. 33, solist Aare Tammesalu; Prokofjevi Viiulikontsert nr 1 D-duur op. 19, solist Arvo Leibur ning Schumanni Tšellokontsert a-moll op. 129, solist Urmas Tammik, kelle muusikukarjäär on hiljem kulgenud peamiselt Hispaanias.

Aasta viimasel kuul oli ERSO ees tagasi Peeter Lilje. 19. detsembril oli „ERSO stuudiotunnis” kavas Brahmsi „Akadeemiline avamäng” c-moll op. 80, Pärdi tšellokontsert „Pro et contra” ERSO orkestrandi Allar Kaasiku soleerimisel (salvestis jõudis aastal 2017 BISi plaadile „Timeless Light — Estonian cello works”) ja Haydni 95. sümfoonia c-moll (Hob I: 95).

Järgnesid kaks Mahleri 3. sümfoonia jõuluaegset esitust 24. ja 25. detsembril, kaastegevad Urve Tauts, RAMi poistekoor ja segakoori Noorus naisrühm, ning viis vana-aasta lõpu sümfooniakontserti (27. XII Viljandis, 28.–29. XII Tartus ja 31. XII Tallinnas kaks kontserti ühel õhtul), kavas Mozarti „Missa brevis” C-duur (KV 258, solistid Heiko Hiller, Andre Puis, Rauno Tagel, Meelis Pinu, Aivar Kaldre ja Villu Valdmaa ning kaastegev RAMi poistekoor) ja Klaverikontsert nr 22 Es-duur (KV 482,
solist Kalle Randalu) ning Haydni 45. sümfoonia, fis-moll „Lahkumissümfoonia” (Hob.1:45).

Jõuluaegsed kontserdid panid Kristel Pappeli küsima, kui lähedal Mahleri ideaalile on ERSO ja Peeter Lilje: „Eelmiste hooaegade Mahleri-esitused (kuues ja teine sümfoonia) on ju olnud lootustandvad, paiguti vaimustavad, ehkki mitte veel täiuslikud. Kolmanda sümfoonia esitusraskus seisneb ilmselt kõigi osade koondamises ümber telgidee: suurejooneline tsükkel („püramiid” Paul Bekkeri sõnade järgi) kipub lagunema.”10 Kui esimesel kontserdil sai teose tõlgitsus kriitikult hindeks „tubli (seljataga ikkagi kaheksa proovi), ent ettevaatlik, pinnaline”, siis järgmine kontsert kinnitas seda, „kui oluline on mängida keerulist suurteost kahel õhtul”, ja Pappel jätkab: „I osa algusteema oli tõepoolest jõuline ja otsustav (nagu nõuab helilooja remark), teose elluärataja, finaali suubuva arengu tõukejõud. Osa mõjuvamaid lõike oli töötluse lõpul puhkenud ohjeldamatu märul (kuueteistkümnendike vihin keelpillidelt ja banaalsevõitu viis vaskpillidelt) ning ootuspinge (kaugenev trummipõrin) enne repriisi.”11  Osa-osalt analüüsides hoidis ka kriitik pinget leitud vastuseni, et „VI osa, püramiidi tipp, üks Mahleri vapustavaid Adagio’sid, pani krooni ka ERSO ja Peeter Lilje tõlgendusele. Dirigent suutis I osast lähtunud idee viia viimase osa lõputaktide rõõmujuubelduseni. Osa katkematu laulvus ei kaotanud kulgemispinget, samas säilisid rahu ja kõlatundlikkus — rõõm igavikus, side kõiksusega. Julgustav kogemus ERSO Mahleri-teel.”12

1987. aastal sai lõpuks valmis ERSO buklet (koostaja Virve Normet), mille tsiteerimine annab siinkohal võimaluse meenutada ERSO orkestrantide aktiivset tegevust kammermuusikas: „Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett on rahvusvahelise mainega kollektiiv. Tema esinemised algavad aastast 1942. Praegune koosseis on: Samuel Saulus, Leho Läte, Kalev Velthut, Kalle Kauksi ja Andres Lepnurm. 1980. aastast alates on endale lugupidamise võitnud ERSO tromboonikvartett: Heiki Kalaus, Väino Põllu, Ervin Aigro või Valter Jürgenson, Tõnu Soosõrv, vahel lisaks ka Riho Mägi tuubal. ERSO keelpillimängijad on moodustanud mitmeid keelpillikvartette. Praegu on aktiivses töövormis kaks kvartetti: Moissei Alperten, Mart Traksmann, Paul Purga ja Toomas Tummeleht; teisena — suhteliselt uus kollektiiv: Ülo Kaadu, Urmas Roomere, Rain Vilu ja Maris Vallsalu. Juba 1975. aastast mängib koos ansambel, kes aga alles 1985. aastal leidis endale nime Camerata Tallinn. Need on Jaan Õun, Mati Kärmas ja kitarrist Heiki Mätlik. Viimastel aastatel on üheks vabariigi aktiivsemaks kammeransambliks kujunenud Barocco, milles mängivad Samuel Saulus, Jaak Sepp, Ülo Kaadu, Andrus Järvi, Allar Kaasik ja Lille Randma. Huvitavat muusikat on pakkunud klarnetiduo Hannes Altrov – Rein Karin ning flöödiduo Samuel Saulus – Jaan Õun. Väga paljud orkestrandid on näidanud end võimekate solistidena, esinedes sooloõhtutel või koos orkestriga: Mati Kärmas, Jaak Sepp, Ülo Kaadu, Anu Järvela, Jaan Reinaste, Teet Järvi, Andrus Järvi, Mati Lukk, Samuel Saulus, Jaan Õun, Hannes Altrov jt. Iseseisva kollektiivina esineb nii raadios kui kontserdilaval ERSO kammerorkester, keda juhatab Peeter Lilje.”13

Ansambel Camerata Tallinn: Jaan Õun, Mati Kärmas ja Heiki Mätlik.
Fotod TMK arhiivist

 

Hooaeg jätkus juba uue aasta 1. jaanuaril, mil ERSO sisustada oli „Näärimuusika”-maratoni õhtune kontsert Raadiomaja valges saalis Lilje käe all, kavas Mozarti „Väike öömuusika”, sügisesel Siberi-reisil kaasas olnud Telemanni Kontsert flöödile, oboele ja viiulile Jaan Õuna, Leho Lätte ja Mati Kärmase soleerimisel ning Õunaga ka Haydni Flöödikontsert D-duur (Hob. VII F:D1). Järgminegi kontsert sai teoks ringhäälingus ja flöödisolistiga: 9. jaanuari „ERSO stuudiotundi” juhatas Vello Pähn, Samuel Sauluse soleerimisel kõlas Kuldar Singi flöödikontsert, kavas veel Schuberti „Avamäng Itaalia stiilis” ja Haydni 103. sümfoonia Es-duur, „Timpanipõrinaga” (Hob. I:103).

Aasta algupoole oli üks olulisemaid ja suurejoonelisemaid ettevõtmisi 22. jaanuari kontsert eesti oratooriumide katkenditest, kus Lilje juhatas fragmente Artur Kapi oratooriumist „Hiiob” (solist Tarmo Sild), Tobiase oratooriumidest „Sealpool Jordanit” (solistid Urve Tauts ja Aleksandr Poljakov) ja „Joonase lähetamine” (solistid Tatjana Sterling, Urve Tauts, Jānis Sproģis, Aleksandr Poljakov ja Mati Palm), kaastegevad ETV ja ERi segakoor, Estonia ooperikoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja tütarlastekoor Ellerhein. Margus Pärtlas kirjutab: „Paljud meie muusikud pidasid eelmise kontserdiaasta tippsündmuseks Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” alguspoole ettekannet maikuus. Uue aasta esimene sümfooniakontsert (…) oli selle sisuline järg: kõlasid katkendid eesti oratooriumidest. Tohutu publikuhuvi ja saalis kohe alguses valitsenud kõrgmeeleolu kinnitasid, et mulluseid elamusi pole unustatud. Ning pettuda ei tulnud sellelgi õhtul: taas tundsime kõigi laval- ja saalisviibijate harukordset ühtekuuluvust ja osasaamisrõõmu, adusime meie väikese rahva muusika suurust ja elujõudu!”14

Järgmised vokaalsümfoonilised suurvormid — Puccini „Messa di Gloria” (solistid Jānis Sproģis, Aleksandr Poljakov, Sergei Martõnov) ja Poulenci „Gloria” (solist Lilija Greidāne, kaastegev Läti Riiklik Akadeemiline Segakoor) — esitati Lilje juhatusel 5. ja 6. veebruaril Tallinnas ja päev hiljem ka Tartus. Taas menukalt! „Kui püüda „Gloriate”-õhtu elamusi mahutada ühte sõnasse, siis oleks see — rõõm. (—) ERSO mängus ei olnud seekord kiire ettevalmistuse pitserit. Vastupidi — tuntav oli pikem süvenemisaeg, tavalisest suurem detailide täpsus ja väljatöötamine (sama kavaga esineti ju ka hiljutisel Riia-gastrollil). Järjekordne tõestus ammusele tõele pikema prooviperioodi kasulikkusest!” tõdes Anu Kõlar, lõpetades sooviga „ilusa elamuse eest tänada eelkõige dirigent Peeter Liljed”.15 Tõepoolest, jaanuari keskel anti kolm kontserti Riias — 14. jaanuaril Läti NSV Riikliku Filharmoonia saalis, kavas Schuberti avamäng „Rosamunde”, Beethoveni Klaverikontsert nr 3 c-moll Kalle Randaluga ja Tubina 2. sümfoonia „Legendaarne”, ning 16. ja 17. jaanuaril kahe „Gloriate”-kavaga toomkirikus — ning üks nende vahel Daugavpilsi keemikute kultuuripalees, kavas nii Beethoveni Klaverikontsert nr 3 kui ka Straussi valsid ja muu meelelahutuslikum repertuaar.

Pärast osalemist 14. veebruaril Helgi Ridamäe loengkontserdil „Sümfooniaorkester”, sõitis ERSO Peeter Liljega ENSV kultuuripäevadele Murmanski oblastisse. Ees ootas viis kontserti, kus samuti kulus ära lihtsam ja kirevam repertuaar. Tänu solistina reisi kaasa teinud Kalle Randalule kõlas valsside-tantsude kõrval siiski ka Mozarti Klaverikontsert nr 22 Es-duur (KV 482). Vaid viimasel kontserdil, Murmanski muusikakoolis, pakuti akadeemilist kava: Beethoveni Klaverikontsert
nr 3 c-moll ja Tšaikovski 6. sümfoonia b-moll. Ivalo Randalu, kes oli reisil kaasas, sai osa ERSO kahest kontserdist ja veendus, et „need olid ettekannete tasemelt kõik korras, ainuke musitseerimiskõlblik saal oli aga Severomorskis”, lisades, et „oli hea meel, kui nägin Tšaikovski „Pateetilise” ajal poissi, kes hingeliigutusest nuttis. Tähendab, Peeter Lilje ja ERSO ei käinud siin asjata (esimese orkestrina kümne või rohkemagi aasta tagant).”16

Tallinnas tagasi, tõi ERSO 10. ja 11. märtsil Osmo Vänskä käe all ettekandele Dvořáki „Reekviemi” (solistid Nadia Kurem, Leili Tammel ning moskvalased Aleksei Martõnov ja Anatoli Safiulin, kaastegev ETV ja ERi segakoor), pärast mida tuli valmistuda uueks kontserdireisiks, sest 22. märtsist 3. aprillini ootas ERSOt kuus kontserti Bulgaarias: 23. III ja 24. III Ruses, 26. III Veliko Tõrnovos, 28. III Pernikis, 30. III Sofias ja 1. IV Kjustendilis. Kavas olid Lepo Sumera „Muusika kammerorkestrile”, Ester Mägi „Bukoolika”, Simeon Pironkovi „Lüüriline süit”, kolm klaverikontserti — Griegi Klaverikontsert a-moll Peep Lassmanniga, Mozarti Klaverikontsert nr 21 C-duur, (KV 467) ja Beethoveni Klaverikontsert nr 3 c-moll, op. 37 Kalle Randaluga — ning kolm sümfooniat — Sibeliuse 5., Prokofjevi 7. ja Tubina 2. sümfoonia. Tagasivaates nimetas Lilje seda reisi „pooleldi turismireisiks” ega pidanud loomulikuks, „et üks korralik kontsert­orkester annab kaheteistkümne päeva jooksul ainult kuus kontserti. Sealjuures neisse paari väikelinna, kus puudub nii vastav publik kui ka saal, kus sümfooniaorkester saaks normaalselt esineda, ei peaks sümfooniaorkestrit üldse viimagi… (—) …kõige õnnestunum oli Sofia kontsert.”17 Kuigi reisikorraldus ja esinemispaigad polnud kiita, rõhutas orkestri direktor Rein Karin, et orkester andis ikkagi endast parima: „Seda peab küll ERSO auks ütlema, et kontserdid olid laitmatul tasemel.”18

Sama mulje on Kalle Randalu saanud mitmel reisil: „Viimati rabas mind niisugune kvaliteet Murmanskis. Siin ei saa rääkida suurest kunstilisest sündmusest, vaid see on professionaalse taseme tõus. Orkestri ees on Peeter Lilje — äärmiselt tugev professionaal, suurepärane dirigent. Orkestrisse on tulnud ka hulk noori ja väga andekaid mängijaid. Need tegurid koos mõjuvadki nii, et isegi neis tingimustes, kus kõik justkui töötaks kunstisündmuse tekke vastu, jääb tugev professionaalne tase igal juhul alles. Aga kodus oleme õnnelikud ja täismajaga harjunud: meie rahvas käib kontserdil ja tahab muusikat kuulata.”19

Bulgaaria reisil kaasas olnuna kirjutasin siis, et „orkestrante tõsteti esile nii ükshaaval (ajakirja Bulgaaria Muusika peatoimetaja Dimitr Zenginov imetles Teet Järvi mängu), rühmakaupa (Bulgaaria Heliloojate Liidu esimees Aleksandr Raičev hindas ERSO puupuhkpillimängijaid) kui ka orkestrit tervenisti (eelnimetatud ja ka Pironkov kiitsid Eesti orkestrikultuuri kõrgeks).” Siiski olen toona arvanud, et ehk võinuks sellisest reisist loobuda ja vastu võtta samaks ajaks pakutud kontserdid Leningradis: „Lillepidu Moskvas, mitmete ära jäänud kontsertide ja nappiva publikuga Siberi-sõit, sõpruspäevad Murmanski-mail — kõigis neis kipub domineerima turistlikkus. Ometi on ERSO praegu tasemel, mida tuleb mõõta ja saab tõsta vaid tõsiste ülesannetega. Sellistega, nagu olid iga-aastased esinemised Leningradis või mullune, väga pingeline, ent seda suuremat loomerõõmu pakkunud nädal Soomes.”20

Praegugi meenub rahulolematus sellega, et kõrgvormi tõusnud ERSO ei saanud väärilisi ülesandeid. Raske on hoida orkestrantide töömoraali ja -meeleolu. Ka dirigendi motivatsiooni. Ärgem unustagem — oli aasta 1988, käärid ümbritseva ja ideaalide vahel üha kasvamas.

Aga ERSO muudkui mängis: Liljega aprilli keskel nõukogude teaduse päeval Tallinna Poliitharidusmajas ning päev hiljem „ERSO stuudiotunnis”, misjärel jäi dirigendipult suveni külalistele — ERSO toetas Vello Pähnaga pianiste XII vabariiklikul interpreetide konkursil (19. IV III voor ja 22. IV lõppkontsert), esines Paul Mägiga 28. ja 29. aprillil, peateoseks Bruckneri 6. sümfoonia, Gennadi Banštšikovi Tšellokontserdis nr 4, kus soleeris Mihhail Homitser, ning tutvustas Arvo Volmeriga 6. mail eesti heliloojate uudisloomingut, kavas Tüüri „…de facto”, Parsadanjani 9. sümfoonia (solist Teet Järvi), Tambergi Saksofonikontsert (solist Villu Veski) ja Eespere „Passion” (solistid Veera Taleš, Marika Eensalu, Tiit Tralla ja Tarmo Sild, kaastegev ETV ja ERi segakoor). Koos ETV ja ERi segakooriga oldi laval ka 12. ja 13. mail, mil kanti Roman Matsovi juhatusel ette Mozarti „Reekviem” (solistid Margarita Voites, Urve Tauts, Gevorg Hunanjan ja Sergei Martõnov).

Maikuu lõpetas n-ö kolmandate sümfooniate periood, kõigepealt oli 18. ja 19. mail Tartus ja Tallinnas esmakordselt ERSO ees eesti päritolu USA dirigent Taavo Virkhaus, kaasas nii dirigendi enda 3. kui ka Brahmsi 3. sümfoonia. Ja nädal hiljem, Eugen Kapi 80. sünnipäeval mängis ERSO Arvo Volmeriga juubilari 3. sümfooniat, kavas veel tema „Väike lõbus avamäng” ning esiettekandes Kontsert tšellole ja kammerorkestrile, solistiks Allar Kaasik.

Virkhausi esmakohtumist ERSOga peegeldas Helju Tauk: „Tema žest, üldse olemine orkestri ees on vastavalt vaba, mõneti omalaadnegi — eri liinide filigraansemat väljajoonistamist (ega ka sissenäitamise hoolt) nagu ei täheldagi. Orkestrandi vastutus on tema käe all tavalisest suurem. Orkester võttis külalisdirigendi hästi omaks ja hindas tema täpseid nõudmisi, hoolikat tööd detailiga ja huumorimeelest toetatud tööõhkkonda, vastates omalt poolt innuka musitseerimisega.”21

Sel kevadel püsis ERSO pikalt eesti muusika lainel, osaledes 31. mail oma kammerkoosseisu ja Vello Pähnaga Kuldar Singi autoriõhtul ja jätkates Lilje juhtimisel Tobiase „Joonase lähetamise” avastamist, tuues 7. juunil publiku ette oratooriumi esimesed neli pilti.

Hetk Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” I–IV pildi ettekandelt
7. juunil 1988. Solistid (vasakult) Aleksandr Poljakov ja Jānis Sproģis, ERSO ja dirigent Peeter Lilje, tagaplaanil Eesti Raadio ja Televisiooni segakoor.

 

Suvele kohaselt jätkati vabamas õhkkonnas, olgu siis muusikakeskkooli XXIV lennu kontsertaktusel 9. juunil (soleerimas vilistlased, viiuldajad Terje Raidmets, Kristel Eeroja ja Kätlin Saar, pianistid Kai Ratassepp ja Toomas Vana ning klarnetist Toomas Vavilov) või vanalinnapäevadel 11. juunil Raekoja platsil (kavas Schuberti avamäng „Rosamunde”, Brahmsi „Ungari tantsud”, Straussi „Ilusal sinisel Doonaul”). Üks ja seesama kava — Elleri „Kodumaine viis”, Mozarti Viiulikontsert nr 5 A-duur (KV 219) ja läbi hooaja mängitud Tšaikovski 6. sümfoonia b-moll — oli ettekandel nii Tšaikovski muusikapäevadel 30. juunil Haapsalus kui ka järgmisel õhtul festivali „Pärnu-88” avamisel, dirigendi ja solisti rollis Igor Oistrahh. Pärnus esitati seekord koguni neli erinevat kava; David Oistrahhi 80. sünniaastapäeva puhul rullus Lilje käe all lahti tõeline tähtede paraad: Viktor Pikaizen Šostakovitši Viiulikontserdiga nr 2 cis-moll, Liana Issakadze Elgari Viiulikontserdiga b-moll ning Oleg Kagan ja Natalja Gutman Brahmsi Kontserdiga viiulile, tšellole ja orkestrile a-moll, op. 102, lõppkontserti kroonimas Sibeliuse 5. sümfoonia.

David Oistrahh muusikafestivali „Pärnu-88” reklaamfotol.

 

Viited:

1 Rein Karin 1987. (Intervjuu). Tsit.: Hooaeg algab. — Sirp ja Vasar, 11. IX.

2 Rein Karin 1987. Op. cit.

3 Urve Lippus 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 9. X.

4 Virve Lippus 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 16. X.

5 Avo Hirvesoo 1987. ERSO Siberimaal. — Sirp ja Vasar, 6. XI.

6 Avo Hirvesoo 1987. Op. cit.

7 Pärtel Toompere 2013. ERSO? Ah jaa … [Kursusetöö]. Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, lk 20.

8 Kristel Pappel 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 20. XI.

9 Merike Vaitmaa 1987. Festivalikontsertidelt. — Sirp ja Vasar, 4. XII.

10 Kristel Pappel 1988. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 1. I.

11 Kristel Pappel 1988. Op. cit.

12 Kristel Pappel 1988. Op. cit.

13 ERSO reklaamvoldik 1987, koostanud Virve Normet.

14 Margus Pärtlas 1988. Kontsert eesti oratooriumidest. — Sirp ja Vasar, 29. I.

15Anu Kõlar 1988. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 12. II.

16 Ivalo Randalu 1988. Postkaardid Koolast. — Sirp ja Vasar, 4.III.

17 Peeter Lilje 1980. Tsit.: [Raadiosaade] „Muusikamatk Bulgaarias”. — Eesti. Raadio, aprill.

18 Rein Karin 1980. Tsit.: [Raadiosaade] „Muusikamatk Bulgaarias”. —  Eesti Raadio, aprill.

19 Kalle Randalu 1980. Tsit.: [Raadiosaade] „Muusikamatk Bulgaarias”. —  Eesti Raadio, aprill.

20 Tiina Mattisen 1988. Bulgaaria-pudemeid. — Sirp ja Vasar, 22. IV.

21 Helju Tauk 1988. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 27. V.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon