VASTAB INDREK PARK
November, 2020Intervjuu lingvist Indrek Pargiga oli minu jaoks natuke nagu lapsepõlveraamatute „Seiklusjutte maalt ja merelt” juurde tagasi minemine. Ei, kõik ei ole veel kaugeltki teada, selge ja internetis. Ei, maailma, mida avastada ja (ärgem kartkem seda sõna!) hoida, veel on. Ja samal ajal sureb „see” maailma osa kasvavas tempos, üha kiiremini. Pargi sõnul sureb maailmas ligikaudu iga kahe kuu tagant välja üks keel.
Indreku isa on tuntud Antarktika-uurija, meremeteoroloog, geofüüsik ja alpinist Vello Park. Indrek (snd 1971) ei jää uurija ja seiklejana isast maha. Ta on õppinud Tartu
2. keskkoolis (nüüdne Miina Härma Gümnaasium) ja hiljem Tartu Ülikoolis ajalooteaduskonnas etnograafiat. (Ülikooli ajal tutvus Park Liivo Niglasega, kellega koos korraldati omal käel ja metsikul moel ekspeditsioone hõimurahvaste juurde. Vt ka „Vastab Liivo Niglas” TMK 2018, nr 5 ja 6.) Tartu Ülikooli lõpetas Park 1996. aastal ja läks samal aastal Hiinasse Pekingisse, ülikooli hiina keelt õppima. Hiinas elas Park kuus aastat. Enne Hiinasse minekut oli ta õppinud mitu aastat Tartus Linnart Mälli õpilase Märt Läänemetsa juures klassikalist ja moodsat hiina keelt. Keskkooli ajal õppis ta aasta klassikalist ja pärast, ülikooli ajal, kaks aastat moodsat hiina keelt. Ja siis Mälli juures veel aastakese klassikalist tiibeti keelt. Aastal 2000 asus ta õppima Hiinas magistriastmes tibetoloogiat. 2002 läks Indrek Hiinast Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas õppima keeleteadust, õpetajateks oma ala korüfeed Douglas R. Parks ja Raymond J. DeMallie. Park uuris Põhja-Ameerika indiaani keeli ja 2006 alustas Põhja-Dakotas, Missouri jõe ääres asuvas Forth Bertholdi reservaadis Twin Buttesis (mis on üks kogukond reservaadis) välitööga. Twin Buttesis on Park töötanud 2014. aastast. Forth Bertholdis elavad koos kolm indiaanihõimu: hidatsad, mandanid ja arikarad. Park asus hidatsa keelt üles kirjutama…
Keelt saab uurida mitut moodi: kabinetivaikuses või välitöödel, selle keele kõnelejate keskel ja oma keelejuhtidega koostööd tehes. Ka välitöid saab teha mitut moodi, „välja” saab tulla paariks nädalaks aastas, aga mõni üksik elab kohapeal ka aastaringi, aastaid… Indrek Park on olnud selline üksik. Ameerika Keeleteaduse Assotsiatsioon, kus on tuhandeid liikmeid, tunnistas 2012. aastal Pargi doktoritöö „Hidatsa keele grammatika” aasta parimaks põliskeelt käsitlevaks monograafiaks.
Niisiis, Park õppis ära hidatsa keele, tegi oma doktoritööd… ja siis, aastal 2014 pöördus Forth Bertholdi hõimunõukogu tema poole sooviga, et Park tuleks neile appi mandani keelt päästma. (Või mis oleks siin õige sõna? Ingliskeelsed „salvage” ja „save” tähendavad eesti keeles mõlemad „päästma”. Park arvab, et „päästmine” kõlab liiga patroneerivalt. Park ütles jutu käigus vist kuidagi nii, et „indiaanlased soovisid, et ma oleksin nende välismälu”.) Ja Park läks, sest oli pealikele varem lubanud, et kui neil rahvastel on häda käes, siis tuleb ta appi. Ja mis veelgi tähtsam — Park oli siis ka juba ka hidatsadel ühte sealsesse klanni adopteeritud (mandanitel ja hidatsadel on ühine klannisüsteem). Ehk siis, Park on mandani-hidatsa rahva Ränikivi klanni liige. Klanni liikmed peavad üksteist sugulasteks. Park asus mandani keelt üles kirjutama. Tema keelejuht oli viimane mandani keele rääkija, vana indiaanlane Edwin Benson (vt nt Wikpedia, Edwin Benson). Indrek ja Edwin said koos töötada kiiresti, sest mõlemad rääkisid hidatsa keelt, mis on mandani keelega lähedases suguluses. Mõlemad said aru, et Edwinit ei pruugi olla enam kauaks, ja nõnda oli see ka teatud mõttes võidujooks ajaga. Praegu on Indrek Park maailmas ainus, kes mandani keelt oskab. Veel, seni. Sest Park on optimistlik, tal on mandani keele struktuur käes. Park õpetab nüüd Twin Buttesis mandanitele nende endi keelt.
Seda, kuidas Indrek mandani keelt õpib ja õpetab, filmis aastatel 2016–2020 Liivo Niglas. Nõnda sündis film „Keelepäästja”, mis linastub nüüd novembris PÖFFil. Tsiteerides Liivot: „Aga Park on parandamatu optimist. Ta leiab, et see on võimalik.” See tähendab, Park arvab, et mandani keelt on tõepoolest võimalik taaselustada. Peaasi, et seda hakkaksid rääkima lapsed. Aga ega siis mandani keelega asi piirdu. Park arvab, et tal tuleb hakata tegelema ka arikara keelega, et aidata kokku võtta oma juhendaja Douglas Parksi elutöö. (Vt Douglas Parks. Traditional Narratives of the Arikara Indians. Stories of Alfred Morsette. University of Nebraska Press. 1991. 684 lehekülge.)
Tunnen, et see sissejuhatus läheb otsapidi romantiliseks. Intervjuu käigus tunnistab Park ka ise kunagisi romantilisi impulsse ja rõhutab siis kohe hilisemat romantikast vabanemist, kainenemist. Arusaadav. Ja ikkagi on mul pärast meie põgusat kuuetunnist vestlust tunne, et lingvist Indrek Park, kes romantikast pidevalt vabaneb, ei vabane sellest tegelikult kunagi. Ja et just nii on võimalik teha midagi, mis näib esialgu võimatu.
Aga mis andis Pargile tõuke, et tal tekkis huvi keeleteaduse vastu? — Üks Jaan Kaplinski artikkel „Keel, milles me elame” (kogumikus „Keel, mida me harime”. Valgus, 1976.) Kui ma Indrek Pargiga intervjuu tarvis Tallinna vanalinnas kohtun, tuleb sellest juttu ja Harju tänava Raamatukoi raamatupoest ostan selle kogumiku ka sama hooga kaasa. Ühtlasi saan rõõmuga tõdeda, et ka Jaan Kaplinski vaatas filmi „Keelepäästja”ning jagab siinsamas TMK numbris sellest lähtuvalt oma mõtteid.
„Keelepäästja” on lakooniline, mõneti isegi askeetlik film. See keskendub keelele, nii palju, kui seda õppimise ja õpetamise kaudu näidata saab, ja ühtlasi Indreku isikule. Seal pole ilupilte sulgedes indiaanlastest (keda saanuks ju näidata), pole kauneid ega ka vastupidi, naftapuurimise tõttu rusuvaid vaateid maastikule. (Samas see, et reservaadi alal leidub naftat, annab kohalikele teatud majandusliku kindlustunde.) „Keelepäästja” hoidub samuti justkui igasugusest romantiseerimisest; ka määrava tähtsusega sündmusi ei koormata dramaturgiliste rõhkudega; film vaatleb tasasel viisil keele päästmise argipäeva. TMK küsitlebki nüüd selle argipäeva üht peategelast.
Vast lepib lugeja sellega, et mõndagi, mida siin sissejuhatuses juba öeldud, saab intervjuust veel üle lugeda. Selline oli intervjueerija otsus. Teatud juhtudel ei tee kordamine paha. Seda enam, et Pargi elu ja õpingute käik on nagu mõni meie unikaalne kindakiri. Aina vaata ja imesta. Intervjuu kulgeb läbi kolme TMK numbri ja siin, esimeses osas, saab selle põhiteema, indiaani keel(ed) ja Pargi töö reservaadis, mahtu paraku vaid jaopärast. Lihtsalt, kohe kuidagi ei saanud mööda Eestist. Nojah, aga Kaplinski ongi ju öelnud, et eestlased on Euroopa indiaanlased.
Donald Tomberg: Sa oled „Keelepäästja” peategelane. Kui palju selle filmi tegemine sind ennast kõrvalt vaatama pani?
Indrek Park: Algul pidi selle filmi „kangelane” olema keel. Liivo võttis endale omamoodi võimatu ülesande, filmida mandani keelt, mida praktiliselt enam kohe ei olegi. See keel surigi vahepeal ära. Ja kui Liivo filmima hakkas, sai ta aru, ja mina sain aru, et keelt ei ole ilma inimesteta, kes seda räägivad. Siis tahes-tahtmata ma kuidagi vajusin selle filmi fookusesse, alguses polnud nii üldse plaanis. Üldse, pealkiri „Keelepäästja” on minu arvates liiga pretensioonikas, aga noh, n-ö konsiilium otsustas… Inglise keeles on päästmise jaoks mitu sõna. Üks on „saving”, see tähendab, et keel kestab edasi; teine on „salvage”, mis tähendab, et enne, kui kõik on kadunud, sa lähed ja päästad veel, mis päästa annab. Alguses, kui mandani keelt üles asusin kirjutama, mulle tõesti tundus, et tuleb päästa, mida veel saab. Praegu arvan, et seda keelt on võimalik ka taaselustada.
Minule mõjus see film terapeutiliselt nii heas kui halvas mõttes. Kui ma seda lõpuks nägin, siis selgus, et ma igal pool istun niimoodi, suur korts otsa ees. Kas ma näengi niimoodi välja — alati mingi grimassiga? Liivo ütles, et noh, see on nagu näitleja kramp. Ühesõnaga, selgus, et isegi kui ma arvasin, et räägin normaalselt, tuli siiski ilmselt alateadlikult see kaamera ees olemise kramp. Aga teisest küljest olen ma olnud küsijana kaamera ja diktofoni teises otsas mitukümmend aastat. Läinud inimesele juurde, pistnud diktofoni nina alla ja öelnud, et laula mulle siin nüüd ette paradigma, kõik käändkonnad ja pöördkonnad… See film aitas mul aru saada sellest, mida kõik need keelejuhid — informant, konsultant — tunnevad, kui keegi jälle tuleb ja sulle mikrofoni ette lükkab. Enamus inimesi on sellised, et nagu nad näevad, et diktofoni peal läheb tuluke põlema, lähevad nad kohe krampi, ei suuda rääkida. Ei grammatikat, ei lugusid. Ja ma sain aru, et ma olen ise samasugune. Liivo filmis mind ju neli aastat, kujutad sa ette? Taustal on sadu filmitud tunde, mis filmi ei jõudnud.
Seejuures ma arvan, et Liivo on tulevane klassik. Ta on käinud väga palju põlisrahvaste juures filmimas, ta on talletanud hulgaliselt väga väärtuslikku materjali ja tema tagasihoidlikkuses ja kogu olekus on midagi sellist, et teda lastakse ligi, võetakse enda juurde ja omaks. „Keelepäästjat” filmides oli samamoodi. Üldiselt on indiaanlastel väga suur umbusk võõraste vastu. Aga Liivo neile meeldis, ta pälvis nende usalduse.
Kui ütled, et oli justkui (näitleja)kramp, kas kogesid siis ka mingit rollihoiakut?
Ei, ei. Ma tundsin seda, mida tunnevad kõik mu keelejuhid, ja sellepärast see oligi terapeutiline. Nüüd ma saan aru, mida tunnevad need, keda mina küsitlen.
Ma ütlen, et see on autorifilm, sest siit jääb ehk mulje, nagu oleks mu elu eesmärk mandani keele päästmine, aga sellel kõigel on ju eellugu ja taust — see, et ma räägin hidatsa keelt küllaltki hästi ja kirjutasin sellest väitekirja. Selleks, et mandani keelt üles kirjutada, oli vaja kedagi, kes oskab ka hidatsa keelt, ja ma olin sel hetkel ainus selline inimene maailmas. Filmist võib ehk jääda mulje, et järsku tuli kusagilt mustast august, kosmosest, üks inimene, kes hakkas mandani keelt üles kirjutama.
Ei, see et hidatsa keel on sul selge juba enne ja et see aitab sul mandani keelt üles kirjutada, tuleb filmist ka välja. Vaadates peab lihtsalt sisse elama ja registreerima, kuidas need keeled tööprotsessis vahelduvad.
Siis on hästi. Sest mandani keel jõudis minuni hiljem ja nii, et ma ei saanud sellest tööst ära öelda. Ja millest ma nüüd tagantjärele olen aru saanud — 2006. aastal, kui ma läksin välitöödele hidatsa keelt kirjutama, mõtlesin ma, et aasta või kaks, ja valmis! Aga keel on nagu hunt, annad käe ja ta ei neela seda mitte ainult küünarnukini, vaid õlani alla.
Forth Bertholdi reservaadis, kus sa elad ja töötad, on kolm hõimu: hidatsad, mandanid ja arikarad. Hidatsa ja mandani keelega oled juba lähemalt kokku puutunud…
Arikara keele rääkijaid on praegu alles kaks, üks on 105, teine vist 92 või 93 aastat vana… Kohe varsti kaob ka see keel.
Kas keegi tegeleb sellega?
Noh, jälle ma olen üks nendest, kes tegeleb. See ongi see keel, mis mulle nüüd vist jälle kaela tuleb, sest minu enda doktoritöö juhendajal Douglas Parksil, kellel on nüüdseks Altzheimer, on enamus tööst üldse avaldamata. Ja tema elukaaslane andis kõik selle minu kätte; tahab, et ma selle lõpule viiksin.
Kuidas on praegu maailmas laiemalt lood keelte väljasuremisega?
Praegu sureb maailmas iga kahe kuu tagant mingi keel välja. Ja see protsess üha kiireneb. Ma ei imestaks, kui ühel hetkel selguks, et see tempo on üks keel kahe nädala tagant. Kui palju on maailmas keeli, mida räägib vähem kui kümme inimest? Hetkel umbes viissada. Kui palju on keeli, millel pole alla viiekümneaastaseid kõnelejaid? Umbes seitsesada. Ja kui me nüüd võtame kokku, et viissada keelt, mida räägib vähem kui kümme inimest, ja, ütleme, teine viissada või seitsesada, millel on võib-olla palju rääkijaid, aga kõik on vanurid… Ma arvan, et see protsess hakkab kiirenema, nad hakkavad järjest kaduma.
Aga indiaani keeled?
Ametlikult tunnistatakse Ühendriikides umbes viitsada kuutkümmend indiaani rahvast. Indiaani keeli, mida kõneldakse, on umbes sada; neist kahekümnes on veel ka lapsi, kes seda keelt räägivad. Seega, järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul neist keeltest suur osa hääbub. Indiaani keeli sureb praegu aastas välja võib-olla paar, aga see tempo hakkab kiirenema.
Mina olen töötanud kahe keele viimaste rääkijatega: Ühendriikide assiiniboini keele ja siis mandani keele. Ja nüüd paistab, et juurde tuleb ka arikara.
Sa läksid Põhja-Dakotasse Forth Bertholdi reservaati välitöid tegema 2006. aastal. Kuidas sa seal indiaanlastega üldse jutule said?
Üks lugu, mida ma ei ole eriti rääkinud, on see, kuidas ma üldse sain loa sinna jääda. See on seotud eestlastega. Muide, võib ehk arvata, et ma olen esimene eestlane, kes uurib indiaani keeli, aga see pole üldse nii; on olnud veel neli väliseestlast, kes on amerikanistid, keeleteadlased.
2006. aasta veebruarikuus läksin hõimunõukokku, et saada luba. Oleksin saanud ka ilma loata tööd teha, aga luba on alati parem, ka igasuguste grantide, rahastuse saamiseks. Üks perekond võttis mind oma tiiva alla, kuna mul oli Indiana Ülikoolist vanade professorite soovitus. Nad usaldasid mind, ütlesid, et me teeme sinuga koostööd, läheme hõimunõukokku. Seal on seitse pealikku, kes siis hääletavad, et kas nad toetavad mind või mitte, et kas ma võin tööd teha või ei. Oli suur tõenäosus, et nad ütlevad ei — meie teda ei tea ja ei toeta. Ja veel enne hõimunõukokku minekut oli vaja, et üks seitsmest hõimupealikust esitaks resolutsiooni, et mind seal nõukogus üldse jutule võetaks. Vanad prouad, kellega ma tööd tegin, viisid mind siis oma klanni liikme Malcolm Wolfi (Hundi) juurde, et see minu toetamiseks hõimunõukokku resolutsiooni esitaks.
Malcolm Wolf, vanem mees, 1942. aastal sündinud, hästi tõre, vaatab nii — ühtegi naeratust, emotsiooni näos ei ole. Nad oskavad oma tundeid väga hästi peita.
„Kust sa siis pärit oled? Mis sa siin teha tahad?”
No ma rääkisin, kes ma olen.
„Aga sa räägid aktsendiga; kust sa siis päriselt pärit oled?”
Ma ütlesin, et ma olen Eestist.
„Jaa, jaa, ma tean küll Eestit.”
No Ameerikas, kes teab Eestit? Mina mõtlesin, et hää küll… Ja siis ta nägi, et ma ei usu, ja ütles, et ei, ma tean küll Eestit, ma oskan eesti keelt ka.
Ma tundsin, et asi läheb juba väga piinlikuks, ja katsusin teemat vahetada. Aga ta nägi, et ma tõesti ei usu teda, ja hakkas siis mulle eesti keeles numbreid üles lugema. Kusagil Põhja-Ameerika mandri südames, kust on ühekaugel nii idarannik, läänerannik, Mehhiko laht, Põhja-Jäämeri… Ja ta hakkab mulle lugema eesti keeles: üks, kaks, kolm, neli… luges kümneni ja mina istusin, suu oli pärani. Ja siis ta ütles veel mõned tervitussõnad: tere, head aega, aitäh. No ma olin täiesti pahviks löödud. Ja kui ta mu reaktsiooni nägi, siis tal tekkis esimene naeratus näole. Ta sai aru, et ma olen ikka tõesti eestlane. Ja siis tuli välja, et kui tema oli kuue- või seitsmeaastane ja läks kooli, siis tema pinginaaber oli eestlane.
1949. aastal, kui Ameerika võttis vastu eesti põgenikke Saksamaa laagritest, tahtsid preeriaosariigid saada loomaarste, neist oli väga suur puudus. Ja Põhja-Dakota osariik võttis endale umbes viisteist või kakskümmend balti loomaarsti. Nad võeti Ameerikasse tingimusega, et nad peavad töötama seitse aastat selles osariigis, kuhu nad võeti. Ja üks eesti perekond sattus sinnasamma reservaadi kõrvale, valgete linna Beulah’sse, kus elas ka üks indiaani pere. Malcolm oli siis just seitsmeaastane ja läks esimesse klassi — inglise keelt ei osanud sõnagi. Ja selle eesti perekonna perepoeg läks samuti esimesse klassi ega osanud ka sõnagi inglise keelt. Mis siis koolis tehti? Nad pandi kokku istuma, pinginaabriteks. Ja neist said parimad sõbrad. Eestlane ja hidatsa indiaanlane. Ja õpetasid teineteisele keelt. Pärast sai sellest mehest, Rain Vehik oli ta nimi, arheoloog ja tema naine Susan Vehik oli pärast Oklahoma osariigi ülikooli antropoloogiaosakonna dekaan. See on see ülikool, kus õpetati kõige rohkem indiaani keeli. Siis, kui mina Ameerikasse läksin, oli Rain Vehik kahjuks juba surnud. Aga kui ma sinna saabusin… Malcolmi parim lapsepõlvesõber oli eestlane. Valgeid ta muidu ei sallinud, aga ütles nii, et eestlased, teie olete truthful people. Et te teete seda, mida ütlete. Ja siis ma läksin hõimunõukokku ja hääled olid 7 : 0 minu toetuseks. Saatus.
Kaunis lugu! Ja siit koorub välja, et kogukond on väljastpoolt tulijate suhtes pigem tõrjuv.
Väljastpoolt tulijaid ei usaldata absoluutselt. Indiaanlaste jaoks on naeruväärsed ja tüütud ka sellised new age’i valged, kes ilmuvad sinna ja teatavad, et nemad tahavad ka nüüd olla indiaanlased.
Ai, ai, ai! Kerge irooniaga ütleksin siis, et vaat kus fašistid. Aga irooniat kõrvale jättes — ka lingvistid pole otseselt oodatud?
Kui ma sain hõimunõukogult loa minna hidatsa keelt uurima, siis mulle öeldi, et meil on neid käinud siin küll — algul lubavad kõik maailma kokku, siis avaldavad mingisugused marutehnilised keeleteaduslikud artiklid ja siis on nad kadunud. Ja neil pole sellest oma laste õpetamisel mitte mingit kasu. Ma lubasin, et mina olen teistsugune. Ja siis nad küsisid, et kas ma tulen neile appi, kui on vaja, ja mina lubasin, et tulen.
Kui ma hidatsa keelt üles kirjutasin, siis mõned minuga rääkijad olid ikka selgelt vaenulikud, mitte lihtsalt ebasõbralikud. Aga siis, kui ma olin paar aastat seal kohapeal elanud, selle asemel, et olla aastas korraks suvel… noh, siis läks asi neutraalseks, aga mitte veel sõbralikuks. Kui ka vaenulikkus kadus, siis umbusk ikka jäi. Nüüd olen ma jälle kuus aastat järjest kohal olnud ja nad on minuga ära harjunud.
Sa oled adopteeritud mandani-hidatsa rahva Ränikivi klanni. Alustuseks selgita, palun, kuidas eristuvad ja jaotuvad suguharu, hõim ja klann.
Suguharu ja hõim on praktiliselt sama asi. Eesti keeles on terminoloogiline segadus, aga rahvas, hõim ja suguharu on sisuliselt üks ja seesama. Hõim ja rahvas — inglise keeles öeldakse tänapäeval tribe ja nation. Klann on hõimu sisejaotus, näiteks mandani-hidatsa rahvas, kellel on ühine klannisüsteem, on jagatud seitsmesse klanni. Iga klann pärineb ühest müütilisest esiisast; klanni liikmed peavad ennast selle klanni müütilise rajaja järeltulijateks. Varem oli neil klanne rohkem, osa on välja surnud. Klanni liikmelisus käib naisliini pidi, ema kaudu, ja kõik klanni liikmed peavad üksteist sugulasteks.
Kui sind klanni adopteeriti, siis pidi sul ju ka seal ema olema.
Jah, mind on adopteeritud perekonda ja klanni. Mind võeti ja tehti rituaalselt sugulaseks. Toimus avalik tseremoonia, ja kõik klanni liikmed, olgu mehed või naised, kutsuvad mind nüüd vennaks.
Mida see sulle tähendab, mida see kaasa tõi?
Mina tõlgendaksin seda niimoodi, et see on suur au, et mind kutsuti, adopteeriti ja et minust sai ühe klanni liige. Kas see teeb minust hidatsa või mandani, või indiaanlase — absoluutselt mitte. Kas see teeb minust klanni liikme? Jaa, see teeb minust sugulase. Sel hetkel, kui mind adopteeriti, tekkisid mu kohustused teiste klanni liikmete suhtes ja nendel tekkisid kohustused minu suhtes, aga ma nimetaksin seda pigem nagu kodakondsuseks. Minust sai nende sugulane, hõimlane. Aga kui ma hakkaksin ütlema, et ma olen indiaanlane, siis nad ütleksid mulle, et mine vaata peeglisse. Klanni liikmeks saamine ei teinud minust indiaanlast, aga see tegi minust nii-öelda kodaniku. Kas see annab mulle õiguse näiteks nende maaküsimustes kaasa rääkida ja hääletada? Ei, sest ma ei ole hõimu liige. Maaküsimustes saab hääletada ainult hõimu liige ja hõimu liikmeks ei saa mitte mingisuguse nipiga, selleks peab olema vähemalt kakskümmend viis protsenti indiaani verd.
Igati asjalik ja eluterve suhtumine. Klanni liikmena oled oma, aga see ei tähenda, et sinna juurde saaks valida rahvust.
Ja oma klanni liikmeid tohib narrida. Ei tohi vihastada selle peale, et kui keegi teeb midagi sotsiaalselt vastuvõetamatut või käitub halvasti, kakerdab näiteks purjus peaga ringi, siis teda pilgatakse. Mitte ei mõnitata, vaid pilgatakse. Sellise sotsiaalse kriitika peale ei tohi solvuda. Ja kui on näiteks mingi tantsupidu ja tseremooniameister on minu klanni liige, noh, siis nad teevad ikka nalja ka. Näiteks ütleb tseremooniameister, et järgmiseks tuleb meil võidutants, victory-dance, skalbitants, ja ahaa, mu klannivend Indrek on ka siin. Tule ja tantsi sina näiteks valge mehe osa! Ja ma ei tohi solvuda. Aga sedasi lõõpida tohivad ainult oma klanni liikmed; kui teised nii teeksid, siis ma võiksin vihastada.
Väga kena. See ju näitabki omaksvõtmist.
Nojaa, aga kui näiteks meil oleks siin eesti pidu ja me laulaksime ja tantsiksime… ja kui siis kutsuda mõni venelasest Eesti kodanik ja öelda, et mängi nüüd sina politruki osa, siis ma arvan, et reaktsioon oleks teistsugune. Nojah, aga ega meil olegi selliseid…, ütleme, naljatamine käib meil teistmoodi.
Jah, aga huumor on üks tasand, kus saadakse lähedaseks.
Jaa, ja oi, nad armastavad nalja teha.
Indiaanlastest räägime selles intervjuus veel ja mitte vähe. Nii palju, kui mu aru lubab, küsin ka lingvistika kohta. See, küsija poolt keeli kompav ja vastaja poolt lahkelt pakutud tummisem osa tuleb intervjuu järgmistes osades. Ja üldse — ma luban endale selle ohke —
saan ma vesteldes üsna varsti aru, et tegelikult on siin ees… terve võimalik intervjuu vormis raamat. Jah, oleks vaid õiged küsimused, et asjatundlikumalt ka spetsiifilisemaid teemasid puudutada. Jah, mis seal salata, kuus tundi vestlust, mis esialgu oli plaanitud pigem paaritunniseks, jätab minusse tunde, et suudan vaid pealispinda kratsida. Sellesse (keele)maailma saab üksnes kukkuda, pea ees. Seda enam nende keelte maailma, mida pole veel üles kirjutatudki. Ja siin on inimene, kellele see on kodune teema! Meie edasine vestlus on suunatud eestlastele kui põlisrahvale, aga enne veel olgu siin toodud justkui omaette väike peatükk hea ja kurja kohta indiaani keeltes.
Kuidas on hea ja kurjaga indiaani kultuuris?
See on väga huvitav, et ma ei tea mitte ühtegi indiaani keelt Põhja-Ameerikas —
ja ma olen küsinud ka paljude keeleteadlaste käest —, kus oleks vandesõnu, roppusi ja rõvedusi. Vastandina võib tuua näiteks vene keele, kus praktiliselt ühe verbitüvega ja ainult eesliidetega võib terve loo ära rääkida. See on hämmastav, et indiaanlastel puuduvad roppused ja vanded, näiteks „kurat võtaks” või kas või „mine perse”… sellised asjad. Need keeled, mida mina tean… Ma ei tunne muidugi kõiki Põhja-Ameerika keeli, see pole ka võimalik, nii et võib-olla mõni siiski on, aga mina pole veel leidnud sellist Ameerika Ühendriikide või Kanada keelt, kus oleks vandesõnu või roppe sõnu. Lihtsalt ei ole. Sõnad, mis puudutavad kehaosi või ekskremente, ei ole ropud. Kehaosad ja seksuaalsus, keha eritised, need lihtsalt ei tekita mitte mingit piinlikkust. Aga kui needsamad inimesed räägivad inglise keeles ja kasutavad seal neid sõnu, siis nad hakkavad neid häbenema. See näitab, kuidas kultuur vaatab asju. See on hämmastav, et isegi pärast aastasadu kestnud kontakti inglise keelega ei ole nad võtnud üle seda ingliskeelset või prantsuskeelset või hispaaniakeelset suhtumist, et osa sõnu on ropud ja rõvedad. Kui nad räägivad inglise keeles nt „cunt” või „shit”, siis needsamad sõnad on ka nende jaoks ropud, aga niipea kui lähevad oma keelele üle, nii see tunnetus puudub. Näiteks inglise f-sõna, „fuck”. Jube ropp. Aga kui nad lähevad oma keelele üle, siis eimiskit, mitte midagi. Keegi peaks sellest doktoritöö kirjutama. Nii palju, kui mina tean, ei ole selle kohta mitte keegi, mitte kunagi ühtegi teaduslikku artiklit avaldanud. Sest enamus inimesi töötab ainult ühe keelega ja siis vaadataksegi vaid seda.
Ja veel, ei puudu mitte ainult roppused, puuduvad ka viisakused. Sellised asjad nagu „tere” ja „head aega”, „aitäh”, „pole tänu väärt”… Ja tead, see on tegelikult üks probleem, mis mind väga vaevab sellesama mandani keele taastamise juures, mida tahetakse nüüd n-ö pealt õppida — et kuidas öelda „tere” ja muid viisakusi. Traditsioonilises preeriakultuuris arikarad, mandanid, hidatsad, lakotad mitte kunagi ei öelnud seda. Niisugust asja nagu „tere” või „head aega” enne polnud ja pole ka tänapäeval. Edwin on alati öelnud, et noh, meil on vestmikud tehtud ja seal on kõik need asjad olemas, aga see on selleks, et öelda niimoodi, nagu valged inimesed räägivad. Et ma võin öelda „oh, thank you!”. Aga tema kultuuri tegelikkus on see, et kui ta saab tellitud kohvi kätte, näitab ta tänulikkust kogu oma olekuga, aga mitte sõnaga.
Liigun nüüd hüppega Ameerika põlisrahvaste juurest Euroopasse, indiaanlaste juurest eestlaste juurde. Sa ütlesid, et suguharu, hõim ja rahvas tähendavad sisuliselt sama. Eestlaste kohta võib siis samuti öelda „hõim”?
Ma arvan küll, meil ju räägitaksegi eesti hõimudest ja meie rahvusromantilises kirjanduses Ugandi ja Sakala, need on ikka ju hõimud. Hõim, rahvas — pole suurt vahet. Küsimus on rohkem selles, milline on käibel olev poliitiline termin.
Kaplinski on öelnud, et eestlased on nagu Euroopa indiaanlased. Kuidas sulle tundub, kas me oleme indiaanlastega sarnased?
Ma arvan, et me oleme paljuski rohkem indiaanlased kui nemad.
Sest meil on kultuuris küll ka katkestusi, aga mitte nii karme?
Täpselt. Enamusel indiaani rahvastest on see katkestus ikka ränk. Ma arvan, et Kaplinski pidas selle ütlemisega silmas sellist valdurmikitalikku põlismeelsust ja sidet maaga.
Jah. Kõige hullem ongi see, kui side maaga läheb kaotsi. Mida edasi, seda rohkem kaotame mingisuguses tehnoloogiavaimustuses ja linnastumises sidet maaga ja see meid justkui ei häirigi, aina räägime, kuidas toimub edasiminek. Aga seal, sidemes maaga, Eesti sisu ju ongi. Taluperemehed ja enne seda maarahvas…
See, mis minu arvates teeb meist põlisrahva ja mis üldse on põlisrahva ja mittepõlisrahva vahe, ongi eriline side maaga. Ja Eesti on, ma arvan, lausa ideaalse suurusega. Piisavalt suur selleks, et iga inimene suudaks oma elu esimese paarikümne aastaga enam-vähem tervet Eestit tundma õppida. Ja sellepärast on meil ka väga valuline reaktsioon, kui kusagil loodust lõhutakse, mõni mets Tartu-Tallinna maantee ääres maha võetakse… Ameerikas või Saksamaal, kus inimesed iga viie aasta tagant kolivad… Inimene läheb Baierist Hannoveri ja üldse ei teagi, mis on muutunud. Aga eestlane, isegi kui ta siin Eesti piires kolib, ikkagi märkab muutusi.
Kõige hullem, mis meil praegu toimub, on ääremaastumine. Eestis tähendab see, et rahvas valgub kõik Tallinna. Tallinna eestlased on suuresti juba mitmenda põlve linnainimesed, kellel on side maaga kadunud. Mujal Eestis, ma arvan, on selline maalähedus veel vägagi alles. Ja kui kaarti vaadata, siis Tartust on Eesti mõlemasse keskpunkti, olgu Mandri-Eesti või siis kogu Eesti keskpunkti vähem kui sada kilomeetrit. Aga tallinlased ise ei saa sellest aru, et nad on ääremaalased ja arvavad, et nemad teavad, kuidas ülejäänud Eesti elu korraldada.
See on väga huvitav, see annab ka hoopis teise vaatepunkti kolkalikkusele. Kodumaa ei ole mitte lihtsalt mingisugune idee või emotsioon, vaid kodumaa on see, mida ma tõesti tunnen.
Ja see teebki meist põlisrahva. Me kõik teame, et kui kusagil midagi loodust ümber kujundades muutub, siis rahvas ajab sellele kohe sõrad vastu. Meil kõigil on sügav emotsionaalne side terve maaga. Ükskord ma tegin endale sellise kaardi (Google’i kaarte kasutasin), et panin märke kõikidesse nendesse kohtadesse, kus ma olen Eestis ööbinud. Kõik, mis meelde tuli, lapsepõlvest saadik: maasugulaste juures, matkadel, soo ja rabamatkad kooliajal, ekskursioonidel ja sõprade juures käigud… Nendest moodustus päris kena muster. Tuli välja nagu rist läbi Eesti, vastavalt sellele, kust mu ema suguvõsa ja isa suguvõsa pärit on ja kuidas nad on levinud ühest kihelkonnast teise. Vanasti käidi ikka rohkem maal külas, nüüd on seda vähem. Ja siis vaatasin, et ainuke koht, mida ma eriti ei tunne, on Pärnumaa. Nii et kui Pärnus midagi muutub, siis ma ei oska seda märgata, aga muu Eesti on mul visuaalselt peas olemas. Me kõik oleme käinud Kalevipoja sängides, teame, kus on Viiralti tamm, igasugused rändrahnud, Ontika pank… Eestlaste-sugustel rahvastel, kellel see põlisala on piisavalt suur ja samas selline, et tunned iga nurka, on väga oluline kohapärimus. Igal suuremal puul ja kivil on oma lugu. Igal voorel on oma nimi. Kui vaadata maa-ameti kaardirakendusest kaarte, siis igal pool on kohaliku tähtsusega nimekesed peal, kenasti murdes; see on fantastiline. Eestlasel on maaga eriline side. Mis teeb meid erinevaks näiteks soomlastest? Soome on soome rahva jaoks liiga suur. Soomlased, kui võtta selle järgi, kas nad suudaksid tunda tervet oma riiki, ei ole põlisrahvas. Soome-suurused riigid ja ütleme, Saksamaa ja Skandinaavia rahvad — milline on nende pärimus meiega võrreldes? Neil ei ole niivõrd mitte kohapärimus, vaid kangelaspärimus. Vaata näiteks „Kalevalat”, see on niisugune tüüpiline suure rahva eepos. Ikka käiakse kuskil mujal kedagi röövimas, käiakse ja tullakse — selline dünaamiline tegevus. Meie „Kalevipojas” on kõik need lood mingisuguste kohtade ja kivide ja järvede-jõgede ümber. Need on meie lood.
Ja mis teeb meist rohkem indiaanlased, kui on indiaanlased ise, on see, et nemad vaatavad lihtsalt hämmastusega, kui ma räägin neile, et meil jäi ehitamata ooperiteater, sest seal kasvas üks puu. Nad on lihtsalt hämmingus, et kusagil on üks rahvas, koloniseeritud rahvas, kes suutis ennast sellises olukorras üksmeelselt tagajalgadele ajada. Noh, võib-olla oleks see ehitus meile ka kasuks tulnud, võib-olla mitte — teades tolleaegset liikluskultuuri… võib-olla oleks siin terve kvartal maha võetud. Aga põhimõtteliselt pani selle kõik seisma üks puu. Sellist väge pole ma indiaani maades vist kusagil näinud. Ja selles mõttes me oleme rohkem indiaanlased kui nemad. Lõpuks, olenemata sellest, kas keegi hääletab EKRE või sotside poolt, kaitsevad kõik ikkagi koos oma kodukandi loodust.
Reservaadis, kus ma praegu töötan, puuritakse naftat ja see, mida maastikuga tehakse, on väga kole. Kindlasti on seal neid, kes on vastu, aga vastu ei ole piisavalt suur, kriitiline arv inimesi. Ja raha ikkagi loeb — nad olid väga vaesed veel kuni hiljutise ajani ja nafta teeb inimesed kiiresti rikkaks. Meil on Eestis sama oht fosforiidiga. Maailmas on väetised, mineraalväetised otsa saamas, aga meil on tohutu varandus maa all. Siiani me oleme suutnud sellest kiusatusest hoiduda, et kaevandama hakata.
Kui Eesti astus Euroopa Liitu, polnud rahvuslikkus Euroopas veel häbiasi. Praeguses Euroopa Liidus peetakse rahvuslust tagurlikuks, seda nähakse halvas valguses ja ka põlisrahvusele viitamine võib olla häbimärgistatud. Ma ei tea, mis see on… Noh, Euroopa Liidu kontekstis on peamised motiivid muidugi majanduslikud ja sellest tuleneb ka vastavalt tuunitud moraal, mis siis justkui iseseisvana kõige peale kleebitakse — selline eelkõige majanduslikest kaalutlustest sündinud võltsheadus. Globaliseerumine ei huvitaks kedagi, kui selles ei nähtaks majanduse mootorit. Olgu, see on seletatav. Aga see, kuidas rahvariietest või laulupeost saab fašism, ja seda meie endi hõimuvendade jaoks (luban endal siin nüüd kasutada sõna „hõim”), see jääb mulle lihtsalt kättesaamatuks kosmoseks. Laulsite okupatsiooniajal, oma küürus selga sel hetkel sirgeks ajades, „Mu isamaa on minu arm”, et hiljem teada saada, mida see tegelikult tähendab. Midagi õudset ja halba. Mida siis nüüd teha selle rahvusliku eneseteadvusega, kui rahvuslus on häbimärgistatud, seotud väga toorelt natsismi ja fašismiga?
Euroopa Liidus tõepoolest on nii, välja arvatud siis, kui tegemist on põlisrahvastega. Kes on Euroopa Liidu põlisrahvad? Sellised rahvad, kes on omal maal elanud või elavad praegu kolonisaatorite all. Nad on omal maal, põlisel maal, aga elavad mingisuguses teises suures riigis ja on seal siis n-ö vähemus, ja neil on eriline side just maaga. Põlisrahva definitsioone on rahvusvaheliste konventsioonide järgi päris mitmeid. Ja kes need sellised siis on Euroopas? Tavaliselt tuuakse kohe näiteks saamid. Aga unustatakse ära, et Euroopas elab ju kuus indiaani rahvast. Prantsuse Guajaana, mis asub Lõuna-Ameerikas ja kus kehtib euro — see ei ole Prantsuse ülemereterritoorium, see on üks Prantsuse departemangudest. Sealsed kuus indiaani hõimu on Euroopa Liidu kodanikud. Siiamaani jooksevad metsas ringi, praktiliselt ilma riieteta, jahivad vibudega, käivad kalal. Enamus neist ei ole passi välja võtnud, kuigi nad on kodanikud. Ma usun, et nende suhtes ei teki mitte kellelgi küsimust, kas nemad on põlisrahvas. Saamide suhtes ka ei teki. Liivlaste suhtes ka ei teki.
Liivlasi ei ole enam.
Rääkijaid ei ole. Viimane rääkija suri neli aastat tagasi. Aga on veel kakssada inimest, kes ennast liivlasteks peavad. Nii, kas eestlased on põlisrahvas ja mispärast see häirib muud maailma, kui me ütleme, et oleme põlisrahvas? Sest meil on oma riik.
Just nimelt. Kas siis põlisrahvaks olemine nõuab tänapäeval seda, et oldaks rõhutud?
Ja nõuabki. Kes on põlisrahvas? Põlisrahvast on alati mõistetud antropoloogiliselt, st see mõiste peaks olema antropoloogilise sisuga. Aga tänapäeval on see täidetud poliitilise sisuga, mis tähendab seda, et niipea, kui mõni põlisrahvas saavutab omariikluse, ei nimetata teda enam rahvusvaheliste konventsioonide järgi põlisrahvaks, välja arvatud juhul, kui ta on jäänud oma põlisel asualal isegi pärast iseseisvuse väljakuulutamist vähemusse. Näiteks mitmesugused Okeaania riigid, kus mujalt toodud töölisi on rohkem kui päriselanike, keda siis nimetatakse ikka põlisrahvaks.
Paradoksaalne olukord. Selleks, et sind poliitiliselt tahaks keegi n-ö kaitsta, peaks olema poliitilises mõttes vähemuses?
Jah. Ja Eestiga on ju nii, et terves Eestis eestlased ei ole vähemuses, aga on terve suur ala, Kirde-Eesti, kus me oleme vähemuses. Seal me kvalifitseerume igatpidi põlisrahvaks. Aga kui seda põlisrahvust nüüd tervele riigile hakata üle kandma, siis seda paneb muu maailm pahaks. Ja seega me peaksime nimetama asju nende nimedega, nagu need on. Me oleme siiski postkolonialistlik riik. Eesti on dekoloniseeritud ja samuti on meil väga palju koloniste ja nende järeltulijaid.
Sellist ütlemist võetakse kohe solvanguna.
No ei ole solvang; lihtsalt tuleb asju nimetada nii, nagu need on. Kehtivate konventsioonide järgi on paika pandud — muidugi mitte siduvalt, aga põlisrahvad ise on seda tahtnud —, et kedagi ei saa nimetada põliseks mingil maal, kui ta pole seal sündinud ja elanud seal vähemalt viis põlve. Näiteks reservaadis, kus ma töötan, ja üleüldse Ameerika Ühendriikide reservaatides ei tohi väljastpoolt tulnud, mittepõliselanikud, mitte midagi teha maaga. Neil puudub õigus maasse puutuvaid otsuseid vastu võtta — kaevandused ja nii edasi —, kui neil ei ole hõimunõukogult, st põlisrahva käest luba. Ja isegi need mitteindiaanlased, kes elavad reservaadis, kes on sinna abiellunud ja kes on võib-olla seal põlvkondi elanud, aga samas ei ole n-ö hõimu kodanikud, ei saa hääletada nendes küsimustes, mis käivad selle maa ja seal maal toimuva elukorralduse kohta. Eestis on väga hea näide kolonialismist see, et meil võivad kohalikes omavalitsustes hääletada ka need, kes pole põliselanikud — kolonistid ja nende järeltulijad, kes ei ole Eesti kodanikud. Näiteks kui meil paar aastat tagasi taheti Tartu lähedale tselluloositehast ehitada, siis Tartu rahvas ja kogu Vorbuse rahvas, ümberkaudne rahvas tuli massiliselt välja ja oli selle vastu, et Emajõge, püha jõge hakatakse reostama. Aga mis oli vastus Ida-Virumaalt? Sealsed volikogud ütlesid kohe, et tulge meile, meil on vaja inimestele tööd anda, meil ei ole midagi selle vastu, et te teete selle siia. Mispärast? Sest need volikogud on valinud rahvas, kes kõik ei ole kodanikudki. Samas on nad saanud valida ja hääletada nende kohalike volikogude poolt, ja loomulikult nad hääletavad selliste inimeste poolt, kes mäletavad ja mõtlevad nagu nemad. Sellel rahval, kuigi ta võib olla isegi kaks põlvkonda siin elanud, puudub see side maaga. Mitte riigiga — nad võivad olla vägagi suured Eesti patrioodid —, aga neil puudub side maaga. Ja vaat see ongi see kõige hirmsam asi, et kui näiteks nüüd hakkavad kohalikud volikogud otsustama, siis kuidas jääb fosforiidiga. Nõukogude ajal me suutsime ennast kaitsta. Aga nüüd, omas riigis võib-olla enam ei suuda.
Põlisrahvad Euroopas, võtame näiteks saamid, neil on omal maal rohkem
õigusi ja nende maa on rohkem kaitstud kui meil Eestis, riigi rahval. Sest põlisrahvastel Soomes, Norras, Rootsis on igasuguste konventsioonide tõttu õigus panna veto näiteks maavarade kaevandamisele ja muudele sellistele asjadele. Neid asju ei otsusta seal mitte riigi rahvas, vaid ainult need, keda peetakse põlisrahvaks. Aga Eestis, kuna meie oleme riigi rahvas, ei saa me ühtäkki oma maad kaitsta ka välismaiste kokkuostjate eest. Põlisrahvaste aladel ei tuleks kõne allagi see, mis toimub Eestis — et IKEAle kuulub siin kas kuuskümmend tuhat hektarit metsa või umbes nii. Ja Soome suurimale pensionifondile kuulub ka vist kuuskümmend tuhat hektarit metsa. Lihtsalt ostetakse kokku.
Kui vaadata, kui vähe on praegu Eestis metsa alles ja kui palju sellest kuulub välismaalastele… Ma arvan, et üle kümne protsendi kindlasti. Huvitav, kas keegi teeb ka statistikat selle kohta?
Jämedalt võttes on Eestis metsa üle kahe miljoni hektari ja kui hakata nüüd lihtsalt Äripäevast vaatama, et see välismaine fond ja too välismaine fond ja IKEA… ja see kõik kokku lüüa, siis on pilt ikka väga jõhker. Me ei oleks tohtinud nii teha. Ma ei tea ühtegi teist vaest postkolonialistlikku riiki, kes pärast iseseisvuse kättesaamist on lubanud välismaalastel maad osta. Ja ma olen palju maailmas reisinud oma töö tõttu. Alates Madagaskarist ja lõpetades Lõuna-Ameerikaga, kõik sellised riigid, kus on olnud omariiklus juba üle saja aasta, ei luba ikka välismaalastel maad osta, omada. Brasiilia, Peruu, Surinam, Guajaana… kusagil ei saa. Sest nad teavad, et kohaliku rahva elatustase on nii madal ja et võib tulla suvaline ameeriklane, kelle aastasissetulek on kordades suurem kui mitmel kohalikul perekonnal kokku. Ja niimoodi see maa lihtsalt libisebki käest ära. Meil Eestis ta ongi juba praktiliselt käest libisemas.
Eesti suurusest ja väiksusest rääkides — mul on üks ammune näidendimõte. Mulle tundub, et me oleme oma maa ja rahva suurust ja väiksust ja ka ajalugu hinnates aeg-ajalt täiesti skisofreenilised. Globaliseerumise standardite järgi oleks meil justkui Suur-Eesti ja ka peavoolu suhtumine on sellele vastav. Julgeoleku seisukohalt tajutakse aga aina oma väiksust ja Venemaa ohtu. Ajalooga on nii, et seal ruulivad sotsiaalmeedia standardid. Näiteks rassilist diskrimineerimist peab leiduma ka seal, kus seda ajalooliselt olla ei saanud. Tähtis pole enam mitte oma maa ajalugu, vaid rassiline kuuluvus. On üks selline vanem kontsertfilm, „Leigarid” (1971), samanimelisest rahvakunstiansamblist. Seal on üks tants mehest, kes läks mõisa, et saada peksa — mees tantsib ja siis kaadritagune hääl taustal seletab lahti, mis ja kuidas. Mees läks mõisa, et saada peksa, aga mees oli kaval ja pani endale kivi püksi. Mõisas peksti, aga ei taibatudki, et lüüakse vastu kivi. Ja kaadritagune hääl räägib: „Mees tuleb mõisast ära ja niimoodi hüppab rõõmust.” Ja mees tuleb ja hüppab tantsusammul, kord paremale, kord vasemale. Selline tants. Tohutult lõbus. Seal on üks mu esivanematest (keda ma muide sellisena väga armastan), kellel polnud justkui mitte midagi ja kelle päeva parim hetk oli see, et taipas panna kivi püksi. See oli isegi nii karm läbilöök, et sellest sai rahvatants. Oh, on need saksad ikka lollid! See kõik käis samal ajal, kui mujal suure hooga koloniseeriti. Ja siiski, vaadates tänapäeva, tundub, et see tantsiv mees/rahvas on veel vähe piitsa saanud. Olgu, see on meie ajalugu ja pole mingit põhjust selle pärast silmi maha lüüa. Aga kuidas sealt veel mingi süüasi välja koukida (sest nii nagu kogu Euroopa, nii peame ka meie olema süüdi), sellest ma aru ei saa.
Nüüd aga sellest näidendimõttest. Et mis teeb Eesti suureks? Poliitikud on sel teemal teinud oma avaldusi, tantsinud oma naljatantse. Aga mis siis teeb? Murded, murrete rohkus. Võiks tuua ühte näidendisse kokku mitukümmend kohalikku murret. Ei ole raske leiutada sellist süžeed, mis need erinevaid murdeid rääkivad inimesed kokku tooks, mõni kongress või… Ja siis nad istuvad kusagil künkal, vaatega viljapõllule, ja vahepeal läheb ka siga rukkisse. Ja räägivad elulisi asju, kusjuures ei pruugi isegi üksteisest alati aru saada. Me ei tunne ju oma kodukoha murdeidki, rääkimata siis teistest. Ja siis on seal seltskonnas üks mees, kes räägib ainult kirjakeelt, teeb seda laitmatult, ja on teistele jube tüütu. Mõtle, kui suur on see väike Eesti, kui tuua välja tema keeleline rikkus!
Aga see on meil praegu kadumas. Tohutult kiiresti kadumas. Sada kakskümmend aastat tagasi kõneles tartu keelt sada tuhat inimest. Praegu, ma arvan, saab võib-olla sada inimest kokku, kes seda vabalt räägivad.
Aga millised murded meil veel elujõus on? Oskad sa öelda, kui palju neid on?
Ma arvan, et ei olegi praktiliselt enam, kõik on kadumas. Kui käia Setumaal ja Võrumaal, siis noorem põlvkond, lapsed, kooliealised praktiliselt enam ei räägi. Või räägivad vähe. Ja kui siis noorem põlvkond linnas katsubki rääkida maakeelt, võru keelt ja setu keelt, siis see on ikka eesti keel, millele väänatakse otsa just sellised lõpud, millest arvatakse, et see kõlab võrulikult ja setulikult. On toimumas ja toimunud suur murrete nivelleerumine. Kui võtta näiteks Võrumaa, siis nad muutuvad üha ühetaolisemaks. Lihtsustub nii grammatika kui ka sõnavara, mis muutub kirjakeelelikumaks.
Kas meil oleks vaja ka eestlastele natukene eneseteadvust tagasi anda? Mulle tundub, et me osalt häbeneme oma maalähedust ega ole oma rikkust ära tundnud, isegi kui teame ja suudame näha, missugused on ohud globaliseeruvas maailmas ja et meil on siin veel nagu väike paradiis.
Absoluutselt, väike paradiis. Ja mul on väga hea meel, et meil on olemas selline mees nagu Valdur Mikita. Oma kolmes lingvistikaraamatus räägib ta samast asjast, millest Oskar Loorits kirjutas juba kolme- või neljakümnendatel, kui ta mõtestas eestlust ja vastandas meid indoeurooplastele, rõhutades just meie pärimust ja sidet maaga. Vahepeal me unustasime selle ära, Oskar Loorits oli nõukogude ajal ka kogu aeg põlu all. Ja siis lõpuks tuli Mikita, et seda meile uues kuues seletada. Ta aitab meil ennast kõrvalt näha.
Siin peab kahjuks intervjuu esimese osa lõpetama. Teises osas tuleb lähemalt juttu Hiinamaast, Tiibetist, sellest, miks Park on teinud just säärased eluvalikud, Ekke Moorist, lingvistikast, Eestist ja taas indiaanlastest.
Vestelnud DONALD TOMBERG
(Järgneb.)
