ÜLEKANTUD TEATER

OTT KARULIN

Alles see ju oli — vaid veidi enam kui aasta tagasi —, kui teatris käimine tähendas ennekõike tõepoolest kohale minekut. On ehk imekspandavgi, et mõiste „voogteater” nii kiirelt käibele võeti ja on jõudnud ka Eesti Teatri Agentuuri terminoloogiasõnastikku, kus seda defineeritakse kui „lavastusi, mis on loodud spetsiaalselt otsevoog­edastuseks; etendamine ja vaatamine toimuvad samaaegselt ning lavastused võivad olla loodud nii füüsilises kui virtuaalses ruumis”. Järgnev ongi tagasivaade möödunud aastale, püüe kaardistada voogteatri seniseid arengusuundi. Algimpulsiks on seejuures eˉlektroni korraldatud teine „Kõheda vastasmõju festival” (1.–4. IV 2021 etenduskeskkonnas elektron.art).

Nagu definitsioonistki näha, toimub voogteatris etendamine ja kogemine eelduslikult samal ajal, kuid see ei tähenda, et alati ka erinevates ruumides. Tahe säilitada ka digikanalis vahendatud lavastuste puhul teatrile olemuslik siin ja praegu toimumine võib muidugi ajapikku oma olulisust kaotada, sest ausalt öeldes, kuidas sa ikka kindel oled, et tegemist pole salvestusega? Vajadus siiski vähemalt uskuda, et teos sünnib selle kogemisega samal ajal, et seda kogetakse kollektiivselt ka siis, kui sa istud üksinda oma isiklikus (kodu)saalis, on vähemalt mulle — praegu veel — äärmiselt oluline, et oleks endiselt põhjust kõnelda nähtust teatri kontekstis. Seetõttu olin isegi pettunud (ka iseendas), et „Kõheda vastasmõju festivalil” jätsime sel korral kasutamata võimaluse veebikaamera kogemise ajaks sisse lülitada ja nii virtuaalne teatrisaal täita (kõigi teoste puhul seda teha ei saanudki). Mis parata, kaameraväsimus on praegu kõigil suur, aga küllap edaspidi, kui on jälle võimalik valida, kas külastada voogteatrit või minnagi kohale, käia teatris, oleme taas altimad end publikuna näitama ka digikanaleis. Eelnev võiks rahustada neidki skeptikuid, kes on viimasel aastal ikka ja jälle tõdenud, et ega see voogteater n-ö päristeatrit asenda — muidugi mitte, pole seda kunagi kavatsenudki, pakkudes vaid veel üht valikuvõimalust. Nii et rahu, ainult rahu.

„Kõheda vastasmõju festival”. Riina Maidre ja Maike Lond.

 

Teist eluaastat käiv nähtus on ka muidugi veel liiga maimuke, et seda juba ühemõtteliselt kirjeldada, mistap sean korraks kahtluse alla voogteatri definitsiooni selle osa, mis ütleb, et lavastus „on loodud spetsiaalselt otsevoogedastuseks”, ja küsin, kas selline tõupuhtuse tagaajamine on õigustatud. (Vahemärkusena: kritiseerin siinkohal definitsiooni, mille sõnastamisel ise mõned kuud tagasi osalesin.) Mõeldes tagasi viimasel aastal mõnes digikanalis kogetud umbes kuuekümnele lavastusele, saab n-ö ülekantud teatri jagada kolme rühma: füüsilises ruumis toimunud lavastuse salvestuse ettemängimine (näiteks eelmisel kevadel pakkus valikut oma varasalvest National Theatre Suurbritanniast), füüsilises ruumis kogemiseks loodud lavastused, mida etendatakse endiselt füüsilises ruumis, kuid publikule vahendatakse etendust otsevoogedastusena (sellest kevadest on näiteks Internationaal Theater Amsterdami menulavastuste sari) ning spetsiaalselt otsevoogedastuseks loodud lavastused. Loomulikult on pakutud ka hübriidvariante, kus näiteks osa publikust on etendajatega samas füüsilises ruumis ja ülejäänud kogevad lavastust otsevoogedastusena (nagu „Inimese hääl” Tallinna Linnateatris ja EMTA tudengite „Kuhu minek”) või siis on etendajad ja publik erinevates ruumides, kuid vaatajad siiski kõik koos ühes füüsilises ruumis ühe ekraani ees (nagu Emer Värgi ja Anatoli Tafitšuki „K O O S” ja Karl Koppelmaa „Stendhali sündroom” „Baltoscandalil”, kus publik istus Rakvere teatrikino saalis ja etendajad olid vastavalt Tallinnas või siis sama hoone teises ruumis). Arusaadav on seegi, et sageli püütakse ka salvestuste ettemängimisel luua teatrisündmust ehk kollektiivse kogemise tunnet, mistõttu algab etendus ikkagi kindlal kellaajal (ja alati ei saa ka edasi kerida) — et oleks ikka võimalikult palju nagu päris.

Hiroaki Umeda „Intensional Particle”.

 

Vastates nüüd enda esitatud küsimusele, tõden, et tegelikult võib voogteatriks kenasti pidada ka lavastusi, mis on küll loodud füüsilises ruumis kogemiseks, kuid etendatakse reaalajas ning publik näeb seda otsevoogedastusena. Muidugi eeldab see, et etendatakse teadlikult n-ö kahes suunas: (tühja) teatrisaali ja kaameratele. Internationaal Theater Amsterdami sarja soovitangi seetõttu kogeda, et neil on õnnestunud saavutada tasakaal nende kahe adressaadi arvestamisel ehk misanstseene on kohendatud nii, et lavastuse esialgne ülesehitus väga palju ei muutuks, ning kaamerad on etendajatele partneriks (mitu kaamerat, live-montaaž ja -värvikorrektsioon jms käib kõik asja juurde). Eestistki leiab ülekantud teatri näite: Tartu Uue teatri „Anne lahkub Annelinnast” 360-kraadise kaamerasilmaga versioon, mis astus otsevoogedastuse lahenduse otsimisel Amsterdami kolleegidest kaugemalegi, muutes ka etendamise füüsilist ruumi. Huvitav, kas tulevikus (ei taha kurja kuulutada, aga viiruseid on ju teisigi …) on lausa tavapärane, et lavastades peetakse kohe silmas, et vähemalt osa publikust võib (tahta) kogeda teost just nimelt otsevoog­edastusena?

„Kõik loeb/The Reader”.

 

Kes ja kus etendab?

Kuigi olen vägagi tänulik võimaluse eest näha muul moel kättesaamatuid lavastusi kodust lahkumata, on huvipakkuvamad voogteatrielamused olnud siiski need, mis on tõepoolest loodud spetsiaalselt otsevoogedastuseks. Neid on mu vaatajaportfellis kolmekümne ringis ja siingi eristuvad mõned rühmad sõltuvalt sellest, kes etendab ning kus etendajad asuvad. Ka enamik voogteatrilavastusi (vähemalt minu kogetuist ja/või seni tehtuist) säilitab tegelikult harjumuspärase lava ja saali suhte ehk tegevus on ankurdatud etendajate ruumi ning publiku sekkumist ei eeldata rohkem kui füüsilises ruumis (teatrisaalis on kuulda, kui vaataja naerab, virtuaalses etenduskeskkonnas näitab publik oma meelsust kommentaariumis). „Kõheda vastasmõju festivalilgi” oli selliseid lavastusi mitu, kuigi teoste eesmärgid olid meeldivalt eriilmelised. Kõige klassikalisem, kui nii võib öelda, oli Hiroaki Umeda „Intensional Particle”, kus etendaja liikumine muudab reaalajas heli ja graafikat ning vaataja näeb ekraanil sinist inimfiguuri triibusäbrulise muutuva tausta ees, kõrvus trummeldamas tehislik kõla. Terviklik ja arusaadav teos, mis jääb siiski ennekõike tehniliseks ja füüsiliseks soorituseks. Bohdana Korohodi ja Maria Paiste „Insignificant audio performance in three acts” on, nagu nimetuski viitab, kuuldemäng (ilmselt varem salvestatud, aga tont seda teab), mille puhul lausa paluti ekraani mitte vaadata, kuigi etendaja oli ka füüsiliselt oma ruumis samal ajal kohal. Sarnaselt Umeda teosega on seegi omamoodi meditatiivne (mõtte-)rännak iseenda siseilmas, mida tasub ju aeg-ajalt ikka ette võtta. Liis Varese ja Taavet Janseni „Kõik loeb/The Reader” taandab etendaja aga sootuks: lavastus algab valge lehega, kuhu reaalajas teksti luuakse. Nii tekib huvitav kahetasandilisus, kus etendaja on korraga ära ja kohal, nähtamatu ja nähtav. Kuna see on ka dramaturgiliselt hästi üles ehitatud teos, jääb „Kõik loeb” kummitama ning on ehk ootamatultki kaasahaarav (küllap peab ise kogema, et uskuda). Seda tüüpi sõnateatrit on tehtud juba enne voogteatri sündi (näiteks Rabih Mroué loenglavastused, kus ta istub publiku seas ning etendus toimub suurel ekraanil) ja tehakse muidugi mujalgi (näiteks Oliver Zahni koreograafilised esseed või essee-etendused), aga neis on midagi väga intrigeerivat, ehk isegi teatraalset, mis kutsub vaatama.

„dis/placed”.

 

Kui juba suundumusi otsida, siis omaette rühma moodustavad voogteatrilavastused, mis kas siis praktilistel või kunstilistel põhjustel etenduvad korraga mitmest ruumist, kuigi lava ja saali suhe jääb siingi harjumuspäraseks. „Kõheda vastasmõju festivali“ tutvustuses lausa rõhutati, et voogteater annab võimaluse koos teha (etendada? mängida?) maailma eri otstes asuvatel kunstnikel. Eks see on ka globaalse küla ilminguna analüüsi vääriv, kuid siinkohal keskendun kunstilistele valikutele. Muide, alati ei peagi etendajate vahemaa ulatuma tuhandetesse kilomeetritesse, et eraldiolek, kokkusaamise võimatus inspireeriks. Varasemast sobivad siia näiteks nii Eesti teatrite ühisprojekt „Eesti teatri päästmine” sealsamas eˉlektroni etenduskeskkonnas möödunud sügisel, kus etendajad olid igaüks oma koduteatris, aga mis kunstilist väärtust siiski luua ei suutnud, või ka samas tehtud Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere „The Simplest Thing” kui võimalus pealt näha kahe looja peaaegu et erakõnet. Ka eelmisel kevadel justkui voogteatri ja uue, isolatsiooniajastu parima tabaja tiitliga pärjatud Forced Entertainmenti kolmeosaline Zoomi-häng „End Meeting For All” paigutub siia. Seekordse „Kõheda vastasmõju festivali“ programmist jääb aga meelde Rourou Ye, Avan Omeri ja Mary Notari „dis/placed”, kus kahe etendaja geograafiliselt üksteisest kaugel asuvad ruumid on paigutatud ekraanil kohakuti (õigemini üksteise taha) ning partnerlus toimub reaalajas. Tunnistan, et ühelt poolt lasin end sellel lavastusel ära petta ehk mul kulus ikka aega mõistmaks, kuidas nad täpselt seda teevad, ning samal ajal jäin lõpuni kahtlema, kas see kõik ikka on reaalajas, kuivõrd teostus oli tehniliselt väga täpne. Kuuldavasti oli, aga see näitab taas kord, et siin-ja-praegu-tunde tekitamiseks on teinekord oluline vaat et teadlikult mõni viga sisse lasta. Kõlab kõhedalt, ma tean, aga ka festivalil toimunud seminaril tuli korduvalt juttu veast, selle juhtumise tõenäosusest ja ka vajadusest, et see tõenäosus säiliks.

„Call Cutta At Home”.

 

Püünele astub Amusing Koala

Üks viis hoida publik voogteatris kohal ja kinnitada tema usku, et etendus sünnib reaalajas, on muidugi osavõtuteatri vahendite kasutamine. Viimastel aastatel on seesuguse teatriga ka Eestis katsetatud (näiteks Kadri Noormets, labürintteatriühendus G9, Paide teater jt) ja võib ehk lausa arvata, et nüüd tehakse seda veelgi enam, sest osavõtuteater on osutunud ootuspäraselt n-ö ravimiks voogteatrile omasele etendaja ja kogeja lahusolekule. Seega pole ka midagi imestada, et „Kõheda vastasmõju festivali” kavast leidis ka Euroopa osavõtuteatri kuulsaima trupi Rimini Protokolli lavastuse „Call Cutta At Home”. Põhimõtteliselt on see järjekordne Zoomi-häng, aga nagu Rimini Protokolli lavastuste puhul ikka, on keskendutud just nimelt kogejale, kellele luuakse võimalus etenduse kulgu panustada ja mõnikord ka vähemalt ettekujutus, et publik juhibki etendust. Sarnaselt teiste seda tüüpi lavastustega kasutab ka „Call Cutta At Home” juba tavapäraseks saanud võtteid: publikul palutakse näidata teistele oma ruumi, kus ta etendust kogeb, aga ka juhitakse ta seda paika uue nurga alt avastama (näiteks laua alla ronima); temalt küsitakse küsimusi, palutakse jagada mõnda mälestust. Mõnikord antakse ka peategelase roll publikuliikmete vahel käest kätte käima (sel korral mitte). Kui mu eelnevast kirjeldusest kumab läbi vähest vaimustust, siis ainult seetõttu, et olen seda oma teatrirännakutel viimasel paarikümnel aastal füüsilises ruumis juba palju teha saanud, sealhulgas läbi teinud ka selle Rimini Protokolli lavastuse eelmise versiooni „Call Cutta In A Box”, mida kogeb füüsilises ruumis korraga üks inimene (seda siiski telefoni ja arvutiekraani vahendusel). Tegelikult on sellised kogemused nii raputavad kui ka huvipakkuvad ning tekitavad seda teatrile omast (ja vajalikkugi) siin-ja-praegu- ning kooskohalolu tunnet vägagi.

„A Certain Slant of Light”.

 

Siinkohal jõuangi veel ühe rühmani, kuhu kuuluvad lavastused, mida veavad suures osas just kogejad. Nagu varemgi viidatud, oli kunstnikel „Kõheda vastasmõju festivalil” seekord võimalik valida mitme etenduskeskkonna vahel: nii traditsioonilise saalipaigutuse (2/3 ekraanist on lava ja 1/3 teatrisaal virtuaalse publikuala ja kommentaariumiga) kui ka ühisruumi vahel. Kusjuures see ühisruum toimib nii teatrifuajeena (saad etenduste vahepeal või ka samal ajal lülituda teise aknasse, kus kaaskogejatega sõnumeid vahetada, justkui virtuaalses salongis) kui ka etenduskeskkonnana. Seejuures ei pea üldse oma anonüümsust loovutama ja nii liikusin mina festivalialal ringi väikese punase täpikesena, kel algoritmi tahte kohaselt nimeks Amusing Koala. Tegevust jätkus ennekõike kahe lavastuse puhul: Allison Costa, Feli Navarro ja Umlilo Siya Ngcobo „A Certain Slant of Light” ning Dorin Cucicovi, Lori Hepneri ja Grigoriy Sergeevi „Manifesto”. Neist esimene etendus just nimelt selles ühisruumis, kus oma punast täpikest liigutades sai muuta helifooni ning samal ajal kaas­etendajatega suhelda. Tõsi, enamik etendajate panusest oli varasema salvestus ning päriselt see interaktiivse osaga kokku ei kõlanud. „Manifesto” toimumine etendusena sõltus aga peaaegu täielikult publikust: eesmärk oli kirjutada ühine manifest, aga algoritm oli seatud nii, et arvesse võetakse vaid lauseid, mis tabavad ära maailmakuulsate manifestide põhjal (näiteks Antonin Artaud’ julmuse teatri manifest) välja valitud märksõnad ja sedagi vaid siis, kui neid taipajaid on vähemalt kaks (eks aidati kontrollküsimustega ka kaasa, nii et lõpuks närisin loogika läbi ja sain vist lausa neli oma lauset meie ühisesse manifesti). Kirjeldatust on ka selge, et voogteater liigub edaspidi üsna kindlalt vähemalt mingis osas ka arvutimängu karjamaale, säilitades siiski ühe põhimõttena ilmselt koosmängimise (kel huvi, soovitan tutvuda machina Exi sarnaste lavastustega, mida juhib suures osas tehisintellekt, kuid kuhu lõimitakse ka reaalajas etendajate esitatud hetki). Kui kaugele saab minna, et see oleks veel teater, jätan siiski küsimata, sest see küsimus lihtsalt ei ole praegu veel vastatav ja pole ka kindel, kas kunagi üldse vajab ühemõttelist vastust. Elame-kogeme.

„Manifesto”.
Kuvanopped

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon