AGENDID MUSTAS MATERJALIS
Aprill, 2021„Eden Detail”. Koreograafia, lavastus: Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg. Esitus: Johhan Rosenberg, Jette Loona Hermanis, Eden Olev ja Andoni Zamora Txakartegi. Dramaturgia: Juan Pablo Camara ja Maarja Tõnisson. Valguskujundus, tehnilised lahendused: Henry Kasch ja Aleksander Mirson. Stsenograafia: Matīss Rucko. Kostüümid: Angela Pilliroog. Grimm: Martina Gofman ja Kerli Soans. Esietendus 1. II 2021 Kanuti Gildi SAALis.
See oli parim pidu, kus ma kunagi käinud olen. Ise ei pidanud midagi tegema, isegi liigutama ei pidanud — istu justkui teatris ja kõik toimub sinu ümber. Ja kestab õnneks piisavalt kaua ja ilma ühegi jäljeta nüüdisaegsele lavakunstile omasest minimalistliku kontseptualismi kontsentreeritud igavuse poeetikast. Dünaamika erinevate elementide vahel: tugevalt laetud kujundite tulevärk, alateadvuse arheoloogia, modern-, rahva- ja klubitantsust kombineeritud liikumine, kehaliste kogemustega ühendatud veidrustunded, Haute Goth-kostüümide õilis räbalsus, materjali agentsust rõhutav installatsioon laval, laiendustega publikualasse, ning külluslikult kõikekattev heliriba. Muusika oli täpselt selline nagu praegu moes: absoluutselt kaasaegne, võimalikult ajatu, sattumuslikult post-everything, ühtaegu viiteid täis ja samas tarbitav ilma neid viiteid tundmata.
Me oleme rämps iseenda prügikastis, taipasin sõnumit, kui mängima hakkas Mihkel Tombergi post-rave’i hauntoloogia võtmes dekonstruktsioon Gigi D’Agostino paraadlikult eepilisest klubihümnist „L’Amour Toujours”, ikoonilisest ja häirivast eurorämpsu edetabeliloost. See oli selle peo, või, nojah, selle teatriõhtu punctum, kus portreteeritud „teine” ja „meie” said samaks. Ja seda kogu etenduse viimases kolmandikus, mis sinnamaani oli seisnenud maarahva hämara ja paganliku alateadvuse manamises. Otsetee arhailisest süvakihist nivelleeritud tarbijamentaliteediga euroalasse — mulle teada olevalt pole üheski n-ö kultuuriproduktis sellist Kestva Orjaöö stsenaariumi varem läbi mängitud. Põlisrahva identiteedi ja mütoloogilise maailmapildi põimumine globaalse koloniaaldiskursusega ei näi selle etenduse kontekstis mitte konfliktne, vaid täiesti loogiline protsess. Meenutagem kirjandusklassikat, Oskar Lutsu „Nukitsameest”, mille finaalis toodi kollipoeg metsast välja, pesti puhtaks ja tsiviliseeriti ära, nii et tema sarvenukid taandarenesid, ja tagatipuks pandi talle kõige võimalikum normcore-nimi Ants.
Kas meile meeldib endast niimoodi mõelda? Ja kes on see „meie”, keda etendus portreteeris — on see eestlaskond, maarahvas, metsarahvas, talurahvas, idaeurooplane, harimatu mats, Euroopa viimane eksootiline metslane, provintslane, kolkameelne, obskuurne kolumats või „oma kodukandi” asukas? Kui nõukogude aja stagnatsiooniperioodil pöörduti rahvakultuuri, arhailiste kihtide ja keskaegse muusika poole eskapistlikus võtmes, siis 21. sajandil on see pigem Instagrami filtritest ja glitch’i äppidest läbi käinud ning uusmaterialistlikust pöördest informeeritud huvi kuriositeetide ja deviantsuse vastu, ühismälu segiläinud tükid ja kihid, rõhuga mälu vältimatusele ja välistamatusele. Tuleks arvestada, et nii eurotrash, ameerika massikultuur kui etnose mütoloogiline maailmapilt on millenniaalide
jaoks — arvestades etendajate generatsiooni — mõneti sama kontiinuum, kurioosumide kabinet, „maailm, nagu ma ta eest leidsin”, või heideggerlikult öeldes, olemasolemine kui heidetus maailma. Rääkimata sellest, et neil puudub reaalne kokkupuude maailmaga enne internetti ja võimalik, et reaalsuse süvakogemus on üldse ära lõigatud ja kummitab museaalse kapa- ja pastlakollektsiooni kujul kuskil ühises alateadvuses, naastes meie kaasaja rahutu klikiloogika referentsidena. Näiteks kas või etenduses kasutatud teravatipulised kõrvad, mis viitavad ühtaegu meile lähedasele skandinaavia haldjafolkloorile, jaapani manga- ja kosupure- (kostüümimängu-) kultuurile ja fetišile, fantasy žanriulme klišeele, Williamsi sündroomile (selle geneetilise veaga inimestele on aegade
hämaruses üleloomulikke võimeid omistatud), Väikesele Mukile, kelle nina ja kõrvad venisid maagilisi viigimarju süües pikaks — seega psühhedeelsetele kehametamorfoosidele — ja sotsiaalmeedia spetsiaalsetele aplikatsioonidele, millega saab oma fotole moondeid tekitada, sticker’eid lisada ja digitaalseid avatare luua. See tõestab, et primitiivsed rituaalid, obskuursus ja hälbimine on ajatud teemad, mis ei pea tingimata mingiks -ismiks kokku koonduma.
Usutavasti oleks selle etenduse morbiidseid motiive põhjalikult nautinud nii Poe, Baudelaire kui Lautréamont, õndsas teadmatuses sellest, et meie ajal ei tähenda psühhoos ainult hea ja kurja vahel rebenenud piinatud hingi, vaid nüüdisinimesel on selle jaoks tehnoloogiad: ühis- ja muu meedia hektilise infovoo ja semioblitz’i poolt indutseeritud motiivide rägastiku kognitiivne mutatsioon. Samuti on rassi, klassi, soo ja rahvuse ebapüsivad identiteedid — mille kohta etenduses oli selgeid viiteid — olnud aktiivsed kogu ajaloo jooksul, kuigi sellisena kontseptualiseeritud ehk vaid viimase saja viiekümne aasta jooksul. Kõigi nende motiivide kokkujooksmine käesoleva sajandi esimesse veerandisse kristalliseerus selles etenduses nagu psüühe kabaree lõppematus orgias.
Läbivateks tegelasteks olid nais- ja meesperformaator, kes väljendasid suhet olemise ja tajumisega nii kehalisel, sotsiaalsel kui ajalisel tasandil.
Läbivateks tegelasteks olid nais- ja meesperformaator, kes väljendasid suhet olemise ja tajumisega nii kehalisel, sotsiaalsel kui ajalisel tasandil. Nad kehastasid omamoodi hübriide, kes korraga on nii objektid kui subjektid, nii loodus kui kultuur, tõeline ja kujuteldav, mille vahel ranget eristust pole võimalik teha. Neile sekundeeris kolmas osaline, kes kehastas etenduse jooksul mitmeid rolle. Alguses oli ta piimavannis meelisklev tiisikusehaige aadlipreili, kelle õudusunenägu paistis olevat kogu toimuv. Vahepeal kehastus ta pisikeseks turvameheks, kes reivifaasi jõudnud peategelasi skaneeris ja etenduse lõpus hoopis 19. sajandi romantiliseks lamburineiuks muutus. Kõige tähendusrikkam oli tema ilmumine kostüümis, mis jätkas lavakujunduse „ebatavalise ja ähvardava looduse” motiive, kehastades niimoodi materjali agentsust, hägustades kontseptuaalset barjääri looduse ja kultuuri vahel.
Nad kehastasid omamoodi hübriide, kes korraga on nii objektid kui subjektid, nii loodus kui kultuur, tõeline ja kujuteldav, mille vahel ranget eristust pole võimalik teha.
Eliann Tulve fotod
Kui tajuja kogeb materjali, siis kas materjal tajub vastu? Lõhnav muld, voolav vesi, niiske sammal, tähendusrikkalt vaikivate taimede ja seente mindfulness, floora & fauna kestev potentsiaal, mille keskele on evolutsiooni käigus tekkinud inimesed oma tajumustrite ja kultuuriga. Materjali sekkumine ja ainelisuse kohalolu — vohavus, poorsus, mullitavus, ebastabiilsus, dünaamilisus — mängis kogu etenduses olulist rolli. Kõige poeetilis-tähenduslikumalt mõjus mäng ämblikuvõrke meenutava vatiinisarnase materjaliga, mis otsekui tähistas maise muutumist ebamaiseks. Etenduse jooksul süvenes ka arusaam, et miski lavalolev pole pelk sürreaalne butafooria ja et kui etenduse algul on laval sirp, siis etenduse lõpus lõigatakse sellega kellelgi kindlasti mõni jäse maha. Taimenimede artikuleerimine postapokalüptilises situatsioonis näis viitavat, et keele kasutamise paine ei välista võimalikku metamorfoosi — integreerida ennast uuesti süvatasandil ökosüsteemi osaks.
Kui etenduse afektiivne, imaginatiivne ja kognitiivne pinge olid haripunktis ning tundus, et enam hullemaks minna ei saa, tuli välja, et saab küll, sest täiesti ootamatult hakkas läbi publiku tungima veel neljas tegelane, ehtne saba ja sarvedega tõbras, kes tundmatus keeles sajatas ja inimestele vitsakimbust nuute jagas. Võõra väe sissetungi kujund oli ilmselge, samas mõjus veel ühte paganlikku metakihti mähkumine hoopis kinnitusena, et kui kõik oma on nagunii hämaruse valla võõras veri, siis on ka kõige võõram põrgusigitis oma. Kodu on seal, kus kummitab, nagu ütles hauntoloogiateoreetik Mark Fisher. Meenusid nii Tammsaare Põrgupõhja uus Vanapagan kui Juhan Jaigi jutt metsas elavast armsast paganast, keda kirikuõpetaja ära püüdis põletada. Realiseerus minevikufantaasiate vari või kummitus ja nende äravahetamatu sarnasus olevikuga, kuivõrd praeguse ajaloohetke reaalsusekogemus on nagunii küllaltki dissotsiatiivne. Traumaatilise mustri kordumine ja sellest tekkiv turbulents, milles ühtivad nii Häbi kui Eufooria.
