ETENDUSEANALÜÜSI PRAKTIKUM. „MITTE MIDAGI” VANEMUISES

RIINA ORUAAS

Järgnevate esseede autoriteks on Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilased. Tekstid on valminud etenduseanalüüsi praktikumi nimelise aine lõputöödena. See on kursus, kus keskendutakse ühe semestri vältel ühele lavastusele seda korduvalt vaadates, selle üle arutledes ja samm-sammult keerukamaks muutuvaid kirjutamisülesandeid täites. 2020. aasta sügise lavastus oli äsja Vanemuises esietendunud „Mitte midagi”, mis põhineb taani kirjaniku Janne Telleri samanimelisel romaanil (2000), dramatiseerija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg. Alusmaterjali leidis ja soovitas lavastajale Vanemuise teatri dramaturg Sven Karja. Mängivad hiljuti EMTA lavakunstikooli lõpetanud Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Kaarel Pogga ja juba mõned aastad trupi liige olnud Jaanus Tepomees.

Ehkki noortelavastus noorte osatäitjatega võiks olla parim õppematerjal, osutus ülesanne keskmisest keerulisemaks juba ainuüksi koroonareeglite tõttu, mis tõid kaasa etenduste ärajäämisi ja esmakohtumise lavastusega videosalvestuse kaudu, üliõpilaste eneseisolatsioonid, osalise veebiõppe jne. Raske teema ja lavastuse sünge väljenduskeel ei lasknud materjali ka emotsionaalses mõttes kuigi lihtsalt omaks võtta. Ometi tõestavad keskmisest keerulisemad olud taas, et ka vastuvoolu ujudes võib jõuda väga huvitavate tulemusteni. Selles oli oma osa ka publikuga kohtumisteks avatud trupil ja lavastajal, kes jagasid oma mõtteid Vanemuise teatri korraldatud vestlusringides. Üliõpilased said lavastaja Johan Elmi ja dramaturgi Sven Karjaga ka eraldi kohtuda.

Laias laastus on kursusel kaks ülesannet: õppida tundma teatrikunsti ühe teose kaudu ning õppida kirjutama akadeemilist teksti, nn analüütilist esseed. Ülesanded lähtuvad kolmeastmelisest mudelist: kirjelda, korrasta, tõlgenda. Iga vahetööga õpitakse etendust vaadates oma tähelepanu juhtima ja oma teksti arendades teadvustatud valikuid tegema. Kirjeldades rolli või mi­sanstseeni, tuleb laval nähtu ja kuuldu sõnadesse püüda. Erialaseid analüüsimudeleid rakendatakse alates teisest ülesandest, kui selgitatakse valitsevaid suhteid nii fiktsionaalses lavamaailmas kui teatrietenduse märgisüsteemide vahel. Kolmandaks kavandatakse ja kirjutatakse essee ehk püstitatakse uurimisküsimus(ed) ning leitakse sobiv vaatepunkt, et avada lavastuse tähendust ja mõju. „Mitte midagi” peateema on just tähendus ja selle hävitamine nii üksikisiku kui kultuuri tasandil ning seetõttu inspireeris lavastus põnevaid teatriteoreetilisi, psühholoogilisi, teoloogilisi, antropoloogilisi ja isegi poliitilisi arutelusid. Kuna akadeemilise teksti ja teatrikriitika kirjutamise reeglid on mõnevõrra erinevad, on autorid oma artiklit avaldamise jaoks läbi töötades saanud veel ühe ja usutavasti arendava kõrvalpilgu oma töödele.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon