TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA XI

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1989/90

TIINA MATTISEN

Algus TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4, 5, 6 ja 9; 2021 nr 4

 

Peeter Lilje: „10 aastat peadirigent ühes orkestris väsitab mõlemaid pooli.”

Ring oli täis saamas ja kümnes hooaeg, 1989/90, jäigi Peeter Liljel ERSOga viimaseks. Otsus lahkuda peadirigendi kohalt oli kaalutletud ja perekonnas läbi arutatud teema, kinnitab abikaasa Maia Lilje. See mõte oli õhus juba üle aasta ja hoogu andis oktoobris 1989 Oulu Linnaorkestrilt tulnud kutse asuda kolmeks aastaks nende peadirigendi kohale.

Sellest hoolimata püsis siinne töötempo endine: Liljed ootas kümmekond kontserti rohkemgi kui eelmisel hooajal, kuigi Volmer teise dirigendina oli Leningradi õpingute kõrvalt kümne kontserdiga aktiivselt rakkes. Külalisdirigente astus ERSO ette neliteist, ajavaimule vastavalt enamik läänest, Venemaalt vaid Aleksandr Vedernikov kahe kontserdiga. Soomest oli kolm, Saksamaalt ja USAst kokku neli dirigenti, ehkki Eestist Teise maailmasõja lõpul koos vanematega põgenenud ja lõpuks USAs kanda kinnitanud Taavo Virkhausi võib sama hästi liigitada eesti dirigendiks. Kuue kohaliku külalisdirigendi seas hoidis esikohta taas Eri Klas viie kontserdiga. Peadirigendile jäi siiski pool kogu hooaja tööst, sealhulgas kaks gastrolli: 1989. aasta lõpul oldi ERSO kammerkoosseisuga toeks Eesti Poistekoorile Mozarti „Kroonimismissa” üheksal ettekandel Kanadas ja USAs, järgmisel suvel debüteeris ERSO Rootsis.

Ent veel enne, kui ERSO ja Peeter Lilje alustasid oma viimast ühist hooaega, sai teoks erakordne (muusika-)sündmus — tõelise triumfiga naasis Eestisse Neeme Järvi, et anda oma orkestri, Göteborgi Sümfoonikutega siin kahe kavaga neli kontserti. Kutsusin toona kokku vestlusringi, et hetke­emotsioone talletada. Vaimustatud jutupõimikus ütles Peeter Lilje välja kibeda tõe, et Neeme Järvi lahkumine „oli kaotus meile kõigile, mitte üksnes orkestrile. Ent samas ei peaks tähtis olema, kus inimene elab — tal peab olema vabadus töötada. Ja selles mõttes on lahkumine Järvile muidugi kasuks tulnud. Tema avalduses oli 10 punkti, miks ta siit ära läks; enamik neist asjadest (orkestri töötingimused, palgad jms) on siiani lahenduseta… Tuleb meelde tabav sõnamäng: stroi orkestra zavisit оt gosudarstvennogo stro­ja [orkestri häälestus sõltub riigikorrast]. On fakt, et isegi Liidu tipporkestritel jääb midagi olulist puudu keskmise Lääne orkestriga võrreldes. Meie süsteem tapab isiksuse. Isegi väikestes Soome orkestrites, mida olen juhatanud, ei jookse orkestrandid proovist tunde andma ega kõrtsi lisa teenima. Nad teevad oma ühte tööd nii hästi, kui suudavad, ja saavad selle eest ka hästi makstud.”1

Neeme Järvi ja Göteborgi Sümfoonikud Estonia kontserdisaalis 4. septembril 1989.
Foto TMK kogust

 

Göteborgi orkestri triumfiga peaaegu paralleelselt käis Linnahallis 8.–9. septembril lillepidu. Selle neljal etendusel oli laval ka ERSO, kes nädal hiljem sisustas Eri Klasiga Varajase ja nüüdismuusika festivalil Alfred Schnitt­ke autoriõhtu (kavas 3. sümfoonia, Kontsert klaverile ja keelpilliorkestrile Lauri Väinmaa soleerimisel ning epiloog balletile „Peer Gynt”), pärast mida andis orkester oma peadirigendiga hooaja avakontserdid 21. septembril Tallinnas ja järgmisel õhtul Paides. Eesti helitööde, Tubina Kontsertiino Es-duur Peep Lassmanniga ja Sumera 3. sümfoonia kõrval kõlas kontsertidel ka PēterisVasksi „Lauda”.

Rahvusvahelisel muusikapäeval oli ERSO ees Leif Segerstam, ettekandel Bergi Viiulikontsert (solist Hannela Segerstam) ja Mahleri 4. sümfoonia G-duur (solist Mare Jõgeva) ning dirigendi enda teos „MonumentalThoughts”. „Kontsert rahvusvahelise muusikapäeva auks möödus ilusa kava, heade muusikute ja üpris vähese publikuga. Kas tõesti ei pea Tallinna kuulajaskond vastu normaalsele kontserditihedusele,” imestas Kristel Pappel, kõrvutades ERSO viimatisi Mahleri-esitusi: „Eelmistest hooaegadest mäletame Eri Klasi impulsiivset Mahleri-käsitlust, Peeter Lilje traagilist, pingsa arendusega tõlgitsust, Martin Fischer-Dieskau elektriseeritud ekspressiivsust. Segerstam nautis Mahleri muusika ilu. Orkestri üldkõla oli selge ja aktiivne, dirigendi taotlusi püüti võimalikult täpselt jälgida.”2

Leif Segerstam.
Juan Ortize foto

 

Ent õhus oli rahulolematust ja muutusteiha. Eesti Kontserdi direktor Oleg Sapožningi arutles eelseisvat hooaega tutvustades: „…tõsiselt vajab kaalumist, et ka ERSO õige koht oleks siin — teeb ta ju aastas meiega üle 50 kontserdi. Kuid see saab võimalikuks alles siis, kui Estonia majas leitakse lisaruumid, et orkestri töötingimused ei halveneks, vaid tunduvalt paraneksid.”3

Üsna samal ajal valmistus ERSO osalemiseks Moskvas nüüdismuusika festivalil „Alternatiiv?”. ERSOle oli Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis usaldatud kaks kontserti: 21. X juhatas Arvo Volmer seal Schnittke ja Silvestrovi ning 24. X Pärdi („Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja 3. sümfoonia), Cage’i ja Stravinski teoseid. Kahjuks osutus ettevõtmine kriisiajale liigagi iseloomulikuks. Olin festivali kuulamas ja juhtusin vestlema selle kunstilise juhi Aleksei Ljubimoviga, kes vabandas, et „hoolimata interpreetide tohutust entusiasmist tuleb neil võidelda väga halvast korraldusest tingitud takistustega: napib proove, majutus on kehv, ebatäpsust esineb aparatuuri ja pillide transportimisel jpm. Loodan väga, et meie kontaktid Eestiga jätkuvad — seal said ju teoks lausa plahvatuslikud, uskumatud sündmused, kus kõlas kõik, mida me Moskvas esitada ei saanud. Praegused olud on küll muutunud, printsipiaalset vastuseisu enam ei ole, ent ikkagi tahaks nende festivalidega katki raiuda Sojuzkontserdi tuimust ja piiratust, elavdades muusika­elu nüüdismuusika vallas.”4

Toonasest reisist sai kole kogemus algusest peale. Vaksalis oli orkestril vastas kaks bussilogu (kolmas olla teel kaduma läinud), kuhu püüti sisse pressida sada orkestranti koos pillidega, et toimetada nad Moskva jõel loksuvasse laevukesse, mis jäi gastrollipäeviks ERSO „koduks”. Langenud meeleolu ei tõstnud ka Venemaal harilikult menukat orkestrit seekord ootavad tühjavõitu saalid. Küsimus „Miks me siin oleme?” jäigi vastuseta. Sellegipoolest ei õigusta Volmer orkestri ebastabiilsust, meenutades veel aastaid hiljem, et „Silvestrovi Sümfoonia läks puhkpillimängijate süül täiesti aia taha…Pärast tegime minu eestvõtmisel päris karme muutusi ja selline „õitseng” lõppes neil üsna kähku ära.”5 Täpsustan, et see „õitseng” tähendas, et seletuskirja pidid esitama koguni kaheksa alkoholiga patustanud orkestranti.

Tallinnas tagasi, oli Volmeril „Eesti muusikaklassika” sarjas 29. oktoobril juhatada Rudolf Tobiase „Prelüüd ja fuuga”, Eduard Tubina Viiulikontsert nr 2 g-moll Arvo Leiburiga, Johannes Hiobi kantaat „Jesaja kuulutamine” (kaastegevad bariton Tarmo Sild ning ETV ja ERi segakoor) ja Tobiase „Eks teie tea” Tubina redaktsioonis.

Arvo Volmer.

 

Georg Hörtnagel Münchenist pakkus 2. ja 3. novembril puhast klassikat — Beethoveni avamäng „Leonore nr 2” ja 7. sümfoonia A-duur ning Mozarti „Kroonimismissa” C-duur (KV 317) Eesti Poistekooriga. „Georg Hörtnagel on muusik, kes oma elu jooksul on tegelnud mitme alaga. Kuuldavasti on ta olnud tipptasemel kontrabassimängija — on esinenud koos Amadeus-kvartetiga —, aga väga tuntud on ta mänedžerina. Eelnevast järeldub, et ta ei dirigeeri iga päev ja seda oli ka aru saada. Aga eetilises plaanis tal oli, mida orkestrile öelda. Samuti oli tal emotsionaalne kontakt orkestriga ja tundub, et sellest tulenevalt hakkas orkester tema juhatuse all mängima nii, nagu seda soovis dirigent,” jäi Matti Reimann viisakaks.6 Aga jah, see oli aeg, kui „välismaalane” oli siinmail peaaegu võlusõna, ka ERSO ette saamiseks.

Tihedat tööd tõid orkestrile novembrikuiste Eesti uue muusika päevade kaks põhiliselt esiettekannetest koosnevat sümfooniakontserti: 12. novembril Liljega Harri Otsa sümfoonia „In memoriam” (solist Hannes Altrov), Eino Tambergi 3. sümfoonia op. 80, Erkki-Sven Tüüri „Insula deserta”, Lepo Sumera „Open(r)ing” ja Klaverikontsert (solist Toomas Vana) ning 16. novembril Volmeriga Peeter Vähi „Fuuga ja hümn”, René Eespere „Vaikuse sümfoonia” (solistid Tiiu Reinau ja Mati Kõrts, kaastegevad konservatooriumi segakoor ja segakoor Noorus), Gennadi Tanieli Viiulikontsert Mati Kärmasega ja Igor Garšneki 2. sümfoonia. Ootuspäraselt keskendus festivali napp järelkaja kõlanud helitöödele.

Osale ERSOst kinkis aastalõpp (24. XI–15. XII) positiivseid päevi, kui orkestri kammerkoosseis tegi kaasa Eesti Poistekoori kontserdireisi Kanadas ja USAs. Koori kuueteistkümnest kontserdist üheksal olid orkestriga kavas Mozarti „Kroonimismissa” ja „Ave verum”, nauditi täissaale, sooja vastuvõttu ja kohalike eestlaste  külalislahkust. Aga see polnud pelk külalislahkus, kui kanadaeestlasest helilooja Lembit Avesson kirjutas: „Kammerorkestri mäng oli puhas ja kindel, pillirühmade vahekord hästi tasakaalustatud. Meeldivalt tuli kuuldavale oboe obligato Mozarti Benedictus’es ja Agnus Dei’s. Kahju, et orkester esines ainult saate- ja kaasinstrumendina — oleks hea meelega kuulanud orkestrit ka „solistina”.”7 Tõsi on seegi, et tegu polnud puhtakujulise muusikareisiga, pigem märgiti seda ettevõtmist (kultuuri)poliitilises tähenduses. Kuigi Eric Dawson kinnitas ajalehes Calgary Herald, et „kõik, kes tulid Singer Halli Eesti Filharmoonia Poistekoori debüüti jälgima kas kohusetundest või rahvustunde pärast, lahkusid saalist koori austajatena”, asetas kirjutaja rõhu ikkagi okupeeritud rahva vabaduspüüdlusele: „Vaatamata kõigele, mis Euroopas toimub, on ikkagi šokeeriv lugeda kavalehelt Eesti vallutamisest ja anastamisest NSV Liidu poolt ning iseseisvusläbirääkimistest. Mahasurutud rahvas leidis 50 aasta jooksul ainsa väljendusvahendi muusikas. Publik reageeris pikkade aplausidega.”8

See osa orkestrist, kes kaasa ei sõitnud, osales 3. detsembril kontsertaktusel „Cyrillus Kreek 100”, tuues Arvo Volmeriga kuulajateni klassiku „Viis rahvaviisi” sümfooniaorkestrile (solist Mati Uffert), Kuus vaimulikku laulu orkestrile „Musica sacra” ja „Reekviemi”, kaastegevad Toivo Kivi ning ETV ja ERi segakoor.

Jõulukontserdiks 21. detsembril oli ERSO täies koosseisus Estonia kontserdisaali laval, et Toomas Kapteniga ette kanda Mozarti 36. sümfoonia C-duur (KV 425) ja Schuberti Missa nr 6 Es-duur (D.950, solistid Annika Tõnuri, Vivian Kallaste, Eugen Antoni, Tiit Aruvee ja Allan Vurma, kaastegev ETV ja ERi segakoor). Kahel aastalõpukontserdil (28. XII Pärnus ja 31. XII Tallinnas) oli ERSO ees tagasi peadirigent ja kavas oli taas Mozart, kelle Klaverikontserdis nr 9 Es-duur (KV 271) soleeris Pärnus Toomas Vana, ent Tallinnas esitati Mozartilt koos Eesti Poistekooriga hoopis „Kroonimismissa” C-duur. Teiste teoste valikul oli Lilje võtnud šnitti Viini uusaastakontsertidest, pakkudes J. Straussi, Lehári, Offenbachi jt meeleolukaid lühivorme. Ehk juhtis selles suunas uus algatus, 1. jaanuaril 1990 Estonia majas korraldatud uusaastaball, mille kontserdilaval esines ERSO Peeter Liljega suuresti eelmise õhtu repertuaariga, ehkki alustati Elleri „Koiduga”.

Argipäev nii muretu ei paistnud. Rein Mälksoo on meenutanud, et kokku kestis Lilje-periood kümme aastat, aga „juba veidi enne seda läks ta Oulu, töö jagunes Oulu ning Tallinna vahel ja tema vahekord ERSOga muutus väheke hapramaks”.9 1990. aasta hakul vaagisid meedias eesti muusikaelu pakilisemaid võtmeküsimusi Eesti Kontserdi muusikaeksperdid Madis Kolk, Vardo Rumessen ja Peeter Vähi. Kahe põhiloosungina oli kirjas: üle-eestiline kontserdielu linnapeade valimiskõnedesse ning esinduskollektiivid — kontserdimajja!  „Asume keset impeeriumi võimu lagunemist ja rahvusriigi taasehitamist. Mis alaga ka tegemist, on meil praegu, olevikus võtta oleviku tavad, oskused, vahendid — ka meie ise — veel tegelikult totalitaarse mineviku produktid. Muusikaelus samuti,” arutlesid eksperdid.10

Peeter Lilje.

 

Neid lagunemismeeleolusid asus 1990. aastal ERSO uue direktorina likvideerima orkestri oma tuubamängija, konservatooriumi V kursuse tudeng Toomas Kahur, kes avas oma kavatsusi Reede samas numbris: „Olen ERSO-s töötanud kolm aastat ja omamoodi ERSO fanaatikuks kujunenud. Praegu lähevad mehed orkestrist ära sellepärast, et ei saa korterit, et palgad on väikesed. Ka ei ole valitsus juba rohkem kui viis aastat eraldanud ERSO-le valuutat pillide ostmiseks. Orkestril on lastud viimastel aastatel isevooluteed minna. Kõige suurem ja valusam küsimus on distsipliin. Seepärast on mul esimese tööna käsil luua alus korra loomiseks — ERSO liikmete ametikohustuste loetelu, et oleks täpselt teada, mida keegi tegema peab. ERSO töökoormus on lausa üleloomulik — meie norm on 30 punkti kvartalis (punkti annab kas terve kontsert või 11 min salvestatud muusikat). 30 kontserti kolme kuu jooksul!? Plaani oleme täitnud lindistustega, aga see on töö, mis orkestri taseme alla viib, kuna sageli tuleb mängida keskpärasest veel kahvatumaidki helitöid. Ei arva, et esindusorkester peaks iga uue kirjapandud noodirea jäädvustama.”11 Eestkõneleja uus, jutt paraku ammu kuuldud.

Üha sagedamini nägi ERSO ees meie nooremaid dirigente. 18. ja 19. jaanuaril juhatas prantsuse kava — Raveli „Hispaania rapsoodia”, Messiaeni „Lindude ärkamine” (Ivo Sillamaa ja orkestrisolistid) ning Berliozi „Fantastiline sümfoonia” op. 14 — Paul Mägi, mispeale Matti Reimann tunnustas, et „orkester suutis Messiaeni teoses vältida segadusi ja hoiduda muusika üleromantiseerimisest — nende mõlema oht on aga kaasaegset muusikat esitades alati olemas.”12

25. jaanuaril tõi Tõnu Kaljuste (tervik)esiettekandele Tüüri missa „Lumen et cantus” (kaastegev EFK meesrühm), kavas veel Elgari „Introduktsioon ja Allegro”, soleerimas Ulrika Kristian, Astrid Muhel, Rainer Vilu ja Leho Karin, ning Mahleri 10. sümfoonia Fis-duur. „Kuigi õhtu peateos oli Erkki-Sven Tüüri „Lumen et cantus”, tekitas minus kõige rohkem uudishimu kolmnurk Mahler–Kaljuste–ERSO,” tunnistab Kristel Pappel, sest „tark dirigent ei võta Mahlerit ju moepärast kavva, küllap mõlgub tal meeles midagi erilist. Algselt välja kuulutatud Mahleri „Rückerti laulud” jäid paraku ära, sest ei õnnestunud hankida orkestripartiisid. Selle asemel andis Elgari „Introduktsioon ja Allegro” võimaluse hiilata ERSO keelpillirühmal. Kuna ka Mahleri sümfoonias on keelpillidel oluline ülesanne, teeksin nende esituse põhjal mõned järeldused. Väga häirisid intonatsioonivead kõrges registris ja ühtlustamata kõla. Ansamblitunnetusest oleks kõlameel nagu välja lülitatud, vibrato’t kasutatakse juhuslikult, lähtumata rühmakõlast ja stiilist. Kuhu on kadunud muusikute toonitundlikkus?”13

Nädala jagu hiljem said keelpillid kriitikult kiita, kui 1. veebruaril Tallinnas ja järgmisel õhtul Tartus juhatas ERSOt organistina tuntud dirigent Leo Krämer, kavas Beethoveni avamäng „Egmont” op. 84, Mozarti Klaverikontsert nr 12 A-duur (KV 414), solistiks dirigendi jaapanlannast abikaasa Hisako Krämer, ja Bruckneri 7. sümfoonia E-duur. „Juba kontserdi algus oli tavalisest pidulikum — tänati ning õnnitleti Jossif Šagalit, kes on orkestris mänginud 45 aastat,” vahendas Mart Kuus. Küllap pidas paika ka ERSO keelpillide kõlast lummatud kriitiku oletus, et „koostöö meie orkestriga Leo Krämerile ilmselt „istus”. Ega ta muidu oleks nõustunud järgmisel hooajal ERSO-ga välja tooma neli uut kava”14, sest õige pea sai Krämerist ERSO järgmine peadirigent. Ja seda üllatuslikult, sest loogilisem tundus dirigendikepi üleandmine Arvo Volmerile, kes oli juba ERSO juures ametis, orkestriga tulemuslikult töötanud ning kes määrati hooajaks 1990/91 peadirigendi kohusetäitjaks.

Leo Krämer.
Fotod TMK kogust

 

Järgmisegi, Ari Rasilaineni 15. veebruaril juhatatud kontserdi — ettekandel Sibeliuse „Finlandia”, Kokkoneni Tšellokontsert Martti Rousi soleerimisel ja Nielseni Sümfoonia nr 4 op. 29 — kandis Märt Kraav plusspoolele, sest ta oli Nielseni sümfoonias eriti nautinud meie orkestri puupillide ansamblit. „ERSO mängis sedapuhku üldse ennast kokkuvõtvalt ja küllap tingis seda ka külaliste innustav eeskuju. Rohkem vajakajäämisi oli vaserühma ja kontrabasside mängus kontserdi esimese poole teostes. Nielseni sümfoonias laabus kõik.”15

Kui Lilje tõi 22. ja 23. veebruaril publiku ette Honeggeri oratooriumi „Kuningas Taavet” (kaastegevad solistid Kaie Konrad, Urve Tauts  ja Jānis Sproģis ning ETV ja ERi segakoor, teksti lugesid Meeli Sööt ja Mikk Mikiver), küsis Märt Kraav: „…kas 20–25 aastat ongi meil klassikute suurteoste esitamise normaaltsükkel?”, kuna selle teose eelmisest esitusest oli möödas üle kahe kümnendi. Ja kiitis, et „teine kontsert oli kõigil esitajatel hoopis kunstiküpsem ja tasakaalustatum. Seda oli tunda ka orkestri esinemises. Honeggeri orkestratsioonis on eriline koht vaskpillidel. Kõige paremini läks seegi rühm särama teisel õhtul. Kui nüüd ka kontrabassirühmas üksmeelele jõutaks, võiks ERSO-ga suuri tegusid teha. Kogu esitust hoidis kindlalt ja kunstipäraselt käes Peeter Lilje. Lõpuks tekkis isegi mõte — võiks ju teose plaati  laulda. Praegune esitus lubaks seda lahedalt teha. Aga see mõte on vist meie oludes ikka veel lapsik.”16 Ka Eesti Ekspressis kirjutanud Evi Arujärvele jäi agadest hoolimata ettekandest „värske ja rõõmus-helge tunne”.17

Seoses Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert-aktustega hakkas aga sündima uus traditsioon: kui eelmisel aastal oli seal Lilje käe all kõlanud Tubina 8. sümfoonia, siis 72. aastapäeva kaunistati sama autori 5. sümfoonia esitusega. Sel perioodil oligi ERSOl meie omariikluse taastamise tähtsündmuste seas kindel koht. Nii oldi Estonia kontserdisaali laval ka 11. märtsil, kui selles saalis peeti Eesti Kongressi esimene istungjärk. Väga pidulikus õhkkonnas elas täissaal toona peale Eesti hümni kaasa Enn Võrgu laulule „Eesti lipp” ning „Sanctusele” Tobiase „Joonase lähetamisest”, kaastegevad Tiiu Reinau, Urve Tauts, Mati Kõrts, Tarmo Sild, Mati Palm ja neli koori.

Soome oli viimaste aastatega meile lähemale nihkunud ja nii põikas ERSO kahe eelmainitud sündmuse vahel korraks üle lahe, et anda 5. märtsil Mikkelis Martti Talvela saalis ühiskontsert sealse linnaorkestriga. Juhatas Pertti Pekkanen, kõlasid ooperiaariad Walton Grönroosi soleerimisel, aga ka Rautavaara „Cantus Arcticus” ja Schuberti „Lõpetamata sümfoonia” b-moll (D.759).

Ooperimuusikat pakuti ka järgmisel esinemisel kodusaalis, sedapuhku esitas RAM 10. märtsil populaarseid ooperikoore, Helvi Raamat sekundeeris paari aariaga ning orkester Peeter Liljega lisas Brahmsi „Akadeemilise avamängu” op. 80, Serenaadi nr 2 A-duur op. 16 ning koos Urve Tautsiga Rapsoodia aldile, meeskoorile ja orkestrile op. 53.

Sarja „Eesti muusikaklassika” 22. märtsi kontserdil juhatas Arvo Volmer Tubina 11. sümfoonia ja „Süidi eesti tantsuviisidest” (solist Jaak Sepp) kõrval siinsele publikule uut, kanadaeestlasest helilooja ja pastori Kaljo Raidi Esimest sümfooniat. Autor oli saalis ja ettekandega rahul: „Ma saan aru, et orkestrandid ja solistid on siin väga hõivatud ja minu kontserdid andsid tööd veelgi juurde. Ometi oli lühikese ajaga väga suur töö tehtud, mille eest olen neile väga tänulik.”18 Muusikateadlane Maris Männik oli selleks ajaks juba kiitnud dirigenti, kes „tabas hästi Raidi sümfoonia psühholoogilist olemust ja dramaturgilist plaani”.19

Jürikuu algus tõi üle tüki aja orkestri ette dirigendi Venemaalt: Aleksandr Vedernikov juhatas Tallinnas 5. ja 6. aprillil Brahmsi ja Schuberti kava. Esimeselt kõlas „Traagiline avamäng” ja Klaverikontsert nr 1 d-moll, op. 15 Peep Lassmanniga, teiselt 9. sümfoonia C-duur (D.944). Leelo Kõlar kahetses, et Brahmsi Klaverikontserdi nr 1 esitusel „mõjusid orkestri esitatud lõigud kuidagi vedelalt, eriti fugato ja see võttis maha vajaliku hoo, nullis ära sisemise energia. Seevastu tänu pianistile oli kooda uhke küll!”20

Aleksandr Vedernikov.
Co Broerse foto

Peep Lassmann.
Rudolf Sirge foto

 

Seejärel kuulus dirigendipult taas noortele dirigentidele: 12. aprillil juhatas ERSOt Jüri Alperten ning 19. ja 20. aprillil Arvo Volmer. Esimesel oli kavas Dvořáki 8. sümfoonia G-duur op. 88, Mahleri „Rückerti laulud” Mare Jõgevaga ja Tšaikovski sümfooniline poeem „Francesca da Rimini” op. 32, teisel oli puhas Raveli kava: „Pavaan”, süit „Haneema”, laulutsükkel „Shéhérezade” Urve Tautsiga ja Süit nr 2 balletist „Daphnis ja Chloë” ETV ja ERi segakoori kammerkoosseisu osalusel.

Jüri Alperten.
Kalju Suure foto

 

Kevadkuu algul korraldas Esto-Muusika Tallinnas 2. Idriarti festivali, mille avakontserti 7. mail tuli juhatama taas Leo Krämer, kavas Beethoveni Viiulikontsert D-duur op. 61, solistiks Miha Pogačnik, ja Bruckneri 7. sümfoonia E-duur. Viimast hindas Ivalo Randalu organistist Krämeri hiilgetööks dirigendina.21

Kui Tubina 85. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil 12. mail oli ERSO ees taas Lilje, kavas „Toccata”, esiettekandel „Õnnistamise kantaat” (solist Tarmo Sild, ETV ja ERi segakoor, teksti luges Vello Mäeots) ja 5. sümfoonia b-moll, siis Tšaikovski 150. sünniaastapäeva tähistati mõni päev hiljem Volmeri käe all, kavas Klaverikontsert nr 1 b-moll, op. 23 Indrek Laulu soleerimisel ja 5. sümfoonia e-moll, op. 64. „Arvo Volmer dirigeeris 16. mail esimest klaverikontserti esmakordselt. Teades teose ansamblilist kapriissust, tuleb tulemust seda enam hinnata. Muusikaliselt nauditav, tehniliselt üsna ligi laitmatule ja NB! — särava mängurõõmuga tehtud nii solisti, dirigendi kui ka orkestri poolt,” tunnustas Tiia Järg, hinnates sümpaatseks ka 5. sümfoonia esitust, kahetsedes samas publiku vähesust.22 Kuhu olid kadunud need Peeter Liljed rõõmustanud täissaalid?

Hooaja lõpul tulid ERSO koostööpartnerid ookeani tagant. 18. mail Tallinnas ja päev hiljem Jõhvis esitati William Hatcheri juhatusel Mozarti „Ave verum corpus” (KV 618) ja Reekviem (KV 626) koos Iowa ülikooli kooriga Kantorei Singers (solistid Annika Tõnuri, Urve Tauts, Jānis Sproģis ja Taisto Noor). Mai viimasel õhtul oli ERSO dirigendipuldis taas Taavo Virkhaus, Roy Harrise 3. sümfoonia ja Dvořáki 9. sümfoonia e-moll op. 95 („Uuest maailmast”) kõrval oli kavas ka heliloojast dirigendi enda Viiulikontsert. „… kuigi tehniliselt küllaltki krõbe, on teos väga viiulipärane. Juba homme alustame ka kontserdi plaadistamist, minu sooloplaadil kõlab see kõrvuti Elleri, Svendseni ja Sibeliuse väikevormidega,” oli rahul ettekandel soleerinud ERSO kontsertmeister Mati Kärmas.23

Üldlaulupeo eel toodi 12. ja 13. juunil ettekandele Haydni oratoorium „Loomine” (Hob XXI:2), laval ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos kolme USA ülikooli kooriga, solistideks Satu Vihavainen, Jānis Sproģis, Tom Krause. Urve Lippus nägi suurt rõõmu ja innukust säramas selle tohutu koori nii paljude lauljate nägudelt: „Esimesel õhtul oli dirigendipuldis Eri Klas, kes tundus nautivat jõudu, mida tol õhtul tõepoolest ohtrasti kasutada võis. Tõnu Kaljuste, kes juhatas teisel õhtul, püüdis rohkem tempot hoida ja suunata jõudu suurtele finaalidele.”24 Pärast siinseid esitusi mindi Klasi ja selle oratooriumiga minituurile: „Loomine” kõlas 15. juunil Leningradi filharmoonia suures saalis, 18. juunil Moskvas Tšaikovski kontserdisaalis ja 20. juunil Helsingi toomkirikus.

Seejärel valmistus ERSO Peeter Liljega oma esimeseks kontserdireisiks Rootsis, tutvustades 28. juuni kontserdil ka kodupublikule osa kaasavõetavast repertuaarist, Verdi ja Wagneri ooperimuusikat, solistiks rootsi sopran Siv Wennberg. Juuli algul antigi kuus kontserti Rootsis: 3. VII Visby jäähallis, 4. VII Stockholmi Kontserdimajas, 5. VII Hudiksvalli jäähallis (1. sümfooniakontsert selle linna ajaloos!), 6. VII Östersundi spordisaalis, 7. VII Junsele kontserdisaalis ja 8. VII Piteå spordisaalis. Olgu kohe öeldud, et reis oli kavandatud raske — kuus õhtut järjest kontserdid, igal hommikupoolikul vähemalt paarsada kilomeetrit bussisõitu, seejärel majutamine ja proov. Sellises pinges hoidis muusikute vormi ja meeleolu turnee laitmatu korraldus. Göteborgi Sümfooniaorkestri direktor Sture Carlsson tunnistas: „…äsjase kontsertide sarja probleemiks on, et see toimus Rootsi tagahoovis, küll selle sõna heas mõttes. Ent te olete väärt kaunistama ka meie muusikaelu fassaadi. Orkester on suurepärane, eriti keelpillid. Teame omast käest, et sellistes ruumides ei ole kerge mängida — imponeeris, kuidas suudeti akustika taltsutada. Kava oli raske nii orkestrile kui publikule, aga vastuvõtt oli väga soe.”25

Arvasin toona, et ERSOl oli tähtis kogeda, et nii raske turnee suudetakse läbi teha. Kava polnud ju kergete killast ega vastuvõtjate tellitud ja ka meie maitsele oli see harjumatu, sisaldamata mitte ühtki suurt sümfooniat või mõnd lihtsamat ja tuntumat teost, mis publikut kohe haaranuks. Sellepärast ma lausa imestasin viimase kontserdi värskuse ja intensiivsuse üle. Hea orkester oli. Kinnituseks mõni kild Rootsi meediast. New Yorgi kriitik ja kirjanik Bert Wechsler: „Pärdi sümfoonia lummas. Arvan, et ka Lidholm oli hästi esitatud, ent teos oli liiga pikk, et tervikuna mõjuda. Wagneris pettusin — tõlgendus oli rutiinne. Aga orkestri üle olen rõõmus, mängis väga hästi.” Rikskonserteri produtsent Göran Berendahl: „Kava ülesehitus ei olnud just parim, sest see kõrvutas kaht maailma: Siv Wennberg ja ooperimuusika aplausideks ning intellektuaalsem poolus Lidholmi ja Pärdi näol. Võinuks leida veel huvitavamaid ja värskemaid kontraste. Siiski oli kontsert mulle meelepärane, orkester köitis. Kujutan ette, et kui kõigil muusikutel oleksid paremad pillid ja paremad võimalused kontsentreeruda tööle, võiks tulemus olla veelgi parem.” Dagens Nyheteri kriitik Hans Wolf: „Oli teada, et orkestri ressursid instrumentaariumi uuendamiseks, eriti puhkpillide osas, pole kaugeltki ammendamatud. Kuid ta esines täies, kuni 110-liikmelises koosseisus. Niisama suure protsendiga näis orkester andvat oma panuse kontserdi õnnestumiseks, seda suure musikaalsuse ja tugeva keskendumisega.”26

Seljataga edukas kontserdireis, esitas Peeter Lilje 24. juulil siiski lahkumisavalduse, mis käskkirjaga 161-k ka rahuldati: 31. augustist 1990 oli ta ERSO peadirigendi ja kunstilise juhi ametist prii. Nende kahe daatumi vahel jõuti koos anda veel kaks kontserti Soomes, 30. juulil Lahti orelifestivalil ja järgmisel õhtul II Rauma Brahmsi festivalil, kuid otsus jäi kindlaks: „10 aastat peadirigent ühes orkestris väsitab mõlemaid pooli. Vaja oli vaheldust. Vaja oli aega enese jaoks…” Lilje tunnistas, et see amet on nõudnud talt üsna palju eneseületamist: „Mul on tihti isegi depressioon sellest, et ma pean jälle minema ja minema ja olema ja tegema kellelegi selgeks, mis on muusika.”27

ERSO omaaegne inspektor Rein Mälksoo on öelnud tagasivaates, et kümme aastat Peeter Liljega olid suurepärased: „Proovi käigus saab partii väga selgeks ja mulle väga meeldis jälgida dirigente, nende miimikat, kätt, liigutusi ja olekut dirigendipuldis. On hästi meeles, kuidas Peeter ühes Brahmsi sümfoonias avas partituuri, tõstis pilgu ja käed üles ja alustas ilma partituuri ja orkestrisse vaatamata — andis selle hingamise oma sisemise musikaalsuse ja sügavuse pealt. Mul on see väga hinges, aga teisedki orkestrandid tuletavad meelde, kui nüüd kavas Brahms või Sibelius, et see dirigent ikka nii hästi ei tee — Peetri interpretatsioon on läinud nii südamesse, et on ka 20–25 aastat hiljem elavalt meeles.”28

ERSO noor direktor Toomas Kahur kasutas peadirigendi lahkumist, et teavitada üldsust orkestri olukorrast: „Ajalooratas on hetkeks peatunud samas paigas, kus 11 aastat tagasi,” kõlas karm kokkuvõte. „Tookord lahkus ERSO eest peadirigent, kelle ande suurust me ehk alles nüüd tõsiselt võtame. Algavast hooajast lahkus peadirigendi kohalt Peeter Lilje. ERSO on talle siiralt tänulik koosmusitseeritud kümne aasta eest ja soovib talle tervist ning jõudu uutes ametites Oulu ja Kuo­pio orkestrite eesotsas. Peeter Lilje oleks võinud Neeme Järvi lahkumisavalduse peaaegu samal kujul ümber kirjutada. Muutunud ei ole midagi (v. a kolhoositööd). Oma ruume pole ikka ja pole ka näha. Eesti Raadiot selles süüdistada ei saa, pigem on Raadio ERSO-t rasketel momentidel toetanud rohkemgi, kui tema kohus — „R”-täht lühendis ERSO tähendab teatavasti hoopis „riiklik”. Niisiis peaks ERSO probleemid olema suuresti riigi asi. Kahjuks on aga just Kultuuriministeeriumis peetud nõupidamistel ERSO kuuluvuse ja Lilje mantlipärija üle jõutud alati lõppjäreldusele, et ERSO saatus on ERSO enese mure.”29

ERSO andis Liljega veel uhkeid kontserte, eeskätt meenuvad taas suurvormid, nagu 1991. aastal Mendelssohni oratoorium „Elias” (16. ja 17. V), Mahleri „Laul maast” (14. XI) ja Schuberti Missa Es-duur (31. XII).

1992. aasta aprilli lõpul oli ERSO koos Liljega X Euroopa kultuuripäevadel Karlsruhes, kus anti kaks kontserti, 27. aprillil Püha Stephanuse kirikus ja järgmisel õhtul Brahmsi saalis. Viimast on meenutanud, küll ebaühtlasena, ent siiski muusikaimena flöödirühma kontsertmeister Jaan Õun: „Kui ERSO-st rääkida, siis meid päästis Brahms (2. klaverikontsert). Teame ju küll, et Kalle Randalu on hea; mäletame kõik tema Beethoveni kontsertide sarja ja Mozarti-esitusi. Aga seekord! Raske isegi sõnastada. Selle Brahmsi taga ei olnud füüsiline jõud, vaid interpreedi sisemine tarkus ja vaimujõud. Tandem Randalu–Lilje hakkas tööle juba esimesest proovihetkest. Ja kontserdil sündis see iga muusiku unistus — muusika­ime. (—) Ega ilmaaegu mängitud bis’i peale uuesti Brahmsi tervet viimast osa. Kui juba pärast esimest osa sündis saalis aplaus, tundus see isegi imelik, aga hiljem kinnitasid paljud saalis olnud, et tõepoolest tekkis vajadus iga osa järel plaksutada. Erakordne!!”30

Sama tandem tõi suure elevuse ka 1992. aasta rahvusvahelise muusikapäeva kontserdile  (1. X), kus ERSOt juhatas Peeter Lilje, solistina oli laval Kalle Randalu ja heliloojana kaasas sõpruskonna kolmas suurkuju Lepo Sumera. Viimaselt kõlas esiettekandel tema „Musica tenera”, Sibeliuselt 7. sümfoonia ning Randaluga esitati seesama, Karlsruhes vaimustust äratanud Brahmsi Klaverikontsert nr 2 B-duur, ka samaväärse eduga. Kuuldu lubas Matti Reimannil tõdeda, et ERSO on tõusuteel: „Aeg-ajalt tuleb ette, et muusik lahkub kodumaalt, siin või seal toimub ikka „jää hüvasti” või „jällenägemise” kontserte. (—) Nii selle kui ka eelmise sümfooniakontserdi põhjal võib arvata, et meid ootavad ees hea tasemega ja huvitavad kontserdid, sest ERSO on tõusuteel. Brahmsi B-duur klaverikontserdi ettekanne oli tõesti mõjuv. Muusikalise mõtte intensiivsus, ettekande perfektsus — kõik vastas kõige paremal määral ka professionaalide ootustele. Koostöös Peeter Liljega ilmnesid teineteise mõistmine ja toetamine. Tulemus: viimast osa mängiti kontserdil paar korda. Teine kord — vist veel paremini kui esimene. See oli kunsttükk, mida on raske järele teha.”31

Suvel üldistas dirigent tagasi vaadates prohvetlikult: „Usun, et eelmiste  muusikapäevade kontsert, kus mängisime Kalle Randaluga Brahmsi, samuti detsembrikuine Tubina mälestuskontsert ning kevadine kontsert Põhjamaade raadiotele, kus mängisime taas Randaluga Griegi ja kus juhatasin esimest korda Rahmaninovi „Sümfoonilisi tantse”, jäävad minu muusikalise biograafia tugipunktideks.”32 Ja paar päeva pärast oma 43. sünnipäeva 16. oktoobril 1993 ütles Peeter Lilje oma viimaseks jäänud intervjuus: „Paradoksaalne küll, kuid kõige teravamat kriitikat enda kohta olen kuulnud ERSO orkestrantide suust. Ometi seostan oma muusikutee kõige helgemaid hetki just selle orkestriga. Ja usun, et suurematest skandaalidest olen ma siiski pääsenud.”33 Umbes samasse aega jääb Lilje tõdemus, et „igal inimesel on oma saatus — usun faatumit. Väga raske on suuri muutusi teha, igal on sisse kodeeritud oma tee…”34

Direktor Kahuri väide, et ajalooratas on hetkeks peatunud samas paigas, kus üksteist aastat tagasi, puudutas küll raskeid tingimusi, milles ERSOl tuli töötada, ent kindlasti mitte orkestri või meie muusikaelu kunstilist taset, sest meie muusikaellu ja -lukku lisandus Peeter Lilje dirigendiaastatega palju püsiväärtuslikku. Nii on Tõnu Kaljuste esile toonud, et Lilje ei lasknud eesti muusikaelul pärast Neeme Järvi lahkumist provintslikuks muutuda, vaid andis sellele „hoopis teise ja tõsisema tooni, kui oli varem”.35 Aare Tool aga leiab, et „meie esindusorkestri mängus on harva olnud sellist sädet ja sihiteadlikkust nagu aastatel 1980–1990”.36 Ning Mati Lukk tunnistab, et kujundas Lilje järgi oma arusaama  heast dirigendist: „See etalon töötab siiani — iga järgmise kogemuse puhul olen lähtunud temast.”37

ERSO 70. aastapäeva puhul ilmunud artiklis leidis Ivalo Randalu, et noor Peeter Lilje hoidis oma eelkäija joont — ei ühtegi juhuslikku kava! „Kogu ampluaa juures võis täheldada, erinevalt „kõige hea sööjast” Järvist, mõningaid eelistusi: Mozart, Schubert, Brahms, Mahler, Sibelius ja Stravinski maailmast, Tšaikovski ja Rahmaninov Venest, ning meilt Eller, Tubin, Pärt ja kogu noor muusika (Sumera, Kangro, Tüür jt). Jätkus süvenemise ja väga suurte teoste esitamise aeg, kulminatsiooniks „Joonase” järkjärguline (1985–89) väljatoomine kuni vapustava tervikettekandeni. 1980. aastate lõpul alanud murrangulised sündmused tõid vastu ootusi ERSO-le kriisi: hulk kogenud muusikuid lahkus üle lahe tasuvamale tööle, koosseis noorenes,” meenutab Randalu.38 Ligi veerand sajandit hiljem tunnistab Neeme Järvi, et on Liljele tänulik: „Kui ma ära läksin, jäi
ERSO vaeslapse ossa, teatris oli ju mitmeid dirigente. Võin kätt südamele pannes öelda, et Peeter hoidis alles meie rahvusorkestri. Ma ei kujuta ette, mis oleks olnud ja saanud ilma temata!”39

 

Viited ja kommentaarid:

1 Peeter Lilje 1989. Tsit.: Tiina Mattisen. Temas elab muusika. — Reede, 15. IX.

2 Kristel Pappel 1989. Kontserdisaalis. — Reede, 6. X.

3 Oleg Sapožnin 1989. Killud kokku liimitud. — Reede, 13. X.

4 Aleksei Ljubimov vestluses Tiina Mattiseniga oktoobris 1989.

5 Arvo Volmer 2001. Tsit.: Kaja Irjas. Vastab Arvo Volmer. — Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 8.

6 Matti Reimann 1989. Kontserdisaalis. — Reede, 17. XI.

7 Lembit Avesson 1989 (Meie elu, 14. XII). Tsit.: Teised meist: Eesti suurim muusikaesindus Põhja-Ameerikas. — Reede, 19. I 1990.

8 Eric Dawson 1989 (Calgari Herald). Tsit.: Teised meist. Eesti suurim esindus Põhja-Ameerikas. — Reede, 19. I 1990.

9 Rein Mälksoo 2001. Tsit.: Ivalo Randalu. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester 75. ERSOga eilsest tänasesse. — Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 57.

10 Madis Kolk, Vardo Rumessen, Peeter Vähi 1990. Kahest Eesti muusikaelu pakilisemast võtmeküsimusest. — Reede, 26. I.

11 Toomas Kahur 1990. Tsit.: Tiina Mattisen. Mis valmis, teoksil, kavas? — Reede,  26. I.

12 Matti Reimann 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 26. I.

13 Kristel Pappel 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 2. II.

14 Mart Kuus 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 23. II.

15 Märt Kraav 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 23. II.

16 Märt Kraav 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 2. III.

17 Evi Arujärv 1990. Mikiver — jumala hääl! — Eesti Ekspress, 2. III.

18 Kaljo Raid 1990. Tsit.: Edith Kuusk. Intervjuu. — Reede, 8. VI.

19 Maris Männik 1990. Muljeid väliseesti heliloojate kontserdilt. — Reede, 6. IV.

20 Leelo Kõlar 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 13. IV.

21 Ivalo Randalu 1990. IDRIART jah! — Eesti Ekspress, 25. V.

22 Tiia Järg 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 25. V.

23 Mati Kärmas 1990. Tsit.: Tiina Vabrit. Meie külalisi. — Reede 8. VI.

24  Urve Lippus 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 22. VI.

25 Tiina Mattisen 1990. Triumf tagahoovis. — Reede, 3. VIII.

26 Tiina Mattisen 1990. Op. cit.

27 Peeter Lilje 1994. Tsit.: Maarja-Liis Arujärv. … ad astra. — Favoriit, jaanuar.

28 Rein Mälksoo 2011. Tsit.: Tiina Mattisen. ERSOst, tänuga. — Sirp, 16. XII.

29 Toomas Kahur 1990. Tsit.: Tiina Mattisen. Mis valmis, teoksil, kavas? — Reede, 7. IX.

30 Jaan Õun 1992. Tsit.: Tiina Mattisen. See on terve muusika. — Sirp, 29. V.

31 Matti Reimann 1992. Kontserdisaalis. — Sirp 9. X.

32 Peeter Lilje 1993. Tsit.: Tiina Mattisen. Ees on ooperihooaeg. — Sirp, 9. VII.

33 Peeter Lilje 1994. Tsit.: Maarja-Liis Arujärv. … ad astra — Favoriit, jaanuar.

34 Peeter Lilje 1993. (Intervjuu Jüri Aarmale.) Kukul külas. — Kuku raadio, 13. VII.

35 Tõnu Kaljuste 2000. Tsit.: Tiina Mattisen. Dirigendid dirigendist. Peeter Lilje 13. X 1950 — 28. X 1993 —Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 41.  

36 Aare Tool 2013. Lilje juhatab Tubina sümfooniaid. — Sirp, 1. XI.

37 Mati Lukk 2018. Vestluses Tiina Mattiseniga 12. IV.

38 Ivalo Randalu 1996. Lugu kuningas Sümfoonia retkest Eestimaale ERSO 70 puhul. — Kultuurimaa, 18. XII.

39  Neeme Järvi vestluses Ene Pillirooga 14. XI 2016.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon