„KUI ON SÕJAOLUKORD JA SA VÕID IGA HETK SAADA KUULI, SIIS SA HAKKAD MÕTLEMA ELU JA SURMA PEALE. SEE LIHTSALT ON NII.”

Intervjuu endise Eesti kaitseväe peakaplani kolonel Tõnis Nõmmikuga. Vestlus toimus 22. V 2021.

Eesti kaitseväe kaplaniteenistus loodi 22. II 1919, mil Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käskkirjaga nr 76 pandi alus väliõpetajate ja -preestrite institutsioonile. Tollal tegutsesid nii õigeusklikud kui luterlikud kap­lanid. Kaplaniteenistus taasloodi 5. VII 1995 oikumeenilisena, st kaplaniteenistuses on ametis Eesti peamiste kirikute ja koguduste liitude poolt läkitatud preestrid ja pastorid, kes on saanud erialase väljaõppe.

Põhjalikuma ülevaate kaitseväe kaplaniteenistusest Eestis saab endise peakaplani kolonel Tõnis Nõmmiku doktoritöö põhjal valminud ning KVÜÕAs 2005. aastal avaldatud raamatust „Vaimulikud kaitsejõududes — Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu”.

16. mai õhtul 2021 anti pressiteate vahendusel teada plaanist koondada kaitseväe orkester ja kaitseväe kaplaniteenistus alates käesoleva aasta 1. septembrist. TMK küsimustele vastas endine Eesti kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik, kes on ühtlasi kaitseliidu liige ja üks kahest vaimulikust kaitseliidu Toompea malevkonnas.

Meie kohtumise alguses palusin hr Nõmmikul meenutada oma elukäiku. Kuna ajakirja maht on piiratud, saan seda vestluse osa vahendada vaid kokkuvõtvalt. 

Tõnis Nõmmik on sündinud Tallinnas 1933. Tema isa oli Eesti kaitseväe ohvitser, kes teenis 1943. aastal omakaitses ja otsustas jääda kodu kaitsma. Oma pere (poja Tõnise, tema ema ja venna) saatis ta 1943. aastal Rootsi. 1948. aastal viis nende tee edasi Argentiinasse, kus perega sai viimaks taasliituda ka isa, ja 1955. aastal reisiti juba Kanadasse, kus Tõnis astus luterlikku ülikooli, mille bakalaureuseõppe ta lõpetas ajaloolasena. Kanadas olid ülikoolide juures reservohvitseride üksused ja nendega liitujatele pakkus sõjavägi suveks tööd. Tõnis astus üksusesse, läbis soomusväelase kursused ja sai 1964. aastal nooremleitnandiks. Ühtlasi otsustas ta õppida ülikoolis edasi teoloogiat (lõpetas usuteaduskonna 1967). Usuteaduskonnas õppides läbis ta kaitseväe ja vanglakaplani kursused ja oli praktikal naistevanglas. Ajal kui ta lõpetas usuteaduskonna, polnud aga ei Kanada ega USA eesti kogudustes vakantseid ametikohti  ja noormehele tehti ettepanek minna eesti kogudust teenima kas Saksamaale või Lõuna-Ameerikasse. Tõnis Nõmmik läks kolmeks aastaks Lõuna-Ameerikasse, taas Argentiinasse, mõeldes ühtlasi sellele, et kui ta hiljem tahab minna Kanada kaitseväe tegevteenistusse kaplaniks, on eelnevalt vaja kolmeaastast kogudusepraktikat.

Endine Eesti kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik 2006. aasta novembris.

Tõnis Nõmmik: Kui elasin Argentiinas, pidasin igal pühapäeval kaks või kolm jumalateenistust: eestikeelse, hispaaniakeelse ja ingliskeelse. Neli korda aastas käisin Brasiilias; olin seal korraga kümme päeva, pidasin teenistusi São Paulos ja Rio de Janeiros. Kolme aasta pärast läksin Kanadasse tagasi. Olin valmis minema Kanada kaitseväkke kaplaniks, aga siis suri piiskop Petersoo isa ja ma sain kolm väikest eesti kogudust Põhja-Ontarios, kus teenisin kolm-neli aastat. Ja kui üks eesti õpetaja läks Kanadast tagasi Rootsi, kus oli samuti õpetajaid vaja, olin ma õpetajaks neljas koguduses. Hiljem jagasime need Põhja-Ontario kogudused ära kolme õpetaja vahel; mulle jäi üks. Ma olin ka eesti koguduse õpetaja Hamiltonis, mis on Torontost viiskümmend kilomeetrit eemal, ja siis ka Toronto rootsi koguduse pastoriks, kus teenisin seitse aastat.

Nii ma siis teenisin oma kogudusi ja olin ka Kanada reservkaplan. Kui meid kutsuti õppustele ja kursustele, siis osalesin seal (1971. aastal sai Tõnis Nõmmik kapteni auastme — Toim). Mul on olnud õnne, sest nendest kogudustest on tulnud neli eesti vaimulikku ja ka üks argentiinlasest vaimulik.

 

Kuidas kulges teie tee tagasi Eestisse?

Ma olin väliseesti kiriku lauluraamatu komisjoni üks liige ja selle komisjoni sekretär. Eestis hakkasin taas käima siis, kui luteri kirik hakkas uut lauluraamatut ette valmistama. Me otsustasime, et teeme seda koos kodueesti kirikuga — osalt sellepärast, et siis oli väliseesti kirikul rohkem raha kui kirikul siin Eestis.

Mind kutsuti koju Eestisse juba 1989. aastal, aga siis teatas keegi eestlane Ottawas Vene saatkonnas, et „meil pole pappe vaja”. Saime siis väliseesti vaimulikega kokku Rootsis. Aga juba järgmisel aastal, 1990 oli siin suur laulupidu ja Toronto Eesti Segakoori dirigent Roman Toi võttis mind oma koori liikmeks, kuigi ma just väga hästi viisi ei pea. Ma tulin Eestisse ja me hakkasime siis ka arutama lauluraamatu teemal, et kuidas seda teha. Nõnda käisin mitu korda Eesti ja Kanada vahet ja kui ma tulin siia 1991. aasta augustis, siis juhtus nii, et saabusin Nõukogude Liitu ja lahkusin juba Eesti Vabariigist, mille üle mul oli väga hea meel.

Eks eestlased hakkasid siis juba ka NATO peale mõtlema ja Hain Rebas (oli Mart Laari valitsuses Eesti kaitseminister 1992–1993 — Toim) rääkis ka kaplaniteenistusest. Ma tegin ettepaneku, kuidas kaplaniteenistust korraldada:  nii nagu Kanadas ja Inglismaal. Aga ministrid vahetusid mitu korda ja kaplaniteenistusega  ei jõudnud me kuhugi, kuni USAst tuli Einseln, kes ütles, et nüüd tuleb hakata ka sellega tegelema. Einseln tundis Michael Viiset, nad mõlemad olid USAst, ja kutsus Viise kodumaale kaitseväe peakaplaniks. (Kaitseväe kaplaniteenistus taasloodi 1995. Kolonel Viise oli selle esimene peakaplan 1995–1998. — Toim.) Viise oli hea mees ja sai oma tööga väga hästi hakkama. Mina sain 1995. aastal Eesti ohvitseri auastme ja siis saadeti mind kohe ka ühele kaplanite konverentsile Poola. 1995–1996 lendasin pidevalt Eesti ja Kanada vahet, Eestisse kolisin 1997. aasta jaanuaris. Mul on hea meel, et sain olla abiks meie neljateistkümne kaplani saatmisel Kanadasse kaplanite kursusele,  nõustajate kursusele ja ka vanemkaplanite kursusele. Mõned kaplanid saime saata ka USAsse ja Inglismaale, ühe mehe Norrasse. Ma tundsin Kanada kaplaniteenistuses kõiki kõrgemaid mehi ja nad olid hea meelega abiks.

Viise läks Ameerikasse tagasi augus­tis 1998. Mulle oleks meeldinud, et ta oleks kauemaks jäänud, aga Viise naine oli ameeriklanna ja tahtis USAsse tagasi pöörduda. Nõnda sai siis minust kaitseväe peakaplan. Viise huvi meie kaplaniteenistuse vastu oli aga jätkuvalt suur, ta käis meil külas ja ka loenguid pidamas.

Kui Eesti tahtis NATOsse saada, oli ta oma kaplaniteenistuse tõttu paljudest teistest NATOsse pürgivatest riikidest  paremas olukorras.

 

Nii et NATOsse saamisel oli kaplaniteenistuse olemasolu oluline argument?

Jah, muidugi. Kõikides NATO riikides on kaplaniteenistused. Kindlasti oli soov NATOsse saada ka üheks põhjuseks, miks meid Eestisse tagasi kutsuti. Meid tuli Kanadast Eestisse vist kolmteist eestlasest ohvitseri, Ameerikast tuli umbes tosin, Inglismaalt üks ohvitser ja üks allohvitser. Kolm baltisakslast, kellest kaks rääkisid täiesti viisakalt eesti keelt. Ja kui me siia tulime, siis kaitseväele oli väga tähtis seegi, et ta sai endale olulisel määral ohvitsere juurde.

 

Armeenias oli kaplaniteenistus olemas juba kolmsada aastat peale Kristust. Nüüd oleme aastas 2021. Kas te teate mõnda Euroopa riiki või üldse kristlikku riiki, kus tänapäeval poleks kaplaniteenistust?

Ei tea. Oot, võib-olla Monacos ei ole (muheleb), seal on sõjaväes kuuskümmend viis inimest.

 

Luban endale veidi sarkastilise repliigi. Siis, kui meil oli vaja NATOsse saada, oli kaplaniteenistust hädasti vaja, aga nüüd oleme kuulnud kaitseväe juhataja Heremi (vähemalt esialgsest) plaanist kaplaniteenistus koondada. Võiks siis ehk öelda, et oleme ju juba NATOs, enam ei ole vaja „teatrit teha”?

Muide, 1923. aastal leiti Eestis samuti ühtäkki, et meil ei ole sõjaväeõpetajaid enam vaja. Aga siis tuli 1. detsember 1924, kui kommunistid püüdsid siin mässu teha, ja siis taastati kaitseliit ja kaitseliitu kutsuti vaimulikke nii luteri kirikust kui õigeusu kirikust. 1935. aastal jõuti otsusele, et Eesti kaitsevägi siiski vajab kaplaneid ka rahuajal. Kaitseväe kaplaniteenistus taastati 1936 ja siis määrati üks kaplan poole kohaga, mitte täiskohaga, igasse garnisoni linna, välja arvatud Haapsalu. Vähemalt ma ei tea, et Haapsalus oleks siis garnisonis õpetaja olnud, aga teistes kohtades oli ikka üksuse peale või vähemalt garnisoni peale ka vaimulik olemas.

Nüüd, seoses praeguse plaaniga kaplaniteenistus kaotada… Ütleme nii, et kui nad oleksid meie kaitseväe kaplaniteenistuse täiesti kinni pannud, ei oleks see NATOle meeldinud, sest siis oleksime me ainus riik NATOs, kus kaplaniteenistust pole. Arvan, et seetõttu hakatigi tagantjärele plaane sättima — et jätame kaitseväkke vähemalt kaks kaplanit. Üleeile kuulsin, et räägitakse, et meil olla vaja ikka vähemalt kolme kaplanit… Nad ütlevad ka, et kõik need kaplanid, kes nüüd kaotavad kaitseväes töökoha, jäävad reservi ja kuuluvad nendesse üksustesse, kes mobilisatsiooni korral kutsutakse tegevteenistusse. Nii et sada protsenti, täielikult nad kaplaniteenistust ära ei kaota. NATO hakkaks pahandama.

Eks vaatame, kuidas see asi läheb. Nüüd on ka kirikute nõukogu sellega seotud.

 

Kas kirikute nõukogu peaks siin resoluutsemalt sekkuma?

Ma tean, et nad on kaplaniteenistuse alles jäämisest tõsiselt huvitatud, aga mida nad teevad, seda ma ei tea. Neil oli ka alles äsja koosolek. (Kirikute nõukogu on Heremi plaani kaplaniteenistus kaotada samuti kritiseerinud. — Toim.)

 

Ma ei ole ise kaitseväes käinud, aga ema poolt olid kolm vanaonu Eesti Vabariigi ohvitserid, kaks neist majorid, üks kapten. Vanaisa jäi talu pidama. Isa poolt oli vanavanaisa Eesti Asutava Kogu liige ja 1922–1924 Eesti peakonsul Petrogradis. Kui 3. aprillil 1923 seal peakonsulaati rüüstati, karjusid sissetungijad: „Andke siia see verekoer Tomberg”, aga läksid rüsinaga õigest uksest mööda. Vanavanaisal oli revolver lauasahtlist välja võetud ja ootas. Tema poeg, minu teine vanaisa mobiliseeriti 1941 ja tegi sõja läbi Eesti Laskurkorpuses, st siis punaste poolel; hiljem oli ta hinnatud tõlkija. Miks ma seda räägin? Võrdlemisi isiklikuks vastuseks (ka kuuldud) kriitikale, et võimalik kaitseväe kaplanaadi koondamine ei puuduta teemana TMKd. Tõsi, aga see puudutab „midagi veel”. Ja nüüd küsimus. Mis te arvate, mis viis meid sinnamaani, et üldse tekkis säärane mõte, kaotada kaitseväest kaplaniteenistus?

Eks üks asi oli see, et anti korraldus raha kokku hoida, ja siis hakati vaatama, kust seda teha. Eelmistest kaitseväe juhatajatest on enamus olnud kristlased — mõni ka väga aktiivne kiriku liige — ja kui ka mitte, siis  nad kõik on näinud, et kaplaneid on kaitseväes vaja. Praegune kaitseväe juhataja ei ole usklik, minu teada ei ole ta ka ühegi kiriku liige. Nii et tema võib-olla leiab, et kaplaneid pole vaja. Et lõppude lõpuks on meil kaitseväes ka psühholooge; mitte palju, aga mõni on ja kui on häda käes, võib psühholoogi juurde minna.

 

Psühholoog sõduri eest ei palveta. Ühtlasi tahaksin rõhutada, et vaimulikutöö puhul, nii ka kaplaniteenistuses, on just kutsumus määrava tähtsusega. Palun rääkige lähemalt, mis on kaplaniteenistuse sisu ja olemus; üldiselt teatakse meil sellest väga vähe. Tean, et Michael Viisele kuulub mõte, et kaplan on kaitseväes ainus, kes tegeleb inimese hingega. Psühholoogid tegelevad sõduri tunnetega, arstid kehaga, jaoülem sõjaväelise ettevalmistusega…

Nii see on. Kui kaplaniteenistus tõepoolest kaotataks, oleksime selles osas tagasi nõukogude ajas. Iga sõdur teab, et iga kaitseväelane, vaatamata oma auastmele, võib pöörduda igasuguste probleemidega kaplani poole. Ja see, mida keegi meile räägib, see jääb ainult tema ja minu (kaplani) vahele, see on nagu pihisaladus. Neid olukordi, kus inimene vajab kaplani abi, on mitmesuguseid ja kui sa oled piisavalt kaua kaplanina teeninud, on sul juba ka kogemusi, kuidas inimest toetada.  Meie kaplaniteenistus on oikumeeniline ja seega, kui keegi tahab usulist abi ja tuge mõnest teisest konfessioonist (peale luteri kiriku), siis kaplan organiseerib talle vastava kohtumise. Muidugi peame me ka jumalateenistusi ja on nii neid, kes sinna tulevad, kui ka neid, kes sinna ei tule. Kaplan võib olla abiks ka tavalises koguduses ja asendada sealset õpetajat. Vahel viime läbi ka laulatusi.

Kaplan annab hingeabi ka sõjaväljal vangi langenuile. Kaplan on see, kes viib kohale surmateate. Mõned kaitseväelased arvavad, et kui meil ka muidu pole kaplanit vaja, siis selleks on neid kindlasti vaja. Vahel tuleb läbi viia ka matuseid.

Tänapäeval, pärast Teist maailmasõda on kaitseväkke tulnud ka naisi ja nõnda on meil ka mõned naiskaplanid. Miks? Meeskaplan saab kõigis küsimustes ka naiskaitseväelasi aidata, välja arvatud siis, kui naist on vägistatud. Kui nii on juhtunud, siis selline naine ei taha tükk aega üldse meestega rääkida, isegi üksuse kaplaniga mitte.

Kui me siin Eestis taas kaplaniteenistusega peale hakkasime, täitis see väga suure tühiku. Taastatud kaitseväe algusaastatel oli meil väga palju enesetappe, eriti just noorsõdurite hulgas. Kui me saime kaplaniteenistuse käima, langesid enesetapud umbes kuuskümmend protsenti.

 

Tuleb siis välja, et kaplaniteenistus ei anna mitte üksnes hingeabi, vaid päästab ka reaalselt elusid.

Täiesti õige.

 

Olgu siiski öeldud seegi, et Heremi pooldajad toovad välja tema täieliku pühendumise kaitseväele ja vastumeelsuse kõikvõimalike avantüüride suhtes. Ollakse ühel meelel, et ta on mees, kellega võib iga kell luurele minna. Aga vestlusega jätkates: te olite kaitseväe peakaplan pärast Mi­chael Viiset, aastatel 1998–2006. 1998. aastal ülendati teid majoriks, 1999 kolonelleitnandiks ja 2003 koloneliks. Aastal 2007 pakuti teile aga ka politsei peakaplani kohta.

Jah, ma olin siis seitsmekümne kolme aastane. Mind kutsuti politseisse, et ma ehitaksin üles politseikaplanaadi. Aga ma mõtlesin, et ma olen pisut liiga vana, et hakata seal ka  käteväänamist ja kõiki sihukesi asjandusi õppima. Ma olin politseis üksteist kuud ja siis me saime sinna aastal 2007 esimesed kaplanid ja Jaan Jaani peakaplani kohale. Politsei sai oma kaplaniteenistuse käima ja sellest on seal ka kasu,  eelkõige just seetõttu, et inimesed saavad seal kaplani poole pöörduda ja nad teavad, et see, mida nad räägivad, jääb vaid nende ja kaplani vahele. Aga politsei oli ka pisut pettunud, sest seal ei toimunud sama suurt enesetappude langust kui kaitseväes. Asi on selles, et politseis töötavad palju vanemad mehed ja nendel on teistsugused mured.

 

Tänapäeva inimene oma mugavuses ehk ei suudagi enam panna ennast mõttes olukorda, et ka tema võib sattuda sõjaväljale, kannatuste keskele. Samuti on meil usuasjad paljudele võõrad, isegi sinnamaani, et uhkeldatakse statistikaga, et Eesti on usuleige riik. Kuidas säärasele inimesele seletada, et hingeline dimensioon on kaitseväes väga oluline? On ju ka öeldud, et sõjaväljal ateiste ei kohta.

Seda tuleb neile lihtsalt öelda: et vaata, kui on sõjaolukord ja sa võid iga hetk saada kuuli, mis võib sind tappa, siis sa hakkad mõtlema elu ja surma peale. See lihtsalt on nii. Sest ega tavaline noormees selle peale ei mõtle, et ta ühel päeval surema peab. Ehkki mõned ka mõtlevad surmale ja kardavad seda; ma olen niisuguseid inimesi samuti kohanud.

 

Millised on teie praegused tegemised?

Ma olen nüüd juba hea mitu aastat aidanud kaasa siin Tallinnas, nii rootsi koguduses kui Jaani kirikus. Jaani kirikus sellepärast, et mind on seal lapsena ristitud ja mu vanemad on seal laulatatud. Ma oleksin hea meelega astunud ka Jaani koguduse liikmeks, aga peapiiskop ütles mulle, et sa räägid rootsi keelt, sa lähed rootsi kogudusse. Nii ma olengi rootsi koguduse liige, aga teen annetusi nii rootsi kui Jaani kogudustele. (Muigab.) Kuna ma olen erukolonel, siis kuulun ma kaitseliidu Toompea malevkonda ja mul on hea meel, et mul on väga hea kaitseväe pension.

 

Härra kolonel, tänan teid vestluse eest!


Vestelnud DONALD TOMBERG

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon