NULLKULTUUR JA SELLE ÕIED I

HARLY KIRSPUU

Selleks, et nullkultuurist rääkida, peaks seda alustuseks kuidagi määratlema. Tegemist pole massikultuuriga, sest massikultuur on üldine ja laialt levinud, nullkultuur aga mitte. Nullkultuuri puhul pole tegemist ka vastukultuuriga, sest nullkultuuril puudub otsene statement, see ei toetu mingile koolkonnale või grupeeringule ega vastanda ennast otseselt millelegi. Nullkultuur pole ka midagi sellist, mis oleks tehtud sihilikult halvasti või eneseteadlikult kehva kvaliteediga. Nullkultuuri üks peamisi märksõnu on vihane naivism suurusjärgus „teeme, sest me tahame, isegi siis, kui me ei oska”. Ja säärasel rajult naivistlikul lõpptootel on tegelikult hullupööra tarbijaid ja fänne. Nullkultuuri kohta on kasutatud ka väljendit „autsaiderikunst” (Cardinal; 1972), aga seegi termin on praegu mingil määral vananenud, kuna tollal, kuue- ja seitsmekümnendatel polnud sedalaadi tegelastel rahvahulkade ette jõudmiseks nii häid võimalusi kui praegu. Teiseks, autsaiderikunst on peaaegu algusest peale olnud seotud kontingendiga, kelle ühiseks nimetajaks on diagnoositud vaimuhaigus. Seega, ja mõistetavalt, on neil n-ö „omamoodi filosoofia”, omamoodi arusaamine põhjusest ja tagajärjest ning muugi ilmakäsitus on hoopis iselaadi. Autsaiderikunsti ja autsaiderikultuuri tehakse ühtlasi seetõttu, et olla just nimelt autsaiderid: et šokeerida, erineda ja saada tähelepanu, mida muul moel nii lihtsalt ei saaks. Tehakse ka  seetõttu, et teatavate kalduvustega osa inimkonnast autsaiderikultuur ühel või teisel põhjusel ilmselgelt väga hästi kõnetab.

Millal nullkultuur alguse sai? Kindlat algusaastat on raske määrata, sest jällegi, tegemist ei ole organiseeritud liikumisega. Tagantjärele vaadates on sügavalt ja ausalt naivistlikku muusikat, filme ja muud kultuuri ju tegelikult igal ajal. Võtame näiteks „maailma halvima rokkbändi”, kollektiivi nimega The Shaggs, mis andis välja täpselt ühe albumi, aastal 1969. Nende „Philosophy of the World” on teos, kus naivismi purskub igast õnarusest. Ühelgi neljast bändiliikmest ei paista olevat midagi, mida saaks kirjeldada sõnaga „anne”: laulja ei oska laulda ja on patoloogiliselt võimetu viisi pidama, kitarrid kõlavad, nagu oleksid need antud mudilaste kätte — aga ei ole, tegemist on täiskasvanud inimestega —, ja tundub, et löökpille ei mängita mitte pulkade, vaid näiteks näoga (teadaolevatel andmetel mängitakse siiski  pulkadega). Kui võtta arvesse, et ainus põhjus, miks see kollektiiv kokku kutsuti, on see, et ansambli liikmetest õdede isale oli kunagi ennustatud, et tema lapsed moodustavad suureks saades rokkbändi ja hakkavad maailma vallutama — jah, see ennustus oligi sõna otseses mõttes ainus põhjus, mis tolle kollektiivi kokkupanemist motiveeris —, siis saab selle õnnetu plaadi taust oluliselt selgemaks.

 

 

 

 

The Shaggs.

Või on esimene nullkultuuri näide hoopis Ed Wood oma maailmakuulsalt viletsate filmidega? Viiekümnendate sci-fi-filmindus Ameerikas kinkis maailmale rohkesti ilma eelarve ja oskuseta tehtud filme, aga Ed Wood oli esimene režissöör, kelle filmifriigid tagantjärele üles leidsid. Ja leiti üles isegi sellised teosed, mille olemasolus oli aastaid kaheldud, näiteks Woodi
„Night of the Ghouls”, mis valmis 1959. aastal, aga leiti uuesti üles alles 1984 (Grey; 1992).

 

 

 

 

 

 

 

„Night of the Ghouls”, 1959.
Režissöör Ed Wood. Plakat.

Mina väidaksin, et nullkultuur tekib sootuks teistmoodi: mitte tähelepanu otsivate tegijate, vaid hoopis tarbijate kaudu. Eesti kuulsaim näide nullkultuurist on ilmselt legendaarne kolemuusik Heiki Hainsalu, kelle artistinimi on DJ Heiki. Kord, kui ma temaga intervjuud tegema sattusin, ütles Heiki mulle otse, et ta ei oska ei laulda, tantsida ega pilli mängida. Niisis, sellest kõigest on ta teadlik. Sellest hoolimata käivad inimesed tema kontsertidel ja ostavad tema albumeid. Kui nõudlust poleks, ei oleks DJ Heiki suutnud tirida oma kiiluvees üldsuse ette ka teisi Tartus baseeruvaid inimesi, kelle muusikalised oskused on lihtsalt öeldes olematud (Marco Tasane, Popstaar Raits ehk Raivo Hint jne). Inimesed tarbivad seda lõpp-produkti täiesti vabatahtlikult. Heiki alustas peojuhina kusagil külasimmanitel juba paarkümmend aastat tagasi; seega juured on tal sessamas meeletus naivismis, mis lasi laulda ka sellel, kes kuigi hästi laulda ei osanud, kuna kedagi andekamat ka niisama naljalt võtta ei olnud. Kuidas näeb ja mõistab DJ Heiki toodetavaid asju nüüdse aja tarbija, on iseküsimus. Vajadus saada kusagile külapeole kedagigi muusikat tegema on ilmselt ammu asendunud camp’igateda kuulataksegi just sellepärast, et tema muusika on nii lootusetult halb, eriti veel vanemad lood, mis lindistati algusest lõpuni ja koos videoga tema elutoas. Kuigi kõrtsimuusikalt ei ootagi keegi kõrget taset ja ühe- ja kaheliikmelisi süntekabände on terve riik puupüsti täis, on Heiki ja temaga kaasa liikuv seltskond ometi täiesti omaette nähtus.

 

 

 

 

Stiilinäide DJ Heiki ja temaga seotud seltskonna kontserdiplakatist.

Siiski, just iseendale, enese jaoks taiese tegemine on nullkultuuri puhul väga oluline. Eestis on näiteks olnud kuulda kurtmisi, et need kunstiringkondades liiklevad inimesed, kes teevad muusikat, filme või kirjandust ning on kõrgelt tasustatud tõsised profid, teevad seda, mida nad teevad, vaid mingile kindlale seltskonnale, sellisele, kuhu nad ise kuuluvad ja kus on kokku… no näiteks kümme inimest. Justkui vihjates sellele, et need, kes ka küll tahavad, aga otseselt teha ei oska, ei peaks üldse kultuurisfääri ronima  — las toimetab seal parem mingi eliit, need, kellel on oskused, mille eest nad saavad küsida raha, ja nimi, mida reklaamida. Muidugi mitte kõik ei arva nõnda, aga kindlasti ei kujuta selline sentiment endast ei Eesti, Euroopa ega isegi mitte maailma mastaabis midagi ennekuulmatut. 

See, et internet on muutunud elunormiks ja et viimase paarikümne aasta jooksul on tehnika areng toonud tavatarbijani varem kättesaamatud võimalused, on samuti oluliseks põhjuseks, miks nullkultuur üldse eksisteerib. BBC ilmselt kõige kuulsam DJ John Peel ei sallinud näiteks absoluutselt seda, et vinüülid ja kassetid — mis vajasid lindistamiseks tehnilist meeskonda, neid, kel oli oskusi ja aimu sellest, mida nad teevad — asendusid CDdega. Nagu Peel ise väljendus: „Tänapäeval saab igaüks oma laulud muusika poolelt arvutiga valmis teha. Kohe sealsamas saad ka sõnad peale laulda ja selle minu poole teele saata. Ajal kui vinüülid olid populaarsed, oli lindistamiseks vaja stuudiot, mis omakorda tähendas seda, et muusika, mida stuudios tehti, pidi ka kellelegi teisele meeldima.” Olgu märgitud, et Peel suri aastal 2004, veidi enne seda, kui tema kirutud vormis muusika viljelemine muutus üleüldiseks. Ka Youtube’i polnud siis veel keegi näinud, isegi unes mitte. Toona polnud neid kirutud (ja koduseid) CDsid võimalik laiemale avalikkusele esitleda kusagil mujal  kui raadiojaamades. Ja kui raadiojaamad neid ei mänginud, siis ükskõik kui palju või vähe sa oma lugudega ka tööd polnud teinud, pidid sa selle asjaoluga leppima.

Kui internet maailmas laiemalt levima hakkas, muutus kodune muusikategemine igapäevaseks nähtuseks. Argielu ja selle praktikad hakkasid üha enam virtuaalmaailma sisenema ja hakkas levima termin „asjade internet”. Praegu, vahetult pärast koledat katkuaega on see meie igapäevase elu osa veel eriti, aga meenutagem, et kunagi oli internet uus ja tundmatu. Riikide seadusandlus ei jõudnud kaua aega uuele, virtuaalsele reaalsusele järele ja nõnda said seal vabalt toimetada inimesed, kelle suhted sotsiaalsete normidega olid tagasihoidlikult öeldes keerulised. Maailmas, mis arvutiekraani taha jäi, olid sotsiaalsed normid ja argine igapäevategevus hoopis teistsugused kui füüsilises maailmas ning seadusi, mis ekraanitagust maailma kompetentselt hallata suutnuks, lihtsalt ei olnud. Ja kui ka olnuks, poleks riigiametnikud üle kogu ilma neid täita osanud. Nõnda saigi virtuaalses sfääris tekkida täiesti teistmoodi, omamoodi kultuur. Alguses ei tundunud see internetikaugemale seltskonnale kuigi tõsiseltvõetav, eriti kui kogu selle uue ruumi põhitegevus koondus tavainimestele täiesti arusaamatute lühendite, nagu IRC ICQ ja 4chan, taha. Ja lihtne inimene hoidis sellistest kohtadest sageli ka eemale. Reaalmaailm oli internetis esindatud minimaalselt, nt uudisteportaalid, kus kõik artiklid tulid välja heal juhul päeva täpsusega ja mahtusid ära ühele lehele, mida tuli siis lihtsalt hiirega alla rullida.

 

 

 

 

 

4chani avaleht umbes viis-kuus aastat tagasi.

Omaaegse internetikultuuri, või siis meie kaasaegse nullkultuuri üheks aluseks on ilmselt 4chan, mis sai alguse Ameerikast jaapani kultuuri huviliste kogunemiskohana. Internet oli oma algusajal täis foorumeid, kus erinevate alade fanaatikud käisid mõtteid vahetamas. Need fanaatikud olid kas täiesti anonüümsed või kasutajanimepõhised — mitte ükski inimene, kellel aruraas peas, ei toimetanud tollal virtuaalruumis oma kodanikunimega. Seadusandluse käsi ju netti ei ulatunud ja kohe leidus ka kodanikke, kes neil, kes oma pärisnime kuhugi üles panid, isikuandmed ära virutas. Kõige esimene sotsiaalmeediasait, millel registreerunud pidid kõik oma passinime avaldama, oli SixDegrees, mis kestis ainult neli aastat, sest neid, kes oma pärisandmeid levitada julgesid, leidus liiga vähe, et selline kontseptsioon ennast ära toitnuks. Praegusel Facebooki ajastul tundub see muidugi kummaline, aga toona oli inimestel lihtsalt parem ja mugavam endale välja mõelda mingi virtuaalne identiteet, selline, mis pärisidentiteediga üldse mingis seoses ei pruukinud olla. Reguleeriva seadusandluse puudumine tõi kaasa olukorra, kus ühelt poolt ei olnud netis miski  otseselt keelatud, aga teiselt poolt ei olnud seal miski otseselt ka lubatud. Reeglid tekkisid iga kogukonna enda sees ja leidsid nii mõnigi kord, ja seda tagasihoidlikult öeldes, loovat tõlgendamist. Nullkultuuri sünnile ja netipõhisele levikule aitas oluliselt kaasa seegi, et kakskümmend aastat tagasi oli netipiraatlus aktsepteeritud kui elunorm. Autoriõigustega seotud ühendustele see muidugi ei meeldinud, aga piraatlus oli siis peaaegu ainus viis, kuidas internetist suurema vaevata muusikat ja filme saada. Veebipoed muidugi olid, aga neid oli vähe ja need olid äärmiselt spetsiifilised. (Meenutame, et enne veel, kui Jeff Bezos hakkas müüma kõike, mida saab kirjeldada sõnaga „asi”, ja mõtlema kosmose vallutamise peale, oli Amazon täiesti tavaline internetis pesitsev raamatupood.) Seega oluliselt lihtsam oli teha lahti vastav programm, mis kõigele rohkem ja vähem meelelahutuslikule tasuta ligipääsu andis. Need programmid kadusid enamuses juba aastate eest ja ainus, mis ei ole puupüsti viirusi täis ja toimib ilma probleemideta tänaseni, on Soulseek, mille esimene versioon tuli välja (erinevate allikate järgi) kas 1999 või 2000  ja mille disainist on ka praegu selgelt näha, et tegemist on kakskümmend aastat vana asjaga.

Lisaks sellele olid muidugi torrent-saidid, mis erinevalt eelmainitud p2p-programmidest toimivad tänaseni — peamiselt sellepärast, et erinevalt piraatlusprogrammidest asub torrent’i-tehnoloogia rohkem juriidiliselt hallil alal. Seal leidub tänaseni asju, mille inimkonna enamus on ammu unustanud, ja iga kord, kui  mõni neist saitidest autoriõiguste seaduse rikkumise tuvastamisel kinni pannakse, tekib sedamaid asemele vähemalt kaks uut.

Niisiis kogunesid interneti perifeerias igasugused inimesed, kelle huvid olid reeglina kõike muud kui main­stream. Veebi sai igaüks üles panna ja sealt alla laadida täpselt seda, mis parasjagu pähe tuli, ilma et jõuorganid viitsinuks või isegi suutnuks sellise tegevuse suhtes midagi ette võtta. Need, kes netis liiklesid, tegid seda üksnes pseudonüümide ja reaalsusele mittevastavate, pooleldi välja mõeldud isiksuste varjus. See kõik tõi kaasa nähtuse, et internetis hakati anonüümselt looma teistsuguseid „asju”, selliseid, mida pärismaailmas sageli erinevate takistuste tõttu luua ei saanud. (Peamiseks takistuseks oli pärismaailmas see, et puudusid võimalused oma loometegevuse tulemust kusagil niimoodi esitleda, et keegi sellest kinni võtaks ja selle tarbijaks hakkaks.) Tekkis pinnas selle kõige sünniks, mida me praegu tunneme nullkultuurina. Ja mida aeg edasi, seda rohkem laienes tehniline võimekus tutvustada interneti kaudu kas siis sõpradele, tuttavatele või ka täiesti võõrastele mõnda pärismaailmas ammu unustatud filmi, muusikateost või raamatut. Heaks näiteks on siin teos nimega „English as she is spoke”, 19. sajandi portugali-inglise vestmik, mille on teinud inimene, kes inglise keelest midagi ei jaganud ja kes tõlkis ingliskeelsed fraasid läbi prantsuse keele, nii et lõpptulemus on stiilis „Ma soovin rääkida oma avokaadoga”. Ammuilma unustatud teos — täiesti mõistetavatel põhjustel —, aga internetikultuuris kodus olevad inimesed leidsid selle kuidagi üles ja sellele sai, algsest hoopis erinevatel ajenditel, osaks uus kuulsuselaine.

 

 

 

 

 

 

 

Stiilinäide vestlus­sõnastikust „English as she is spoke”.

Isetehtud-kodukootud nullkultuuri üks väljundeid olid fanfic’id. Neile, kes ei tea — asja põhimõte seisneb selles, et võetakse mõne filmi või kirjandusteose tegelased ja pannakse nad mõne fänni kirjutises hoopis teisi asju tegema, mõnikord isegi mitte selle teose universumis või samade kaaslastega. Selliseid foorumeid oli palju ja nende ühendavaks jooneks oli see, et puudus igasugune kvaliteedikontroll. Reeglina tegelesid fanfic’ide kirjutamisega inimesed, kelle vanus jäi teismeea kanti; seega olid ka käsitletavad teemad teismeliste omad ning kirjutamis- ja kirjaoskus andis autorite vanusest selgelt teada. Tolle ajastu ja žanri absoluutne legend on Tara Gilesbie „My Immortal”, mille tegelased on enamuses laenatud Harry Potteri universumist ja mis sobib igati kategooriasse „nii halb, et see on hea”. Gilesbie on sellise tasemega düsgraaf, et suudab omaenda nime üles tähendada vähemalt neljas kirjapildis. Tema loos korduvad samad sündmused nii, et neid kirjeldatakse just nagu erinevaid (väidetavalt oli tekst toimetatud, aga ilmselgelt kellegi sellise poolt, kelle enda kirjaoskus samuti teab mis hiilgav ei olnud). Kirjapilt on puupüsti täis tolle aja internetikultuuris levinud lühendeid ja klišeesid. Lõpptulemus on selline, et algul liikusid kahtlused, et ennast Gilesbie’ks nimetanud kodanik on kirjutanud nii halvasti nimelt fanfic’i-kirjutajate kui nähtuse mõnitamiseks. Aga internetidetektiivid leidsid sellesama Gilesbie aastaid varasemaid postitusi teistest foorumitest, kus ta sama vigase kirjapildiga samamoodi segast peksab, ja seega sai kuuldus ümber lükatud.

Internetipõhine nullkultuur hakkas klassikalisest internetifolkloorist lahku minema siis, kui internet rohkem inimeste igapäevaelu osaks sai ja kui jõuti n-ö tavainternetini, kus virtuaalruumis ajasid oma igapäevaseid asju täiesti tavalised inimesed. Ka peavoolu massikultuur leidis tee arvutiekraanidele ja internetikultuur kui selline muutus. Seda on näha ka fanfic’ide puhul — meeletuid rahasummasid teeninud „Twilighti” („Videviku”) raamatuseeria alustas oma eksistentsi samuti Harry Potteri fanfic’ina, aga kuna autor ei saanud originaali tegelasi autoriõiguste seadustest tulenevalt kasutada, kirjutas ta tegelased ümber. Nii sündisidki kõigepealt „Twilighti” raamatud ja mõnda aega hiljem filmid.

4chani vanad kasutajad (kelle hulka, mis seal salata, kuulusin ka mina) kasvasid suureks ja hakkasid tegelema teiste asjadega. 4chan on siiani alles, kuid seoses põlvkonnavahetusega on see sait viimastel aastatel tuntud rohkem paremäärmuslaste kogunemiskohana, kuhu kõikvõimalikel koolitulistajatel ja muudel isehakanud terroristidel meeldib oma manifeste postitada ning kus reeglina liiguvad  inimesed, kes on vihased kõigi ja kõige peale — alates eelnimetatud koolitulistajatest ja lõpetades incel’itega. Seoses argikultuuri ülekandumisega veebiruumi muutus ajapikku normaalseks ka veebis oma nime ja näoga toimetamine. Esimene sotsiaalmeediasait, mis sellist lahendust kasutas ja kohe ära ei surnud, oli Orkut (Eestis asendas seda mäletatavasti mingil põhjusel siiani tegutsev rate.ee) ning sellega paralleelselt — olenevalt riigist — tudengite vähetuntud veebileht nimega Facebook. Seadusandlus hakkas kõikjal maailmas samuti igapäevategelikkusele järele jõudma ja inimesed õppisid ka ise oma pärisidentiteediga nii ümber käima, et identiteedivargad või muud kuritegelikud isikud neile jaole ei saaks.

Nullkultuur sai lõplikult välja areneda just tänu sellele, et peavoolukultuur jõudis „uuel” internetiajastul taas sellesse olukorda, et inimesed tegid netis absoluutselt kõike, mida üldse võimalik teha on. Nende kahe vahel (või kolme — vanakooli internetifolkloor ja nullkultuur pole ka tingimata üks ja seesama) tekkisid teatavad eraldusjooned. Ja kuna kõik juba niikuinii internetis elasid, sai ka nullkultuur uue hooga peale tulla ning jõuda inimesteni, kes muidu nullkultuurilisest muusikast, kirjandusest või filmidest mitte midagi ei teaks. Lõpuks sai koduste vahenditega luua igasuguseid asju ja jõuda teoreetiliselt kõigi netikasutajateni, mitte üksnes tundmatu arvu võõrasteni teisel pool sinu p2p-programmi ja mõne üksiku friigini kusagil veebiruumi kaugemas fooruminurgas. Nullkultuur oli jõudnud faasi, kus see ühelt poolt selgelt massikultuurist eristus, teiselt poolt sai aga sellesama massikultuuri osaks — teosed, mis nullkultuuri alla kuuluvad, on suurelt jaolt sellised, millest kõik on vähemalt kuulnud, isegi kui pole nendega vahetult kokku puutunud.

Seni pole ma oma artiklis peaaegu üldse puudutanud nullkultuuri filmiosa. Mida see endast kujutab, kuidas see on arenenud, mis on sellest saanud ja mis seda ees ootab, sellest tuleb juttu järgmises osas.

 

(Järgneb.)

 

Kasutatud kirjandus:

Roger Cardinal 1972. Outsider Art. London, Praeger Publishers.

Rudolph Grey 1994. Nightmare on Ecstasy: The Life and Art of Edward D. Wood Jr. Feral House, Port Towsend, WA.

Cole Stryker 2011. Epic Win for Anonymous: How 4chan’s Army Conquered the Web. New York, Abrams Press.

Tara Gilesbie 2006-2007. My Immortal. — fanfiction.net

 

Harly Kirspuu (snd 12. IX 1988) on ajalooharidusega vabakutseline ajakirjanik, filmimees ja aastast 2013 Tallinnas ja Tartus toimuva Imelike filmide festivali juht.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon