KATALAANI TEATRI PEEGELDUSED EESTI LAVAL

Intervjuu Ramon Xavier Rossellóga

Katalaani näitekirjandust on vähehaaval, aga oluliste sammudena eestindatud juba pisut üle kümne aasta ja sama kaua on Eesti Draamateatris mängitud mõnda Jordi Galcerani teost. Ükski teine tänapäevane Hispaania kuningriigi dramaturg pole Eestis lavale jõudnud nelja näidendiga. Ometi ei ole katalaani teatrit siiani käsitletud kui tervikut, seda laiemasse konteksti asetades, mistõttu võtsin ühendust teatriteadlase ja Valencia Ülikooli õppejõu Ramon Xavier Rossellóga.

Ramon Xavier Rosselló.
Erakogu foto

 

Kui teile sobib, alustame austusavaldusega katalaani dramaturgile Josep Maria Benet i Jornetile (1940–2020), kes pidas 2007. aasta kevadel Kirjanike Liidu saalis ettekande „Teatrielu Barcelonas” ja külastas Tartu Ülikooli. Lektor Josep Carbonelli juhendamisel kandsime sel puhul tagasihoidliku tudengiteatri vormis ette tema näidendi „E.R.”, mis on näide nüüdisaegsest metateatrist. Kuidas te iseloomustaksite Benet i Jorneti loomingut ja milline koht oli tal katalaani teatriloos?

Benet i Jorneti teatriteekond algab 1963. aastal näidendiga „Üks vana ja tuntud lõhn” (Una vella, coneguda olor) ja teeb seejärel läbi mitmeetapilise arengu, võtab uusi vorme, käsitleb eri teemasid. Tema teekond viib diktatuuriperioodi, mil kogu teatritegevus oli tsensuuri all, aega, mil katalaani teatrielu kujundavad suurkompaniid, ja jõuab hiljem, alates 1980. aastate lõpust kolmandasse etappi, kus saab taas oluliseks autoriteater, millega ta silma paistab. Minu arvates pakub autoriteatri etapp tema huvitavamaid teoseid — lisaks juba mainitud „E.R.-ile”
näiteks „Ihalus” (Desig, 1989), mis esindab uut teatritegemise viisi ja keskendub inimhinge kõige isiklikumale tasandile, või „Lõhnad” (Olors, 2000), mis analüüsib katalaani sotsiaalset tegelikkust.  Kõigi nende aastakümnete jooksul sai Benet i Jornetist, kelle loometee oli pidev ja ühtlaselt kõrgetasemeline, üks kataloonia teatri tähtsamaid näitekirjanikke.

 

Rääkides näidenditest, mis on jõudnud eestindatuna teatrilavale, on mul hea meel alustada Rodolf Sirera (snd 1948) „Teatrimürgist” (1978), mida sai 2011. aastal näha Saku mõisas pealkirjaga „Marquis d’Artiste” (lavastaja Hendrik Toompere jr, tõlkija Maria Kall). Täpselt samal aastal ilmus teie raamat „Teatriteose analüüs (teooria ja praktika)”, mis pühendab „Teatrimürgile” terve peatüki. Mille poolest on Sirera looming eriline?

Valenciast pärit ja siin tegutsev Ro­dolf Sirera on teine katalaani teatrikunsti suurkuju. Tema karjäär algab Benet i Jornetist mõni aasta hiljem, 1960. aastate lõpus sõltumatu teatri rüpes, mis kujutas 1970. aastatel endast Valencia ja üldse katalaanikeelse teatri läbimurret. Sirera loometee on olnud üks viimaste kümnendite tähelepanuväärsemaid ja pakkunud olulisi tekste, nagu juba mainitud „Teatrimürk”, mis on ta tuntuim ja tõlgituim teos. Ma olen Sirera loomingut alati näinud kui sügavat uurimust, see on väga uuenduslik ja lõhub konventsioone. Head näited tema norme eiravast vaimust on „Kaastunne Enric Ribera surma puhul” (Plany en la mort d’Enric Ribera, 1972) ja „Indian summer” (1987). Muide, üks huvitav asjaolu, mis seob Sirerat Benet i Jornetiga, on see, et „E.R.-i” pealkiri viitab Empar Ribera tegelaskujule näidendist „Kaastunne Enric Ribera surma puhul”.

 

Vaatame ajas tagasi. „Teatrimürk“ valmis tegelikult hoopis telefilmina, kui diktaator Franco surmast oli möödas kaks aastat. Milline oli katalaani teatri olukord diktatuuri ajal? Milline oli see demokraatiale ülemineku perioodil?

Lühidalt öeldes võime diktatuuriaegses teatris eristada kahte perioodi. Esimene on katalaani teatrile ülikeeruline. Sel ajal jätkub suures osas varasem esteetika. Teatrielu on tugevasti mõjutatud tsensuurist ja hispaania keelest erinevatele keeltele seatud piirangutest. Alates 1950. aastate teisest poolest ja eriti 1960. aastatest algab teine etapp, mis ei ole samuti vaba tsensuurist, aga toob kaasa suure esteetilise uuenduse. Sel ajal näeme absurditeatri, eepilise teatri ja dokumentaalteatri mõjusid. Lisaks tekivad trupid, keda võib paigutada sõltumatu teatri alla. Samuti hakkavad kirjutama uued autorid, teiste hulgas need, keda oleme juba maininud. Demokraatiale ülemineku ajal ei ole katalaani teatri nähtavaim osa mitte näitekirjanikud — vahel on autorite vähesuse tõttu räägitud sellest ajast kui kõrbe läbimisest —, vaid väga personaalse loominguga teatrikompaniid, nagu Els Joglars, Comediants, Dagoll Dagom, La Fura dels Baus ja La Cubana.

 

Eestlased, kes jälgisid televisiooni vahendusel Barcelona suveolümpiamänge, mäletavad nende suurejoonelist avaetendust „Vahemeri” (Mediterrani, 1992), mille esitas La Fura dels Baus. Milline panus on kompaniil olnud katalaani ja euroopa teatri uuendamisel?

On huvitav näha, kuidas Kataloonias valitakse üks kompanii, nagu La Fura dels Baus, selleks, et olümpiamängud avada, ja teine, nagu Comediants, selleks, et need lõpetada. Mõlemad esindavad just seda nähtust, millest me rääkisime. Samuti näitab see kompaniide võimet pälvida rahvusvahelist tähelepanu: lavastustega, kus on valdav mitteverbaalne komponent, suudavad nad kujundada enda selgelt äratuntava käekirja, mis on igal kompaniil erinev, aga mida samal ajal on kerge kodukohast väljapoole eksportida. Alates oma asutamisest 1979. aastal, pole La Fura dels Baus üksnes suutnud välja töötada oma stiili, mille keskmes on füüsiline väljendus ja visuaalsus, vaid on oma teoseid ka mitmekesistanud, näiteks lähenemisega ooperile või katsetustega selles vallas, kuidas tehnikat lavastustesse põimida.

Jordi Galceran, „Leke”. Lavastaja Hendrik Toompere. Isidre Galí — Jan Uuspõld, Carmen — Merle Palmiste ja Yolanda — Marta Laan. Esietendus 8. XII 2013 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Milline on katalaani teatri olukord 21. sajandil?

21. sajandi teatri olukorda on raske käsitleda ühtse tervikuna. Meenutagem suurt kriisi, mis algas 2008. aastal, ja teist, pandeemiast põhjustatud kriisi, mis kestab siiani. Meenutagem ka viimase kümnendi „protsessi” (iseseisvusliikumist) Kataloonias, mis on olukorda mõjutanud. Barcelona Teatriinstituut korraldab oktoobris sümpoosioni, mis keskendub kõikide nende kriiside mõjule, et analüüsida muutusi teatrimaastikul. Küllap võib uue sajandi esimesi aastaid pidada sajandivahetuse konteksti jätkuks; teine teema on aga uus kontekst, mille on loonud nähtused, mida võib koondada nimetuse „kriis” alla. Sellele vaatamata võime täheldada jätkuvat uute autorite — naiste ja meeste — esiletõusu, mis näitab katalaani teatri elujõudu. Esteetilises plaanis on huvitav see, mis on juhtunud fiktsioonikäsitusega: suur osa teoseid puudutab ajaloomälu, esindab dokumentaalteatrit, on autofiktsioon või sisaldab autobiograafilisi jooni. Võime öelda, et 21. sajandil on tegelikkus hõivanud olulise osa lavast. Siinkohal tahaksin mainida Valencia kompanii Pont Flotant panust.

Jordi Galceran, „Grönholmi meetod”. Lavastaja Hendrik Toompere. Carlos Bueno — Jan Uuspõld ja Enric Font — Raimo Pass. Esietendus 30. III 2008 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

 

Margus Alver on eesti keelde tõlkinud Lluïsa Cunillé (snd 1961) „Barcelona, varjude kaardi” (2004) ja neli Jordi Galcerani (snd 1964) näidendit, „Lekke” (1998), „Grönholmi meetodi” (2003), „Cancúni” (2007) ja „Pangalaenu” (2013). Milline mulje jääb tänapäevasest katalaani teatrist selle valiku põhjal?

Lluïsa Cunillé ja Jordi Galceran on praeguseks juba väljakujunenud trajektooriga autorid, kes esindavad 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse uut teatrit. Sergi Belbeli (snd 1963) kõrval on nad kaks tuntumat dramaturgi. Cunillé ja Galcerani stiil on väga erinev ning see näitab mitmekesisust, mida katalaani teater pakub. Asjaolu, et Galceranilt on tõlgitud neli teost, ei ole imekspandav: teda on saatnud suur menu, tema näidendeid ongi palju tõlgitud ja lavastatud. Cunillé juhtum on huvitavam lisaks autori omanäolisele stiilile veel selle poolest, et näitab naiste ilmumist näidendiloomesse, mis õnneks on 21. sajandil üha sagedasem.

Jordi Galceran, „Cancún”. Lavastaja Hendrik Toompere. Vicente — Jaan Rekkor, Reme — Kaie Mihkelson, Pablo — Peeter Oja ja Laura — Ülle Kaljuste.
Esietendus 28. X 2011 Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Milliseid näidendeid te soovitaksite veel tõlkida ja Eestis lavale tuua?

Kui peaks olema huvi tutvustada mitte väga kauget klassikat, sobiksid Àngel Guimerà teosed nagu „Madal maa” (Terra baixa, 1897) või „Mere tütar” (La filla del mar, 1899), mis on rahvusvaheliselt tuntud ja tõusevad 19. ja 20. sajandi vahetuse teatris selgelt esile. Samuti soovitaksin tõlkida rohkem tekste juba mainitud autoritelt, nagu Benet i Jornet, Sirera või Cunillé. Oleks huvitav tutvustada Sergi Belbeli, kelle näidend „Hellitused” (Carícies, 1991) on jõudnud kinolinale, või Carles Batlle loomingut. Kuigi uuemaid autoreid on keerulisem soovitada, tooksin käesoleva sajandi dramaturgide hulgast esile Pau Miró, Jordi Casanovase, Guillem Clua, Helena Tornero ja Josep Maria Miró. Valencias on meil olulised autorid Manuel Molins ja Carles Alberola.

Jordi Galceran, „Pangalaen”. Lavastaja Hendrik Toompere. Antoni — Priit Võigemast ja Juhataja — Hendrik Toompere. Esietendus 17. I 2016 Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Mats Õuna fotod

 

Lõpetuseks, kuidas oleks teie kui uuri­ja ja õppejõu arvates kõige õigem defineerida teatrit?

Seoses pandeemiaolukorraga paluti mul kirjutada Näitekirjanike Liidu ajakirja Las Puertas del Drama artikkel praegusest virtuaalteatrist. Piirangud ja mängukavade tühistamine on soodustanud ettevõtmisi, mis püüavad teatud „teatritegevust” interneti teel jätkata, ning see on mind pannud just mõtlema teatri definitsioonile ja selle piiridele. Mitte ainult teatri, vaid kõikide lavaliste kunstide määratlus põhineb nende ühisel aegruumil: on loomegrupp ja publik. Minu meelest on jagatud kogemuse, kohalolu ja kahe mainitud kollektiivi vahetu suhtlemise idee teatrile olemuslik. On tõsi, et teatris on üha rohkem näha ekraane ja projitseeritud kujutist, aga see pole võrreldav olukorraga, kus kogu teos jõuab meieni tehnikaseadme vahendusel. Teatrist rääkides on võtmetähtsusega ühine ruum ning näitlejate ja vaatajate vahetu kohalolu. Teatri määratlemisel ei saa unustada ka sõna ja kehakeele tähtsust.

 

Vestelnud MERILIN KOTTA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist