NARRIKULJUSED JA SÜDAMETUNNISTUS
Juuni, 2021„Millest tekivad triibud?” Autor, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja: Urmas Vadi. Kostüümikunstnik: Triinu Pungits. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Etenduse juht: Kadri Pajula. Osades: Indrek Sammul, Inga Salurand, Kristo Viiding. Eesti Draamateatri esietendus Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis 17. IX 2020.
„Mida tahaksin veel enne surma näha. Eesti arvustajat, kel ei ole arvustus valmis enne, kui ta arvustuse-eset on tundma õppinud.”
(Eduard Vilde, „Pudemeid”)
Pärast esimest ja teistki vaatamist näis suisa loogiline Urmas Vadi näidendist ja lavastusest „Millest tekivad triibud?” oma pisuhända munsterdada. Kui aga „arvustuse-eset” on tundma õpitud üksteist korda, tekib kihk ja lootus tabada autorlavastaja ja näitlejate taotlusi.
Tähenduslik on mängupaik: muuseum, mis oli kord Vilde kodu. Kadrioru korterisse kolisid Eduard ja Linda Vilde 1927. aastal, mil kirjanikul jäi elada veel kuus aastat. Esimene lavastus, kus Eduard Vilde kui tegelane ilmus oma muuseumiks tehtud koju, esietendus 1999: Variuse teatri „Tervist, härra Vilde!”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Tegevusaeg kirjaniku viimased eluaastad, 1927–1933, elupiltidega põimumas katked loomingust. Vildet mängis Dan Põldroos. Hiljem võttis rolli üle Peeter Kaljumäe, kes on Variuses kehastanud Vildet korduvalt („Rida on raha”, 2009; „Viis kuud Vildega”, 2013; „Wilded”, 2019; „Treffpunkt — Berlin”, 2020).
Urmas Vadi dramaturgia on sedavõrd ainuline, et Variuse teekonnaga seda ei võrdle. Vadi looming on assotsiatsioonides pöörasem, irratsionaalsem. Tema teoste isikupära on tasakaal ja -kaalutus dokumentaalse ja fantasmagoorilise piiril. Kui Vadi tekste lugeda ja laval jälgida n-ö rida-realt, võtta sõna-sõnalt, võib kimpu jääda, kukkuda norima eklektika, „ajaloolise tõe” vastu patustamise kallal. Ent saladused peituvad ridade vahel. Lavastus „Millest tekivad triibud?” paotab sõnastamata saladusi vaimukalt, üksiti tundlikult. Teatriliidu aastaauhindade žürii tabas selle ära, lavastusele langes osaks heldelt tunnustust. Nominatsioonisõelale jäid kõik kolm osatäitjat pluss eriauhinna nominatsioon Urmas Vadile: klassikast ammutatu, ruumileidlikkuse ja mängurõõmu põiming.
Laureaadiks sai neljast nominendist üks. Olen rõõmus, et naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Inga Salurand. Kolme näitleja koosmäng on ühtehoidev, üha täpsema partneritaju ja tervikutunnetusega. Ometi üllatab just Salurand seninägemata mänguvärvide, uudsete tundetoonidega. Lavastaja on andnud talle põnevad ülesanded, pole kaugeltki ootuspärane mängida nii Marie Underit kui Juhan Liivi, mõlemat nõnda veenvalt.
Kristo Viiding on alates jõulisest peaosast lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” (autor Marius Ivaškevičius, lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater, 2016) leidnud otsekui uue hingamise, intensiivsema lavalise kohaloleku. Nüüd köidab tema vahetu mängulust, rõõmus avalus. Indrek Sammuli lavaelus paeluvad teematäpsus ja kontrastsed väljendusvahendid, üleminekud uljalt teravalt koomikalt siseilma kaitsetuseni. Vadi tekst ja lavastus lubavad söösta sekundiga ühest žanrist teise, näitlejad mängivad särasilmselt ja südamlikult, vallatult ja valu andes.
Eduard Vilde — Indrek Sammul ja Marie — Inga Salurand.
Laval möllab ja hullab kolm näitlejat, aga tegelasi on kaheksateist ja rolle kakskümmend! Indrek Sammul jääb Eduard Vildeks, kes rändab läbi elu, poisiklutist vana meheni. Teised kaks tormavad rollist rolli, vahetades kostüüme, parukaid, habemeid välktempoga, mis ületab kõik ustekomöödiad. Inga Salurannal loen rolle kokku üheksa: Venus, Vilde ema Mari, mõisahärra Friedrich Von Von Von, Charlotte, Marie, Juhan, Antonie Vilde, Tõnisson, Linda Vilde. Kristo Viidingul kümme: lehm Musti, Vilde isa Kaarel, Von Von Von, mõisahärra poeg Herbert, käskjalg, Charlotte abikaasa, Artur, Eduard I,
Linda, Ella.
„Millest tekivad triibud?” esietendus septembris 2020, kirjutan maikuu alguses 2021. Piiranguperioodide vahel on õnnestunud mängida kolmekümne etenduse ringis, viimati veebruarikuus. Lavastus on heas vormis, etendused tulvil särtsakat improvisatsiooni, uusi kohandumisi ja avastusi. Tuleb ette vahvaid hetki, mil näitlejad ise ka ei saa naeru pidama, hää naer nakatab publikut. Mõistagi mõjutab publik kaasaloojana iga etendust. Väikeses ruumis saab kohemaid kuuldavaks, kui vilkalt püütakse kinni viiteid Vilde teostest, kui hästi tuntakse Underi ja Liivi luuleridu. Või lahvatab pärisnaer alles esimese vaatuse lõpus, kui ilmub Eduard I ehk Bornhöhe. Sest kui mitte muud, siis lendlauseid kultusfilmist „Viimne reliikvia” näikse kõik teadvat unepealt ja kahe Eduardi dialoogis mängitab Vadi osavalt just noid paroole. Aga oli ka säärane etendus, mil esireas naerdi end hingetuks lehm Musti piimaveinikraanide lopsaka koomuski peale. Nii või naa, näitlejad jõuavad lahtisest ülemeelikusest finaalivaluni. Tõsi, koroona tõttu hajutatud publikuga kontakti luua on vähe keerulisem. Samas hakkab teisiti mängima nii mõnigi vinjetike. Kui näitleja, lehmamask peas, vahib tõtt maskistunud publikuga, lisab see proloogile annuse absurdi. Nüüdis-alltekst kostub paaris muigvel repliigis. Artur: „Ma hoian distantsi.” — Eduard: „Väga õige!” Või Linda ja Eduardi abielueelne arutlus: praegu ei maksa pidu korraldada, kõik muutub iga päevaga.
Urmas Vadi stiili puhul jahmatab nimme nüüdisaegne, kohati rabavalt lohakas sõnapruuk. Ent keelekasutuse kaudu antakse kätte mängureeglid, luuakse jultunud ajahüppeid, ka elukäigu kronoloogilises raamis, õhutatakse unenäolisust. Kui vaja, ka sõgedust. Siingi lisandub vallatusi, näiteks kui väike Eedi ütleb unelevalt „memme musi…”, mõjub see ka viitena Elar
Kuusi lastejutule, millalgi kauges tulevikus. Täpse võtme annab lapse segadus, kui kuri mõisahärra pärib, mis Eduard ta on. „Bornhöhe… Tubin… Wiiralt…,” pomiseb Vilde, võttes muuseumiukse taustal vastavaid monumendipoose. Kuulsad Eduardid kõik, mine tea, kelleks võib üks erksa vaimuga nupsik saada. Mis siis enam imestada, kui hiljem ilmub Vilde juurde Tõnisson — Palamuselt, Lutsu „Kevadest” (esmatrükk 1912). Esialgu tundus 9. pilt Tõnissoniga, „Elagu Jaapan!”, veider ja kohatu. Aga Salurand mängib Vilde noort fänni muheda hasardiga ja tekstist koorub salakihte, lisavõlu loob Vadi võte tõmmata kirjanduse- ja kultuurimaastik laiemaks. Tõnissoni repliik pruunide seelikutega tüdrukutest osutab „vaba armastuse” ahvatlusele Vilde satiiris „Naisõiguslased” (1908). Kui sel kombel asuda jälitama kaudsemaid tsitaate Vilde loomingust, muutub Vadi näidend järjest sügavamaks. Vilde looming on väga mahukas, avastamine jääks pooleli niikuinii, aga lugeda on mõnus.
Näidendis on kaks vaatust, kummaski kaheksa pilti, proloog pealekauba. Püüan sõnastada mõned punased triibud, mis läbistavad seda uneretke. Triipe Vilde muuseumis leidub, triibuline on tapeet saalis, triibuline kirjanikuhärra öösärk riidepuul ja isegi käterätik tualettruumis.
Vadi enda kujunduses püüavad imeväikses ruumis pilku maarahva tööriistad seintel. Hargid ja hangud, labidad ja rehad, sirbid ja suusad, vikatid ja saed, panged ja pakud ja kariloomade pealuud on kui vabaõhumuuseumi eksponaadid, kuhjatud kokku Eesti esimese eurooplase elu- ja mäluruumi. On ka eri fassongiga kaabud, vestid, edevad jalutuskepid. Ja muidugi raamatud. Kirjutuslaua sikutab Vilde lavale hiljem. Mängu kaasatakse kaks uksepaari. Uste taga märkame tagatube, kus tsivilisatsiooni sekka on sokutatud heinasülemeid. Saalist vaadates paremal ukse taga Vilde büst, mis lisab museaalset klassikumõõdet, Eduard suhestub sellega vahel. Laheda improvisatsioonina manitseb Sammul-Vilde Viiding-Bornhöhet: ära vehi siin oma mõõgakolakaga, see on muuseum. Vasakul paotub ukses kavalaid luuke: Vilde kohvikuvallutus Charlotte ja uudistavate silmadega lapsuke Ella löövad kutsumata külalistena valla ülaluugid; Juhan Liiv imbub tuppa kui prussakas põrandapraost. Teatraalsust toonitavad valguskujundus ja muusikapuhangud, plahvatuslikud kammerlikus ruumis.
Venus — Inga Salurand.
Publiku selja taga seinal lööb mõisa kappkell vaimude tundi. Kellalöögid sekkuvad igal etendusel tsipake erineval ajal ja kaasatakse võpatamisi mängu. Kella vaatamise pinevus kujuneb Vilde rolli refrääniks, ühtepuhku tõstab ta harali sõrmedega käe varjuks silmade ette: aeg libiseb käest, ei näe enam hästi… Eks jää Eduardi osaks Underi luuletuse „Ekstaas” lõpurida; kui Marie ja Artur lähevad „analüüsima”, ütleb Vilde kellale: „…kui surmamõistetu, kel vähe aega.” Leidsin Vadi näidendit kujundlikult läbistavast „Mäeküla piimamehest” mõjusaid kellalauseid. Vana Kremer kuulab, kuis schwarzwaldi kella sees kuulutab kägu „iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud”. Mari kuulatab ööd: „Kell tiksus tiitsalt, nagu kubjastaks teda keegi.”
Üks Vilde sugestiivsemaid lühijutte, kreedokaaluga „Sõber”, kujutab loomepinget, elukutse needust: „Minu sõber äratab mu. Ta seisab mu selja taga, kell käes ja nõiasõna suus. Ja kuna ta kella laseb lüüa, puhub ta mulle oma nõiasõnu hellalt ja heldelt hingesse: „Rida on raha — rida on leib! Tee ridu, vend! Tee kergesti hüppavaid ridu, mu vend. (—) Ridu haun — põlgus põues, irvitus huultel, häbihärm vaevatud vaimus.” Seda häbihärmast vaevatu vaimu aimub Sammuli rollist. Sekka loomingulist elevust ja lusti. Kirjatähtede read kui triibud. Küsimärgiga pealkirja tähendus selgineb.
Proloogis „Venuse sünd” hiilib väike Eedi öösel kohtuma Venusega. Laval ei ole Milose Venus, keda päris Eduard nägi Muuga mõisa saalis, pigem kaunis ilmutus Botticelli maalilt. Eedi sätib villase teki külmetavale jumalannale ülle. Ootab, huuled torus, tänumusi. Sammuli Eedi oma halli habemega on täitsa ehe laps, „karikasuuruste poisikesesilmadega, salavärinad põlvedes, heitlev õhetus põskedel” (nii kirjeldab Vilde oma Itaalia-vaimustust jutus „Üle suure vee”). Laps igas intonatsioonis, pilgus, liigutuses.
(À propos: lugesin Jaak Urmeti kirjutist „„Nukk ei ole mingi tilulilu”. Nukuteatrist Noorsooteatriks” (TMK 2021, nr 3) ja korraks imestasin. Lastetükkides poissi mängides ajagu näitleja karvad näolt ja jalgadelt maha, muidu olla haltuura. Kirjutaja ei mõtle seda ju tõsiselt, on ehk tapvalt irooniline arvustajate piiratuse aadressil?! Vuntsidega või ilma, see pole üldse oluline, mitte üheski eas vaatajale. Teater on kujutlusvõime kants, andekas näitleja paotab lapse hinge.)
Jumalanna suudlus põsele määrab Eduardi saatuse, Venus hoiatab: hakkad igas naises mind otsima ja ei leia iialgi rahu. „Sobib!” vastab poisiklutt veendunult, süütutes silmades välgatab kuradike.
Aga esmalt saadavad isa-ema oma väljavalitud pojakese noorhärraga mängima. Eedi süda aimab halba, aga põnev on ka, ta usaldab vanemaid, iseäranis ema. Ema on armas, lahke, veidi nukralt unelev; isa karvane kui ahv, jutukas, äkiline ja väheke juhmakas, ühesõnaga: naljakas. Kristo Viidingu rolle iseloomustab soe huumor, kaastundmus muigega pooleks. Isa epistlis rullub lahti kogu Eduard Vilde elutee, jõnglane läheb elevile, tahaks kohe kogeda kõike keelatut: püssid, naised, ajaleht, poliitika, ohhoo!
Näidendi geniaalseim sähvatus on paralleelstseen saksa ja matsi kohtumisest: 2. pilt „Mahtra õigus” kordub Vilde mälukajana 13. pildis „Eesti Vabariigi saadik”.
Parunivõsuke Herbert viskub lavale, vorstipulk pihus. Tiba kartlik, asub kutt hoogsalt end kehtestama, külalast kui järjekordset „ebaprofessionaalset meelelahutajat” paika panema. Kui Herbert annab Eedile põselopsu, kuulutab löödu läbi pisarate: hakkan kirjanikuks, maksan kätte. Herbert paneb plagama, Eedi kahmab hangu, sammub järele. Valge ukse vahelt niriseb punaseid veretriipe.
Taas kohtutakse Berliinis, kuhu Vilde tuleb diplomaadina Eesti Vabariigile tunnustust nõutama. Sisse veereb kõhukas, valge habemega Herbert, vorst sigarina näpus, hiljem vajutab vorstiga dokumendile templi. Korduvad needsamad sõnad: „Kui ei taha olla näljamees, tuleb olla naljamees”; „Te vajate verbaalseks arenguks aega”. Vilde kuulatab, mäletab, viimaks pöörab põse ette, täie teadmisega, oma vabariigi nimel. Aga vastu lajatab kirjanik seekord oma teosega, kingib saksale „Mahtra sõja” tohutu köite, mille Herbert pahaaimamatult avab. Kaante vahelt kiirgab õudset punast valgust, ripnevad pekstud talupojaselgade naharibad.
Eduard I — Kristo Viiding ja Eduard Vilde — Indrek Sammul.
See juhtub alles teises vaatuses. Herberti tõttu saab Eedi oma esimesed triibulised. Asjalikult toob poiss hangu tagasi, isa kisub vitsad urbadest puhtaks, mõisahärra käsk. Eedi on koduseks nahatäieks valmis, uudis on, et maha ei tule võtta püksid, vaid särk. Vitsavihin ja lapse ahastuskarjed lava taga, valge habeme ja padjaküüruga Von Von Von (seekord Salurand) uudistab toimingut läbi binokli, justkui etendust või kogunisti kinofilmi.
Karistatu teeb saksale tõrksa kummardusejõnksu, hiljem on Sammul muutnud selle osatavaks reveransiks. Esimesed triibulised — „sellised siis…”, tõdeb hoobilt täiskasvanuks saanud Eduard. Isa Kaarel ülendatakse kupjaks, poeg hoiab ämbrit, kuhu isa kallab soola, paneb vitsad likku, tõmbab naudinguga soolatriibu ninna. Eduardi nina ja suu tantsisklevad huvitatult kaasa: mitte narkomaani, vaid kirjaniku nina. Inspiratsiooni nuhutavad sõõrmed. Musikaalselt liikuv kaval nina ja suu on näitlejal uus, ilmekas, karakteerne miimikaleid.
Inspiratsiooni otsimine on kirjanik Vadile kindlasti isiklik teema, Vilde kaudu põnevalt nähtavaks manatud. Esimesed triibulised valge särgi ülaseljal kukla taga moodustavad luulelise mustri, muusa lendleva silueti. Venuse puudutuse kaudu on triibud vaimlised, ehk erootilisedki, nii et kui Vilde kastab sulepea verevermeisse turjal, pole see tingimata ega ainuüksi „kriitiline realism”. Hiljem niisutab Vilde sulepead suus, nopib pisaraid lehma silmadest, kirjutab piimaga. Kui loomistöö ei edene, haarab närtsinud taimega poti, surub kirjamehesõrmed mulda.
Kirjanik kui sõnasõltlane lööb Vildes välja alatihti. Kui Marie luuletab, hardub armunud Eduard: „Kust see tuleb sul?!” Kui Antonie nõuab truudusetõotust, pruugib Vilde lapselikku tooni, varjamatult valetades. Kordab armusõnu, mida ta Mariele lausus siiralt — juba on sõnad liisunud. „Issand, kui hea lause!” imetleb mees samas puhtsüdamlikult Antonie öeldut ja deklareerib: „Ainsad, keda me kuulama peame, on targad naised!” Sammuli häälekasutuses torkavad kõrva bravuurikad sööstud, teravad nähvakad. Kui Antonie kraamib nagu Piibeleht lagedale „Külmale maale” käsikirja, vaimustub Eduard, hüüatab Ludvig Sanderi repliike. Hääl ei kõla päris Jüri Krjukovi Sanderina Ago-Endrik Kerge surematust telelavastusest „Pisuhänd” (1981), ehkki aimub tedagi. Kuulduks ka justkui Paul Pinna vurhvi saksikut häält. Vana kooli artisti ekspressiivsust, mis kammerlikus ruumis ehmatavalt efektne.
Kõik Vadi triibud ühe kirjatüki sisse ei mahu. Tahan veel rääkida Juhan Liivist, südametunnistusest, armastuskirjadest ja surmast.
Samuti küsimärgistatud pealkirjaga näidendi „Kus sa oled, Juhan Liiv?” lavastas autor Urmas Vadi Alatskivil, Liivi muuseumi rehe all (2014). Nüüd hoiab Inga Salurand Juhani rollis järjepidevust, kallab südameliiva Eduardi kaabu sisse. Valgem ja peenem on see liiv kui rehe all põrandal. Haaravad on Juhani kaks ilmumist: 7. pilt „Kõne Poolast” ja 13. pildi „Eesti Vabariigi saadik” lõpuosa. Vilde suhtumine ametivenda kiigub kahjurõõmust osavõtlikkuseni, luuletaja lausete imetlemisest pilketorgeteni. Suurte tõsiste puurivpruunide silmadega nõuab Juhan aru „Suguvend Johannese” asjus, suskab pistoda liivaga täidetud südamepatja. Ootamatult heliseb telefon, kõne tuleb eikusagilt. Samamoodi on Eduard hämmingus hiljem, kui keegi kõlistab ja teatab isa surmast. Liivi kutsutakse Poolamaale, Eduard avab lahkuvale kuningale ukse: sügava kummardusega, mis varasematel etendustel oli ausalt aupaklik, hiljem sunnitum, ei raatsiks Vilde kummardada ka kolleegi, „kongurendi” ees. Aga kui loomekriisis vaevlev Eduard küünitab oma sulge liivaga täidetud kaabu poole, siis tõmbub ta kohe tagasi, seda vargust südametunnistus ei luba.
Lepitav on nägemus, kui Berliini saatkonnas mõnitatud-muserdatud, üksi lumehanges sandikesena kössitava Eduardi kõrvale saabub Juhan, kes pakub päevalilleseemneid, justkui Piibeleht. Nüüd nad kõnelevad mõistvas üksmeeles. Kui järele mõelda: sellal on Juhan Liiv juba surnud. Tema hoiatus, et lumehanges ei tohi kaua istuda, loob silla finaalini. Juhan pärib: mis erakonnast sa oled? Vilde puikleb, piirdub ümara ssssss… susinaga. Liivi luuletuse viimse rea võtab Vilde enda kanda: „Nii järelikult: minu erakond on eesti keel”. Küllap ka teoste redigeerimise kohustusena.
Kirjaniku südametunnistust näitab kõige klaarimalt „Mäeküla piimamehe” komponeerimine. Isa ja ema kahekõned saavad Tõnu Prillupi ja Mari omaks. Kui naine uhkelt alistub, lubab saksa vastu hea olla, kummutab Kristo Viiding isa Kaarel-Tõnuna piimaklaase, puhkeb joovastusetantsu, rohmaka ahvi sarmi libiseb midagi nõtkemat. Kirjanik Vilde nina-suu tantsisklevad vuntsi all kaasa, romaan edeneb ja autor mõnuleb, kuni… Eduard märkab ema Mari suuri etteheitvaid silmi. Poeg on ikka imetlenud ema headust, jäänud vahtima heldivate lapsesilmadega, kuidas emake muretseb: „Aga mis siis praegusest piimamehest saab? Nad on ju meie omad inimesed.” Romaanis naerab Mari mehele näkku: mina oskan aiva enesest lugu pidada! Laval on ema alandlikum: kui oskaks enesestki lugu pidada… Ema pilgu all hakkab pojal piinlik. Sel hetkel võib muutuda „Mäeküla piimamehe” lõpplahendus. Inga Salurand mängib ema nõnda, et võtab südamepõhjast ohkama: kuidas pole ükski lavastaja näinud temas Vargamäe Krõõta?!
Linda Vilde — Inga Salurand ja Eduard — Indrek Sammul.
Kadri Halliku fotod
Ja viimaks Vilde kirjad Rahelile, näidendi dokumentaalseim osa. Esmamuljes tekitas kirjade lugemine oma pisuhändadega arvustajates üksmeelse tõrke: liiga pikk, staatiline, irduv stseen. Aga kui oli mängitud kümmekond etendust ja vaatasin taas, tajusin tugevat muutust, täpsust, kergust, selgust kirjade rütmistamises ja tähenduses. Siingi lööb välja Vilde sõnastamiskirg. Äärmiselt oluline on, et mehe armuiilide ajal viibib Linda siinsamas, kirjutuslaua taga, Vilde tekste „Kogutud teoste” tarvis redigeerides.
Eduard uurib Lindalt süüdimatult, kuidas „põsk, põse” on õige palataliseerida. Ses peitub väike küsiv nüke armastuskirjade publitseerimise teemal, raamat Vilde kirjadest Rahelile kannab pealkirja „Minu põsk sinu põse vastas” (kirjastus Hea Lugu, 2015). Linda vaikiv vaade teeb haiget. Vana Casanova on isekas, kuid mitte „egoismist kalge”, eneseõigustus ja süütunne kumavad läbi.
Kirjadele eelneb irreaalne telefonikõne, uudis: isa suri lumehanges. Kohe pärast seda kipub Vilde nina jälle tantsisklema, mis võib tähistada tõmmet armukese poole, miks mitte ka „Kupja-Kaarli adjustaatide” ideed.
Lavastuse finaalis sulanduvad Vadi ja Vilde stiil ühte. Lindaga lepitust otsides liitub Prillupi lausega „Ma olin suur siga” testamentjutustus „Casanova jätab jumalaga” (1932). „Mina olen sinu silmad”, mida Eduard igatses kuulda Rahelilt, jääb Linda kõikeandestavaks Solveigi lauluks. Väsinud mehike heidab puhkama kirjutuslauale, pea abikaasa süles. Idülli lõhub veel üks üllatus: hääletult hiilib ligi habemega näss, isa Kupja-Kaarel, adjustaadid põues. Seda annab tõlgendada mitmeti. Surnud isa kui surma saadik. Või on ta tegelane, kes autorile iial rahu ei anna. Painaja, viirastus? Saatja, toetaja? Ka isa jabur mõtteuperpall juunikommunistist mõjub vastakalt: sentimentaalsust maandav nali, aga ehk hoopis poliitika tühisus, sest milline juuni, olnud või tulev, mis tähtsust sel enam. Helevalge, igavene.
Sõnatu lõppakord kätkeb endas Vilde kirjapandud sõnu. Prillupi ja Kaarli surmastseeni. Talveõhtutel iseäranis. Nägematu käsi kisub valla aknaluugid. Tuppa hoovab pimestav valgus.
Enam ei kõlise narrikuljused. Ega mõõda aega kappkella löögid.
„Ja männi oksad kõlisesid tuule käes nagu sukavardad, ja lume peal kõlisesid tuhanded nööpnõelad. Päike aga siras ja lumi siretas.” („Kupja-Kaarli adjustaadid”)
„Lumi jalaste all ei kisenda enam, ta heliseb kui kannel; viimaks laulab kui kogudus kauges, kauges kirikus, ja orel mängib, ja kellad löövad.” („Mäeküla piimamees”)
