VILISEVA TEEKANNU VIRTUAALMAASTIK EHK TERE-PIIMA KOHTUMINE LIISAPULGA JA TEISTE KIIKSUDEGA

REIN HEINSALU

Uus post pärast postmodernismi

 

 „Mõnikord on kõik nii selge”. Lavastaja: Kertu Moppel. Dramaturg: Maria Lee Liivak. Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja. Kunstnik: Arthur Arula. Näitlejad: Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Roland Laos (Eesti Draamateater), Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp (VAT Teater), Maarja Mitt ja Liisa Pulk. Lavastuse algimpulss on neuroloog Oliver Sacksi raamat „Mees, kes pidas oma naist kübaraks. Lood ebaharilikest patsientidest”. R.A.A.A.Mi esietendus 28. VI 2013 Viinistu katlamajas.

 

      Need tegelased, kes Viinistu katlamaja teatrilavale esimesse stseeni ilmuvad, on justkui samad, kes patseerisid kriketikeppidega enne etendust hoone kõrval murul. Sama poollodev rammestus, establishment. Enesega rahulolu, laisk intriig, kellegi pingeta oota­mine, mingid kinnisvaraprobleemid. Realismimaiguline kaunis kodanlik stseen, mis võiks pärineda Ivan Turgenevi näidendist „Kuu aega maal, Thomas Manni „Võlumäest või Henry Jamesi „Daami portreest.1 Et sinna seltskonda peaks saabuma keegi, kes ennast surnuks peab, lisab dialoogile kiiksu, aga miski veel ei viita selle uimleva modernistliku kodanlikkuse pihustumisele. Turvalise muljega realism, nagu Ibseni „Nukumajas

      …Mäng on kandunud „realismi roheliselt vaibalt vasakul lava paremale poolele, kuhu on kuskilt standardkorterist pudenenud elektripliit, külmkapp, laud ja tool. Justkui Mustamäe paneelikast. Hommikumantlis kosserdab siin mehaaniliselt ringi nimetu tüüp (Jüri Tiidus), kes elektripliidil putru keedab, — ka enamikul järgnevate stseenide tegelastel pole nime, nad on tüpaažid, anonüümsed. Depressiivse lohinaga toimetab tüüp „toas , segades putru potis, sätib… ja valab siis pudru prügikasti. Mõttetu mees?…

      Depressiivsust või selle sugemeid on rohkemgi: stseenis, kus üks tegelane (Hendrik Toompere jr jr) läheb poodi piima ostma ja hakkab seal sotsiaalfoobias visklema; tütarlapse (Liisa Pulk) pervasiivse sotsiaalfoobia (juba luululine!) stseen kõikjal kangastuva Liisa Pulga maaniaga; või teine toidukeetmine kus tegelast igal tema sammul jälitavad oravahammastega Kellogsi toidukarpidelt (või Serla WC-paberilt? lihtsalt luulust?) kujutluslikud („astraalsed”?) kaaslased.

      Esialgu ei saa arugi, miks just see stseen järgneb teisele või mis seos neil on. Lühikesed napi tekstiga pildikesed on nagu estraadlikud sketšid, kus midagi justkui pilatakse, aga mida konkreetselt, ei saa lineaarloogikas enamasti aru; seosed on assotsiatiivsed, näiliselt irratsionaalsed, alateadvuslikud, valdavalt naljakad, hüperboolsed. Tegevus on sageli vaid osalise tekstikattega, ja järgmisel hetkel laialt lobisev — tantsuta varietee, esitlushoiakult sarnane Žvanetskiga, Dario Foga või David Hyde Pierce’iga, sageli nii koomiline, et saan täiesti aru ühest eesti meediamogulist, kes paar rida eespool, suu kõrvuni, koos oma mänedžeriga pidevalt kõõksub. Olustikuline loogika mureneb järjest, tegelaste ja olukordade kui objektide piirid voolavad üksteisesse, diskursiivne mõtlemine katkeb vahepeal täiesti, aga — vaatajail on lainetena pööraselt naljakas ja minagi rõkkan saaliga kaasa.

      Vene kulturoloog Grigori Bojadžijev, rääkides keskaja narrikultuurist, on väitnud, et huumor tekib esitaja püüust distantseeruda millestki mõttetust või piiratust. Et see minusse ei puutu või olen sellest vaba — isegi (ja võibolla eriti) absurdis. Positsioneerudes. Ülevõimendus, üks huumori tähtsamaid tööriistu, teravustab varjatud või fookusest väljas olnud nõmedust, piiratust, vägivaldsust või isegi lootusetust, seda naeruvääristades. Selles võtmes töötas estraadil Arkadi Raikin; samalaadseid olustikulise huumori kaskaade pritsis parimatel aegadel vanameister Eino Baskin. Kertu Moppel lavastajana kasutab olustikulist olukorda vaid mudelina, stardipakuna, kus näitleja-tegelane on kutsutud leidma ja siis vallandama oma teadvusest/kogemusest johtuvaid, situatsiooni või nähtusega seotud mõjusid ja draivereid. Olgu need siis otseselt kiiksulised seisundid (depre-, obsessioonid), reklaamimõjud, poliitiline mallimöla või kollektiivsest risustunud alateadvusest nälkjatena kleepunud kujutlused, loksuvad luulud. Kõik see on vaatluse ja heatahtliku huumori objekt.

 

Parimaid palasid

      Alfa-isase (Hendrik Toompere jr jr) hommikusöögistseen, kus ta uue aja dressinimesena, meesteajakirjade steroidsest positiivsusest pungil, nagu Batman või tema anima-järglased, jahudes stampseid enesesisendusi, karatelöögiga (soovunelm!) läbi külmkapi seina piimapaki välja rebib. Kontrast stampsuse ja nartsissistliku tühjuse vahel. Saal rõkatab…

      USA lipu värvi lühikestes pükstes mees (Roland Laos) viskleb nagu mono-action-filmis kujutletavas kakluses… toolidega (!), saades neilt küll oma käega „peksa”, ent kangelaslikult püsti jäädes, „väärikust säilitades. Virtuaalmängude hirm ja võitlusiha? Võrgumaailma üksindus, kus kangelane saad olla vaid kujutluses? Uus obsessiivsuse variatsioon…

      Või establishment’i liputav levik: ontlikud jalutajad (Lauri Kaldoja ja Liisa Pulk) pargis, võdistades käe otsas karvaseid moppe kui koeri, veeretades small-talk’i…

      Pihta saavad ka ühiskondliku käitumise konjunktuursed poliitmallid. Kolm meespoliitbroilerit (Jüri Tiidus, Roland Laos, Hendrik Toompere jr jr) stampselt ja võltsilt jahumas naiste võrdõiguslikkusest, ise eneselegi märkamatult oma kõne allteksti kahemõttelise žestikulatsiooniga illustreerides. Või jalutajate ennastimetlev tolerantsus, kus räägitakse venelaste kasulikkusest, ent miskipärast — jutt ega toon ei veena. Mitte et otse midagi rünnataks; nokitakse saržina, kerge käega, torgates, — teadlikult…

      Omaette jada moodustavad kiiksulise tunnetuse kehastused, kus lava parempoolsele pinnale projitseeritakse argipäev. Eeskätt just seal seguneb olme, nihkeline rutiin ja virtuaalminade lõimitud pilgar, mis on nagu Daniil Harmsi anekdootide ja reklaamikuvandite mix, justkui oleks lavale maabunud kõhuuss Tõnu (Kivirähi „Kaelkirjakust”) kamp itsitavaid ja hüplevaid sõpru. Mille kohta ei saagi öelda, on seal toimuv päriselt luululine või näidatakse lihtsalt keskme kaotanud, pihustunud inimesi — värviline vibreeriv holotroopne supp. Intrigeeriv, valuline ja ehmatav; justkui hõikaks psühhiaatrit, aga — tegelased ju funktsioneerivad, on näiliselt „adekvaatsed”? Orbiku anekdootide üle ju naerame?…

      Laua ja külmkapi vahel toimetav mees, kaks oravahammastega kädistavat käblikut häälreaktsioonidega pidevalt kannul — itsitades, hoogustades, käsi plaksutades, oiates jne. (Esmane assotsiatsioon: müslipakilt maha astunud kaks anima-oravat. Igavesti rõõmsad, valmis lõputult tarbima. Kaks „sekretäri” kuskilt büroost — asjapulga peas: alateadvuse vadin?…

      …Või võimendunud analoog, kus köögiolmes mees (Jüri Tiidus) iga kümmekonna sekundi järel nagu vedrust visatuna kukub füürerlikult (karikatuur Ansipist?) marssima, hõigub Postimaja säästuprilli reklaame või tõmbleb muude lööklausetega. Suurepärane post-postmodernistlik, majandusliku depressiooni pupust maanilisse positivismi paiskunud koomiline, valus ja vihale ajav stseen. Infotulva, viirusliku meedia, nõmestava poliitika meelelise virvarri kompott, kus substantsid on kadunud, millegi vastu otse mässata —, pole mõtet ja dekonstruktsioon pole enam konstruktiivne: kõikeläbistav väli, milles me võngume nagu footonid ühtaegu osakeste ja lainena…

      Üks vaimukamaid stseene on taas rohelisele (establishment?) vaibale kolinud stseen naistegelasega (Liisa Pulk), kes tuleb kohvikusse, kus talle kõikjalt menüükaantelt kangastub Liisa Pulga pilt. Kus ilmateadet loetakse liisapulgast, päevauudised on temast, igaks teiseks sõnaks raadiohääles on liisapulk ja kõike saab ning väljendataksegi liisapulga abil. Tekst on nii absurdne ja elegantne, nagu oleks selle kirjutanud Rohke Debelakk või keegi Kivirähi noorem vend. Taas on tajutav improvisatoorne hüperbool, meedia pööritav pervasiivsus, selle imbuv tarbimine (tekst trummeldatakse kõigi tajusse nagu magnetresonants-­ impulss —, kui ehtsust minetava reaalsuse mutatsioon. Publik oigab naerust. Umbertoecoliku universaalkujundi sünd meediaühiskonnas, kus roosi nimi pole enam roos, vaid liisapulk — või mis ­iganes…

      Andekad on ka nihkes teraapia­stseenid kliinikust, kus formaalempaatiline terapeut (Jüri Tiidus) üritab sotsiaalfoobikule direktselt korraldada kohtumist hirmuga või kus jooga-mediteerija (Maarja Mitt) kukub taustamüra peale vihastades röökima. Teemad liiguvad samas võnkes: lähedase ja tundliku kommunikatsiooni puudus, pinnalisus, joviaalne rutakus, varjatud pinged.

      Kas „aeg on liigestest lahti”, nagu ütles Hamlet? Ei, pigem käivad meie endi käed ja jalad tajus ning teostuses liigestest välja, nendega käimegi, elades ühes ruumis võrgustunud stampide ja toksoplasmoosse reklaamiga. See on meie märkamatu olek post-postmodernses holotroopses ruumis, kus aur elamise teekannust kohtub väikeste ja suurte narratiividega, kondenseerudes kord haibitud Tere-piimaks või 3D koopiaks enda transmuteerunud vajadustest…

 

      * * *

      Publiku reaktsioon: mille üle naerdakse? Ära tundes absurdi? Kuivõrd loogilisena tajuvad etenduse vaatajad ümbritsevat maailma? Oodatakse meelelahutust? Tugevaid tundeid? Milline publik see Viinistusse (vähemalt seda lavastust) vaatama tuli?

      Palusime neljakümnel inimesel etenduste eel ja järel kirja panna oma e-maili aadressid, koostasin 16-punktilise küsimustiku etenduse, ootuste ja maailmataju kohta ning saatsime netipõhisena välja. Laekus 21 vastust, mis ei anna välja täisvaliidse uurimuse mõõtu, ent nn piloodi oma siiski; need üllatasid.

      Esiteks oli üllatav, et meelelahutuslikkust ootas teatrilt vastanuist „alati” 15% ja „osaliselt” tervelt 60%. Suvelavastus?

      Tervelt 38% pidas „alati” tähtsaks, et „teater aitab mõtestada elu”; 43% — „vahel”.

      Seejuures märkis küsimusele „maailm, nagu etendusest nähtub, on absurdne” vastuseks „pidevalt” tervelt 76% ja „vahel” 24%. Täielik skoor! (Küsides paralleelselt, mil määral „maailm on loogiline”, vastas 50% „üldsegi mitte”, 30% „harva”.

      Nalja sai etenduses seejuures 53% jaoks „pidevalt” ja „vahel” 47% arvates. Taas kõrge tulemus!

      Mind huvitas ka, kui palju oodatakse teatrist tugevaid, suuri emotsioone.

      „Tugeva emotsionaalse laengu” sai etendusest „valdavalt” 67 % ja 33% „osaliselt”. Kõva sõna!

      „Lavastus mõjus terviklikuna” „valdavalt” 47 %-le ja kohati 43 %-le.

      Seejuures ootas teatrilt „tugevaid tundeid, mida tavaelus ei näe” „alati” 33% ja „vahel” 48%.

      Küsides teise nurga alt sama asja — „mulle meeldivad tugevad tunded elus” —, oli skoor samasuunaline: „alati” vastas 24% ning „vahel” tervelt 67%!

      Millele pilootküsitluse vastused viitavad?

      Esiteks kindlasti sellele, et tundlikku absurdihuumorit hinnatakse. Et vähemalt see publik, kes Moppeli lavastust vaatama tuli, tajub väga tugevalt ümbritsevat elu ebaloogilisena ja naudib selle üle naermist. Et nende jaoks jääb elus tugevaid tundeid puudu ning teater on üks allikas, kust nad seda saavad. Seejuures aitab teater mõtestada elu.

      Kui palju siin mängis kaasa tegur, et eestlased on skeptilised ja juba altid hoomama absurdi? Kas Draamas või Linnateatris olnuks ootuste ja hoiakute skoorid teised? Võimalik. On ilmselt sümboolne, et kavalehel on Freudile pähe tõmmatud, pilti tabamatuseni muundades, „meie kõige suurema sõbra” Leopoldi müts nagu lilla pilv. Kõik on siinsamas, justkui tajutav ja ometi tabamatuseni nihkes.

 

      * * *

      Kohtun Kertuga ja küsin, kui palju on selles lavastuses teda ennast, tema taju. Kertu vastab: „Muidugi oli mul algul mingi kujutlus, konstruktsioon. Aga enamik lahendusi sündis kohapeal näitlejatega improviseerides. Mind huvitas, mis nende sees toimub.”

      Pilt on rikas. Kui ütlen, et selline taju ning vaade on post-postmodernistlik, kas see üldse midagi tähendab? Selles lavastuses küll.2 Tal on eripärane ja ühtlasi universaalne võnge — praeguses ajas. Muidugi, koomikažanri lobedas ja perfektses valdamises on näitlejail (võrreldes kasvõi teise suvelavastuse, Roman Baskini „Mesalliansiga”) mängus ja Kertul joonise vormimises veel kasvuruumi. Aga asjas on tuuma, erksust ja kergust. Lahe!

 

Kommentaarid:

1 Lavastaja sõnul: „See ei pärine kuskilt. Tegime selle stseeni ise koos dramaturg Maria Lee Liivakuga nimelt sellise, et ta justkui meenutaks midagi, oleks „klassikaline” teater, et vaataja ei saaks aru, kust see pärit, aga tegelikult… meie enda looming!”

2 Daniel Fusco nimetab post-postmodernismi „integraalseks”. (Vt: http://books.google.ee/books?id=pQDYHmIcPGsC&printsec=frontcover&dq=post+post-modernism&hl=et&sa=X&ei=V1EoUofzDsPXtAat9oDgDQ&redir_esc=y#v=onepage&q=post%20post-modernism&f=false).

Jeffrey T. Nealon rõhutab „vale võimu”. (Vt: Jeffrey T. Nealon, Post-postmodernism. Stanford University Press, 2012.

Filosoof Gilles Lipovetsky täheldab post-modernistlike paradigmade muundumisest: something had disappeared without specifying what was becoming of us as a result… (vt: http://www.timeshighereducation.co.uk/411731.article) ja nimetab uut tunnetust „hüpermodernismisks”.

Alan Kirby räägib „digimodernismist” (vt: http://www.alanfkirby.com/Introduc­tion.pdf). Enamikku autoreid, kelle teisenenud maailma ja kultuuritunnetust postmodernism oma omadustelt ja sisult enam ei rahulda, ühendab „reaktiivsus” (Wiki) postmodernismi suhtes. „Meedial”, „digil” on suur roll; metamodernism, mis kõike haarab (nagu megamiksib pidevalt ka meie NO99), on samuti üks vaste.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.