PERSONA GRATA GERMAN GOLUB

German Golub aprillis 2021.
Harri Rospu foto

 

Aastal 2012 lõpetab German Golub Pärnu Vene Gümnaasiumi ja suundub Tartu Kunstikooli. 2019. aasta oktoobris teatab oma sotsiaalmeedia seinal näitleja ja režissöör Rain Tolk, et Germani lavastatud „Värvid must-valgel” on vapustav ja iseloomustab seda kui detailideni läbitunnetatud filmi, millesarnase tegemisest ta ise kogu aeg unistanud on. Täpselt aasta hiljem, 2020. aasta oktoobriks on tunnustus Germani andele kasvanud enneolematutesse mõõtmetesse. Tema film „Minu kallid laibad” jõudis esiotsa tuhande viiesaja tudengi-Oscarit püüdleva filmi sekka, kust siis teisel etapil, 98 kandidaadi seast valiti Golubi film tudengi-Oscari võitjaks.

 

Millised olid sinu esimesed sammud filmimaailma poole?

Minu teekond filmini oli üsna pikk. See algas Pärnus asunud Mai kinost. Sealse suure saali ilmetud rohelised toolid ei ole siiani ununenud. Kunstilise suursugususega ei hiilga ka minu esimene filmielamus, milleks oli „Ämblikmees 2”. Samas, vaatasin seda filmi hiljuti uuesti ning tõdesin endistviisi, et see on superkangelase filmi kohta väga hästi tehtud. „Ämblikmees 2” sütitas huvi eriefektide vastu, kuna avastasin, et need on teinud minuvanused tüübid. See pani küsima, kuidas nemad on selleks suutelised ja mina mitte. Tärganud teotahe oli mitmeski mõttes vastuolus nõukogude ajast juurdunud alalhoidliku mõttelaadiga, et kunstnikuks saab vaid see, kes on sündinud kultuuriinimeste perre.

 

3D-graafika õpingutele Tartu Kunstikoolis järgnes Tallinna Polütehnikum.

Eriefektide loomisel pidin paratamatult ka algmaterjali ise filmima. Pidev väljakutse, kuidas oma ideid jäädvustada, kasvatas huvi kaamerarežii vastu. Peagi tuli ka teadmine, et digitaalse kaameraga töötamine ei ole alati kõige parem lahendus, ja hakkasin avastama analoogkaameraid. Selleks ajaks oli selge, et 3D-graafika õppekava minu puhul ei tööta,  ja teleoperaatori eriala Polütehnikumis oli hea võimalus jalg Tallinnas ukse vahele saada. Kui ma oma õpingutega BFMi jõudsin, olin operaatorina juba nii palju kogemusi ja teadmisi omandanud, et hakkasin kahtlema, kas see valik on ikka õige. Otsustasin režii eriala kasuks, kuna selleks ajaks oli mulle kõige olulisemaks filmi puhul saanud lugu ise.

 

Sul oli selleks ajaks juba üksjagu kogemusi filmialasest õppest. Kuidas iseloomustaksid selle taustal režiiõpet, mida BFM pakkus?

BFM annab kõik võimalused. Põhimõtteliselt oled sa täpselt nii hea, kui ise viitsid olla. See on ülikool, kus saab teadmisi nii siinsest filmitööstusest kui õppida ka näiteks Los Angelesest, Inglismaalt või Venemaalt kohale tulnud filmitegijatelt. Eesti filmiõppe eeliseks ongi see, et siia ulatuvad kahe suure koolkonna mõjud, kuna me paikneme ülejäänud Euroopa ja Venemaa vahel.

 

Mis on hakanud muutuma noorte režissööride lähtealustes ja käekirjas?

Tänapäeval on infoväli muutunud justkui piirituks. See on positiivne, aga samas väga keeruline olukord, mis ei puuduta ainult filmivaldkonda. Ühes mugavalt kätte saadava infoga on tekkinud ka arvukalt neid inimesi, kes väidavad, et üks või teine meetod on ainuõige, aga sellel pole tõega mitte mingit pistmist. Teisisõnu, leidub üha rohkem inimesi, kes väidavad midagi ilma vajalike teadmisteta. Noortel, kaasa arvatud minul, on seetõttu üha raskem orienteeruda kõikvõimalikes materjalides ja varitseb oht, et teadmised jäävad pinnapealseks.

Üha vähem minnakse süvitsi võimalike vahendite valikul ja rakendamisel. Ma toon lihtsa näite. YouTube’i kanali CookeOpticsTV videod on loonud maailma tippklassi operaatorid, kes analüüsivad kaamera- ning valgusrežii arengut ja väljenduslikkust tehnilise professionaalsusega, mis lähtub filmi ideest. Neid videoid vaatab keskeltläbi 60 000 inimest. See vaatajate hulk on köömes kahekümnendates noore sisulooja kõrval, kes teeb video pealkirjaga „Kuidas teha valgust nagu Roger Deakins”, käsitledes efektide tagamaid pinnapealselt, adumata, miks need on oma kindlal viisil loodud. Valeinformatsiooni asjatundliku käsitluse pähe esitamist on liiga palju.

 

Pühendumisaega võetakse kui aja kulutamist?

Filmi loomise puhul ei ole olemas otseteed hea tulemuseni. Areng asja ivani võtabki meeletult aega. Geniaalse lihtsuseni jõudmine eeldab seda, et kogu lugu on põhjalikult peas või paberil nii selgeks ja läbi töötatud, et oled suuteline seda oma meeskonnale kommunikeerima. Seejuures on kaks iseasja, kas filmitegijad filmivad lugu või loovad visuaalse narratiivi. Film ise on pildirida ja sellest tekkiv emotsioon vaatajas. See, kuidas emotsiooni kätte saada ja mõjutada, on väga keeruline protsess, mida kogu filmimeeskond ühiselt konstrueerib.

 

Mida oled pidanud viimasel ajal põhjalikult õppima?

Olen töötanud täispika mängufilmi stsenaariumiga. Mehis Pihlaga esimest mustandit kirjutades mõistsin, et mul ei ole piisavalt teadmisi stsenaristikast. Tuli osta raamatuid, käia ja uurida inimestelt, kelle pädevust usaldan. Uuesti pihta hakates komistasin järgmiste küsimuste otsa, mis puudutasid karakterite arendamist. Tuli taas mitu kuud juurde õppida. Eesti puhul on väga suureks plussiks see, et meie rahva talupojamõistus on väga tugev. Nõu küsides saad vastuseks teadmise, mida raamatukaante vahelt ei leia.

Samas on iga õpitud asi lihtsalt vahend ja pole olemas võluvitsa, mis kõik imeväel tööle paneb. Heal juhul saab seda kujundada iga individuaalne looja vastavalt oma isiksusele, töömeetodile ja ümbritsevatele kolleegidele. See individuaalne loominguline kihistus on nagu sõrmejälg, igaühel oma. Seejuures on jabur hakata võrdlema, milline sõrmejälg on kõige huvitavam.

 

Milliseid metoodilisi režii jälgi võib leida kohalikult filmimaastikult?

Just hiljuti küsiti BFMi ettevalmistuskursusel minult Veiko Õunpuu improvisatsioonimetoodika kohta. Ma ei saa Veiko eest rääkida, aga minu mulje ja vastus oli see, et ta võib olla täiesti geniaalne filmitegija, kes töötab improvisatsiooni kaudu, kuid ta on seejuures ka oma filmide stsenarist. Ma olen veendunud, et isegi kui kõik ei ole paberile välja kirjutatud, on põhjalikult läbi töötatud tervik tema peas alati olemas. Ta teab kogu protsessi käigus väga selgelt, millest see lugu on ja kes on need tegelased. Tanel Toom on jällegi nii isiksuselt kui ka erialase väljaõppe poolest inimene, kes töötab meeletu hasardiga ja kaevab välja kõik, mida antud teema kohta üldse võimalik leida on. Ma imestan, kui erinevatel viisidel on võimalik oma lugu ja selle edasiandmiseks olemas olevaid vahendeid tunda.

  

„Mu kallid laibad”, 2020. Režissöör German Golub. Erki — Ruuben-Joosua Palu ja Ott — Erki Laur. BFMi filmikunsti õppekava bakalaureusetöö.

 

Kui suur on sinu kui režissööri vajadus omada kontrolli loo ja filmiterviku üle?

Mulle on oluline idee, mitte inimene. Režissöörina võib tunduda, et tead kõiki, kuid on võimatu teada kõike. Ma kuulan enne ära osakonna juhi idee, kui hakkan rääkima enda ettekujutusest. On suur tõenäosus, nagu ongi korduvalt juhtunud, et teisel meeskonnaliikmel on lihtsalt parem idee, mille peale ma ei osanud tulla, kuna meil kõigil on kasutada oma erialaselt piiratud vahendid. Filmi tegemisel tuleb sellega pidevalt arvestada, et igal erialal on omad eripärad — muidu võiks üleüldse üksi filmi valmis teha.

Ma arutan meeskonnaliikmetega läbi filmi põhimõtted, kuni selleni, mis igas üksikus kaadris toimub. Iga stseen peab olema oma sihis selge. Mulle on küll öeldud, et mu loodu on kuidagi liiga lihtsakujuline, kuid see ongi eesmärk. Kui filmi pealmine kiht on läbini selgeks sõelutud, tekib võimalus sukelduda sügavamates allkihtides asuvasse keerukusse. Need sõlmed võiksid olla kõigepealt endale selged ja alles seejärel tuleks proovida seda meeskonnale edasi anda. Seejärel saab koostöös teiste pakutud ideedega filmi edasi arendada. Seda, kellelt ja kust need kõige paremad ideed lõpuks tulla võivad, ei tea kunagi ette.

 

Mida hindad ja millest tunned puudust koostöös näitlejatega?

Ma olen veel liiga noor, et suuri hinnanguid anda. Saan vaid filmide põhjal öelda, et Eesti näitlejatel, kes töötavad nii teatrilaval kui ka filmides, on väga head oskused. Omaette küsimus on see, kui palju on neil võimalusi omandada filmikogemusi. Mitte et näitlejad ei teaks, mida kaamera eest teha — ma pean silmas seda, et need teadmised on omandatud kogemuse kaudu.

Ma arvan, et meie näitlejad võidaksid väga palju, kui Eestis tehtaks rohkem kvaliteetfilme, kus on huvitavad karakterid, millega töötada. Näiteks tudengifilmid on hea võimalus filminäitleja oskusi arendada. Ka ma ise õpin igast koostööst näitlejatega uusi võtteid ja meetodeid. See koostöö on aga vaid üks osa tervikust. Näitleja ekraanil on just nii hea, kui hea on monteerija ekraani taga. Meeskonnas on nendevaheline koostöö üks suurimaid erinevusi näitleja jaoks teatri ja filmi vahel.

 

Kui võtta arvesse filmitoodangu kasvu, siis kui keeruline on noorel eesti filmitegijal täispika mängufilmini jõuda?

Ma ei ole veel täispika filmini välja jõudnud, kuid töötan selle nimel. Tuleb tunnistada, et on raske. Isegi väga raske, aga siiski tunduvalt kergem, kui seda välismaal üritada. Meie riigi suureks plussiks on, et rahvaarv ei ole nii suur. Tänu sellele on võimalik lihtsamalt ja kiiremini tippu jõuda. Samuti on tänu EFI tegevusele võimalik palju tihedamini filme teha. Kas või lühifilme, et käsi erialaselt soojaks saada. Kui oled midagi juba korra teinud, siis on end edaspidi lihtsam tõestada. Kusagil välismaal on vaja aga äärmiselt suurt talenti ja õnne. Talent tekib minu silmis töö viljana. Seetõttu ütlen ma välismaal filmitegijana õnne jahtimise kohta, et kui sind ei kutsuta, siis ära parem mine.

Kui oled Eestis suutnud kaks või kolm kõrgel tasemel filmi teha, siis on rahvusvahelisel areenil palju lihtsam tööd leida, kui kogenematuna oma stsenaariumi müüa üritades. Rahvusvahelistel produktsioonifirmadel on lihtsam palgata filmitegija, kes on end juba tõestanud filmidega, mis suudavad raha sisse tuua. Eestis ei ole filmitegemine äri ja see jätab oluliselt rohkem võimalusi isikupärasele stiilile. Mõnikord läheb see kunstilisus vaatajale korda, mõnikord ka mitte.

 

Kui oluline on meie filmivälja arengule see, et siit välismaale läbimurdmise asemel soovivad rahvusvahelised projektid üha rohkem Eestisse tulla, pakkudes kohalikele filmitegijatele praktikat ja leiba ning kontaktide kujul paremaid võimalusi selleks, et meie filmitegijatel õnnestuks jalg suure välismaa ukse vahele saada?

Ma ei arva, et oleksin piisavalt ekspert, et sellele küsimusele vastata, aga ma ütlen oma arusaama asjast. Ma arvan, et Eesti filmitööstusel on potentsiaali olla sama tootlik nagu näiteks Taani. Kui mainida, et tegu on Taani sarja või filmiga, siis väga paljud inimesed teavad, milline see umbes on. Eestil on sama suur võimekus kasvatada oma rahvusvahelist tuntust filmitööstuse kaudu ja edendada sellega ka siinset infra-struktuuri. Need projektid ei paku tööd üksnes režissöörile, operaatorile ja monteerijale — iga produktsioon sisaldab terve hulga töövõimalusi õmblejatest ehitajateni, toitlustajatest autojuhtideni. See mastaap on väga suur, mis paistab välja ka filmi lõputiitritest, mis küünivad teinekord kuni 15 000 inimeseni.

Viimaste aastate jooksul on eesti filmitegijate tehnilised oskused jõudnud maailmatasemele ja mõnel juhul isegi tippu. Samas on siin ka oht, mille tõsidus sõltub sellest, kelle perspektiivist vaadata. Nimelt peaks teadlikumalt tähelepanu pöörama sellele, kas autoritel ehk stsenaristidel ja režissööridel on võimalus ennast selle arenguprotsessi sees väljendada ja sama kõrget taset saavutada. Näiteks kui Eestisse tullakse tegema USA või India filmi, siis suure tõenäosusega on sellel projektil juba vastava riigi stsenarist ja režissöör. Vaevalt et ka tulevikus tekib külluslikult projekte, mille puhul tullakse Eestisse ja küsitakse, kas on pakkuda ka kohalikku režissööri või stsenaristi.

Selle mulli paisumine tekitab lõhe — Eesti filmitööstuse autorid hakkavad maha jääma tehnilisest meeskonnast, kuna ei suuda ennast realiseerida konkureerivate välisproduktsioonide kõrval. Sellele kitsaskohale tuleks teadlikult tähelepanu pöörata ja mõelda, kuidas luua režissööridele ja teistele filmitegijatele võimalusi ennast oma loomingulisel areenil järjepidevalt treenida.

 

Seoses epideemiaga ei ole muutunud mitte üksnes filmitegijate elu, vaid ka filmivaatajate harjumused. Kui juba varem hakkas Netflixi ja Hulu kaudu juurduma harjumus tarbida etteantavat suurte sõõmudega väikeselt monitorilt, siis praegusel ajal on veelgi sügavamalt kinnistunud komme vaadata filme monitorilt või paremal juhul televiisorist. Milline on sinu suhe kinosaalidega ja miks on need olulised?

Inimesed on väga tundlikud selle suhtes, kus nad asuvad, mis neid mõjutab ja kuidas. Kinosaalis istudes mõjub ekraan oma massiivsuses endassehaaravana, jätmata võimalust olla mõtetega teises maailmas või kahes maailmas paralleelselt. Filmi vaatamine kinos on kollektiivne kogemus, mida ei saa tunda väikese ekraani vahendusel. Ka filmitegijad kogevad enda loodud filmi hoopis teistmoodi publikuga koos kinosaalis istudes. Inimesed tunnetavad ülejäänud saali reaktsiooni ja see mõjutab nende filmielamust.

Ma loodan, et ei solva kedagi järgnevaga. Nimelt on öeldud, et kinosaalid on nagu kirikud, kuhu me kõik kokku tuleme. Samas, niipea kui oled maha istunud, tundub, nagu oleksid pubis. Ma ei usu, et filmikunst kolib internetti ja inimesed jäävadki koju istuma, kui see kriis lõpeb. Kinoskäimisega kaasneb sotsiaalne elu. Pärast sõpradega kinos filmi vaatamist minnakse suure tõenäosusega kuhugi edasi istuma ja vahetatakse muljeid. Vaevalt küll, et Zoomi-kõned suudavad seda kogemust asendada.

Siinkohal on mul kõige rohkem kahju väga andekatest helitehnikutest ja helirežissööridest, sest isegi kõige võimsamad kodukino kõlarid ei suuda pakkuda seda, milleks tänapäeva kinosaalid suutlikud on. Paratamatult läheb nende töö praegustes tingimustes osaliselt kaduma. Juba ainuüksi heliline filmielamus on piisavalt oluline põhjus, mille tõttu ma igal juhul kino eelistan.

 

Kas kinoskäimine taastub endisena või tajud siin mingeid muutusi?

Hirm, et kinod hääbuvad, ei ole filmiajaloos esmakordne. Kui igasse kodusse tekkis oma kino ehk televiisor, võtsid filmitegijad väljakutse vastu ja pakkusid 4:3-formaadis mustvalgele telepildile konkurentsi panoraamekraanidega. Ma usun, et erinevatele veebi- ja teleplatvormidele tekitavad võistlusmomenti uued ärimudelid. Näiteks on Eestis juba loodud süsteem, mis võimaldab kümne euro eest kuus käia kinos nii palju, kui soovid. Ilmselt on ooda­ta ka mõnd tehnilist revolutsiooni. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kas see areng läheb poolvirtuaalse reaalsuse suunas või saavad standardiks laseritega loodud poolhologrammekraanid. Seda kõike näitab aeg. Kuid ma arvan, et pärast koroona taandumist hakkavad kinosaalid triiki täituma, nii et neid ehitatakse juurdegi.

 

Sel teemal meenub ka üks üsna vana tehnoloogiline uuendus, milleks on 3D-kino. Milline on sinu suhe 3D-maailmaga? Kas sa vaatajana hindad seda võimalust ja kas sa filmitegijana unistad ühel päeval 3D-tehnoloogiat kasutada?

Mul on 3D-kinoga kaks probleemi. Esiteks konverteeritakse 3D-ks filmid, mis ei ole alguses vastavalt loodud. Sel juhul jätab kogu vaatamiskogemus hoopis teise tunde, kuna filmitegijad ei ole sellega teadlikult arvestanud. Teiseks tuleb prillikandjal kanda 3D-kinos korraga kahte paari prille. Kui see tehnoloogia areneb sinnamaani, et ekraan ise mõjubki 3D-na, siis on hoopis teine asi. Seda eeskätt juhul, kui filme teevad spetsialistid, kes teavad ja oskavad rakendada 3D-kino võimalusi. Olenevalt filmist ja selle tehnoloogilisest võimekusest olen ma mõnel juhul 3D-kino poolt. Üldiselt aga eelistan praegu 2D-filme.

 

Kui olulised on sulle ja Eesti filmitööstusele kõikvõimalikud filmifestivalid?

See on päris keeruline küsimus. Esiteks peab arvesse võtma, millise filmifestivaliga on tegu ja millisesse klassi see kuulub. Siinkohal tuleb mängu seesama eespool mainitud võimaluste küllus, kus igale alateemale ja -grupile on tekkinud oma festival. Seejuures ei ole kõik filmifestivalid oma määratlust väärt.

Kui nüüd vaadata statistilist suhtelisust küsimuses, kui palju Eestis igal aastal filme toodetakse ja kui paljud neist filmifestivalidele jõuavad, siis ilmneb, et meie filmidel läheb päris hästi. Huvitav on siinkohal EV 100 projekti raames lisarahastusega loodud filmide edu, millest mitu jõudsid maailmatasemel festivalidele ja pälvisid rahvusvahelist tähelepanu. Lisaks tekkis tänu sellele projektile mitmeid uusi töökohti, näiteks ka EFIs, ja filmitööstust ümbritsev võrgustik sai suuremaks kasvada. Filmifestivalid loovad filmitegijatele võimaluse ennast näidata ja on kohaks, kus reaalselt inimestega suhelda ja kontakte luua.

Filmimaailm on tegelikult väga väike. Lõpuks pole ju ka „Tenet” ja teised suurprojektid jõudnud siia läbi juhuse, vaid seetõttu, et EFI on teinud selle nimel tööd. On väga oluline, et meil oleks Eesti filmitööstuselt midagi ette näidata ja promoda. Eriti võttepaiku, mida pole veel avastatud. Kuigi meie riigi pindala on väike, on see täis unikaalseid kohti, mida mujalt ei leia.

 

Mil moel on aga erilised eesti lood?

Mulle väga meeldis EFI peaprodutsendi Piret Tibbo-Hudginsi ütlus, et elu toimub ka väljaspool Tallinna ja hea loo arendamiseks kohvikus istumisest ei piisa. Tuleb minna ja näha, mis ümberringi päriselt toimub. Ma usun, et Eesti väikekohtadest võib leida asju, mida mujal maailmas sellisel kujul ei ole.

Võtame näiteks kas või Võrumaa ja võro rahva, mis on täiesti unikaalne nähtus. See kõik on ammugi teada dokumentaalfilmi tegijatele, kes otsivad põnevamaid nähtusi kui lihtsalt meie igapäevane igav elu. Nad otsivad midagi enamat, siirast ja südamlikku lihtsust, mis on väga mõjuv. See oli lähtepunktiks ka „Minu kallite laipade”  loomisloole. Otsustasin teha mängufilmi Peipsi järve ääres elavast kolkaküla tüübist, kes üritab lihtsalt elatist teenida, kuid saab ootamatult teada midagi enamat elust endast. Sellised tegelased nagu selles filmis on täiesti olemas.

 

Mis on kõige olulisem, mida „Minu kallite laipade” tegemine sulle andis?

BFMis oli esimeseks ülesandeks luua tõsielul põhinev film, kasutades ainult statiivi ja analoogkaamerat 16-mm filmilindiga. Selle ülesande eesmärgiks oli anda võimalikult hästi edasi lugu. Minu viimast filmi tehes leppisime filmimeeskonnaga kokku, et võtame seda samasuguse harjutusena. Otsustasime keskenduda võimalikult lihtsaid vahendeid kasutades ainult loole ja loobuda igasugustest efektsetest trikkidest. Teisisõnu, asusime tegema filmi sellest, mis on meile oluline, ja nii lihtsalt, kui vähegi saime.

„Minu kallid laibad” jutustab universaalse loo, mis on teada-tuntud juba aastatuhandeid. See on lugu surmast ja sellest, mis jääb alles inimesest, kes on meie seast lahkunud. Filmi eesmärk oli näidata elu selle katkematus jätkuvuses, hoolimata sellest, kas meie ise oleme elus või surnud. Me andsime edasi oma lugu nii siiralt ja suure jõuga, kui vähegi suutsime. Selle protsessi käigus ei mõelnud meist keegi auhindadele. Sellepärast ei sobitu ka „Minu kallid laibad” festivalide lühifilmide ajaraamidesse.

Kuigi see film mõjub oma dramaturgilise teemakäsitluse ja tempoga tragikomöödiana, oli filmi tegemise ajal eesmärgiks luua see nii lihtsalt ja ehedalt kui vähegi võimalik. Soovisime pakkuda vaatajale võimalust käia kõik need 34 minutit peategelase kingades, elada talle kaasa ja mõista seeläbi, mis on antud loo puhul oluline.

Mulle režissöörina andis „Minu kallid laibad” teadmise, et looga tuleb alati lõpuni minna. Film võib olla tehniliselt natuke nüri, kuid siiruses ja eheduses ei saa teha kompromisse. See kinnistas mu lapsepõlves tekkinud usku, et tegelaskujud ekraanil on algusest lõpuni päris inimesed, kellega juhtub, nagu meie kõigiga, mõnikord häid ja mõnikord halbu asju. Lõppude lõpuks ongi elu ise paras tragikomöödia, milles leidub üksjagu draamat ja samas ka päris palju huumorit. Need mõlemad tahud tuleb põimida ka mõjuvalt filmi sisse.

 

Vestelnud ELISE EIMRE

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon