PERSONA GRATA KAITSEVÄE ORKESTER

„Türgis on väidetavalt maailma vanim sõjaväeorkester. Vaatamata kõigile vapustustele selles riigis ja mujal jätkab orkester oma traditsioone ning Türgi armee võimsuses pole kahtlust. Meie suutsime kaitseväe taasloomisel saada endale maailmatasemel orkestri ja hoida seda.”

Erukindralmajor Vello Loemaa1

 

Eesti kaitseväe orkester on saanud alguse 24. novembril 1918 asutatud 1. jalaväepolgu orkestrist, mille esimene ülem oli Peterburi konservatooriumi lõpetanud trompetist, dirigent ja pedagoog, sõjaväelise auastmega leitnant Georg Reder. Aastate jooksul on sel olnud mitu nime: 1919. aastal nimetati orkester ümber Sõjaministeeriumi orkestriks, 1928. aastal Kaitseministeeriumi orkestriks ja 1934. aastal Tallinna Garnisoni orkestriks. Selle sisu ja funktsioonid on vaatamata erinevatele nimedele püsinud samad. Orkester likvideeriti 1940. aasta sügisel seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eestis. Selleks ajaks oli orkestri koosseisus kaks ohvitseri, nelikümmend allohvitseri, kümme ajateenijat ja viisteist orkestri õpilast. Likvideeritud oli ka Eesti kaitsevägi, selle asemele tuli Nõukogude Armee…

Eesti kaitseväe orkester taasloodi varasema orkestri õigusjärglasena 29. jaanuaril 1993 kaitseminister Hain Rebase poolt. Selle ülemaks määrati kapten Aivar Raigla. Aastail 1996–2019 oli orkestri ülemaks kolonelleitnant Peeter Saan. Tema kõrval tegutses (1996–2019) orkestri tseremooniadirigendina kolonelleitnant Indrek Toompere, kes oli olnud aastatel 1994–1996 ka orkestri ülem. Alates 2019. aastast on orkestri ülem ja kaitseväe orkestri peadirigent kapten Simmu Vasar, dirigent nooremleitnant Teet Raik ja tseremoniaaldirigent nooremleitnant Mikk Uusmäe. Praegu on orkestril kolm dirigenti, orkestriveebel Peep Geraštšenko ja kolmkümmend kuus orkestranti.

Alates 2014. aastast kuulub orkester Toetuse väejuhatuse koosseisu. Seni oli orkester olnud Põhja kaitseringkonna alluvuses.2

16. mail 2021 levis sotsiaalmeedias kulutulena uudis Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi otsusest koondada seoses riikliku kärpekavaga Eesti kaitseväe orkester täies koosseisus alates 1. septembrist 2021. 17. mail kinnitas seda ka ametlik meedia. 19. mai seisuga on kaitseväe juhataja otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuuluvat. Päev hiljem sai avalikuks ka siseminister Kristjan Jaani otsus likvideerida Politsei- ja Piirivalveorkester. Paar päeva hiljem moodustati kultuuriministeeriumi eestvedamisel töörühm, kelle ülesandeks sai orkestritele edasise tegutsemisvõimaluse otsimine. Oma abikätt on pakkunud ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.

18. mail vestlesime kaitseväe orkestri endise kauaaegse ülema kolonelleitnant Peeter Saaniga orkestrist ja selle tähendusest Eesti riigile ja rahvale.

Kaisteväe orkester võidupüha paraadil 23. juunil 2017.
Ardi Hallisma foto

Mis aastast olete teie olnud selle orkestriga seotud?

Mina olen olnud Eesti kaitseväe orkestri taasasutajaliige. Me tulime esimest korda kokku 1. veebruaril 1993. Mais 1994 astusin ma esimest korda selle orkestri dirigendipulti, 1. aprillist 1996 sai minust orkestri ülem, kellena olin tegev kuni pensionile minekuni aastal 2019. Nii olin ma kaitseväe orkestri ülemaks peaaegu kakskümmend kolm aastat ning veel kolm aastat tavapillimees ja dirigent.

 

Miks vajab üks kultuurriik professionaalset sõjaväeorkestrit? Miks sõdur vajab orkestrit ja muusikat?

Mul on senini meeles kadunud dr Hannes Walteri kuldne lause: „Sõjavägi ilma relvadeta on jõuetu, sõjavägi ilma puhkpillimuusikata on hingetu.”3 Sõjaväeorkester on üks osa sõjaväekultuurist, sõjaväe kuvandist, osa selle hingest. Sõdurile on see vajalik selleks, et paraadi ajal marsisammu hoida, anda sellele kindel rütm, säilitada võitlusvaimu, aga loomulikult on sõdurile vaja ka meelelahutust. Võib ju küsida, et kas tänapäeva noormees üldse kuulab puhkpilliorkestrit. Kõik sõltub sellest, mida ja kuidas me talle  mängime. Alati tuleb repertuaari valida. Nii on alati olnud, et orkester mängib sõdurile ja mängib tema perele, mängib ümbritsevatele inimestele, aga selle orkestri olemuse tähtsaim ülesanne on olla riigi nägu ja selle sõjaväe nägu.

 

Kaitseväe orkestri põhiülesannete hulgas nimetatakse sõjaväemuusika levitamist kaitseväes ja Eesti Vabariigi elanikkonna hulgas, kõigi kaitseväe struktuuriüksustes läbi viidavate muusikaürituste professionaalset juhtimist ja nõustamist, sõjaväemuusikaalase metoodilise ja organisatoorse abi osutamist kaitseväe ja Kaitseliidu üksustele, esinemist riiklikel ning tsiviil- ja sõjaväelistel esindusüritustel, koostööd teiste riikide relvajõudude vastavate üksuste ja muusikaorganisatsioonidega, koostööd teiste Eesti Vabariigi orkestritega ning professionaalse puhkpillimuusika kultuuri edendamist, orkestri kohustust mängida riiklikel ja sõjaväelistel tseremooniatel, kõrgete riigitegelaste vastuvõtmisel või ärasaatmisel.4

 

Kui meie riigile tuleb külaline, siis esimeseks näeb ta lennuväljal sõjaväeorkestrit ja auvahtkonda. Kui need näevad kenad välja ja ka hästi mängivad, siis saadakse aru, et tegemist on riigiga, kes teab, kuidas kõike korrektselt teha. Sellepärast on sõjaväeorkestril riigi esindamisel ülitähtis funktsioon. On mitmeid tseremooniaid, kus sõjaväeorkestrid osalevad: riigi tseremooniad, presidendi tseremooniad, erinevad sõjaväe tseremooniad ja veel mitmesugused tegevused väeosade sees, lisaks mitmed tsiviiltseremooniad, mis toimuvad väljaspool sõjaväge, näiteks laulupeorongkäik. Kõiki neid ülesandeid täidab professionaalne sõjaväeorkester;  nii on see olnud igal pool ja see on nii olnud ka Eestis.

 

Kuidas mõjub kaitseväe orkestri kaotamine moraalselt sõjaväele, rahvale, riigile?

Kui meilt võetakse ära hing, siis see ju mõjutab meid kuidagi… Ma arvan, et selle otsuse puhul on tegemist lihtsalt kultuuritusega. Inimesed, kes sellise otsuse langetasid, ei tea, mida nad tegelikult teevad; näib, et nad ei tunne Eesti põhiseadust, nad ei tea, mida nad peavad kaitsma. Põhiseaduse järgi tuleb kaitsta eesti rahvuse ja kultuuri säilimist. See on püha tõde. Kas tõesti meie minister ja kaitseväe juhataja tahavad minna ajalukku sellega, et nad ei saavutanud võitu mitte lahinguväljal, vaid alistasid omaenese armee?! See orkester on riigi üks sümboleid, niisamuti nagu riigi lipp, vapp ja hümn. Seda ei saa niisama lihtsalt ära kaotada. Kaitseväe orkestril on palju erinevaid ülesandeid, mida ta peab täitma veel peale kõige selle, mida ma eelnevalt juba nimetasin. Ma vaidleksin siinkohal vastu ka kaitseministeeriumi kantslerile Kusti Salmile, kes väidab, et „kui võrdleme orkestrit ja näiteks logistikapataljoni, siis lahinguväljal on logistikapataljoni järele suurem vajadus”.5 Kas ta ei tea, et lahingutegevuse korral panevad orkestrandid oma pillid kotti ja muutuvadki logistikuteks!? See on eeskirjadesse sisse kirjutatud, nad on seda õppinud ja ka teevad seda!

Puhkpillimuusika edendamise seisukohalt avaramalt on meie tööks ka see, mida me teeme selle žanri edendamisel üldiselt, alates juba laulupidudest. Kaitseväe orkester sammub laulupeorongkäigus kõige ees, annab sellele hingamise ja rütmi. Laulupeod on olnud alati puhkpilliorkestriga, juba esimesest laulupeost, 1869. aastast peale ja alati on neil osalenud ka sõjaväeorkestrid, Eesti Vabariigi ajal eesti sõjaväeorkestrid, enne seda tsaariarmee orkestrid. Sõjaväeorkestrid on olnud ka kogu Eesti kultuuri sünni juures. Eesti on oma kultuuri arengus huvitav, sest sümfooniaorkestrid tekkisid siin palju hiljem kui puhkpilliorkestrid — meie orkestrite ajalugu sai alguse 19. sajandi keskel Väägvere pasunakoorist. Pillikooridest, kus mõnikord oli ka üksikuid keelpille sees,  on välja arenenud kogu meie muusikakultuur.

 

Räägime ka kaitseväe orkestri kontserditegevusest. Traditsiooniliselt annab kaitseväe orkester igal aastal tasuta kevad- ja sügiskontserdi Estonia kontserdisaalis?

Selle orkestri kontserdid on alati olnud tasuta, sest see on üks neist vähestest võimalustest, kus me saame rahvale maksudest midagi tagasi anda. Rahvas peab meid ülal ja kui  me võtaksime nende käest veel ka piletiraha, oleks see ebaeetiline.

Kahjuks on Eestis nii vähe kontserdisaale, kuhu selline orkester üldse ära mahub, ilma et saali lõhki mängiks. Meil on neli kontserdimaja, kus saame normaalsetes tingimustes mängida: Estonia kontserdisaal, Vanemuise kontserdisaal, Jõhvi Kontserdimaja ja Pärnu Kontserdimaja, pluss Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uus kontserdisaal. Kuid oleme käinud mängimas ka seal, kuhu ERSO kunagi ei jõua, väiksema koosseisuga on läbi sõidetud ka külakultuurimajad.

 

Kui mitmes välisriigis on kaitseväe orkester esinenud?

Eesti riiki esindades on kaitseväe orkester esinenud enam kui kolmekümnes riigis ja tutvustanud oma riiki paljudel festivalidel, kaitseväe munder seljas. Kaitseväe orkestri munder pärineb 1937. aastast. Ka see on üks osa traditsioonist. Meile on korduvalt öeldud, et teil on väga efektne munder.

 

Orkestri tavavormi disain on taastatud 1937. aastast kasutusel olnud Tallinna Garnisoni orkestri vormist. Lisaks tava- ja välivormile kannavad kaitseväe orkestri tegevteenijad ka pidulikku musta õhtuvormi koos kuldse akselbandiga.6

 

Parematel aastatel, kui riigieelarve oli paigas, oli meil aastas kaks kuni kolm välisreisi. Käisime ka suurtel sõjaväemuusika festivalidel esinemas. Tavaliselt on seal esindatud seitse-kaheksa riiki ja publikut 4000–7000 inimest. Esinetakse areenil, kus tehakse  oma vigurmarsi kava. Selliseid kontserte on festivali raames kolm kuni viis. Kanadas oli meil aga näiteks neliteist kontserti. Olen selle orkestriga läbi reisinud praktiliselt kogu Euroopa, kõik need riigid, kus selliseid festivale on korraldatud. See on olnud väga võimas pere, me oleme saanud esitada kõike, mis huvi on pakkunud.

 

Kas orkester on tellinud eesti heliloojatelt ka uudisteoseid?

Sellele orkestrile on kirjutanud paljud heliloojad. Eks kõik sõltu rahast — kui raha on leitud, oleme ka tellinud. Näiteks Urmas Sisaski oratoorium „Pro Patria” valmis Eesti kaitseväe tellimusel 2003, sellega avati Eesti kaitseväe orkestri osalusel 2009. aastal Tallinnas Vabadussõja võidusammas, kaastegevad olid solistid Merle Silmato ja Jassi Zahharov, ühendkooris osalesid Estonia Seltsi segakoor, kammerkoor
A. Le Coq, Pärnu kammerkoor, Vanalinna segakoor ja Revalia kammermeeskoor. René Eespere kirjutas Jānis Cimze 200. sünniaastapäeva puhul oratooriumi „Ante lucem” (eesti k „Enne valgust”), mille me kandsime ette Cimzele pühendatud kontserdil 31. mail 2014 Liivimaa laulupeol „Cim­ze kood” Läti Valka laululaval, kaastegevad olid Läti Rahvusooperi solist Ilona Bagele, meie Rene Soom ja RAM.

 

Kaitseväe orkester on kogu meie puhkpillimuusika lipulaev.

See on suur roll, mida selline professionaalne orkester täidab, tema järgi joondutakse, õpitakse, temalt küsitakse nõu; ta on see, kes näitab ette, kuidas asjad käivad ja peaksid kõlama; õpetajad toovad oma lapsed meie kontsertidele — vaadake, selline tulevik ootab teid ees ja kui te hästi õpite, siis saate sinna mängima… Kui me nüüd loeme ajalehest, et meil on kadumas 40 kutselise puhkpillimängija kohta ja veel ka Politsei- ja Piirivalveorkestri näol 35 kohta, kokku umbes 75 töökohta, mis moodustab 50 protsenti kõigist kutseliste puhkpillimängijate kohtadest üle kogu Eesti… Kui me lõikame ära pooled selle ala töökohad Eestis, siis mida see tähendab? Siis tuleb õpilane tundi ja ütleb: miks ma õpin seda pilli, kui mul töökohta ei paista? Tal ei ole enam mingit stiimulit pilli õppida, sest töökohta ei ole.

ERSOs ja teatriorkestrites on juba praegu rahvusvaheline seltskond. Et sinna üldse tööle saada, tuleb konkureerida välismaalastega. Kaitseväe orkestris neid ei ole.

 

Pillimehe haridustee on pikk…

Kõigepealt  õpib ta lastemuusikakoolis, siis veel mingis keskastme muusikakoolis või muusikakeskkoolis, lõpuks läheb muusikaakadeemiasse, lõpetab selle ja kui ta siis konkursi läbi teeb, pääseb ta kaitseväe orkestrisse tööle. Seejärel kulub tal umbes pool aastat sisseelamiseks, et pähe õppida kogu repertuaar. Kaitseväe orkestril on oma kindel rivirepertuaar, mis peab olema peas.  Kogu tseremoonia toimub peast mängides, mitte kellelgi ei ole nooti ees — et nad saaksid jälgida dirigenti, et ei tekiks mingeid muid vaatamisi. See võtab umbes pool aastat aega, et uus mängija korrektselt sisse elaks ja hakkaks täismahus kõiki ülesandeid täitma. Aga eeldusel, et ta on juba kaksteist kuni viisteist aastat seda pilli õppinud.

Sageli öeldakse, et meid ei kuule ju palju. Et me räägime, et meil on nii palju tööd, aga mida me siis nii väga teeme? Tegelikult, kui kokku lugeda, mida see orkester kõike teeb, siis igal aastal, vähemalt sel ajal, kui mina olin orkestri ülem, kui sai maksimaalselt tegutseda, oli meil aastas keskeltläbi
240 esinemist. Kui laupäevad-pühapäevad välja arvata, on aastas 248 töö-
päeva. Nii et me esinesime peaaegu igal tööpäeval. Mõnel päeval võis olla ka mitu esinemist, siis selle võrra jäi muudel päevadel aega proovideks. Praegu, epideemia ajal on seda muidugi natukene vähem, sest esinemisvõimalused on teised. Täisorkestril on tavaolukorras olnud umbes 180–190 esi­-
nemist ja lisaks sellele on olnud veel sõdurid, ajateenijad-muusikud, kes teenivad aega kaitseväe orkestri koosseisus ja kes omakorda on teinud veel 30–40 esinemist aastas. Nad saavad oma ajateenistuse kaheksa kuud olla orkestri juures ja teha seda, mida nad kõige paremini oskavad. See oli ka minu kunagine ettepanek kaitseväe juhatajale, et see nii oleks. Miks me raiskame neid püssiga metsas! On reaalne risk, et muusik, kes on õppinud näiteks viisteist aastat klaverit, jätab näpu kusagil püssiluku vahele… ja ta karjääril pianistina on kriips peal. Las ta teeb pigem seda, mida ta kõige paremini oskab, ja hoiab oma käed terved.

Selles orkestris on olnud väga tugevad pillimehed, keda ehk solistidena ei tunta, kuid kes on tugevad just orkestrantide-ansamblistidena. Aga orkestri algusaastatel on meie ridades mänginud ka hilisem nimekas klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov, tõsi küll, lühikest aega.

 

Igal aastal on kaitseväe orkester võtnud oma teenistusse kuni 20 ajateenijat pärast laskurikursuse läbimist. Nende edasine teenistuskäik koosneb rivitrummi õppest ja väiksemate koosseisudega (rokkbänd, vokaalansambel) esinemistest. Ajateenijate bändi repertuaar on mitmekesine, tehakse oma arranžeeringutes nii sõdurilaule kui ka Eesti ja välismaa artistide tuntud hitte. Viimaste aastate ajateenijate kevadine tipphetk on olnud esinemine Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval „Veteranirokil”. Orkestri ajateenijate peamine ülesanne on populariseerida ajateenistust kaitseväes. Kaitseväe orkestris ajateenistuse läbimise eelduseks on muusikaline kõrgharidus või muusikaline keskeriharidus või nende omandamine mõnes Eesti või välismaa õppeasutuses. Aastal 2019 oli neil 276 esinemist üle Eesti.7

 

Mis saab siis, kui kaovad Eesti kaitseväe orkester ning Politsei- ja Piirivalveorkester?

Midagi ei saa maailmas ära kaduda, ilma et selle asemele midagi uut ei tekiks. Meie kaitseministeerium võib ju näiteks mõelda, et ta ostab seda teenust sisse. Aga kujutage nüüd ette, kuidas saab sisse osta asju, mis on läinud laiali? Ei saa inimesi ühekaupa uuesti kokku kutsuda, sest nad kõik on leidnud endale juba uue tegevuse. Kes läheb välismaale tööle, kes kuhugi mujale, sõidab Tallinnast ära, leiab endale näiteks õpetajatöö, kui leiab. Teine aspekt on see, et kuna orkester teeb tähtsaid riigiasju, siis selleks tuleb läbi teha ka turvakontroll, et sa oleksid usaldusväärne inimene. Et sa võiksid seista kahe meetri kaugusel Eesti presidendist või Rooma paavstist, kui too peaks külla tulema, või USA presidendist või Suurbritannia kuningannast…  See tähendab, et ei saa võtta suvalisi inimesi tänavalt presidendi kantselei ukse taha, et tule ja mängi.

Või kui väljas on kaksteist kraadi külma, siis sümfooniaorkester ei lähe mängima, aga kaitseväe orkester läheb. Me oleme mänginud ka siis, kui on nii külm, et teised orkestrid enam ei mängi.

 

Kui suur on umbes kaitseväe orkestri repertuaar? Mida te peast mängite?

Peast tuleb teada hümni, Eero Liivese „Presidendi marssi”, umbes viit rivimarssi läbimarsiks… Mõned asjad mängitakse noodist, kui vaja, nt Liivese „Kaitseliidu kotkamarss” jms, mis ei ole igapäevane repertuaar. Aga noodist mängitavat repertuaari on väga palju. Kaitseväe orkestri noodikogus on umbes 3500 mappi erinevat muusikat. See tähendab, et niisugune repertuaar on olemas ja et suurem osa sellest on ka kunagi läbi mängitud.

Kaitseväe orkestri videotervitus 24. veebruaril 2021 Eesti Vabariigi 103. aastapäeva puhul Tallinnas Vabadussõja võidusamba jalamil.
Foto: https://mil.ee/uudised/palju-onne-eesti/

 

Kas on praegu teada mõni riik, kus ei ole oma sõjaväeorkestrit?

Ei ole. Seni veel mitte. Ajaloost on 20. sajandil teada kaks lühikest perioodi, mil kaks riiki seda proovisid. Taani 1939. aastal arvas, et ei ole vaja, et on ju grammofonid ja suured valjuhääldid… Siis tehti nii, et megafoniga liiguti rivi ees või taga, aga see lõppes väga kiiresti ära. Pärast sõda oli neil jälle orkester olemas. Rootsis katsetati seda vist 1970. aastatel. Arvati, et neil on nii hea kodukaitse (meie mõistes Kaitseliidu) orkester, kes katab selle ära, kui on vaja. Aga õige pea selgus, et need mängijad võivad kui tahes head olla, aga näiteks esmaspäeval kell kaks nad tulla ei saa, sest inimesed on tööl…Saab tulla laupäeval, näiteks kell kaksteist… Ja nii taasloodi ka seal uuesti sõjaväeorkestrite liikumine. Ma näen, et ka meil võib nii minna. Kui praegu räägitakse ka mingist ühendorkestri loomisest, võib-olla isegi kultuuriministeeriumi alluvuses, siis arvestagem seda, et liitmine ei tähenda alati, et 1+1=2. Kui mõned aastad tagasi liideti Eesti Piirivalve orkester ja Politseiorkester, jäi sellest alles 0,8. Lõhkuda on lihtne, aga ehitada palju keerulisem. Ja kui siin räägitakse 1,4 miljonist eurost, mis on kaitseväe orkestri aastaeelarve, siis see moodustab tegelikult Eesti riigikaitse kogu eelarvest vaid 0,2 protsenti, mis ei saa olla ületamatu koht! Küsimus on siin tahtmises — või pigem mittetahtmises. Ja kui kaitseväe juhataja ütleb, et kõik jääb, mis teeb pauku või hakkab tulevikus pauku tegema, siis olen ma ikka öelnud selle peale, et meie ju teemegi pauku! Meie pauku kuulevad kõik. Seda, mida te polügoonil teete, ei kuule mitte keegi. Meie tabame inimeste südant ja hinge, aga teil on kahtlane, kas pihta saab… (Naerab.) Kõik sõltub sellest, mida me pauguks nimetame ja milline on vajadus. Kas me tahame ennast näidata tsiviliseeritud kultuurriigina või ei taha.

 

Vestelnud TIINA ÕUN

 

Viited:

1 Vello Loemaa. Mis oleks, kui… — ERR, 20. V 2021. — https://www.err.ee/1608218686/vello-loemaa-mis-oleks-kui)

2 Kaitseväe orkester. — https://mil.ee/uksused/toetuse-vaejuhatus/kaitsevae-orkester/

Kaitseväe orkester. — https://et.wikipedia.org/wiki/Kaitseväe_orkester

3 Hannes Walter 2000. — https://mil.ee/uksused/toetuse-vaejuhatus/kaitsevae-orkester/

4 Vt: Kaitseväe orkester. — https://et.wikipedia.org/wiki/Kaitseväe_orkester

5 Kusti Salm 2021. Tsit.: Kärt Anvelt. Kaitseministeeriumi kantsler: inimesed ei taju julgeolekus tegelikku riskitaset. — Eesti Päevaleht, 18. V.

Vt: Kaitseväe orkester. — https://et.
wikipedia.org/wiki/Kaitseväe_orkester

7 Sealsamas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon