KAHTLUSTE VARJUD: FILM NOIR’ILIKKUS SÕJAJÄRGSES EESTI MÄNGUFILMIS V

August, 2021

ANDRES MESIKEPP

(Vt ka TMK, nr 2, 3, 4 ja 6, 2021)

„Juunikuu päevad”

Sisukokkuvõte: Lootustandev tehnikaüliõpilane Peeter (Rein Mikk), kes elab oma insenerist kasuisa Toomas Raidma (Heinz Freiberg) juures, peab tulevikuplaane kauni tütarlapse Ritaga (Eha Sikka). Korterit remontides avastab Peeter vana tapeedi alt sõjaeelsete ajalehtede kihi. Ühes lehes on ettevõtte Juhan Laurisoo ja Ko reklaam. See pälvib Tooma huvi, kelle mälus elustuvad 1935. aasta sündmused Laurisoo vabrikus, kus töötas tema vend Valter (Ants Eskola). Tegevus kandubki kahekümne aasta tagusesse aega. Valter Raidma nõuab oma tööandjalt Juhan Laurisoolt (Andres Särev) tööohutuse huvides amortiseerunud seadmete väljavahetamist. Kuid vabrikandi pojas (ja mantlipärijas) Felix Laurisoos (Paul Vaarandi) tekitab see nõudmine vastumeelsust ja ta otsustab tülikast alluvast vabaneda. Valter Raidma kompromiteerimiseks kasutab ta Kaitsepolitsei agendi Kipperi (Konstantin Kald) abi. Samal ajal põhjustavadki vananenud seadmed vabrikus plahvatuse. Felix teeb patuoinaks insener Saarmanni (Paul Ruubel), sunnib teda panema Valteri laualaekasse fabritseeritud süütõendid ja tema vastu tunnistama. Tootmisõnnetuse varjamiseks korraldatakse vabrikus kommunistide arreteerimine ja Valter Raidma vahistatakse. Valteri venda Toomast, kellel on armusuhe Felixi õe Erikaga (Astrid Koik), ähvardab samuti arreteerimine, kuid ta põgeneb Venemaale. Liiderlik Felix Laurisoo, kes majanduslikust huvist valmistub abielluma mõjuka pärijannaga, sunnib Saarmanni abielluma oma lapseootel armukese Mairega (Eva Klink). Pärast 1940. aasta juunipööret naaseb kodumaale Toomas Raidma. Tulles Laurisoode majja Erikaga kohtuma, satub ta fataalsete sündmuste keerisesse.

 

 

 

 

 

„Juunikuu päevade” reklaamplakat (1957).

Film esitab loo sellest, kuidas minevik mõjutab olevikku ja võimalikku tulevikku. Sama teemat käsitles klassikalise perioodi ameerika film noir’is  Jacques Tourneuri 1947. aasta film „Out of the Past”. See film, mis kuulub oma žanri paremikku, paistab muu hulgas silma sünge ja komplitseeritud süžee poolest. Protagonist Jeff Markham (Robert Mitchum) elab bensiinijaama pidades võõra nime all väikeses California linnakeses. Ta tahab abielluda kohaliku tütarlapse Ann Milleriga (Virginia Huston) ja luua perekonna (žanrile omane melodramaatilisus). Väikelinna saabub Jeffi otsima mees, kes on pärit tema minevikust. Seejärel näeme flashback’ina esitatud sündmusi (Jeff jutustab Annile oma loo). Jeff oli New Yorgi eradetektiiv, kelle kahtlane ärimees Whit Sterling (Kirk Douglas) palkas otsima oma tüdruksõpra Kathie Moffat’d, kes olevat teda tulistanud ja varastanud talt suure rahasumma. Jeff leiab Kathie (Jane Greer) Mehhikost ja armub naisesse. Kathie osutub femme fatale’iks. Järgnevad hämarad tehingud ja ka mõrvad, kus Jeffist tehakse patuoinas. Peategelane leiab end mahhinatsioonide võrgustikust, mida on pununud nii Kathie kui ka Whit. Jeff põgeneb Californiasse. Jätkub raamjutustuse tegevus. Ilmub välja Kathie, nurjatu femme fatale ei tagane enam millegi ees. Et ellu jääda, peab Jeff tegema õige otsuse…

Teine, sama hästi tuntud film noir, kus minevik mängib saatuslikku osa, on Robert Siodmaki „Tapjad” (1946).

Ka „Juunikuu päevade” põhitegevus hargneb meenutuse osas ja film noir’ilikke elemente võibki leida just siit. Sõjaeelset Eesti Vabariiki on kujutatud groteski viidud sotsiaalkriitikaga, mida võiks nimetada marksistlikuks noir’iks. Klassikalise film noir’i allilmategelasi asendavad korrumpeerunud ärimehed ja võimukandjad.¹ Samas on nende intriigid kriminaalsed, mistõttu on kriminaalne ka filmi süžee. Mitmed olulised stseenid (nagu Tooma põgenemisstseen ja meenutuse finaal) on lahendatud põneviku võtmes, mängu tuuakse isegi tulirelvad. „Juunikuu päevade” intriigistik on kriminaalfilmile omaselt hästi läbi mõeldud ja põimitud.

 

 

 

 

 

Meie kodumaise asfaldidžungli antikangelased.

Antagonistide osas pakub film tervet galeriid antikangelasi — nii nagu noir’i klassikasse kuuluvates „Malta pistrikus”, „Sügavas unes” jms filmides. Küüniline ja salakaval Felix Laurisoo (Paul Vaarandi) annab oma ambitsioonikuses peaaegu homme fatal’i mõõdu välja. Allakäivas Kaitsepolitsei agendis Kipperis (Konstantin Kald) võib näha eradetektiivi kõverpeegeldust.² Ambivalentne on insener Saarmanni (Paul Ruubel) tegelaskuju. Ärahirmutatud, nõrga iseloomuga mehest saab nii ohver kui ka kurja tööriist. Ta on patuoinas ehk fall guy (nagu seda filmis „Out of the Past” oli Markham või „Malta pistrikus” Wilmer). Vabrikus toimunud õnnetuse varjamiseks korraldatakse intriig (Felix: „Selleks, et õnnetust varju jätta, on vaja midagi kõmulisemat.”). Huvitavaks läheb asi siis, kui kaasosaliste huvid hakkavad põrkuma — nagu noir’is kunagi. Ent sedakorda on intriig ka poliitiline. Felixi alustatud mäng väljub KaPo ohvitseri kaasamisel tema kontrolli alt. Tegelaste arengut kiirendab allakäigumeeleolusid süvendav riigikorra vahetus. Et näeme seda arengut murrangulisel ajajärgul, tekib siinkohal võrdlus Raoul Walshi eel-noir’ide hulka kuuluva gangsteridraamaga „Möirgavad kahekümnendad” (1939), mis samuti näitas pikemas perspektiivis sellest johtuvat suhtedünaamikat. „Juunikuu päevade” meenutuse osa finaal (mis avab lõplikult karakterite olemuse) on õigupoolest melodramaatiline. Erika (Astrid Koik) sünnipäevakülaliste vahel toimuv on võimendatult dramaatiline ja oma vägivaldse lahendusega taas kord noir’ilik. Teisalt meenutab selle misanstseen ka „kaartide avamist” klassikalises detektiivloos (nagu „Malta pistrik”) ja siingi tuuakse žanrile omaselt mängu püstolid. Felixi armuke Maire (Eva Klink) astub siin üles lausa femme fatale’ina, ehkki oma varasema karakteriarengu poolest ta seda pole. Detektiivloole omane saladus on raamjutustuse kangelase Peetri (Rein Mikk) puhul tema päritolu. „See, mis ma olen, on mu enda teha, kuid see, mis on olnud, ei kao kuhugi,” võtab noormees kokku filmi mõtte. Ent noir kaob helge oleviku ees.

Erinevalt „Elust tsitadellis”, mille puhul võib oletada visuaalset taotluslikkust, kohtab „Juunikuu päevades” vähe markeeritud kaameratööd ja valgustust. Kaamera jääb pigem neutraalseks. Loo tonaalsuse annavad kätte süžeekäigud ja näitlejate mäng. Eesti Vabariigist kui osakesest „määnduvast kapitalistlikust Läänest”, nagu filmi tegemise ajal oli kombeks öelda, on loodud karikatuurne pilt, kohati lausa kunstnik Gori vaimus (näiteks rannastseen grotesksete suvitajatega). See on riik, kus kodanlased vaatavad ameerika kommertsfilme (vihjed tummfilmistaaridele), loevad sisutuid ajakirju ja kõikjal püüavad pilku alkoholireklaamid. Alkoholi ennastki pruugitakse ohtralt, millega paistavad silma eriti agent Kipper ja korporant Boby (Voldemar Panso). Antagonisti noir’ilikuks aksessuaariks on sigaret. Üldiselt on jõukate kodanlaste elustiili, nende tualettide, eramute ja autode näitamisel lähtutud hollywoodilikust glamuurist (tüüpiliseks näiteks on Erika). Hiilgava pealispinna alt võib aga leida kõike muud peale tõe ja õiguse. Ausate inimeste jaoks on selline Eesti otsekui Vichy valitsuse all olev Casa­blanca Michael Curtize 1942. aastal tehtud samanimelisest romantilisest draamast — koht, kust on õigem põgeneda. Seega on nõukogulikele klišeedele lisandunud ka läänelikud.  Filmis kohtab ka mõnda stiliseeritud stseeni ja kaadrit. Stseen, kus Toomas ootab öösel tornikella all suitsetades teda Venemaale viivat autot, näeb välja, nagu oleks film noir’ist laenatud. Nagu ka veel paar öist autosõidustseeni. Kuid tõeline žanriklišee on flashback’i lõpustseenis näidatav püstolit hoidva käe vari. Noir’iliku häälestuse annab kahe ajaplaani üleminek filmi alguses, kus Tooma repliik läheb pealeloetud tekstina (voice over) üle meenutuseks.

Kaljo Kiisa ja Viktor Nevežini „Juunikuu päevad” on psühholoogiline põnevusdraama, mis oma ülesehituse uudsuselt oli oluliseks edasiminekuks eesti filmi arengus. Võõrideoloogia ei vähenda filmi kunstilist väärtust, selle dramaturgilist tugevust. Ehkki on püüeldud originaalse tulemuse poole, ei ole välistatud, et siin on (kas teadlikult või alateadlikult) võetud üht-teist üle tollastelt Hollywoodi žanrifilmidelt, sealhulgas ka film noir´ilt.

 

„Kutsumata külalised”

Sisukokkuvõte: Töötu pagulaseestlane Valter (Jüri Järvet) laseb end majanduslikel kaalutlustel värvata välisluure teenistusse. Koos teiste pagulas­agentide Vari (Heino Mandri), Fredi (Valdo Truve) ja Janisega (Vello Rosenberg) saavad nad eriväljaõppe ning saadetakse seejärel meritsi kodumaale. Rühma ülesandeks on rajada oma tuttavate ja sugulaste abil luurevõrgustik, baas peatselt saabuvale põhigrupile. Piiririkkumine, mille käigus otsustatakse vigastada saanud Janise saatus, avastatakse ning julgeolekutöötajad alustavad jahti spioonidele. Valter asub elama oma venna Andrese (Rudolf Nuude) peresse. Selgub, et vennad ei mõista ideoloogiliselt teineteist. Fredi põgeneb oma salakorterist, jättes maha kaks ohvrit, ja vahistamisel neelab mürgiampulli. Ainsana jääb tegutsema rühmajuht Vari, kes püüab enda poole meelitada oma kunagist tuttavat Hildat (Hilja Varem), aga ka tolle uut sõpra, mängurlikku Ernsti (Rein Aren). Šantaaži ja äraostmise abil värbab Vari Ernsti tööle uue luurerühma saabumist ette valmistama. Kuid kogemata saab Hilda jälile meeste plaanile ja muutub ohtlikuks välisluure kavatsustele. Tunnistaja tuleb likvideerida.

 

 

 

 

 

Luurevõrku mässitud ohver Valter (Jüri Järvet).

„Kutsumata külaliste” peateemaks on välisluure salasepitsuste nurjumine nõukogude eestlaste ideoloogilise põhimõttekindluse tõttu. 1950. aastatel aset leidnud tõsielusündmustel põhinev film on žanrilt spioonipõnevik. Samas mõjus „Kutsumata külalised” juba oma valmimisajal paroodiana, nagu meenutab filmis lapserolli teinud Ülev Aaloe (kommentaar filmile, 1994). Selles filmis (nagu ka „Juunikuu päevades”) vastandatakse kontrastselt sotsialistlik ja kapitalistlik maailm. Viimase kujutamisel on kasutatud mõningaid film noir’ilikke elemente, nii sisus kui vormis. Nii võib noir´ilikkust leida karakterite arengus ja dialoogides ning lääne „linnadžungli” kujutamise visuaalses esteetikas. Nagu ka „Elus tsitadellis” nii kohtab siingi kahtlustamise ja paranoia õhustikku, lähisugulasedki võivad olla „rindejoone” erinevatel pooltel. Näiteks avaldub see Valteri ja tema venna suhetes. Erinevalt puhtakujulisest propagandafilmist on tegelased ambivalentsemad, ka vaenupoole esindajate motiivid on mõistetavad.

„Kutsumata külaliste” luurajatest tegelased esindavad võõrandunud inimtüüpe. Olles kaotanud sideme kodumaaga ja elanud võõra ideoloogia tingimustes, ei leia nad tagasi tulles ühist keelt kodumaa inimestega. Filmi üheks protagonistiks on Valter (Jüri Järvet), kelle karakteri arengus ja motivatsioonis on film noir’i tegelastele omaseid jooni. Elades sõjapõgenikuna võõrsil, ei leia ta tööd. Seetõttu nõustub ta osalema välisluure operatsioonis (põnevust lisab, et vaataja ei tea algul ta sõnade „Ma olen nõus” tähendust). Tema otsuses on meeleheidet ja alla­andmist. Psühholoogiliselt on ta samas olukorras femme fatale’i poolt võrgutatud meesohvriga, kellelt nõutakse kuriteo sooritamist. Film noir´is kohtab rohkelt teisigi meeleheitele viidud tegelaskujusid, kes halbade valikute tõttu võõrasse mängu satuvad. Üheks niisuguseks on depressiooni langenud pianist Al Roberts (Tom Neal) Edgar G. Ulmeri filmis „Detour” (1945). Kui selle peategelane rändab pöidlaküüdiga Californiasse, hukkub teda sõidutanud võõras autojuht. Kartes võimalikku mõrvasüüdistust, võtab Al omaks hukkunu identiteedi. See toob kaasa langemise väljapressimise ohvriks ja pealesunnitud osalemise petuafääris. Eesti filmis väljendatakse sissemässitust võrgu kujundi kaudu: Valter vaatab kala- ja ämblikuvõrku. Poliitilise sõnumiga „Kutsumata külalistes” on antagonistideks kriminaalse maailma esindajate asemel väliseestlastest luureemissarid Oks (Ants Eskola) ja Huberg (Kaarel Karm), kes paistavad silma küünilise põhimõttelageduse ning omakasupüüdlikkusega.

Teistest elusalt randunud luurajatest on Fredi (Valdo Truve) spiooniroll pealiskaudne ja trafaretne. Stseenis, kus Fredi kohtub varem luuresse värvatud metsnik Repsiga (Hugo Laur) ja tapab toda külastava arsti (Voldemar Panso), on põnevust, ärevust ja ootuspinget, neid põnevusfilmi klassikalisi koostisosi. Sarnaseid stseene kasutas Lewis Allen oma 1954. aasta noir-trilleris „Suddenly”, kus kurjategijate jõuk, kes plaanitseb atentaati USA presidendile, võtab pantvangi pahaaimamatu perekonna. Veelgi paremini on loodud „Kutsumata külalistes” ärev trilleriõhustik end ehitustööliste eest vana talumaja pööningul varjavat Varit (Heino Mandri) näitavates kaadrites. Seda atmosfääri võimendavad pingelised suured plaanid. Kogu filmi läbivad kaadrid kelladest, mis peaksid lisama pinevust, kuid samas puudub neil sünkroniseeritus tegelaste repliikidest ilmneva pikaldasema aja kulgemisega (Hilda Varile: „Juba kaks kuud oled sa puhkusel.”).

Heino Mandri teeb filmis väga markantse osa, mängides luurajat tähelepanuväärse nimega Vari. Tema roll kannab filmi teise poole dramaturgilist raskust. Õigupoolest on selle rolli areng ebapiisavalt motiveeritud. Filmi algul võib loota Varist huvitavat karakterit: näeme selles, oma elu kodumaal meenutavas mehes kurbust, nostalgiat ja traagikat. Kuid filmi teises pooles on Vari külmavereline, libekeelne ja halastamatu, otsekui halvasti mängitud gangster. Karakteri muutumist vaataja ei näe. Vari repliikides on kohati film noir´ile (ja hardboiled-kriminaalkirjandusele) omast küünilist vaimukust. Nõnda kõneleb ta Ernstile  Hildast:

VARI: Ei meeldi mulle see eit. Ta kahtlustab midagi. Näed, päris isegi rahade üle.

ERNST: Aga kas me ei võiks teda kasutada? Oled sa proovinud?

VARI: Proovisin. Kus sa sellega! Nad on kõik siin nagu ära vahetatud. Aga ometi oli ta kunagi kergemeelne plika…

Noir’ilikult karm on julgeolekupolkovnik Kikase (Ants Lauter) hinnang Valteri kohta: „Sellised mehed enam ei keeruta.” Nagu ka järgnev dialoog polkovniku ja sissekukkunud spiooni Oksa vahel:

OKS: Kui ma ei eksi — polkovnik Kikas?

KIKAS: See on ainus, milles te ei eksinud.

Chandlerlikku vaimukust ja poeetikat iseloomustab stsenaristide õnnestunud võte — filmi lõpus ütleb Hilda: „Lehed langevad”, teadmata, et see lause oli luurajate parooliks. Nagu film noir’iski saavad siingi mitmed tegelased alles lõpus (kui toimub showdown) teada mängu panused ja reeglid. Siingi näeb ameerika krimifilmidest tuttavat misanstseeni. „Kutsumata külaliste” noir´ilikkus on äraspidine, sest trumbid on käes hoopis positiivse poole esindajatel.

Rohkem veel kui sisulisest küljest on „Kutsumata külalistest” kui noir’ilikust filmist põhjust rääkida selle vormi pärast. Visuaalselt esindab filmi algus (ja ka selle peegelpildis olev lõpp) film noir’i esteetikat ja kinematograafilisi võtteid, mille see žanr võttis üle saksa ekspressionistlikult kinolt. Rootsis filmitud avastseenis näeme pimedat suurlinnatänavat, kus neoonreklaamidele on kontrastiks vihmamärg sillutis. Ülestõstetud mantlikraega protagonist (Jüri Järvet) süütab sigareti ja alustab ebakindlal sammul oma teekonda — sellega on karakter juba loodud. Minoorse, ärevalt sünkopeeritud muusika saatel (Eino Tamberg on žanrit hästi tabanud) möödub ta inimestest, kellest mõnda võib näha üksnes siluetina. Kaamera esindab tegelase vaatepunkti (point of view), tume tonaalsus võib olla nii taotluslik kui tehniliselt põhjustatud (või mõlemat korraga). Seejärel astub peategelane aga ööklubisse, mis pakub teistsugust meeleolu. Ameerika noir-filmides (näiteks „Out of the Past”) on sageli kesksel kohal džässiklubi stseenid. Džässmuusika tõi neisse filmidesse kiiret ajavaimu nagu autodki, millel on noir´is keskne koht. „Kutsumata külalistes” esineb klubilaval efektne, liibuvasse lameekleiti riietatud lauljanna (Larissa Lužina), taustamuusikutena Peeter Saul, Kalju Terasmaa jt. Muusikaks pole küll mitte džäss, vaid džässilik kantri ja kogu stseen jätab kodukootud mulje, kuid ometi on see film noir’i maailm (lõpustseenis mängib ka juba pärisdžäss). Nii selles klubis kui ka muudes välismaad kujutavates interjöörides valitseb modernne, avangardistlik stiil, nagu see ilmestas ka ameerika film noir’i. Filmi välismaa-stseenides on mitmeid kaadreid ja kompositsioone, mida võib käsitleda noir’i-mõjulistena (vihmamantlites mehed limusiiniga sadamakail), kuid peale algus- ja lõpustseeni on kaameratöö pigem neutraalne kui stiliseeritud.

 

 

 

 

 

Ameerikalik lokaalistseen filmist, lauljanna osas Larissa Lužina.

„Kutsumata külalised” (mille konsultantideks olid KGB ohvitserid Juri Uglov ja Harri Markus) on ehe näide nõukogude propagandistlikust filmist. See esindab ideoloogilist ajupesu filmikunsti vormis. Seejuures on siin mindud rahva mõtteviisi ebaadekvaatses kujutamises isegi sammu võrra kaugemale kui filmides „Valgus Koordis” või „Juunikuu päevad”. Positiivsena võib esile tuua üksnes näitlejatöid ja kinematograafilist professionaalsust. Filmis nähtud noir’ilikkus tuleneb omaaegse filmikeele kasutamisest ja traditsioonidest antud ainese kujutamisel. Pigem on tegemist ajastu vaimuga kui sooviga luua tahtlikult pastišši.

 

Kokkuvõtteks

Film noir, mis laenas oma ideestiku ja väljendusvahendid saksa ekspressionistlikult filmilt ning ammutas teemasid ameerika 1930. aastate gangsteridraamalt ja prantsuse poeetiliselt realismilt, kujunes omanäoliseks filmivooluks 1940.–1950. aastatel. Sel perioodil kinnistusid film noir’i žanrilised reeglid. Siitpeale levis noir´ilik nägemisviis ka teiste maade (kõigepealt Prantsusmaa ja Jaapani) filmikunsti.

Kapitalistlikust maailmast erineva ühiskonnakorralduse ja ideoloogiaga Nõukogude Eestis puhtakujulist film noir’i ei tehtud ega poleks teha tohtinudki. Ometi võib nii mõnestki võõrvõimu surve all (ja ka kaasabil) loodud eesti filmist leida noir’ilikke sugemeid. Film noir’ilikke elemente otsides vaatlesin nii filmide temaatikat, süžee­struktuuri ja karaktereid kui ka kinematograafilisi väljendusvahendeid. Mõnedes vaadatud filmidest esines film noir’ilikena mõjuvaid elemente rohkem sisulises pooles, teistes aga vormis. Tervikuna vastas žanri reeglitele ja võtetele kõige rohkem „Elu tsitadellis”, teised kaks filmi pakkusid üksnes noir’ilikke osi: vaatusi, stseene, kaadreid.

Vaatamata ühisele ajastuomasele filmikeelele ja üldjoontes ka sarnasele professionaalsele tasemele, on muidugi riskantne võrrelda kahe erineva ühiskonnakorraga maa filmikunsti. Ameerika Ühendriikide ajaloo pöördepunktideks, mis andsid sotsiaalpoliitilise aluse film noir’i tekkeks, olid 1930. aastate majanduskriis, mis tõi kaasa kuritegevuse kasvu, ning Teine maailmasõda ja külm sõda koos 1950. aastate makartistliku nõiajahiga vasakpoolsetele, mis külvasid paranoiat ja psühholoogilist ebastabiilsust. Eesti oli samaks ajaks käinud tee nn vaikivast olekust ja iseseisvuse kaotusest läbi võõrvõimude vahetuse ja omal pinnal toimunud sõja nõukogude okupatsiooni kindlustumiseni — need sündmused külvasid veelgi suuremat hirmu ja kahtlustamist. Ka USA filmitsensuur, mille määras Tootmiskoodeks (ja sõja ajal ka kaitseotstarbelised keelud), ei ole võrreldav stalinistliku totalitaarriigi kontrolli- ja karistusmehhanismidega. Samuti ei saa rääkida esimese kahe sõjajärgse aastakümne vältel Eestis tehtud mängufilmidest kui eesti filmidest, sest juhtivat rolli siinses kinokunstis mängisid muulastest režissöörid, kes teostasid ülevalt antud propagandistlikku ideoloogiat. Seega on kahe riigi filmikunsti mõjutanud sotsiaalpoliitilised tingimused erinevad, kuid samas leidub neis ka ühisjooni. Teine maailmasõda, mis vapustas oma mastaabi ja julmusega tervet maailma, muutis pöördeliselt inimeste mõtteviisi ning maailmatunnetust. Süvenesid vaimne ja moraalne ebakindlus, hirm ja paranoia ning eksistentsiaalne võõrandumine. Need tendentsid tugevnesid veelgi järgnenud külma sõja tingimustes. Need on ühised teemad nii lääne- kui idabloki jaoks, mis kajastusid ka filmikunstis. Film noir’iliku tumedusega näidati „Elus tsitadellis” Kolmanda Reichi käsilaste hirmutegusid, kuid stalinistlikest repressioonidest ei võinud tollal veel filme teha (see teema jõuab argselt eesti filmi alles 1960. aastatel, nn Hruštšovi sula ajal). Erinevate riigikordade ja erineva vabadusastmega ühiskondades loodud filmid teenivad erinevaid eesmärke: ameerika film noir oli ajaviitelisem, pakkudes põnevust, eesti filmikunst oli aga propaganda tööriistaks. Ent kohati andsid erinevad eesmärgid sarnase tulemuse ja ühisnimetajateks ongi siin hirm ja paranoia.

Eesti sõjajärgsetes filmides kasutati film noir´ilikke elemente (nii sisus kui vormis) eranditult vaenuliku ideoloogia ja selle kandjate mahhinatsioonide näitamisel. „Elus tsitadellis” olid vaenlasteks natsid, „Juunikuu päevades” nn kodanliku Eesti äri- ja võimumehed ning „Kutsumata külalistes” välisluuret teenivad pagulasfunktsionäärid. Erinevalt päris-noir’i (v.a natsiteemalised filmid) ambivalentsusest pakub eesti film selgelt eristuva polaarsusega maailmapilti. Vaatamata vaenlaste eemaletõukavale kujutamisele, on siinsed filmid siiski optimistliku sõnumiga, see väljendub ka nõukogude olustiku rõõmsameelses kujutamises. Puuduvad ameerika „tumedale filmile” sagedasti omased fatalistlikult õnnetud lõpud. Noir’i sünged varjud taanduvad kommunistliku tuleviku helge koidukuma ees.

Kolmes vaadeldud filmis võib leida erinevaid „tumefilmis” kasutatud elemente. Temaatiliselt on kõige noir´ilikum „Elu tsitadellis”, sest siin kohtame natsi- ja spioonitemaatikat ning perekonnas valitsevat kahtluseõhkkonda (viimast näeb pisut ka „Kutsumata külalistes”). Süžeestruktuuri poolest on kõige film noir’ilikum ja ka kõige uuenduslikum „Juunikuu päevad”, kuna põhisüžee jutustatakse meenutuse (flashback’i) kaudu. Selles filmis on ameerika žanrile omased mitmed tegelasliinid, mis toovad esile nurjatute afääride maailma. Ka „Kutsumata külalistes” (mis on kolmest filmist kõige vähem noir’ilik) võib jälgida küüniliselt omakasupüüdlikke antagoniste.

Tegelaskujude (eelkõige antagonistide osas) pakuvad noir’ilikke rollisooritusi kõik kolm filmi. Kõige skemaatilisemad antagonistid on „Elus tsitadellis”, kahes järgnevas filmis näeme aga juba usutavaid, selgelt motiveeritud tegelasi. Üldiselt on aga kõigi filmide antagonistide rollijoonised otsekui gangsterifilmidest laenatud. Huvitavat noir´ilikku ambivalentsust  pakub spioonipõnevik „Kutsumata külalised”. Jüri Järveti kehastatud Valterit ei saa nimetada antagonistiks ega lurjuseks, ta on pigem ebakindla loomuga protagonist, ohver. Tema karakteri areng on etapiti selgesti jälgitav, kolme filmi lõikes on tegemist kõige täisväärtuslikumalt loodud karakteriga, kellega ka vaatajal on võimalik end samastada.

Analüüsides kolme filmi dialooge, on kõige enam noir’ilikku küünilisust ja lakoonilist teravust „Kutsumata külaliste” tegelaste kõnes, pisut vähem ka „Elu tsitadellis” tegelaste suus. „Juunikuu päevade” tegelaste repliigid on kõige loomulikumad, vähem markeeritud.

Vaagides nähtud filmide vormi — audiovisuaalset esteetikat ja kinematograafilisi võtteid —, võime jõuda ambivalentse tulemuseni. Sest pole kindel, kas noir´ilikuna mõjuv filmimaailm on olnud alati tahtlikuks eesmärgiks või on tulemus põhjustatud kunstivälistest majandus-tehnilistest asjaoludest. Ka Teise maailmasõja ajal Ühendriikides tingisid noir’iliku filmiesteetika majanduslikud kitsendused. Kui film noir esindas 1940. aastate Hollywoodis pigem alternatiivset žanrit, jäädes draamade, sõjafilmide, muusikalide jt varju, siis nähtud kolm Nõukogude Eesti filmi olid (ja saidki üksnes olla) peavoolu esindajad. Ent võimalike ressursside nappuse tõttu on visuaalne tulemus sarnane. Väärib omaette uurimist, millised võisid olla näiteks võttetingimused Lenfilmi paviljonides, kus võeti üles „Elu tsitadellis” interjööristseenid. Kas film noir’ilikult kontrastne kinematograafia on režissöör Herbert Rappapordi kunstiline kavatsus või hoopis valgustehnika nappuse tagajärg? Kolmest filmist mõjub „Elu tsitadellis” pildikeel kõige film noir’ilikumalt oma kontrastsuse tõttu. Kuid „Kutsumata külaliste” algus- ja lõpustseen esindavad kindlat kunstilist läbimõeldust. Nii tegelasest motiveeritud kaamera kui siluette joonistav kontrastne valgusrežii vihjavad Hollywoodi kriminaalfilmide traditsiooni järgimisele. Lisaks on nii filmikunstnik, kostüümikunstnik kui ka helilooja teinud arvestatavat tööd lääneliku maailma miljöö loomisel. Ka „Juunikuu päevades” on loodud terviklik, ehkki mõnevõrra ülepaisutatud ja karikatuurne pilt sõjaeelsest Eesti Vabariigist, milles on eeskuju võetud ka Hollywoodi filmide esteetikast.

„Elu tsitadellis”, „Juunikuu päevad” ja „Kutsumata külalised” on filmidena ühtlasi oma ajastu dokumendid. Need ei anna tänapäeva vaatajale ettekujutust mitte ainult tollasest Eesti NSV või Nõukogude Liidu filmikunstist, vaid ka maailma filmikunsti suundumustest laiemalt. Näeme sisulisi ja vormilisi võtteid, mida tollal filmitegemisel kasutati. Oma teostuselt esindavad kõik kolm professionaalset taset, pakkumata seejuures originaalseid kunstilisi lahendusi. Nende loomisel on kasutatud eeskujusid, mis on (mõningase ajanihkega) üle võetud maailmakinolt. Seejuures ka klišeesid. Ja sobivaimaks eeskujuks kapitalistliku maailma ja paheliste tegelaste kujutamisel oli tollal ameerika film noir. Et aga käsitletud filmides ei kandnud film noir’ilikud sisu- ja vormielemendid peaideed, mis oli propagandistlik, saame me nende linateoste puhul rääkida üksnes noir´ilikkusest. Oma ideede tasapinnalt ei kuulu kolm vaadeldud sõjajärgset filmi film noir’i määratluse alla.

 

Viited:

¹ Ka ameerika film noir´is käsitleti 1950. aastatel sotsiaalkriitilisemaid teemasid, nagu ametnike korruptsioon, mille säravaimaks näiteks on Orson Wellesi film „Kurjuse puudutus” (1958).

² Siit samm edasi on koomilises võtmes kujutatud amoraalne gestaapolane Gruber (saksa karakternäitleja Alexander Granach) Fritz Langi filmis „Hangmen Also Die!” (1943).

 

(Lõpp.)