GEOFOONIA — BIOFOONIA — ANTROPOFOONIA

Bernie Krause’i „The Great Animal Orchestra” ja tema „Teooria muusika päritolust”

ANDREAS WACZKAT

Bernie Krause’i „The Great Animal Orchestra. Finding the Origins of Music in the World’s Wild Places” („Suur loomade orkester. Maailma metsikuis paigus muusikaalgeid avastades”) on populaarne raamat, mille 2012. aastal ilmunud esmatrükil (London: Profile Books) oli tohutu menu. Seda tõlgiti saksa, prantsuse ja hiina keelde ja esmatrükkidele järgnesid arvukad kordustrükid. Krause’i raamat on andnud inspiratsiooni nii mõnegi kunsti- või muusikateose sünniks, eelkõige Ri­chard Blackfordi teostele „Symphony for Orchestra” ja „Wild Soundscapes” („Metsikud helimaastikud”, esiettekanne Cheltenhami festivalil 2014) ja Cartier’ Nüüdiskunsti Fondi (Fondation Cartier pour l’art contempo­rain) näitusele Pariisis 2016.1 Stuudio United Visual Artist oli varustanud ekspositsiooni Krause’i helimaastike visuaalse „tõlkega”, võimaldades helisid kuulates neid samal ajal ka visualiseerida. Näitust võis seejärel näha ka Londonis, ja ehk saab taas näha Londoni kultuurikeskuses, aadressil The Strand 180, kui koroonapandeemia ei ole enam meie uudistes esikohal.

Kes on selle raamatu autor? Bernie, õieti Bernhard L. Krause on mitmekülgselt andekas mees. Muusik ja bioakustik, kes on sündinud 1938. aasta detsembris Detroitis Michigani osariigis USAs ning teinud karjääri muusikuna ja helisalvestajana. Veel kraaditu tudengina, õppides ülikoolis Ladina-Ameerika ajalugu ja filosoofiat, alustas ta 1957. aastal ühtlasi tegevust helisalvestusinsenerina. 1963. aastal liitus Krause folkmuusikaansambliga The Weavers ning võttis selles üle koha, mis oli algselt kuulunud Pete Seegerile. Ta huvitus juba varakult elektronmuusikast ja avaldas üsna pea, 1968. aastal elektronmuusikaalase „käsiraamatu” „The Nonesuch Guide to Electronic Music” (New York: Nonesuch Records). See „juhend” koosneb kahest vinüülplaadist, mille arvukad helinäited on tehtud toona uue nähtuse, Moogi süntesaatoriga. Samal ajal töötas Krause vabakutselise helisalvestusinseneri ja toonmeistrina ning oli seotud ka mitme kuulsa filmiga, nagu näiteks „Rosemary’s Baby” (Roman Polanski õudusfilm Ira Levini samanimelise  romaani järgi, Paramount Pictures, 1968) ja „Apocalypse Now” (Francis Ford Coppola psühholoogiline film Vietnami sõjast, 1979).

Bernie Krause: „Õigupoolest on heli peamisi viise, millega loomad oma emotsioone näitavad. Niisamuti nagu inimesed — oma hääle ja muusikaga.”
https://inplacescityguide.com/the-great-animal-orchestra-listen-to-bernie-krause/

 

1968. aastal pani Krause aluse organisatsioonile Wild Sanctuary, mis hakkas tegelema naturaalsete helimaastike (soundscape’ide) helisalvestamise ja arhiveerimisega. See ala, millele Krause oli jäägitult pühendunud kuni 1979. aastani, tõi talle ühtlasi Cincinnati Ülikoolis loovkunstide doktorikraadi ja spetsialiseerumise bioakustika internatuurile. Tema väitekirja pealkirjaks oli „Electronic Music and the Sonic Arts” (käsikiri ei ole trükis ilmunud, ent on kättesaadav Cincinnati Ülikooli digitaalarhiivis).

Bernie Krause 1960. aastatel Moogi süntesaatoriga.
https://www.moogmusic.com/news/bernie-krause-synthesizing-sonic-world

 

Ühel või teisel moel on Krause olnud seotud mitmete keskkonnakaitse ja liikide kaitse projektidega. USAs võiks teda kutsuda ka „puukallistajaks”. Tema muusikaline tegevus on samuti võtnud suuna sellele huvile. Üheks näiteks on tema CD „Gorillas on the Mix”, mille pealkiri vihjab filmile „Gorillas in the Mist”2 („Gorillad udus”) — draamafilmile, mis põhineb primatoloogi Dian Fossey elul, teadlase, kes uuris Kongo mägedes elavaid gorillasid, kuni ta 1985. aastal tapeti. Mõned Krause’i fännid on väitnud, et selle plaadi muusika on täielikult sämplitud loomahäältest, kuid see ei ole nii.  Need salvestused on osaliselt tasuta saadaval erinevatel voogedastusplatvormidel, nii et võimalik on neid looma-synthpop’e ja nende allikaid üle kuulata.

Üks Bernie Krause’i spektrogramme.
© 2014 Wild Sanctuary

 

1989. aastal sai Krause’ist California Teaduste Akadeemia välisliige (A Field Associate). See on mittetulundusühing, mis peab oma missiooniks avastada, selgitada ja toetada elu Maal. Nüüdseks on ta välja andnud 54 CDd, sh väga erinevaid produktsioone: koos etnomusikoloogi Louis Sarnoga3 „Bayaka” (1995) ja kantrimuusiku Joe MacDonaldiga „Natural Imperfections”.

„The Great Animal Orchestra” oli Krause’i esimene trükis ilmunud raamat, millele järgnes 2015. aastal teine  raamat, „Voices of the Wild” (New Haven: Yale University Press). Enne seda oli ta avaldanud arvukaid teadusartikleid, sealhulgas palju diskuteeritud artikli „The Music of Nature and the Nature of Music”(ilmunud aastal 2001 ajakirjas Science) ja mõned artiklid, mis sisaldavad ökoloogilise saastatuse ja kliimamuutuse mõjude analüüsi bioakustiliste uuringute aspektist.

„Nahkhiir kasutas kaja­lokatsiooni, saates välja „kirja”, s.o kõrgsageduses pulseeriva heliga justkui kaks lühisõnumite rida…”
https://beautifulnow.is/discover/nature-science/the-great-animal-orchestra-vision-bernie-krause-richard-blackford-soundscapes

Oma raamatus „The Great Animal Orchestra” diskuteerib Krause hüpoteesi üle, et inimese loodud muusika on sõltuv sellest, mida me ümbritsevast keskkonnast kuuleme. Ta räägib oma avastusest justkui epifaaniast, mida ta koges 1983. aastal Keenias viibides. „San Francisco laborisse naasnuna oli mu esimesi ülesandeid transformeerida lindistatud näited spektro­grammideks (heli graafiline kujutamine ajas ja võnkesageduses), kus heli kestust kujutatakse x-teljel ja võnkesagedust y-teljel. Kui olin kuulanud audiosalvestusi ja vaadanud vastavaid spektrogramme, hakkas mu süda erutusest kloppima. Nii, nagu tekivad fotode ilmutamisel paberile kujutised, materialiseerusid printeris täiesti selged kujundid, mis väljendasid neid audiosekventse, mida ma olin lindistanud. Kujutiste aeglaselt nähtavale ilmudes ei näidanud helimaastiku ümberstruktureeringud selle selgesti eristatavaid vorme mitte otseselt muusikalise notatsiooni tänapäevasel kujul, vaid nahkhiir vokaliseeris [partituuri] kõrgeima sageduse piirkonnas, hiiraks [hyrax, Lõuna-Aafrika kivihiiraks — toim] ja putukad keskmise ja hüäänid veidi madalama ning elevandid all, kõige madalama biofoonilise partituuri osas. Ja kõik esitused olid unikaalsed. Nahkhiir kasutas kajalokatsiooni, saates välja „kirja”, s.o kõrgsageduses pulseeriva heliga justkui kaks lühisõnumite rida (teravat joont) ülemises registris parema käe poolel, hiiraks, kes oli sel hetkel solist, kõlas nagu üleskeeratav mänguasi, tekitades rea progresseeruvalt aeglustuvaid leierdavaid helisid, millele järgnes kõrge hingeldav kiljatus. Fraasi lõppedes kordas ta seda ikka ja jälle. Tema hääle jäljend, mis algab vasaku käe poolelt, on kujutatud keskjoonel läbi lehekülje. Kaugelt kostuv hüään oli leidnud metsas koha, mis resoneerib nagu kajakamber, nagu vesiurg, ja tema peegelduv hääl jäädvustub helimaastikul teistest loomadest erinevalt. (—) Kui ma hakkasin pärast Keeniat sellesse rohkem süvenema ja leidsin töötamiseks uue akustilise tarkvara, tulid naturaalse helimaastiku oletatavad muusikalise struktuuri mustrid väga selgelt nähtavale.” (Krause 2012: 111–113) 

Krause kõrvutab neid spektro­gramme kujundlikult partituuriga, näiteks Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia omaga. Tema uurimistulemused on tekitanud mõningaid valestimõistmisi, kuna partiide ühildumine ei toimu neis partituurides mitte lähtuvalt helikõrgustest, vaid instrumentatsioonist — keelpillid, puupillid, vaskpillid ja löökpillid. Kuid kahtlemata sunnib Krause pöörama tähelepanu sellele, kas loomade häälitsused ikka on lahutatavad nende vastavast koherentsest kontekstist, nagu üldiselt bioloogilistes uurimustes tehakse. Krause nimetab seda „nišiteooriaks”, mis tähendab, et iga loomaliik hõivab oma looduslikus elupaigas akustilise niši mingil helimaastikul, kohas, kus teisi liike ei elune.

Krause’i peamine fookus lasub muusikaalgete otsimisel maailma metsikutest paikadest. Seda tehes püüab ta tõestada, et inimkonna arengu varastel etappidel on muusikaalgeid järele aimatud ümbritsevast keskkonnast. Ta jaotab mõiste ’soundscape’ [ehk helimaastik; mõiste võttis kasutusele R. Murray Schafer4 inimeste akustiliselt tajutava keskkonna tähenduses] metodoloogiliselt ’geofooniaks’ (’geophonia’), s.o mittebioloogilisteks loodushelideks, esimesteks helideks maailmas; ’biofooniaks’ (’biophonia’), s.o mitteinimeselt pärinevateks helideks, mittekoduloomadelt pärit, metsikuteks bioloogilisteks allikateks, ja ’antropofooniaks’ (’antropophonia’), s.o inimese genereeritud helideks.

Krause’i järgi on ’biofoonia’ olemuslikult mõjutatud ’geofooniast’: „Isegi siis, kui loomade hääled domineerivad helimaastikul eri aegadel, näitab kontsentreeritud kuulamine, et ’geofoonia’, s.o mittebioloogilistest alakategooriatest — tuul, vesi, maanihked või  vihm — tekkiv naturaalne heli ei mõjuta mitte ainult üksikindiviidina, vaid ka karjana elutsevate loomade hääle väljendusrikkust. Geofoonilised helid olid maailmas esimesed ja see helimaastiku element on kontekst, milles on välja arenenud loomade hääled ja isegi inimese kõlakultuuri tähtsamad aspektid.” (Krause 2012: 55)

Antropofoonia, eriti muusika, on tekkinud mõlema, geofoonia ja biofoonia jäljendamisest ja nišiteooria muutub siin jälle oluliseks: „Aga kuidas me „orkestriks” ühinesime? Meie esivanemate meetodile orienteeritud mõtteviisis tajutakse seda keeruka interaktiivse protsessina, kus metslooma hääl leidis endale kanali või võimaluse esineda. Seda võiks käsitleda nagu šablooni, mille järgi kohandada suures osas samamoodi meie enda helisid — meie enda häälte ja varajaste instrumentidega tekitatud helisid. Olles hoolega kuulanud, võisime me transformeerida seda, mida kuulsime, väljendusse, mis peegeldudes seostub vahetult meid ümbritseva maailmaga. Imiteerides looduslikke helisid, avastame, et peaaegu iga objekt võib heli tekitada: plaksutav või vastu keha kloppiv kätepaar (…), või erineva pikkuse ja eri tüüpi kivide, puutükkide või kontide üksteise vastu klopsimine, või näiteks õõnsa puunoti või mõne kooriklooma karbi peale pingule tõmmatud naha vastu prõmmimine.” (Krause 2012: 164)

Veelgi konkreetsemaks minnes jätkab ta, et „nii geofooniat kui biofooniat võib käsitada ürgse muusikalise inspiratsiooni allikatena” (Krause 2012: 170), sest algelisi löökpille on kasutatud reprodutseerides seda, mida me kuuleme. Ja et ka pentatoonika helilaad tuleneb otseselt metsikust loodusest, tõestavad potoo-lindude hääled — nt troopilises Kesk- ja  Lõuna-Ameerikas elutsev öölind Nyctibius griseus ja Amazonase vihmametsas elunev käblik-muusik Cyphorhinus arada.

Krause’i järgi on pentatoonika laadiga seotud ka ürgsed muusikainstrumendid: „Saksamaal ühest koopast avastatud luust flööt, mis oli tehtud raisakotka tiivaluust, on ligi neli tuhat aastat vana. Kummatigi tekitavad selle torusse lõigatud viis sõrmeauku loodusliku pentatoonilise noodisekventsi.” (Krause 2012: 164)

Ja see juhatab meid peamise järelduseni: „Matkimise kaudu oleme transformeerinud muusikasse ja tantsu loodusmaailma rütme, helisid ja liigutusi; meie laulud aimavad järele meie kodukohtadele iseloomulikelt loomadelt üle võetud säutsumist, põristamist, pasundamist, polüfooniat ja rütmikomplekse.” (Krause 2012: 163)

Järgmisena toob Krause näite saami joiust kui ühest kõrilaulukultuurist, kus imiteeritakse üle tundraväljade alaliselt kohisevat tuult. Ja vast kõige muljetavaldavamaks tõestusekilluks on Kesk-Aafrika bayaka-kultuur, milles Krause näeb kompleksset polüfooniat, mis tuleneb otseselt troopilise vihmametsa geofooniast ja biofooniast. Siin osutab Krause Louis Sarno tehtud bayaka-muusika salvestustele 1980. aastate keskelt. CD „Music of the Bayaka” (Ellipsis Arts, 1995), mille produtsent oli Bernie Krause, on osaliselt tasuta kättesaadav erinevatel jagamisplatvormidel. Muide, Sarno ebatavaline elu on inspireerinud Lavinia Currierit looma (Sarno osalusel) draamafilmi „Oka!” (2011) ja Michael Obertit kirjutama dokumentaalfilmi „Song from the Forest” stsenaariumi (produtsent Alex Tondowsky; Tondowsky Films &  Friends, 2015).

Krause’i hüpoteesil on mitu „aga”, kuid arvestades seda, kui mõjuv on bayaka näide, oleks väga üleolev eitada selle kultuuri  sügavamat sidet loodusega, isegi sel juhul, kui  Krause’i idee oleks pelgalt romantiline — mõte näha bayakat ürgse kultuurina, „vahetult enne radikaalseid muutusi, nagu metsaraie hoogustumine, salaküttimine, misjonisurve tugevnemine ja muud rahamajanduse hukutavalt ahvatlevad lõksud” (Krause 2012: 167), mis sobivad kokku kolonialistliku arusaamaga etnoloogilisest uurimusest. Pealegi on bayaka-kultuur laialdase etnoloogilise uurimuse teemana pakkunud huvi just oma ainulaadse musikaalsuse tõttu. Sellisena ei laiene ta isegi mitte teistele Kesk-Aafrika muusikakultuuridele, rääkimata veelgi kaugematest kultuuridest.

Joiutraditsiooniga on laulmisviisi [kõrilaul — toim] poolest seotud mitmed muusikakultuurid, nagu näiteks Lõuna-Aafrika xhosa naiste laul, Uus-Guinea danide kultuur, Lõuna-Siberi, Tuva või Mongoolia või isegi Tiibeti buda munkade kõrilaulutraditsioon. Sellisel laulmisel tekkiv spetsiifiline heli võib sarnaneda tuulemühinaga lagedatel väljadel, joig on aga midagi palju enamat kui laulmine. Saami kultuuris tähendab joig teatud liiki poeesiat ja meediumi, mille abil suheldakse kõigega, mis on tähtis. Tehnikast rääkides tähendab joig kindlat laulmisviisi. Aga ma kahtlen selles, kas joigu sobib kirjeldada kui muusikat.

Siit tekib  küsimus: miks teevad loomad muusikat? Tulles tagasi Krause’i Keenia-kogemuse juurde: miks hüäänid undavad? Miks elevandid pasundavad? Miks hiiraksid hüüavad? Siin võib olla erinevaid põhjusi: püüe meelitada endale toiduallika tähelepanu,  hoiatada vaenlase eest või vastupidi, ähvardada vaenlast, märkida oma territooriumi, orienteeruda, olla külgetõmbav oma seksuaalpartnerile või ka oma tundeid väljendada. Krause’i arvates on need nagu liigendid biofoonia ja muusika vahel: „Minu ürgse looduse kogemus sisaldab suurel hulgal imetajate emotsionaalseid tundeväljendusi — need on helid, mis on saanud osaks kangast või biofoonilisest struktuurist. Õigupoolest on heli peamisi viise, millega loomad oma emotsioone näitavad. Niisamuti ka inimesed — oma hääle ja muusikaga.” (Krause 2012: 152)

On üsna lihtne kontrollida loogilisi ja metodoloogilisi järeldusi ning avastada ka vigu Krause’i uurimuses. Krause’i ja teiste sarnaste autorite edu põhjuseks on vast üleüldine huvi inimeste ja loomade suhete uurin­gute vastu tänapäeva humanitaarteadustes. David Rothenberg selgitab näiteks oma raamatus „How Insects Gave Us Rhythm And Noise” (New York: St. Martin’s Press, 2013), kuidas putukad andsid meile rütmi ja müra, ning Henkjan Honing küsib: „Mis teeb meid musikaalseks?” („What Makes Us Musical”, Cambridge: The MIT Press, 2019), ja vastab sellele niisuguse tuntud näite varal nagu tantsiv kakaduu Snowball, kellest ilmus Youtube’i kanalil umbes kümme aastat tagasi hulgaliselt videoid. Honingi raamatu esmatrükk ilmus Hollandis aastal 2018, kohe järgnesid ka tõlked inglise ja saksa keelde. On huvitav, et ei Rothenberg ega Honing ole refereerinud Krause’i raamatut „The Great Animal Orchestra”. Honingi raamatu hollandikeelne pealkiri on „Aap slaat maat” („Ahv taob rütme”), mis ei osuta seotusele Krause’i raamatu pealkirjaga sel moel nagu ingliskeelse tõlke oma: „The Evolving Animal Orchestra. In Search of What Makes Us Musical”. Liiatigi on vaid mõned üksikud õpetlased seni üldse Krause’i raamatuga vaielnud.

Antud juhul, vaatamata Krause’i raamatu puudujääkidele, olen nõus sellega, et Krause tõstatab oma raamatus mõned olulised küsimused: kus toimub üleminek biofoonialt antropofooniale? Mis on see, mis eristab looma tekitatud heli inimese tekitatud helist? On see küsimus teadlikust tegevusest või evolutsioonist tulenevast saavutusest? Ja mis on see peamine, mis eristab inimest loomast? Mis on see, mis eristab heli muusikast? Kas kõik see, millest Krause kirjutab, on muusika? Ja lõpuks: mis on see, mida me nimetame muusikaks?

 

Tõlkinud TIINA ÕUN

 

ANDREAS WACZKAT on muusikateadlane, Göttingeni Ülikooli professor, PhD. Käesoleva artikli aluseks on ettekanne Eesti Muusikateaduse Seltsi koosolekul 2019.

 

Viited:

1 Vt ka näitus „The Great Animal Orchestra”. — https://www.fondationcartier.com/en/exhibitions/le-grand-orchestre-des-animaux

2 Michal Aptedi draamafilm, Universal Pictures, Warner Bros. Pictures, 1988 — (Toim).

3 Louis Sarno (1954–2017) — USA etnomusikoloog; tegi 1980. aastate keskel terve rea bayaka (akadi kultuur) pügmeede muusika salvestusi, elades üle kahekümne aasta nende keskel Kesk-Aafrika Vabariigi metsades. (Toim).

4 Raymond Murray Schafer (1933) — kanada helilooja, kirjanik ja keskkonnauurija, kes sai 1960. aastate lõpus tuntuks oma „Maailma helimaastiku projektiga” (World Soundscape Project), mis keskendus akustilisele ökoloogiale, ja raamatuga „The Tuning of the World” (1977). — https://en.wikipedia.org/wiki/R._Murray_Schafer — (Toim).

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon