SEITSE PIMEDAT SELGELTNÄGIJAT TEATRISAALIS
Mai, 2021Ma näen, aga näha ei oska
veel mõnda, et märkaksin kõike,
kuid pime ma pole, võin loota —
tean siiski, kus suunas on päike.
Daisy Lappard
Aprillikuise TMK avaveerg oli pimestavalt ere lugemine. Teatrikriitika žürii liikme Priit Põldma väljendatud nõudlikkus teatrikriitikute suhtes valgustas minu jaoks välja mu panetumise määra. Paljudelt kogenud teatrikriitikutelt olen kuulnud, et mingi hetk tabab neid kirest hoolimata tüdimus, väsimus kordustest lavaelus ja selle elu peegeldustest arvustusis. Margot Visnap, kes mind neliteist aastat tagasi Sirpi teatrist kirjutama innustas, ei varjanud algaja eest oma teatritülpimust. Mida kirglikum kriitik, seda kõrgem vast läbipõlemise risk. Andres Keili nauditavad vihapursked Eesti Päevalehes katkesid ühel hetkel nagu noaga lõigatult.
Lisaks väsimusele ohustab aktiivset kriitikut veel üht sorti äralõigatus. Liikluses nimetatakse seda pimenurgaks. Minu autokooli õpetaja kordas igal õppesõidul, et rida vahetades on avarii vältimiseks kõige olulisem mitte usaldada küljepeeglit, vaid tuleb vaadata üle õla. Selle pimenurga pärast. Paaril korral olen soovituse unustanud ja peeglit usaldades põhjustanud liiklusohtliku olukorra, minu pimenurka sattunu heaolu ohtu seades. Kui vahel mõnd oma vana artiklit sirvin, imestan, kui palju pimenurki võib mahtuda ühte arvamusavaldusse. Ja vahel mõtlen ka neile, kes mu hooletu „reavahetuse” tõttu end halvasti pidid tundma. Süüdi ma ennast ei tunne. Süütunne on kriitikule sama pimestav kui eneseimetlus. Küps vastutustundlikkus on see, mida kriitik peab endas kasvatama, metakriitiliste signaalide järele hoolega kuulatades.
Oma kriitikukarjääri eri perioodidel on mind vallanud eri sorti pimedus. Esimesel aastal pimestas mind katarsisejanu. Algajat on lihtne paari katartilise müksuga selili panna. Seejärel pimestas mind mitmeks aastaks tõejanu. Siis künism. Nartsissismist rääkimata. Pime Teiresias olevat Narkissosele ennustanud, et too elab pika elu, kuni ta ei vaata iseennast. Kriitikatekstil enamasti puudub pikk iga, püsivam väärtus, sest kirglik kriitik ei peegelda kunagi ainult lavalist antust. Kriitika on samavõrd enesepeegelduse akt, nartsissism on kriitikupositsiooni sisse kirjutatud. Kirjutamise hetkel ei pruugi ta seda näha. Alles hiljem saavad ilmsiks nii pimenurgad kui pimestuse põhjused. Ka see ülevaatlikkusele ja üldistusile pretendeeriv tekst siin pole neist vaba.
Oma arvustusi lugedes märkan üsna kohe pärast artikli avaldamist klišeid, põhjendamata tõredust, loogilisi vastuolusid, suure- ja tühisõnalisust. Toimetajainstitutsioon on Eestis nõrgavõitu. Olen kirjutanud paljudesse väljaannetesse ja ainult Vikerkaare toimetajad Aro Velmet ja Kajar Pruul on reaalselt mu tekstide kallal toimetajatööd teinud. Kriitilist, sisulist, nõudlikku toimetajatööd. Teatrikriitika puhul seda ei esine. Kokkuvõttes on see ikkagi autori vastutus, mis ta nime alt ilmub. Toimetaja pole kasvataja. Autor peab kasvu seadma endale eesmärgiks ja panetuminegi peab olema pelgalt faas enne järjekordset koorumist, uuenemist. Aga üldiselt keegi kriitikule kesta-ajamise väljakutseid ei esita, ka kaaskriitikud ei julge seda väga teha või kui, siis üksnes vihjatakse, eriti kui metakriitika objektiks on provotseerida armastav kriitik.
Minus on see Provokaator alati esil olnud ja teinekord mõtlengi, et kas poleks end ausam nii ka tituleerida mõnd arvustust kirjutades. Provokaatorilgi on ju oma kultuuriline funktsioon ja seda ei tohiks häbeneda. Iga roll omab mingit funktsionaalsust, on mingi olukord, kus selle rolli kasu avaldub. Kriitikajumal, satiiriline Momus pagendati tema ebaõiglasena tajutud satiirilise kriitikulaadi tõttu Olümpose mäelt. Olen ise oma võitlevatel perioodidel mõelnud: kui sind pole pagendatud, siis sa polegi tegelikult mingi õige kriitik. Kriitika vajab üksijäämise julgust ja oskust seista üksi. Selle oskusega on mu imetluse sagedasti pälvinud Alvar Loog.
Kurb on see, kui ühel hetkel avastad, et sa pole seisnud millegi eest üksi, vaid lihtsalt kõigi teiste ees üksi. Siin on nartsissismile lisaks põhjuseks ka võimetus ennetada reaktsioone tugevatele käivitajatele. Provokaatori jaoks on üks olulisemaid kasvukohti sellest eraldatusesõltuvusest — oma võimupositsioonist — välja kasvamine. See tuleb raskelt, ajaga ja mitte kunagi vist täielikult. Kriitik on kirjutades tahes-tahtmata võimul ja pimenurkadest korrumpeerunud. Provokaatori pimenurk tekib sellest, et ta läheb kirekirvega lavastuse kallale. Ülekohtu- ja ebaõiglustunde tekitamine ei ole hea veenmisviis. Sestap peab Provokaator olema ühtlasi ilmutuslikult vaimukas või läbinägelik, et olla veenev.
Pimenurkade väljavalgustamiseks loen huviga teiste kriitikute artikleid, otsin enda kõrvalt teatrisaalist teisi pimedaid nägijaid, kellega mu enda pimenurgad ei kattu. Objektiivsus ja õiglus esineb kultuurikriitikas rühmiti, teineteist tühistavate pimenurkade spektrina. Teatrisaali hämaruses veedetud sadade tundide jooksul on minu jaoks välja joonistunud eesti kriitikute ideaaltüübid. Kriitik võib vaheldumisi kehastada mitut neist. Looduses ideaale ei esine. Nimetagem neid tüüpe seitsmeks pimedaks ennustajaks, kuivõrd iga arvustus on oma piiratuse ja nartsissistliku pimestatuse ja soovmõtlemise ja isikliku traumeerituse tõttu suuremal või vähemal määral manamise akt.
Teine neist ideaaltüüpidest on Esteet. Ta on reeglina abstraktsele arutelule pühendunud kriitik, kes räägib „lindude keelt” ja on oma puhtaks kunstiks olemises pidevalt kahtleva teatri jaoks eluliselt tähtis kriitikutüüp. Temast ei saa sageli suurt midagi aru, aga ta on ometi paeluv, kui tema „lindude keeles” avaldub mingi temaatiline või rütmiline muster, millega lugeja intuitsioon saab mõtteis kaasa vilistada. Esteet tekitab mus samasugust austust nagu kõik need, kes muinaslugudes lindude keelt mõistsid, või nagu Delfi oraakel, kelle sonimistes on tugev äratuntav, lõpuni hoomamatu tõehelk. Sedamoodi sonijaid pole teatrikriitikute hulgas teab mis palju. Madis Kolk ehk ja Valle-Sten Maiste valdavad seda slängi.
Kolgil on ilmutuslik kirjanduslik anne, ta on parimatel hetkedel tõeline mustkunstnik, kes moodustab lavalistest väidetest võluvaid süllogisme, mis ongi mõistetavad ainult koos etenduskogemusega. Maiste teeb oma esteedi-võlukunsti enamasti huvitavaid kultuuriloolisi paralleele võlukübarast välja tõmmates. Seejuures on Maiste võluvuse põhjuseks ka tema ennustamatu ja eelarvamustevaba veiklemine eri kultuurikoodide vahel. Ma ei ole suutnud siiamaani aru saada, mis on Maiste jaoks kõrgkultuuri ilming ja mis vastupidises võtmes madalkultuur. See määratlematus ja ennustamatus on Maiste kui loova Esteedi privileeg. Esteete on teatrile väga vaja. Iga kunst vajab tõsiseltvõetavuseks esteetiliste probleemide ennustajaid; isegi kui seda teha looritatult, on sel teatri enesetunnet turgutav vägi.
Provokaator ja kaks Esteeti.
ERRi foto
Kolmandat „pimedat” võib solvangutaotluseta nimetada Publikuteenindajaks. Tema arvustus on otsekui kavalehe jätk või turundustekst või siis hoopis etenduskogemuse kirjeldus sõbrale. Seal on põhjalikke kirjeldusi. Eesti teatri tõhusaim Publikuteenindaja on praegu Danzumees. Tema tekstidel on selge tarbeväärtus, need aitavad tõenäoliselt paljudel otsustada, kas teatrikülastus väärib kulu ja pingutust või mitte. Lisaks veel arvukad edetabelid, ennustused, kommentaarid nominatsioonidele ja auhindadele… Loen regulaarselt New York Timesi ja The Guardiani teatriarvustusi ja pean nentima, et neis väljaannetes ja ilmselt ka ingliskeelses kultuuriruumis laiemalt täidab teatriarvustus selgelt sisuturunduslikku ja muljetavat funktsiooni ja ka teater on neis taandatud tarbimiselamuseks. Kui rikas ikkagi on sellega võrreldes meie teatrikriitika oma tüüpide ja kirjutuslaadide poolest! Publikut teenindav kriitika on meil selges vähemuses, üksnes päevalehed teevad seda aeg-ajalt oma reportereid kriitikute asemel teatrisse saates. Tarbimissõltuvus helgib vastu ka Danzumehe blogist, aga noh, tal paistab olevat sees sama kõva mootor nagu andunud Eurovisiooni-fännil ja mul on hea meel, et epideemia tal ehk ennast taastada ja hoida võimaldab.
Väärt ja sageli iseväärtuslikku lugemist pakub neljas kriitikutüüp, Interpreet. Tema jõuline lavastuskäsitlus lubab vaatajal etenduskogemuse tervikut paremini hoomata, pakub vaatajale lõpetatuse ja turvalisuse tunnet. Et kunstiline tekst on ambivalentne, siis kipub kriitik tõlgendusüritusi teinekord ennastpõlastavalt „pisuhännaks” nimetama. Ma ei saa sellisest võltshäbist aru. Tervikut vaatajale selgitades Interpreet ei omavolitse teose kallal, vaid hoolitseb vaataja mentaalse heaolu eest. Kui palju kordi olen saanud lugejana leevendust arvustusist, mis mind painama jäänud etenduskogemuse kuhugi ära paigutavad. Ja veel parem, kui mul endal oma „pisuhänd” juba valmis on, millega teiste omi kõrvutada. Kunstiteos peakski andma aluse selliste händade lehvimiseks. „Pisuhänd” on kriitiku tavaline töövahend; kes tahab sellepärast võltshäbi tunda, sel ilmselt on vaja lihtsalt sellist enesepisendamise tehnikat kasutada veenmise strateegiana.
Pille-Riin Purje suudab tipp-interpreedina lavastuse hõlpsasti ilusamaks ja kõlavamaks rääkida, kui see on. Kui Purje on otsustanud lavastusega kaasa kajada, saab vastukaja lavastuse osaks. Purje kaja on rohkemat kui kaja ja ta ei kaja kindasti lavastuse vastu, tekst heliseb kaunilt kaasa lavastustervikuga ja isegi kui autoriga mitte nõustuda, ei kaota Purje avaldused helisevust. Ja just seetõttu olen Purjele vastandudes või teda teinekord osatades tundnud end ikkagi tagantjärele rumalana. Vastandumine Pille-Riin Purjele on sama mõttetu nagu vastandumine täistuuridel hõiskavale orelile. Isegi kui sellel ei mängita parasjagu Bachi ega Kreeki, vaid mõnd üsna rahvalikku pala. Interpreeti, eriti kui temast saab kaasautori mõõtu interpreet, kipub kummitama tugev ebateadlikkus, oma tegevuse kõrvalt nägemise puue. Purje nimetab end rõhutatult teatrivaatlejaks. Kes tunneb teatri vastu kirge, see loovutab oma vaatlusvõime ja õiguse nimetada end vaatlejaks. Püüdlusena on enese teatrivaatlejaks tituleerimine ilus, aga puhas kaemus on võimalik vaid tugeva omahuvita, samastumise soovita. Ja selline omahuvita autoripositsioon on juba teatriteadlase, mitte kriitiku oma. Purje üritab teatrivaatleja tiitli pisikesevõitu tekiga muuhulgas katta oma Ideoloogi-sängi, kuhu mahub nii mõnegi rolli kaaslavastaja töö.
Interpreet.
Harri Rospu foto
Jaak Allik ja Eero Epner teevad oma ideoloogitööd avalikumalt ja valehäbi õhetuseta põsil. Ideoloogi nuhtlus on tema ennustatavus ja prokrusteslik suretavus. Ideoloog on kriitikuna igavalt normatiivne. Alliku tekstid pääsevad igavusesurmast riukalikkuse, Epneri omad tugeva kirjanikuanni abil. Sarnaselt Provokaatoriga ei karda Ideoloog kasutada jõudu. Erinevalt oportunistlikust Provokaatorist on Ideoloogil aga püsiv eesmärk. Ideoloogi tuimus võib lavastuse tappa, aga teatrile laiemalt võib sel olla elustav toime. Ka Jaak Alliku ja Eero Epneri pingestumine postdramaatilise ja traditsioonilise, loopõhise teatri vastanduse küsimuses möödunud aastal ajalehe Sirp veergudel on puhas autoerootika. Sellised sisevaidlused pealtnäha erutavad, aga pinna all ühtlasi rahustavad meid kõiki — ju siis teatris ikkagi on mingi iseväärne kunstilikkus, kui selle üle esteetilistel põhjustel tülitsetakse. Mis sest, et loo- ja muupõhise teatri vastanduse plaadid on tegelikult kulunud ja juba teab mitmendat kümnendit eesti teatri plaadimängijatel aeg-ajalt nõela viskavad. Aga küllap see arutelu taas mõne aja pärast värskena mõjub.
Kui Ideoloogi vasakul käel seisab Provokaator, siis paremal kuues kriitikutüüp — Müüdilooja. Tema ei seisa kellegi vastu ega ürita teatrimaastikku ümber kujundada, tema seob oleva olnuga, tema lugude keskmes on teatripraktik ja praktiku teekond. Margus Mikomägi on sellise manaja helgeim kehastus Pille-Riin Purje kõrval (Purje on eesti teatrikriitika esimene viiul just seetõttu, et ta suudab korraga ja väga kõrgel tasemel esindada mitut kriitikuarhetüüpi). Müüdilooja loob „meie-tunnet”. Milleks seda „põlistamist” niigi sagedast aplausi ja meediatähelepanu kogevale teatraalile vaja on, küsitakse teinekord. Sest nii lavastaja kui ka näitleja professionaalne elu on jada intensiivse kohaloleku hetki, mis vahelduvad enese- ja suunataju akuutse nõrgenemise perioodidega. Sellisel müütilooval jutustamisel on hoidev, inimlik toime. See on teatripraktikutele jaksamiseks eluliselt vajalik, nii palju kui sellest praktikutega kõnelnud olen.
Müüdilooja pimenurk on kriitikast hoidumine „meie-tunde” kahjustamise kartuses, kartusest kaotada kultuurikogukonnaga harmooniline kontakt, haiget tegemise hirmust ei julgeta olla aus. Aususega on võimalik harjuda ja aus saab olla ka hoolivalt. Ühetaoline, tasapaks kiitus ei toida ka praktiku hinge. Kunstnik vajab arenemiseks kriise ja pole patt neiks vahel õhku anda. Et rauda saaks vormida, peab temperatuur ääsis tõusma hirmutavatesse kõrgustesse. Süü on ebaterve nähtus nii elus kui kriitikas, oluline on vastutustunde arendamine ja isegi Provokaator saab oma rolli süsteemis täita vastutustundlikult, ilma et see tähendaks teiste tunnete eest vastutuse võtmise kohustust.
Minu isiklikust vaatenurgast kõige igavam seitsmest pimedast on Muljetaja, kelle põhivõhm läheb subjektiivse etenduskogemuse kirjeldamisele, kes eksib etenduskogemuse labürinti ja kelle arvustus on seetõttu pigem autori siseilmas toimunu kui lavalise antuse kajastus. Selline heietus võib olla negativistlik ja otsustavalt eitav, nagu oli Andrei Hvostovi arvustus Eesti Draamateatri „Kuritööle ja karistusele”, aga võib olla ka hipilik heietus, midagi sellist, mida on kohati harrastanud Keiu Virro ja Kairi Prints. Subjektiivsus võib olla emotsionaalselt paeluv, aidata luua etenduskogemusega isiklikumat laadi kontakti. Muljetaja pimenurk on aga liiga väike tähelepanu lavalisele antusele — sisuliselt keeldutakse lavastust kajastamast ja potentsiaalne vaataja jääb nälga.
Eelneva põhjal joonistub välja omaduste kogum, mis ühes hästi tasakaalustatud arvustuses võiks esineda.
Esiteks, arvustus võiks mingil tasemel kõnetada lavastuse vormiküsimust ja otsida ihaldatud tõendeid teatrikunsti vormilise autonoomsuse kohta. Teiseks peaks arvustus olema piisavalt informatiivne, et lugeja saaks aru, millega kriitik suhestus. Hea arvustus võiks välja pakkuda ka interpretatsiooni või mitu, et aidata lugejal etenduse eel või järel etenduskogemusest tervikut vormida. Neljandaks, hea arvustus on kultuuriteadlik, osutab lavastuse teatrimõttemaailma ideoloogilistele koordinaatidele. Isiklikkus teeb alati rõõmu, kui arvustajal on isikupärane stiil ja kui ma saan aru, mida autor isiklikult etenduse ajal tundis, milline oli saadud emotsionaalne reaktsioon. Kuuendaks oleks hea, kui arvustus panustaks teatrilukku, jutustaks loojatest ja paigutaks konkreetse loomeakti mingisse narratiivi, andes nii kohalolupraktikule vajalikke enesetajuviiteid. Viimaseks hindan isiklikult neid kriitikuid, kes ei viljele sõbrakriitikat ega libise suhete hoidmise eesmärgil üle ilmsetest puudujääkidest. Igas kriitikus võiks olla pisutki riuklikkust, mis ei pea alati väljenduma provokatsioonide ja ülbusena, aga mis teatriskeenet elektrifitseeriks.
Kui nende omaduste alusel oma arvustusi hindan, pean tõdema, et mu tekstid ei vasta enamikule neist. See tuleneb juba ainuüksi väljakujunenud ja loodetavasti jätkuvalt uueneva kriitikuhoiaku pimenurkadest. Aga vähemalt saan siit enda jaoks viiteid, kuidas oma kriitikustiili periooditi vaheldada, milliste uut tüüpi panetumiste poole püüelda, et püsida elusas arengus. Sest kes see kriitik ikka muud on kui end maona esitlev vaskuss, tavaline surmahirmus olend, kes otsib kultuuriväljal avausi, mille kaudu igavikku pugeda. Igavikku, mis kestab paar närust tundi, aga mis mitte kunagi ei kordu.
