PERSONA GRATA EVELIN SEPPAR

Vestleme Evelin Seppariga vihmasel pärastlõunal sirelite õitsemise aegu Kadri­orus. Evelin on helilooja, kellele meeldib töötada sõnaga. Nii pole imestada, et ta juba oma magistritööna valminud ooperile „Teine” koostas ise libreto. Ehk seetõttu helisevad mul ka meie kohtumise eel kõrvus read Evelini Marie Underi tekstile loodud koorilaulust „Sirelite aegu”.

 

 

 

 

 

 

 

Evelin Seppar juunis 2021.
Harri Rospu foto

 

Mis sind selles hiliskevades köidab?

Mai ja juuni on minu lemmikaeg aastas ja tahaks, et see kestaks võimalikult kaua. Praegu on selline tunne, et kõik läheb liiga kiiresti — juba on lehed tulnud ja sa ei jõua seda lihtsalt ära vaadata. Ja jaanipäev on parem kõikidest sünnipäevadest ja jõuludest. Ühelt poolt on see mul seotud mingite traditsioonide ja inimestega, teiselt poolt valguse tulekuga. Sest ülejäänud pool aastat elame pimedas ja see on nii raske. Samas meeldivad mulle need kontrastid, see, et meil on too pime aeg ja hele aeg. Ma olen reisinud näiteks Indoneesias, kus on ainult kuiv periood ja vihmaperiood, öö ja päev on kogu aeg enam-vähem sama pikad, see on nii üksluine. Mulle meeldib, et vahepeal on meil kaamos ja siis see suur valgus. Aga kui päevad lähevad jälle lühemaks, muutub kõik järjest nukramaks.

 

Kas kevade saabumine on nagu pääsetee?

Mõnes mõttes küll. Siis tekib tunne, et kõik on järsku võimalik. Kõik on ka sõna otseses mõttes hoopis teises valguses. Sul on valgust ja energiat, sa oled üle elanud selle pimeda ja raske aja.

 

Ja siis tuleb jälle sügis. Sa alustasid oma õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis. Järgnesid bakalaureuse- ja magistrikraad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning õpingutega seotud vahetusaasta Rootsis. Sinu õpetajateks on olnud Alo Põldmäe, René Eespere, Toivo Tulev, Helena Tulve ja Ole Lützow-Holm. Kas see näiliselt loomulik rada on kulgenud sul alati nii enesestmõistetavalt või oled seisnud silmitsi ka teiste võimalustega?

On ikka olnud ka teisi võimalusi ja kahtlusehetki; neid on aeg-ajalt praegugi. Kõige suurem kahtlus tekkis mul siis, kui ma olin umbes viieteistaastane. Sel ajal tunned üldse, et on kuidagi nõme olla. Kuni selle ajani õppisin ma klaverit. Mulle ei sobinud mu erialaõpetaja, aga ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida ja siis tuli täielik sein ette… Mul oli ka suuri probleeme lavanärviga ja üleüldse ei meeldinud mulle üksi ruumis istuda ning tunde ja tunde harjutada. Ma ei saanud aru, mille või kelle jaoks ma seda teen. Otsustasin kooli vahetada ja tegin isegi katsed Tallinna Saksa Gümnaasiumi, aga Tallinna Muusikakeskkoolis räägiti mind ümber. Lõpuks sai õppealajuhataja aru, et asi ei ole minu muusikaarmastuses, vaid hoopis milleski muus. Läks nii, et ma vahetasin oma varasema eriala kompositsiooni vastu ja sain ka ühe märksa sobivama klaveriõpetaja. Ta andis mulle hästi palju eesti heliloojate teoseid mängida, pani mind kirjutama lastepalu ning siis omakorda teisi õpilasi neid mängima.

Kompositsiooni erialale läksin ma mõnes mõttes ehku peale. Ma sain aru, et tahan muusika juurde jääda, ja kuidagi sobis see mulle kohe. Suvel, enne kui ma kooli tagasi läksin, kirjutasin veel ühe klaveriloo ja olin sellega ülirahul. Alo Põldmäega tegime  mitmesuguseid kompositsiooniharjutusi. Mäletan, et pidin kirjutama sonaadi- ja rondovormis teose või loo, kus võis kasutada vaid kahte nooti, ja pärast ühe loo, kus tohtis kasutada viit nooti. Seda tehes sain aru, milline luksus on muusikat luua, kui sul on kasutada tervelt viis nooti! Mulle meeldis see nii väga, et lisaks iganädalastele ülesannetele kirjutasin veel kõrvalt ise ka lugusid. Mõnikord lasin isegi klassikaaslastel need lood ära õppida ja mängisime siis õpetajale ette. Ma olin üsna entusiastlik. Põhikooli lõpus ei tekkinud mul enam mingit küsimust, kas jääda muusikakeskkooli edasi. Ja kui juba muusikakeskkool lõpetada, siis on ainuõige ikka muusikaakadeemiasse astuda.

 

Kas see, et laps pannakse Tallinna Muusikakeskkooli 1. klassi, tähendab, et kodus on suur armastus muusika vastu?

Isa ütles, et talle on karu kõrva peale astunud. Ma arvan, et ema elas minu ja õe peal välja oma unistusi, sest tema oli õppinud lastemuusikakoolis ja tegelnud pärast laulmisega — ta laulis estraadilaule. Keskkooli lõpus tekkis tal küsimus, kas minna õppima edasi muusikat või mingit „mõistlikumat” ala. Muidugi valis ta „mõistlikuma” ala, et tööd leida, aga ma kahtlustan, et ta kahetses seda valikut.

 

See „mõistliku” eriala valimine on nagu refrään, mis ajast aega kordub. Oled sa ise ka selle üle pead murdnud?

Jaa. Mingil hetkel mõistad, et sind ei oota majanduslikult väga hea elu. Ma käisin muusikaakadeemia kõrvalt raha teenimiseks ka tööl ja see oli kohutav piin. See aitas aru saada, et raha ei olegi nii oluline ja et ma ei tee seda muusikutööd raha pärast. Juba siis olin ma kindel, et saan hakkama, et tuleb piisavalt tööotsi ja ma leian endale ka midagi. Õnneks on mul seni nii läinudki. Tean alati umbes aasta või paar ette seda, mis puudutab heliloomingut. Elu korraldab end ise ära ja ma ei pea selle pärast muretsema.

 

Mis tööd sa kooli kõrvalt tegid?

Päris palju tegin ettekandja tööd. Kõige ekstreemsem oli periood, mil ma elasin Hollandis ja töötasin juustufarmis. See oli selline näidisjuustufarm, kuhu toodi busside kaupa turiste. Ma valdan mitut keelt ja mind võeti sinna giidina tööle, pidin rääkima juustutegemisest. See õpetas nii mõndagi.

 

Mis ikkagi äratas sinu huvi muusika kirjutamise vastu?

Mulle on alati meeldinud nokitsemine ja isetegemine. Lasteaias oli mu lemmiktund kunstiõpetus. Mind õpetati juba väiksena kuduma, heegeldama ja õmblema.  Muusika valdkonnas on helilooming just see, kus on kõige rohkem sellist ise nokitsemist. Igasugune loominguline tegevus meeldib mulle väga.

 

Sa siis kirjutad käsitsi?

Jah, alguses küll. Mulle meeldib, et on paber, pliiats ja kustutuskumm.

 

Sügisel möödub sinu esimestest kompositsioonitundidest kakskümmend aastat. Sellele ajale tagasi vaadates võib näha, et muusikas on palju muutunud. Mis on jäänud samaks?

See, kuidas ma ise muusikat tajun ja kuulan ja mille järgi ma seda väärtustan, on mingil määral samaks jäänud. Ma mäletan, et oli üks heliloojatele ja muusikateoreetikutele mõeldud tund, kuhu õpetaja ei tulnud kohale. Me tegime aega parajaks ja keegi pani mingi plaadi mängima. Sealt tuli Erkki-Sven Tüüri „Lighthouse”. Kõik mu ümber jäi justkui seisma. Minu jaoks ei olnud enam teisi õpilasi klassis… Mõtlesin, et mis asi see on. Minu jaoks on tänini näitaja see, kui ma mingit teost kuulates mõtlen, et kas selline asi on tõesti võimalik ja olemas. Siis on sul kõigest muust järsku nii ükskõik, mitte midagi muud ei ole olemas, sind ennast ei ole ka olemas — on lihtsalt muusika… Ja ma arvan, et kui ma ise suudaksin luua kellegi teise jaoks sellise teose, siis oleks juba väga hästi. See on nagu teatud kriteerium, mis on mul alati olnud. Kunst suudab teha nii, et sa lakkad olemast, et sinu ego lakkab olemast.

 

Sinu muusikas on olulisel kohal tekst. Kust pärineb sinu armastus teksti ja hea sõna vastu?

See tekkis aasta pärast seda, kui ma hakkasin heliloomingut õppima. Mäletan, et sirvisin raamatupoes luulekogusid, tahtsin hakata kirjutama häälele. Leidsin Doris Kareva luulekogu ja kirjutasin nendele tekstidele suvel mitu laulu. Sellest ajast on mu huvi meie kaasaegse luule — ja mitte ainult eesti luule — vastu kasvanud. Õpetajad on mind korduvalt suunanud, et ma prooviksin rohkem ka instrumentidele kirjutada, aga ma ei ole seda seni kuulda võtnud. Ehkki viimasel ajal ma tegelikult tajun, et liigun mingis teises suunas. Mu vokaalteosed on üsna instrumentaalsed ja neid on olnud lauljatel päris keeruline esitada. Ei tea, kas ma  hakkan sellest vaikselt välja kasvama või on mul lihtsalt vajadus edasi liikuda ja midagi muud proovida. Minu jaoks on inimhääl midagi väga erilist. Kui inimene laulab, kõlab see teistmoodi kui mis tahes pillimäng, kuigi ka pillimäng võib olla väga liigutav. Võib-olla on laulmine ja eneseväljendus hääle kaudu midagi, mis on meil veres.

 

Sa mainisid, et su ema laulis. Kuidas sina õppisid tundma inimhäält kui instrumenti?

Tallinna Muusikakeskkoolis oli selline tore süsteem, et laulad algusest peale erinevates koorides: laste-, noorte- ja kammerkooris. Pärast tegime EMTAs oma sõpruskonnaga väikese kammerkoori, kus oli heliloojaid, dirigente, muusikateadlasi ja veel mõne teise eriala tudengeid. Me tahtsime heliloojatena katsetada ja soovisime, et dirigendid juhataksid kõiki neid teoseid. Heliloojatest tegid seal kaasa Maria Kõrvits ja Riho-Esko Maimets. See oli tõeline inkubaator — me õppisime väga palju, kirjutasime palju halbu teoseid ja pärast naersime nende üle, aga see oli hästi tore ja vajalik aeg. Paraku on nii, et kõige rohkem õpid praktika ja valusate kogemuste kaudu. Kui sa ei kuule kaaslauljate nurisemist, siis sa ei õpi midagi.

 

Milline on parim õhkkond muusika kirjutamiseks? Kas selleks peab olema vaikne tuba, vulisev jõgi või silme ees terendav tähtaeg?

Vaikus on oluline. See, et sa saad segamatult olla. Veevulin, merekohin või linnulaul on teretulnud, see ei sega. Aga mingid olmehääled küll. Ühest kohast pidin ära kolima, sest mul oli poolkurt naaber, kes vaatas hommikust õhtuni telekat. Pidasin aasta aega vastu. Minu jaoks ei ole olmehääl nagu valge müra, mis aitab keskenduda. Tähtajad ei olegi nii  olulised. Muidugi on tore, kui on tellimusi, ja eks teatud määral tähtajad motiveerivad, aga ka omal algatusel on väga vaja aeg-ajalt kirjutada. Ainult enda jaoks, ainult seda, mida hing igatseb. Ideaaliks on mul koht, kus saan üksi olla, kirjutuslaud, klaver, aken, vaikus ja loodushääled…

 

Kas see, mis on akna taga, on oluline?

Kõige suurem ideaal oleks merevaade, aga saab hakkama ka kehvemates oludes. Telliskiviseina ei tahaks küll akna taha.

 

Aasta tagasi sai sinust ema. On see su heliloomingusse toonud uusi väärtusi või sind heas mõttes paika pannud?

Kindlasti. Esiteks on ajatunnetus hoopis teine. Sa saad aru, kui piiratud on sinu aeg. Ma olen pärast lapse sündi kirjutanud ühe uue teose ja teise päris põhjalikult ümber teinud. Lapse sünni järel oli mul tõesti selline tunne, et need paar tundi, mis mulle päevas kirjutamiseks antakse, tuleb maksimaalselt ära kasutada. Enam ei ole mingit vegeteerimist, aknast välja vaatamist või kohvijoomist. Ka kriitikameel enda suhtes on hoopis teine. Kui varem oli mõne mitte just väga õnnestunud teose puhul kripeldus ja kahtlus, kas poleks pidanud kohvi tegemise ajal hoopis kirjutama, siis nüüd seda enam ei ole. Ma tean, et selle ajaga, mis mul on, pean tõesti andma endast maksimumi ja suutma tulemust aktsepteerida. See on tegelikult väga vabastav.

 

Sa töötad Tallinna Muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Mida annab sulle väikestele lastele solfedžo õpetamine? Kas sa teed seda tööd raha pärast?

See annab mulle stabiilse sissetuleku ja see on paraku oluline. Teine põhjus on inimestega koos olemine. Helilooja on ikkagi väga üksildane ja olgugi, et mulle väga meeldib üksi olla, vajan ma enda ümber ikka ka inimesi. Nii, nagu on selle pimeduse- ja valguseajaga, on ka üksiolemisega — sa ei saa kogu aeg üksi olla. Muusikakoolis on väga toredad lapsed ja kolleegid ja on tore, et töö on seotud muusikaga. Õpetades on huvitav aru saada, et sellel, mida ma teen, on olnud algus. On üks noot, mida õpid noodijoonele panema, või õpid viiulivõtit joonistama. Jah, see baasasjade juurde tagasi minek on võluv.

 

Praegu, kui me vestleme, on teatatud kahe orkestri, Kaitseväe orkestri ja Politsei- ja Piirivalveorkestri koondamisest. Kuidas sa tunned end ühiskonnas, kus kärpeid tehakse kultuuri arvelt?

Väga kurvalt. Ma arvan, et see ei ole valdkond, kust kärpida. See on häbiväärne ja ma tahaksin, et muusikud läheksid selle vastu protestima.

 

Millisena sa tajud helilooja positsiooni 21. sajandil?

Minu jaoks on see igapäevane asi. Ma ei mõtle sellest kui leivatööst, vaid ikkagi kui elukutsest või kutsumusest. See ei ole töö, millega karjääri teha. Helilooja töö ei vasta justkui mingitele normidele või standarditele ja võib tekitada hoopis küsimusi. Minult on küsitud, kas kõik heliloojad polegi surnud. (Naerab.) Tänu Arvo Pärdile teatakse, et on võimalik ka elavast peast olla kuulus helilooja ja et sinu töö ongi muusikat kirjutada. On elukutseid ning töid, millest ka minul pole õrna aimugi.

 

On neid, kes teevad juustufarmis ekskursioone…

Näiteks jah.

 

Jõuame ringiga jälle sirelite õitsemise aega. Marie Underi luuletuses on rida „nii raske üksi kõike ilu kanda”. Kas sa tunned heliloojana samuti?

Mõnes mõttes küll. Inimene on oma loomult ikkagi sotsiaalne ja vajab teiste inimeste peegeldust. Ja seda, et keegi on vahepeal temaga milleski koos. Heliloojale on tohutult oluline, et muusik annaks talle tagasisidet. Igasugune peegeldus ja tagasiside on väga vajalik. Kui on selline periood, kus ei toimu esiettekandeid ja ei saa vastukaja, saab küll edasi kirjutada, aga midagi jääb puudu. Ma arvan, et heliloojal on väga oluline oma ettekannetest õppida.

 

Vestelnud LISETE VELT

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon