TEATRIUUENDUS EI HÜÜA TULLES
Mai, 2021Eesti teatri ajaloos on Tartu teatavasti mitme murrangu kodu, teenäitajate tegevuspaik. Ent kuidas elab Tartu teater praegu? Ühtpidi voolas mullu suvel ju peale korralik kogus värsket verd1, teisalt näitavad Tartus nooruslikku initsiatiivi ka varasemad olijad. Ometi suhtun ootuste kujundamisse praegu ettevaatlikult — mitte põhjusel, et tahaksin noori teatritegijaid kuidagi alahinnata, vaid vastupidi.
Usun, et teatris leiutab igaüks oma jalgratast. Olgu see siis koolis või teatris, isekeskis või üheskoos, aga ka ammutuntud tõed tuleb teatritegijal enda jaoks ise avastada, käia läbi juba teiste tallatud rajad, et aru saada, mis neis toimib ja mis mitte. Alles seejärel võib noor looja jõuda äratundmiseni, mis kujundab tema edasise käekirja. Alles seejärel võib sündida midagi, millele anname tagantjärele (teatri)uuenduse tähenduse. Sestap tundub noortelt teatritegijatelt kohe „uue teatri” nõudmine mõnevõrra ennatlik — igaüks avastab ju omas tempos ja jõuab selle käigus oma järeldusteni.
Et minu mõttekäik ei jääks aga pelgaks oletuseks, otsustasin Tartu noortelt teatritegijatelt järele pärida, mida see noor teater endast ikkagi kujutab ning kuhu Tartu kontekstis liigub. Arutelus võtsid sõna kolm vanemuislast: Maarja Johanna Mägi, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja kaks Tartu Uue Teatri liiget: Andreas Aadel ja Elise Metsanurk.2
Kui oluline on teile oma loomingu liigitamine, eriti liigitamine mingisse loomingulisse põlvkonda?
Jaanus Tepomees (J. T.): Liigitamine põlvkonda või mõnda muusse lahtrisse toimub hiljem. Praegusel hetkel me ei vaata sellele nii. Loomulikult saan öelda, et olen osa Vanemuisest, aga ideelises või filosoofilises plaanis ma iseenda sildistamise või kuhugi lahtrisse paigutamise peale ei mõtle.
Reimo Sagor (R. S.): Ma olen nõus. Mind sildistamine ei huvitagi, mulle ei ole oluline ennast liigitada. Aga mul on aeg-ajalt tunne, et ma ei näe Vanemuist sellise pilguga, nagu vanemuislased muidu näevad. Mulle ei meeldi see Vanemuine, mille juurde kuulub mingisugune hinnang. Mina teen oma asja ja kui keegi arvab, et ta peab seda nii-öelda Vanemuise mõõdupuuga mõõtma, siis see on vale. Vanemuislased kipuvad näiteks ütlema: „Aga selline on ju Vanemuine…” ja minul tekib seepeale alati küsimus, mida see tähendab. Kas Vanemuine on siis mingisugune nähtamatu taak? Vanemuise moodustavad ikkagi inimesed ja kõike saaks tegelikult muuta kas või päevapealt. Aga teatav taak on praegu kõigel kaasas, võib-olla juhtub see kõigis (pika ajalooga) teatrites.
Elise Metsanurk (E. M.): Ehkki sildistamine on halb, mõtlen ma paratamatult ikkagi kategooriates nagu Draamateater (ja Draamateatri teater), Rakvere teater (ja Rakvere teatri teater), hoolimata sellest, et seal on väga erinevaid inimesi ja et iga lavastus on erinev. See lihtsalt juhtub. Aga põlvkonda liigitamine tekib hiljem, sest kui ise parajasti teatris tegutsed, tundub enda liigitamine üheülbaline ja mõttetu.
„Ilus on noorelt…” Linda Kolde ja Jaanus Tepomees.
Maris Saviku foto
See on küllap üks püsiv erinevus teatrikriitikute ja -tegijate vahel. Teatrist kirjutades on mul vaja inimesi, lavastusi ja institutsioone kuhugi liigitada, et endale selgust luua. Loominguline areng, seosed ja mõjutused joonistuvad nii paremini välja. Nagu ma aru saan, pole see tegijatele endile oluline. Aga kui paigutame teid praegu hüpoteetiliselt kasti „noor teater”, siis tuleb selle kastiga muu hulgas kaasa üks levinud ootus, nimelt ootus, et noored teeksid tingimata midagi uut, tooksid endaga kaasa teistsuguse teatrikeele. Kui palju olete teie seda ootust ja pinget tajunud?
Maarja Johanna Mägi (M. J. M.): Näitlejana töötan kaasa selle lavastajaga, kes mul on, ja kui mul on lavastaja, kes ei ole noor, lähen ikkagi temaga kaasa. Ma ei hakka seal oma uuendust tegema lihtsalt põhjusel, et ma olen noor. Sellist uudsuse ootust on üldse halb kellelegi peale panna. Kunstnik teeb kõige paremini siis, kui ta saab teha seda, mida ta tahab teha, mitte seda, mida publik või kriitikud tahaksid näha.
Eelmise küsimuse kohta lisan, et põlvkond kujunebki ju sellest ajast, kuhu me oleme sündinud. Ilmselgelt kuulun ma noorde põlvkonda, sest olen sündinud siis, kui olen. Või tähendabki see noor põlvkond just uuenduslikku põlvkonda?
Ma arvan, et põlvkondadest ei pea tingimata rääkima ainult sünniaastate kaupa. Võib rääkida kitsamalt põlvkonnast, keda ühendab lisaks sarnasele vanusele ka sarnane lähenemine teatrile. Sünniaasta põhjal kujunenud laiast põlvkonnast ei saa ennast tõesti lahutada, aga loomingulise käekirja põhjal kujunenud kitsast põlvkonnast saab. Loomingulises mõttes võib teatritegija ju tunda hoopis suuremat sidet mõnel muul ajal sündinud kunstnikuga.
J. T.: See on tõepoolest fakt, et me oleme noor teatritegijate põlvkond.
R. S.: Jaanus, sa oled vana!
J. T.: Ma tahtsin ka selleni jõuda — „noore” määratlus on väga tunnetuslik. Aga see on siiski fakt, et me tajume end noortena ja meid vaadatakse nii. Ootus, et me teeksime midagi uut, on seejuures paratamatu, sest me ise ka suuname inimesi endast uut ootama. Mäletan, et kui tegime lavastust „Ilus on noorelt…”3 Reimo kursusekaaslastega, kes olid ka hiljuti teatriga liitunud, siis tegelesime (kui mitte teadlikult, siis intuitiivselt) küll küsimusega, mida saame meie teatris uut pakkuda. Me saadame seega ise signaale, et meist võiks midagi uut oodata. Uue energiaga käib alati kaasas see teatav ootushorisont.
R. S.: Mina mäletan samuti seda ootust, et nüüd noored tulevad ja hakkavad tegema. Ei tule ja ei hakka, sest see ei käi nii. Ma olen seitsmendat hooaega Vanemuises. Kui ma tulin teatrisse, siis pandi mind ühte, teise ja kolmandasse rolli — kas publik ootas siis lihtsalt head rollisooritust? Alles siis, kui olin viiendat hooaega Vanemuises, tekkis mul arusaam, et mul on siin süsteemi sees midagi öelda. Sealt sai alguse „Ulmlejad”4, mis jõudis nüüd kaks hooaega hiljem lavavormi. Kui keegi loodab, et noored tulevad teatrisse ja hakkavad kohe „tulistama”, siis see võimalus on küll olemas — hea näide on 1960-ndate teatriuuendus —, aga ma ei näe ka probleemi, kui seda ei juhtu. Ja olekski kummaline pidevalt uuendusi oodata.
Teiselt poolt saan inimesena sellest ootusest aru, sest iga kord, kui tulevad uued valimised või uus valitsus, siis me ootame midagi. Kui tuleb uus noorus peale, kelles peaks olema jõudu, siis me ootame midagi. Aga tihtilugu ei ole noorus veel isegi aru saanud, mida nad öelda tahavad.
J. T.: Kui Reimo kursuselt tuli Vanemuisesse seitse uut näitlejat, siis oodatigi, et nendega koos tuleb mingi muutus või uuendus. Samas jagunevad need näitlejad kohe uuslavastuste vahel ära ja see kollektiivne ideeline loomeenergia, mis on teatrikoolis tugevast grupitunnetusest tekkinud, lõhustub. Võib-olla Paide teatris või Mustas Kastis on teisiti, sest nad tegid teatri ühe kursusega ja saavad ühist mõtet koos edasi kanda. Natuke sarnane tundub mulle praegu Uue Teatri olukord. Elise ja Andreas, kas te olete selle peale mõelnud?
R. S.: Seda saab küsida ka Vanemuise noorte käest, keda Maarja siin esindab — mis on teie ühine mõttesuund?
M. J. M.: Kuna Vanemuine võttis ainult näitlejaid, siis meid jagataksegi eri lavastuste vahel ära ning mina töötan näitlejana lavastaja ja lavastusterviku jaoks. Ma ei hakka oma ideid seal rõhutama, kui see läheb lavastusega vastuollu. Selleks, et teha teatriuuendust, on vaja punti, kus on nii lavastajad kui ka näitlejad.
Andreas Aadel (A. A.): Minul on teatud teemad, millega ma olen tegelenud enne teatrit ja tegelen ka praegu. Need ei ole seotud niivõrd teatri kui elu enesega. Aga lisaks nendele teemadele oleme nüüd Uues Teatris tegelenud ka teatrit ennast puudutavate küsimustega: mis on teatri roll ühiskonnas, mida suudab teater öelda paremini kui film või raamat. Aga kõige tähtsam on see, mis teemaderingis sa inimesena liigud.
E. M.: Noortelt eeldatakse millegi uutmoodi tegemist, aga minu meelest on see päris hea. Kui me tulime Uude Teatrisse, siis seal öeldi, et katsuge teha sellist teatrit, mida on praegu vaja teha, ja mõelge, milliseid asju ei saa teisiti öelda kui teatrikeeles ja milliseid lavastusi saab teha just siin teatris, mitte kuskil mujal. Meile ei soovitatud seda mitte põhjusel, et me oleme noor põlvkond, vaid sellepärast, et Uue Teatri juhtkond mõtleb ise ka nii.
Kui vaadata oma teatrist väljapoole, siis on mõned inimesed, kes ütlevad „Pange nüüd!” ja ise midagi ei tee. Umbes nii, nagu meie käime valimas — ütleme, et „Pange nüüd!”, aga ise riiki ei valitse ega tea, kuidas see üldse käib. Teine asi on see, kui teatrist öeldakse „Pange nüüd!”, aga näidatakse ka eeskuju ning aidatakse meie lavastustel sündida ja ellu jääda.
Vahel olen ka tundnud, et öeldakse, et tahetakse midagi uut, aga samas tahetakse ka „vana head”. Ootus on seega: „Tee midagi uut, mis oleks sama hea kui vana hea, aga mitte seesama, vaid midagi muud.” Seda ootust on väga keeruline täita.
A. A.: Mis puudutab veel põlvkondi, siis ma panin nii meie esimese kui ka teise lavastuse5 puhul tähele, et me ei mõtlegi lavastusprotsessis otseselt sihtrühmale. Aga „Mängu ilu”6 etendustel olen näiteks märganud, kuidas noorem ja vanem publik reageerivad lavastusele erinevalt. Saalis näeb küll mingit põlvkondade konflikti.
„Ulmlejad”. Jaanus Nuutre, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Veiko Porkanen.
Gabriela Urmi foto
Milles see erinevus seisneb?
A. A.: Kõige lihtsam on öelda, et selles, mille peale keegi reageerib. See võib olla mingi sündmus, mingi teema, aga kõige paremini tuleb erinevus välja huumori puhul. Mõne naljaga lähevad noored kohe kaasa, samas vanemad ei saa üldse aru. Ja vastupidi: millelegi, mille vanemad hammustavad läbi, ei saa noored küüsi taha. Saalis on seega põlvkondi rohkem tajuda kui proovisaalis.
Ma plaanisin küll järgmiseks küsida, kas noorte tehtud teater on siis olemuslikult kuidagi teistsugune kui vanemate tehtu ja kas saab üldse rääkida noorest teatrist kui monoliitsest liigitusest. Aga teie jutu põhjal tundub, et ei saa, sest teatritegijat mõjutavad eelkõige individuaalsed, mitte põlvkondlikud kogemused ja eelistused.
J. T.: Ma olen sellele mõelnud, käies kooliteatritega töötube tegemas või puutudes kokku praeguste teatritudengitega, sest siis ma saan aru, et nad on üles kasvanud natuke teistsuguses kultuuriruumis kui mina. Tegelikult on minul ses suhtes juba ootus või uudishimu, et mida nad tulevikus teatris teevad. Samamoodi mõtlen ma teie kursusest, Maarja, Andreas ja Elise. Kui ma samas käin teie lavastusi vaatamas, siis saan hästi aru, millest te räägite, ja tunnen, et olen ikka teiega samast põlvkonnast.
„Niskamäe naised”. Ilona — Maarja Johanna Mägi.
Heikki Leisi foto
Järelikult polegi mu küsimusele siis mustvalget vastust: mõnes kontekstis saab noorest teatripõlvkonnast rääkida, teises mitte. Lähtudes kontekstidest, kus sellest saab rääkida, küsin, kuidas võiks teie põlvkonda iseloomustada. Mis toob praegused noored teatritegijad omavahel kokku?
M. J. M.: Mul tekkis lavaka ajal üks mõte, aga ma ei tea, kas ma praegu ka veel päris niimoodi arvan. Igatahes, kui ma mõtlesin teatriuuenduse peale, siis vaadates omaenda kursust, tundus mulle, et meie põlvkonna uuendus polegi mitte vormiuuendus, vaid sisu-uuendus. Päris paljud noored lavastajad võtavad praegu ette suuri klassikalisi tekste ja lähevad nendega süvitsi. Olulisem on miks, mitte kuidas.
R. S.: Mulle väga meeldis Elise mõte: tehke midagi uut, aga nii, et see oleks nagu hea vana. Kui vaataja sellise mõtte välja käib, on see teatritegijale kasutu. Ütle konkreetselt, mida sa tahad, et need noored teeksid!
Ma olen veendunud, et iga teatrisse tulev põlvkond otsib enda sees, mida ja kuidas nad öelda tahavad. Kas see on parajasti uuenduslik või mitte, kas see leiab kõlapinda, see on hoopis teine küsimus.
J. T.: Ja paratamatult mõjutab põlvkondi ka see, milliste sündmuste keerises nad parajasti elavad.
R. S.: Vanemuise puhul on noort põlvkonda keeruline hinnata, sest repertuaarivalikuid ei tee meie põlvkonna inimesed. Seal on küll mõned omaalgatuslikud asjad, millest saab järeldusi teha, aga üldpildis on ülesanne keerukas. Lihtsam on nõnda vaadata Uut Teatrit, Musta Kasti või Paide teatrit. Paide teater on praegu küll üks huvipakkuvamaid nähtusi eesti teatrimaastikul — jälgin huviga, kuhu nende sünergia välja jõuab.
Üks sõna, mida noore ja uuendusliku teatriga veel seostatakse, on eksperimentaalsus. „Ulmlejate” teemal antud intervjuus7 ütles Reimo, et seda lavastust ei tohiks nimetada eksperimentaalseks, sest see on kindel valik — te teadsite, mida te teha tahate. Ometi ma oletan, et üldises kõnepruugis kasutatakse „Ulmlejate” kohta ikkagi liigitust „eksperimentaalne lavastus”. Samamoodi nägin seoses Elise viimase lavastusega meedias fraasi „Elise Metsanurga eksperimentaalne lavastus”. Aga mida see sõna tähendab? Mulle tundub, et eksperimentaalsusest on saanud üks lai vaip, mille alla mahuvad kõik veidigi ebakonventsionaalsemad lavastused.
J. T.: Minus tekitab sõna „eksperimentaalne” teatri kontekstis suure igavustunde. Selles on midagi nii tolmunut ja aegunut, see nagu ei pädeks enam kaasaegses teatripildis.
R. S.: Ma olen Jaanusega nõus — iga kord, kui ma seda sõna kuulen, lähevad mul ihukarvad turri. See sõna ütleb nii mõndagi inimese kohta, kes seda kasutab, ja võib näidata, et see inimene on üsna väikese teatrikogemusega. Näiteks „Ulmlejate” kontekstis eksperimentaalsusest rääkimine näitab, et rääkija pole kursis Vanemuise ajalooga. Teisalt kasutab seda vanem põlvkond, kes on harjunud teatud teatrivormiga, aga näeb midagi uut ja liigitab selle kohe eksperimentaalseks. Mulle tundub see tüütult lihtsustav ja tühine.
E. M.: „Eksperimentaalne” peaks tähistama katset ehk midagi, mida sa hakkad tegema eesmärgiga midagi tõestada või ümber lükata, millestki aru saada. Põhimõtteliselt iga lavastus peaks olema katse, aga mõne puhul on katset väga vähe ja kindla peale minekut väga palju, mõne puhul on vastupidi.Eksperimentaalsest teatrist rääkides on kaks vastandlikku varianti, mida see võib tähendada. Üks variant ütleb: „Ahah, te katsetate midagi. Minu meelest need katsed ebaõnnestuvad — mida iganes te ei taha tõestada —, ma ei saa neist aru ja need on nõmedad. Seetõttu ma ütlen, et see on eksperimentaalne.” Eksperimentaalsus on siin tähenduses „mingi jura”. Teine variant ütleb: „Väga palju olen näinud lavastusi, kus ma loen kavalehte, kujutan täpselt ette, milline see lavastus on, ja siis see ongi selline. Lavastus, mida ma praegu nägin, ei olnud selline, see üllatas mind, see on väga tore. Järelikult see on eksperimentaalne.” Teisisõnu — eksperimentaalne on tähenduses „mingi äge asi”. Meil on seega kaks tähendust sõnale „eksperimentaalne” ning mõiste ise muutub segaseks. Väga palju hakkab sõltuma sellest, kes ja millal seda ütleb.
A. A.: Ma just jäin mõtlema, et sõna „eksperimentaalne” kasutatakse täiesti vales tähenduses, kui vaadata selle seletust. Aga kui inimeste käest küsida, kas üks lavastus on eksperimentaalne või mitte, siis ma arvan, et valdav enamik inimestest teeks sama valiku. Näiteks võrreldes „Ulmlejaid” ja „Niskamäe naisi”8 — esimese kohta öeldaks kindlasti eksperimentaalne, teise kohta mitte. See sõna ikkagi tähistab midagi, millest valdav enamik inimestest saab ühtemoodi aru. Midagi seal on, mille järgi võib vaadata ära kõik teatriaasta lavastused ja teha valiku, millised neist on eksperimentaalsed, millised mitte. Aga liigitusi on muidugi rohkem.
J. T.: Ma küll ei tahaks seda teha, aga oletame, et meile kõigile antaks nimekiri lavastustest, mida me oleme näinud, ja palutaks need jaotada klassikalisteks ja eksperimentaalseteks. Tulemus oleks jah tõenäoliselt sarnane. Ka meie peas on mingi arusaam selle mõiste tähendusest, isegi kui sõna tundub totakas.
R. S.: Klassikaline ja eksperimentaalne ei ole vastandatavad mõisted.
A. A.: Ei ole, aga see, mida nad tähistavad, on meile ikkagi arusaadav.
„Mängu ilu”. Elise Metsanurk.
Ma olen täiesti nõus, et see sõna on oma algse tähenduse kaotanud — kui inimesed räägivad eksperimentaalsest lavastusest, siis nad ei mõtle selle all proovimist, kas lavastus tuleb välja või mitte. Võib-olla ma teen praegu liiga suure üldistuse, aga mulle tundub, et nad sageli mõtlevad hoopis postdramaatilist teatrit. Sõna „postdramaatiline” on teatrivaatajale lihtsalt võõras või keeruline, nii et kasutatakse tuttavamat sõna „eksperimentaalne”. Aga üks põhjus, miks ma tahtsin eksperimentaalsusest rääkida, tuleneb asjaolust, et ka Sadamateatrist on räägitud kui Vanemuise võimalikust eksperimentaallavast9. Kui viljakas on teie meelest mõte, et uuendusmeelsete lavastuste jaoks võiks olla omaette lava või hoone?
J. T.: Mitte et ma seda ideed ise pooldaks, aga „eksperimentaallava” on minu jaoks vähemalt konkreetne ja arusaadav mõiste — mängupaik, kus lubame trupil proovi minna näiteks niimoodi, et neil ei ole alguses mitte midagi. Kui seal hakatakse eksperimentaalsetest lavastustest rääkima, siis see juba hägustub.
R. S.: Ma natuke oponeerin, sest sõnas „katsetamine” on juba sees eeldus, et asi võib ka läbi kukkuda. Aga ükski trupp, isegi kui neil ei ole materjali, ei lähe proovisaali sellepärast, et neil ei ole mitte midagi. Minnakse mingi ideega. Vanemuise kontekstis saan aru, kust eksperimentaallava mõte tuleb: meil on suur ja väike maja, mis on klassikalise teatri ülesehitusega, aga Sadamateater on blackbox. Seal on ka tehtud igasuguseid asju, nagu „go neo und romantix”10, aga näiteks väikses majas pidi välja tulema Priit Strandbergi „Kuus tegelast autorit otsimas”11, mida oleks mängitud seal, kus publik tavaliselt istub. Kas see oleks siis ka eksperimentaallava? On siis enam vahet, mis ruumis ta on? Otseselt mitte. Minu meelest ei ole vajadust muuta mingi ruum eksperimentaallavaks, sest küsimus ei ole ruumis endas.
Vanemuise kontekstis olen ka täheldanud, kuidas inimesed räägivad: „Jah, me oleme alati uskunud sellesse, et peab katsetama ja võib läbi kukkuda.” Mõnikord tundub, et nad tahavad sellega öelda, et nad on ise ka väsinud sellest Vanemuise taagast. Aga looma peab sellepärast, et on päriselt midagi öelda, mitte sellepärast, et teatril on eksperimentaallava.
M. J. M.: Mina arvan ka, et asi on rohkem inimestes kui ruumis. Ja kas eksperimentaallava tähendab, et seal ei või siis klassikalisi lavastusi teha?
E. M.: Mina arvan, et asi ei ole inimestes. Võib-olla peetakse selle eksperimentaallava sooviga silmas, et Vanemuises võiks olla kiirreageerimisüksus. Tegin oma diplomitöö Vanemuises ja järgmine lavastus tuli välja Tartu Uues Teatris. Suurim erinevus, mida märkasin, oli see, et Uues Teatris on võimalik teha otsuseid kiiremini ja valida ebamugavamaid teid kui Vanemuises. Hammasrattad keerlevad kiiremini, kui nad on väiksemad. Ehk oleks võimalik ka Vanemuisesse luua väikeste hammasrataste üksus.
R. S.: Ma olen ise ka mõelnud sellele, et meie kiirreageerimisvõimet saaks arendada ja see võib toimuda igas majas. Kiirreageerimise all mõtlen, et mõnikord on lihtsalt tunne, et maailm keerleb meeletus tempos, aga Vanemuine liigub ikka mingit teistsugust, oma rahulikku rada. See ei ole halb ja võib-olla sellepärast Vanemuine inimestele meeldibki, aga lihtsalt vaatleja rolli jääda on mulle vahel raske.
Kui Vanemuisesse oleks vaja kiirreageerimisüksust, siis mida veel oleks Tartu teatrimaastikule tarvis?
E. M.: Minu meelest võiksid inimesed Tallinnast rohkem Tartusse teatrisse tulla, mitte oodata, et me teeksime Tallinnas külalisetendusi. Eesti ei ole ainult Tallinn.
R. S.: Meil on puudu taagata ruum, kus saaksid teha taagata asju nii tantsijad, rahvatantsijad, lauljad, luuletajad, tsirkuseartistid kui ka tänavakunstnikud. Vahepeal oli Gen klubi12 selline ruum, kus tundus, et see on võimalik. Aga üks hetk omandas ka see taaga.
J. T.: Füüsiline ruum on nii võimas, et ta loob alati mingi atmosfääri, mis on meist sõltumatu. Mul on tunne, et seda ei saa muuta. Kui sa ütled Gen, siis minul tekib kohe väga selge tunne seoses selle saali ja majaga — see on paratamatu.
A. A.: Mida mina lootsin siia tulles, oli keskkond, kus kohtuda erinevate üliõpilastega, kus tekiksid vestlused. Kui meil on siin suur ja võimas ülikool, kus on palju noori ja tarku inimesi, siis nad kõik võiksid olla rohkem ühenduses. Aga praegu on seda naljakas paluda.
J. T.: Mul endalgi hakkab meelest minema, mis on need paigad, kus kokku tullakse, aga ma võin sulle kinnitada, et need kohad on Tartus olemas. See ongi just noorele eriti oluline, sest need kokkusaamised teiste inimestega loovad uusi ideid. Aga ma ei saa Tartu kontekstis aru, miks näiteks Vanemuise ja Uue Teatri vahel loominguline koostöö puudub.
A. A.: Mina olen püüdnud oma järgmise lavastusega seoses Vanemuisega kontakti võtta, et näitlejaid mängima kutsuda. Praegu ei ole seda võimaldatud. Võib-olla on see praeguses ajas kinni, et kõik hoiavad omasid.
R. S.: Karin, millest sina kui vaataja puudust tunned? See küsimus on ju paljuski vaatajale.
Seda küll. Asetasin oma küsimusega teidki osaliselt vaataja positsiooni. Ma ühinen sooviga kiiresti reageeriva ja päevakajalise teatri järele, mis ei puuduta ainult Tartut, vaid kogu Eestit. Aga üldiselt tundub mulle, et Tartu teatrimaastik moodustab praegu üsna tervikliku ökosüsteemi — elurikkusega on hästi, ainult sümbioosi võiks tõesti rohkem olla.
R. S.: Mina tunnen veel puudust vestlustest — et pärast etendust tuleksid näitlejad lavale ja hoopis publik räägiks. Tahaks Venemaa publikut, kes vihastab ja karjub. Tahaks Saksamaa publikut, kes rõõmuga hüüab, et neile meeldis või ei meeldinud. Tahaks publikut, kes ei tee kolme kohustuslikku aplausiringi ega marsi siis saalist välja. Tahaks inimesi, kellel on arvamus ja julgus ennast publikus teadvustada. Ma ei mõtle provotseerimist, aga tahaksin kuulda, miks nad teatrisse tulid, mida nad ootavad.
J. T.: See on meie kultuuri eripära. Meil oli „Mitte millegi”13 järel üks kohtumine publikuga — hästi läbi mõeldud, organiseeritud ja selgelt püsitatud eesmärkidega. Inimesi tuli sinna üllatavalt palju, aga tundub, et ei ole kombekas sellises kontekstis oma arvamust avaldada. See oli väga vaevarikas.
R. S.: Ma ei tea, kuidas Uue Teatriga on, aga Vanemuine on ka justkui tempel mäe otsas, kuhu inimesed tulevad ja siis lähevad. Küsimused, miks me seal oleme ja miks me seda kõike teeme, jäävad tihti vastamata. Tegijatena peame seda ise küsima ja küsimegi, aga ma ei tea, kas eesti publikule meeldibki siis see, et nende arvamust ei küsita, oodata ega taheta.
M. J. M.: Ma ei süüdistaks selles publikut, sest kui vaadata kas või Elektriteatri korraldatud kohtumisi filmitegijatega, siis seal ikka küsitakse ja arutatakse. Ma arvan, et see on teatriski täiesti tehtav.
R. S.: Ma ei süüdistagi publikut. Küsimus on ikkagi vist eestlaslikus olemises.
„Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses”. Andreas Aadel ja Martin Kork.
Vähemalt „Draama” festival on seda nüüd juurutanud, et peaaegu iga osaleva lavastuse juurde tehakse ka vestlusring. Seal võtavad publiku liikmed ikka sõna, eriti kui vestlus on väiksemas, hubasemas ruumis. Aga ma arvan, et publiku tagasihoidlikkuse võib tingida ka vaataja aukartus näitleja ees. Meil on väga tugev näitlejakultus ja keskkond, mis meenutab templit mäe otsas, ainult soodustab seda. Ja isegi kui astutakse üle hirmust näitleja poole pöörduda, jääb alles hirm, et lavastusest ei saadud „õigesti” aru. Seda valehäbi peaks kuidagi püüdma publikust välja harjutada, aga ma ei tea, kuidas. Küllap alustades noorest vaatajast.
R. S.: Ma olen inimestelt vahel küsinud, kas mõni koht oli etenduses naljakas, ja öeldakse: „Oli küll, aga ma ei julgenud naerda. Muidu kõik vaatavad imelikult!” Teater võiks ikkagi olla koht, kus saab ennast publikus olles vabalt väljendada, mitte ei pea oma loomulikke reaktsioone hirmuga tagasi hoidma.
Tulles tagasi Tartu kui keskkonna juurde: kas Tartu on noorele teatritegijale kutsuv paik?
E. M.: Jah. Ma ei saa aru, miks see peaks olema kehvem kui näiteks Tallinn. Siin on väga erinevaid teatreid, saab vaadata asju väljaspool oma koduteatrit. Koolis käies harjutasin endale külge külalisetendustel käimise. Ma tean, et väljasõiduetendused ei ole tavaliselt sama head kui kohapealsed, aga sundisin ennast vaatamas käima Rakvere, Endla, Kuressaare teatri külalisetendusi, harjutamaks ennast mõttega, et igal pool tehakse võrdväärselt teatrit. Mulle tundub, et see õnnestus.
R. S.: Praegu siin sees olles tundub mulle ka, et Tartus on väga head võimalused. Aga ma pean ausalt tunnistama, et enne, kui ma seitse aastat tagasi Tartusse kolisin, olin siit kaks korda läbi sõitnud ega teadnud Tartust mitte midagi. Ma teadsin ainult, kus on McDonalds ja Riia maantee.
M. J. M.: Tegijana oleneb vastus sellest, kui palju sa saad siin teatris teha — minul on selles mõttes väga hästi. Tegijana on ruumi, võimalusi. Aga vaatajana ma ikka tunnen, et ma olen kõik Tartu lavastused juba ära vaadanud, ja Tallinnasse minnes mõtlen kohe, mida ma saaksin seal vaadata. Tahaksin, et Tallinna teatrid teeksid Tartus rohkem külalislavastusi.
Väiksemates linnades mõjutab teatritegemist ka asjaolu, et julgematele, uuendusmeelsematele teostele ei pruugi publikut jätkuda — lavastust saab mängida vaid üksikud korrad ja siis jäävad saalid tühjaks. Tartus ei ole see probleem vist nii kriitiline?
J. T.: On vist ikka, repertuaari tuleb väga täpselt plaanida. Väga palju tuleb ilmselt mõelda ka sellele, et kõigile oleks midagi, et kõigi maitse oleks rahuldatud. Ja mõnd lavastust saabki mängida ainult ühe hooaja, sest publikut rohkemaks ei jätku. Esimesel poolaastal on etendusi tihedamalt, aga siis lähevad mängukorrad aina harvemaks, näiteks korra kuus.
E. M.: Vanemuisel on väga suured saalid, võib-olla on see ka põhjus, miks neid on raske täita.
Nii Vanemuine kui ka Uus Teater on endale aastate jooksul omapärase maine kujundanud. Kuidas te teatriga liitudes selle mainega suhestusite? Tekkis teil soorituspinge, soov ennast tõestada?
M. J. M.: Mind mõjutas see küll. Kui sa mängid nii suures saalis, trupp ja lavatehniline meeskond on tohutu suur ning terve hiiglaslik maja töötab selle jaoks, et sa saaksid laval üksi monoloogi pidada, siis on küll tunne, et pead ennast tõestama. Selle tundega tuleb hakkama saada ja muuta see tagant tõukavaks, mitte ruineerivaks jõuks.
E. M.: Ma tundsin ka soorituspinget, aga see on motiveeriv — tahad hästi hakkama saada ega tee endale allahindlust. „Tuvisid”14 tehes arvasin pidevalt, et mu mõtted on liiga ressursi- või töömahukad ja et ma pean kindlasti mõtlema välja varuvariante, kuidas asju lihtsamini ja kiiremini teha. Teatrilt sain aga sõnumi, et tee suuremalt, tee rohkem. Siis tekitas soorituspinget hoopis kartus, et äkki ma mõtlen veel liiga turvaliselt. Aga tegelikult see ikka innustab.
J. T.: Soorituspinge lood sa ennekõike ise. Mida kauem teatris oled, seda vähem sa tegeled sellega, et ennast kellelegi teisele tõestada. Aina olulisemaks muutub see, kuidas sa ise oma loomingut näed.
R. S.: Mina olen algusest peale üritanud leida kohti, kus ja kuidas saan selles süsteemis oma asja ajada ja oma mõtteid väljendada. Ja see on võimalik.
„Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses”.
Gabriela Urmi fotod
2021. naasta märtsis vesteldes ei saa üle ega ümber segastest oludest, mis on teatritegemise viimasel ajal üsna keeruliseks muutnud. Kriisiolukord annab teisalt muidugi võimaluse teatrit ümber mõtestada: kas ja kuidas olete seda teinud?
J. T.: Ma olen nüüd hakanud tajuma mõtet, mida Koma15 meile koolis igas erialatunnis korrutas: „Mis on see, mille pärast ei saa mitte vaiki olla?” Praegu saan aru, et see tähendab „Mis on see põhjus, mis on üldse täna väärt proovisaali kokku tulemist?”. Kui ma tajun, et see, millega me tegeleme, ei ole nii suure südame, hoole ja pühendumusega läbi mõeldud, siis äkki ei olegi vaja kokku tulla.
A. A.: Mul oli ka juba enne koroonat see küsimus, et miks me peame siin praegu kõik koos olema. Nüüd saab see aina selgemaks, sest me mõtleme varuvariantide peale, mida saaks video või filmiga edasi anda. Aga mis on need asjad, mis töötavad ainult siis, kui kõik on koos? Teatrile on selle küsimuse mõtestamine väga kasulik.
Viited:
1 Lavakunstikooli 29. lennust tulid Vanemuise teatrisse Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel ja Oskar Seeman ning Tartu Uude Teatrisse Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork ja Elise Metsanurk.
2 Tartu noore teatri hulka võiks mõistagi liigitada ka Musta Kasti, mis sündiski noorusliku kambavaimu toel. Kuivõrd käesoleva vestluse üks eesmärkidest oli aga uurida ka põlvkondade kohta teatrite sees, kaasasin näitlejaid-lavastajaid veidi pikema ajalooga teatritest, Vanemuisest ja Tartu Uuest Teatrist.
3 Lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla, laval Linda Kolde, Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees. Esietendus Vanemuises 16. IV 2016.
4 Lavastaja Reimo Sagor, autorid Reimo Sagor, Oliver Issak, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre. Esietendus Vanemuises 28. I 2021.
5 „Mängu ilu” ja „Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses” Tartu Uues Teatris.
6 Lavastaja Andreas Aadel, dramaturg Elise Metsanurk. Esietendus Tartu Uues Teatris 17. X 2020.
7 Vt Reimo Sagor ja Oliver Issak 2021. „Reimo Sagor: inimesed võiks rohkem unistada ilma tulemust ootamata”. Küsinud Karin Allik. ERRi kultuuriportaal, 7. II.
8 Lavastaja ja dramaturg Tiit Palu, autor Hella Wuolijoki. Esietendus Vanemuises 13. II 2021.
9 Vt Oliver Issak 2020. „Vanemuise võimalik nägu” — Sirp, 27. XI.
10 Lavastaja (ja lavakujundaja) Andres Noormets, autor kadrinoormets. Esietendus Vanemuises 25. IV 2015.
11 Lavastus pidanuks esietenduma 2020. aasta kevadel, aga jäi eriolukorra tõttu ära.
12 Genialistide klubi.
13 Lavastaja Johan Elm, autor Janne Teller. Esietendus Vanemuises 3. X 2020.
14 „Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses” — autor-lavastaja Elise Metsanurk. Esietendus 22. I 2021 Tartu Uues Teatris.
15 Kalju Komissarov.
