DISKREETSELT TÄIUSLIK SUBBI

REET VARBLANE

„Olev Subbi. Elu kuues peatükis”. Režissöör ja monteerija: Marianne Kõrver. Operaatorid: Marianne Kõrver, Jekaterina Abramova ja Ants Martin Vahur. Kunstnik: Kairi Mändla. Helilooja ja helirežissöör: Lauri-Dag Tüür. Tekstide autorid ja produtsendid: Marianne Kõrver ja Eero Epner. Pealelugeja: Tambet Tuisk. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, kestus 52 min. ©Klaasmeri. Esilinastus 18. III 2021 ETVs.

 

Marianne Kõrveri filmograafiasse on lisandunud kaks kunstnikufilmi: eelmisel aastal Konrad Mäest ja tänavu Olev Subbist. Veebitutvustuses on Mäe filmi määratletud eluloo- ja Subbi oma dokumentaalfilmina. Sellest aga hiljem.

Mäe ja Subbi loomingut ei ühenda mitte ainult see, et nad kuuluvad eesti maalikunsti varasalve. Konrad Mägi oli Olev Subbi arvates üks neid meie kunstnikke, kes oli ülekohtuselt jäetud kõrvale suurest kunstiajaloost. Seda eelkõige meie (s.t kunstiajaloolaste) süü tõttu: me ei osanud oma kunstiklassikat ja eelkõige Konrad Mäe loomingut väljapoole (Lääne-Euroopa kunstikeskustesse ja muuseumidesse) pakkuda. Nüüd on Konrad Mägi Sihtasutus hakanud seda puudujääki igati edukalt likvideerima. Mäest ei ole kujunenud mitte ainult eesti maalikunsti lipulaev, vaid ta sobitud igati hästi 20. sajandi alguse modernistlikku diskursusesse, seda eelkõige tänu kunstiajaloolase Eero Epneri erudeeritud ja intrigeerivatele tõlgendustele. Konrad Mägi Sihtasutuse üks asutajaid on hinnatud kunstikollektsionäär Enn Kunila.  Kunila kunstikogumise kire taga, vähemalt selle algusajal, seisis tema hea sõber maalikunstnik Olev Subbi. Enn Kunila ei ole ka ise varjanud, et just Subbi õpetas teda head maalikunsti hindama, või enamgi veel, lausa nautima. Eero Epner on kaasatud mõlemasse filmi tekstide loojana, Enn Kunila kõneleb Olev Subbist kui sõber.

Kuid vaatamata sellele, et Marianne Kõrver on oma tiimile (operaatorid Jekaterina Abramova, Ants Martin Vaher ja Kõrver ise, kunstnik Kairi Mändla ja helilooja Lauri-Dag Tüür; Konrad Mäe filmi on animaatorina kaasatud Katariin Mudist) truuks jäänud ja et neid filme ühendav niidistik on ilmne — filmide kompositsiooniski on kasutatud üsna sarnast võttestikku: primaarne on teos, üldisem kultuuriline ja ühiskondlik kontekst pakub eelkõige konkreetset maali avavat lisaväärtust; maalid ilmuvad vaataja ette neutraalsel, kuid siiski valitud taustal, sest valguslaigud ja langeva kanga drapeering või osundus muuseumi maalikogu võrestikule ei ole juhuslik; kunstnikku meenutavad-käsitlevad kolleegid, sõbrad, kunsti- ja kultuuriloolased on asetatud oma ruumi —, ei ole tegemist n-ö vabrikutoodanguga, isegi mitte väikefirma piiratud koguses väljalaskega, vaid hoolikalt õmmeldud rätsepatööga.  Ligi tund aega kestvaid kunstnikufilme on kerge vaadata, igav ei hakka, sest maaliliselt kaunite kaadrite rütm on hästi paigas. Kui Konrad Mäe eluloofilmi „Kunst on ainuke pääsetee” võib tinglikult vaadata oma saatust ja ühiskonda trotsiva „külmetava kunstniku”, modernistliku (mees)geeniuse kuvandi ajakohastatud kinnitusena, siis Olev Subbi dokumentaal „Elu kuues peatükis” sedalaadi kunstnikufilmide ritta ei kuulu. Kuigi selleski keerleb kõik (mees)geeniuse ümber.

Kuna filmis „Olev Subbi. Elu kuues peatükis” on olulisel kohal ka arhiivikaadrid ja fotomeenutused, lisame Enn Säde põhjatust fotokogust veel mõned pildid. Pärnu, 1961. Subbi portreteerimas oma õde Annet. Enn Säde foto

 

Nagu pealkirjaski seisab, ei ole Olev Subbi elu ja loomingut (kuigi Marianne Kõrveri ja Eero Epneri käsitlusest lähtudes oleks õigem öelda vastupidises järjekorras: kõigepealt loomingut ja siis elu) vaadeldud voolava tervikuna. Film on jagatud kuueks alajaotuseks: ilu, kunstnik ja tema aeg, stiil, mineviku varjud, täius ja paralleelmaailmad. On igati sümpaatne ja ka ajakohane (postmodernistlik), et alajaotustes ei ole järgitud ei kunstniku elu- ega ka loomingu kulgu, ka mitte üldisemalt ühiskonna olude ja ideoloogia muutumist või kunstimõtte arenemist, ja et see ei ole vertikaalselt kulgev (vettpidava kontekstiga varustatud) tekst, vaid miski, mida võib vaadata isegi mütoloogilisele mõtlemisele omase spiraalina, üksteisega kattuvate, aga ka üksteise alt välja libisevate kihistustena. Just nii nagu vanades müütides, kus jutustatakse küll ühte lugu, aga iga kord pisut erinevat viisi.

Alajaotus „Ilu” algab maaliga „Tüdruk akna all” (1977), sellele järgnevad „Akt sinises ruumis” (1968) ja „Rannanaise pühapäev” (1965), peatükk „Kunstnik ja tema aeg” maaliga „Akt valgel riidel”, siis tulevad „Daam rohelises seelikus” (1972), „Autoportree” (2001), peatükk „Täius” maaliga „Lamav akt maastiku taustal” (1968), „Avatud aken” (1974) ja viimane jaotus „Paralleelmaailmad” maaliga „Veebruar” (1985), „Helgi ja Enn Põldroos” (1975), „Rahvuspargi kunstinõukogu” (1979), kui tuua mõned näited. Maalide täiusliku harmoonia ja malbe ilu atmosfääri on võimendatud nii mõnegi kompositsiooni taaslavastamisega, vaatajale nostalgialaksu pakkumisega. Nii, nagu Olev Subbi maalidel kujutatu aeg on seisma jäänud, nii on seisatud ka filmis kujutatu aeg.

 

Olev Subbi filmi eeltutvustamisel jäi kõlama mõte, et tegemist on kunstnikuga (mehega, inimesega), kes sattus elama valel ajal vales kohas. Ei olnud küll otseselt välja öeldud, et kui ta ei kuulunud oma aega ja tegelikkusse, siis ei võtnud ka tegelikkus teda omaks, kuid  tutvustusviis jättis võimaluse ka selliseks järelduseks. Usun, et kõik, kes 1970-ndate või 1980-ndate kunstielust vähegi midagi teavad, teavad ka, kuidas Olev Subbi tollal kõrgelt hinnati ja kuidas tema töid ostis nii kultuuriministeerium kui ka kunstifondi ostukomisjon, mistõttu tema kunst oli korralikult esindatud nii Eesti kui ka Tartu Kunstimuuseumi kogus. Teda pärjati riiklike aumärkide ja tunnustustega ning Tallinna Kunstihoone kevad- ja sügisnäituste kujundajad teadsid, et Olev Subbi maale tuli alati eksponeerida esindussaalis. Olev Subbi ei olnud mitte ainult olemas, vaid oli ka pjedestaalile tõstetud.

Valel ajal vales kohas elamine on õnneks pelgalt filmi eeltutvustuse reklaamitrikk, filmis endas jääb kõlama teinegi mõte: õnnesärgis sündinud Olev Subbil vedas alati. Selle mõtte ütleb kõigepealt välja kunstiteadlane Jüri Hain ja siis kordab seda kunstnik ise: „Veab nagu Subbil.” Lausa nii mitu korda, et sellise enesehinnanguga saab filmi  tuua pisut kunstniku enesekriitikat ja -irooniatki. Aga seda vaid põgusalt, sest targalt ja delikaatselt läbi mõeldud kihistustele vaatamata kulgeb Olev Subbi filmielu täiusliku ja harmoonilise horisontaalse õnnehetkena, kust kõik see, mis võiks seda kuidagigi segada, on elegantse liigutusega maha raputatud. Või ei ole see üldse külge hakanudki?

Subbi aitab rannaliivalt tõusta kaunil daamil. On see ehk geniaalne Dolores Hoffmann?
Ants Säde foto

 

Vaatajale antakse küll teada Olev Subbi elu traagilistest sündmustest — noore kunstiüliõpilasena saadeti ta Siberisse asumisele, kus ta kaotas oma elust rohkem kui seitse aastat; Teise maailmasõja ajal oli ta kaotanud isa ja venna, õde oli emigreerunud Kanadasse —, aga need mattuvad sõprade mantrana korduvate imetlevate sõnade alla. Olev Subbi oli šikk, perfektne härrasmees, kes protesteeris igasuguse lohakuse vastu ning armastas salonglikkust ja elitaarsust (Kersti Kreismann), ilus poiss (Virve Aben), lõpunimineja, kelle jaoks ei eksisteerinud pisiasju (Enn Kunila), intellektuaal, kes oskas elada, nagu nõukogude võimu poleks olnudki (Mait Summatavet), kes armastas tennist ja hindas sõpru (Hillar Aben).

Tudengieas sündis ka kauneid, vanalinnas tehtud fotolavastusi. Vasakul Subbi, paremal Ants Säde, kuid kes on see neiu?
Foto autor teadmata

Rikkalik elulooliste fotode kogum on samuti esitatud voolujoonelise popurriina. Pole tähtis, kas kunstnik on fotol 20- või 50-aastane, ta ilme on enesekindel, mõnikord pimestavalt naeratav, mõnikord irooniliselt muigav, mõnikord tõsine. Ühelgi fotol ei ole ta ei ebalev noorkunstnik või enesekriitiline vanem looja, ta on täiuslik Olev Subbi. Ei ühtegi hingamispausi, ei võimaluse raasugi silmitseda lähemalt Siberisse saadetute seltskonda, abikaasa Heli Susi ja väikese poja näoilmeid, kehakeelt või pisut ulakaid ülesvõtteid üliõpilasajast. Või tabada mingitki kõhklust, väsimust, tüdimust. Nii polegi vahet, kas Olev Subbi naudib parimat prantsuse veini salongiõhtul oma ateljees, selgitab kunstisõpradele oma loomingu ja üldisemalt kunsti põhimõtteid või reisib vaba mehena vabas maailmas Itaalias, Prantsusmaal, Mehhikos, Kanadas… Või kas tema kõrval on abikaasa Marju, sõbrad Mare Vint ja Andres Tolts ning Kersti Kreismann või ENSV Ülemnõukogu esimees. Olev Subbi on reserveeritud ja täiuslik härrasmees. Absoluut… Ka filmi- ja videokatkendid ei aita vaatajat, et kunstnikust midagigi rohkem teada saada, et avastada varjugi nõrkushetkest või meeleheitest.

See on võluv, kuid siiski (ainult) esinduslik fassaad. Seda fassaadi tundsid väga paljud, kes kunstnikuga kunagi kokku puutusid. Olev Subbi mitte ainult ei teadnud, mida tähendab hõrk ja hea kunst ning kuidas seda näitusel välja pakkuda, ta valdas ka sõna ja oskas kunstist rääkida nii, et see oli huvitav nii erialainimesele kui ka profaanile. Mäletan, et küsitlesin Olev Subbi 2000-ndate keskel Adamson-Ericu kunsti kohta. See ei olnud pikk ega põhjalik intervjuu, pigem ühe maalikunstniku kommentaar teise loomingule. Pedantse täpsusega luges Subbi oma teksti üle tund aega või rohkemgi, kaalus kullakaaluga iga väljendit, sõna ja tähte. Sirbis avaldatus oli kõik briljantselt paigas. Just nii briljantselt kui kunstniku loomingut ja elu käsitlevas filmis. Ei ühtegi viga ega möödalaskmist, ei kahetsust… Võib-olla Olev Subbi oligi üliinimene, kes suutis sobituda igasugusesse aega just niiviisi, et jäi ise ajast puutumata?

Siiski on filmi lipsanud paar vihjet, mille põhjal võiks hakata arendama midagi täiusliku härrasmehe kuvandist eemalduvat või ka lihtsalt inimlikumat. Viimases, „Paralleelmaailmade” peatükis on nagu möödaminnes tsiteeritud kunstniku esimest abikaasat Heli Susi: „Absoluuti siin maailmas ei saa.” Kuid  lõpetada Olev Subbist tehtud filmi üle arutlemine selle mõttega ei oleks õiglane ei režissööri Marianne Kõrveri ega ka tekstide auto­ri Eero Epneri suhtes. Olev Subbi kunsti ja elu kuues peatükis ei ole sõna antud mitte ainult talle endale ja tema sõpradele, tema kunstist räägivad ka kolleegid, maalikunstnikud. Kui Tiit Pääsuke tundis Olev Subbi isiklikult, oli temaga ka koos grupinäitusel esinenud, siis Kaido Ole, Tõnis Saadoja ja Mihkel Ilusa suhe Subbiga oli distantseeritum. Või vähemalt nii jääb filmis kõlama. Nemad ei kiida Subbi härrasmehelikkust ja elegantsi, kuldse Eesti aja simulatsiooni nõukogude aja jõledas tegelikkuses. Nemad loevad Olev Subbi loomingut: vaatavad, süvenevad, analüüsivad. Just nii, nagu üks looja ikka on teise kunsti tõlgendanud, nii, nagu Olev Subbi oli teinud Konrad Mäe või Adamson-Ericu maalide puhul. Selles tegevuses on nad märksa vabamad, kui on sõbrad või oli ka Subbi ise. Nad räägivad ausalt ära- ja eemal­olekust, kontrollitusest, ajatusest, mineviku­ihalusest. Isegi nii ausalt, et näiteks Kaido Ole on söandanud arvata, et „kunstnikus pidi olema midagi väga katki, et ta vajas sellist korda”.

Kuid isegi huvitavam kui Subbi maalide iseloomustus on viis, kuidas on näidatud iseloomustajaid. Nende ümber on suudetud luua nende omaruum, nende isiklik atmosfäär. Kui Tiit Pääsuke räägib sellest, et Olev Subbi maalidel ei olnud ühtegi ebaõnnestunud kohta (plötserdust), siis ei kõnele ta mitte niivõrd Subbist kui iseendast. Pääsukese enesekriitiline avatus ei tulene mitte sõnadest, vaid kehakeelest. Ei tema ega ka mitte Ole või Saadoja või Ilus ei ole üks foto või videokaader teiste seas, millest pilk lihtsalt üle libiseb — nende sõnu saab kuulata ja neid ka rahulikult jälgida.

Oskus n-ö rääkivate peade ümber oma atmosfäär, omailm luua tuleb edukalt välja ka Konrad Mäe filmis. Sealne seltskond on veelgi laiem, kunstnike ja kunstiteadlaste kõrval on sõna antud filmirežissöörile, kirjanikele, kultuuriteoreetikutele. Meeste kõrval on hääle saanud kolm naistki: kunstiteadlased Tiina Abel ja Eha Komissarov ning maalikunstnik Kristi Kongi. Ka Olev Subbile oleks tema sõprade Kersti Kreismanni ja Virve Abeni kõrval kulunud hädasti ära mõne naiskunstniku arvamus. Tema õpingukaaslase Dolores Hoffmanni vahemärkusest, et väljaspool aega seisvatel Subbi naisaktidel puudub seksuaalsus, jääb väheks, Kadi Estlandi või Ene-Liis Semperi tõlgendus oleks avanud nii mõnegi uue aspekti. Nemad oleksid läinud kindlasti kaugemale väliskuraatoritest, kes siis, kui eesti kunsti 1990-ndate keskpaiku avastama hakati, olid Subbi akte nägema juhtudes veendunud, et tegemist on naiskunstnikuga.

Tudengiaeg ja ühiselamu. Subbi osutab habemelõikuse teenust skulptoriks õppivale klassivennale Riho Kullale.
Ants Säde foto

Kunstnikest tehtud eluloolised, dokumentaalsed või portreefilmid ei ole ka meil mingi uudis. Neid on tehtud varemgi ja loodetavasti tehakse ka edaspidi. Marianne Kõrver ja Eero Epner ei ole esimesed, keda Konrad Mägi on köitnud. Andres Söödi ja Maie Raitari Mäe-film valmis enam kui kakskümmend aastat tagasi. Kunstnike dokumentaalse jäädvustamisega on lood päris hästi: Rein Raamat on teinud seda kunstnike liidu tellimusel, neid filme leidub ka rahvusringhäälingu arhiivis. Vahest nüüd, kui Eesti Televisioonis enam eraldi kunstisaateid ei ole, tuleb taas muretsema hakata, sest huvitavaid kunstnikke kasvab järjest peale. Kuid asi pole ju pelgalt jäädvustamises, digikaamerate ajastul leiab igaühest videoklippe, mis lubavad ka esindusfassaadi taha piiluda. Küsimus, kuidas portreteerida kunstnikku, ei ole kuhugi kadunud. Kõrver ja Epner on esitanud selle küsimuse ausalt oma filmi alguseski. Kas sellest aitab, kui saab teada, et kunstnik sündis, maalis ja suri, või peaks veel midagi olema? Kas eesmärk on täidetud, kui vaataja ette tuuakse kunstiliselt veenvalt seesama kuvand, mida kunstnik ise on loonud ja hoolikalt säilitanud? Või tuleks leida veel midagi? Kui Ken Burnsile esitati see küsimus tema hiljuti valminud filmi puhul Hemingwayst, oli dokumentalist veendunud, et esimesena tuleb murda kehtiv müüt: suur kirjanik ei olnud ainult suur ja tugev macho-mees, kartmatu võitleja ja naiste lemmik, vaid haavatav ja ebatäiuslik tüüp — ta oli inimene. Ma siiski loodan, et ka Olev Subbi oli haavatav ja ebatäiuslik tüüp, lihtsalt inimene.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon