BRAAVO!

Tahan kirjutada „Mefistost”, aga kirjutan Juhan Ulfsakist. Kui te ei taha lugeda 4000 tähemärki kiidulaulu sellest, kui imelise töö ta tegi 17. septembril Eesti Draamateatri lavastuses „Mefisto”, siis soovitan ette keerata käesoleva ajakirjanumbri esimene teatrilehekülg ja lugeda suurepärasest suveteatrist Eestis. No hard feelings.

Läksin teatrisse lootusrikkalt. Jõuame elukaaslasega kohale viimasel minutil. Koroonapassid, piletid, garderoob, trepist üles. Siiamaani kõik sujub. Saali astudes leiame oma rea ja hakkame inimestest mööda pressima. Poolel teel saan aru, et meie kohad on teisel pool, rea lõpus. Kõik viisakalt riides teatrihuvilised peavad nüüd meie pärast kükist püsti hüppeid tegema. Tunnen end veidi tobedalt: „Esimest korda teatris vä?” Jõuame oma kohtadele ja juba lähebki pimedaks. Etendus algab ja ma loen endale mõttes sõnad peale: „Ole avatud, ole tähelepanelik!” Etendus algab sujuvalt, mu keha rahuneb. Kõik see kiirustamine ja piinlikkus hajub. Ja siis… BOOM! lavale astub Juhan Ulfsak. Järgnevad kaks ja pool tundi on hägused.

Etendus lõpeb ja ma olen hingepõhjani solvunud, et Juhan kummardab rivis koos teiste näitlejatega. Ma tahan, et tema tuleks neist ettepoole. Nagu balletitantsija. Hüppaks kerge sammuga lava äärde, vasaku käega lehvitaks aeglaselt ja paremat hoiaks südamel. Näos pilk: „Ma tänan, ma tean, ja palju õnne meile kõigile!” Kohe, kui ta jõuaks üksinda sinna ette, tõuseksin ma püsti, esimesena, plaksutaksin, käed pea kohal. Vaataksin talle otse silma ja mu pilk ütleks: „Ei, Juhan, MINA tänan!”

Klaus Mann, „Mefisto”. Tõlkija: Rita Tasa. Lavastaja ja dramatiseerija: Kertu Moppel. Kunstnik: Arthur Arula. Koreograaf: Jüri Nael. Valguskujundaja: Priidu Adlas. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Videokujundaja: Epp Kubu. Esietendus 12. II 2021 Eesti Draamateatri suures saalis. Pildil Hendrik Höfgen — Juhan Ulfsak.
Gabriela Urmi foto

Hakkan kolmapäeva hommikul seda teksti kirjutama. Tuletan endale meelde reeglid:

1) ära laula kiidulaulu,

2) ära aja tüdinenud inimese virinat.

 

Esimest reeglit juba rikkusin. Kohe rikun teist ka.

Teatrist koju jõudes hüüatame elukaaslasega kordamööda, et oli see Juhan ikka suurepärane. Meie vestlus on väga poliitkorrektne. Mõlemad veename iseend ja teineteist, et see ei olnud nii üksnes võrreldes teiste laval olnutega. Juhan lihtsalt on eriline. Mida kauem seda kiidulaulu heietame, seda piinlikum hakkab. Kaks edvistavat pubekat istuvad köögilaua taga ja kilkavad, et üks poiss on nii äge.

Mõned päevad on mööda läinud ja ma mõtlen, et läheneks äkki asjale kainemalt… Aga ma ei viitsi. Ma olen tüdinenud. Tüdinenud sellest, et igal asjal peab olema seletus. Iga otsus, tunne ja liigutus elus tuleb läbi mõelda ja ära lahendada (suva, otsustan unustada omaenda reeglid!). Ma ei taha otsida neid põhjusi, miks just see karakter, selle näitleja mängitud, selles etenduses tekitas minus selle, teise ja kolmanda tunde. Tema tükkideks võtmine tundub tüütu ja ebavajalik, sest tegelikult on asi minus, mitte temas.

Kui sa koged midagi, mis tekitab õnnejoovastuse või ehk lausa uhke tunde — maailm on ilus! —, siis see on nagu narko. Sinna otsa tuleb kukkumine. See kangelane kaob pildilt. Jääb ainult minu enda häbi ja küsimus, et mida fakki mina üldse head teen.

 Ja nüüd läks ka kolmas (kirjutamata) reegel: ära võrdle! Sest ma võrdlesin end Juhaniga.

Mõned aastad tagasi olin laval ühes teatritükis. Pärast etendust tuli sõber minu juurde ja ütles ausalt: „Ma ei suutnud keskenduda, sest ma mõtlesin kogu aja sellele, kuidas minul endal on järgmine nädal samal laval vaja oma tükk teha, ja ma kardan, et ma kukun läbi samamoodi nagu sina.”

Me käime teatris vaatamas iseennast. Katse jõuda Juhani tolle õhtu näitlejatöö edu saladuseni on lootusetu. Võiksin mõelda, et kas see romaan oli Klaus Mannil lihtsalt hästi kirjutatud. Kas kaasnäitlejate tugi oli see, mis lasi Juhanil särada? Kas Kertu Moppel pigistas 4+ tasemega näitlejast välja midagi 5+ väärilist? Kas mitmekülgsus Ulfsaki eelnevas karjääris on see, mis aitas näitlejal mängida näitlejat?

Ma olen isekas ja ma tean, et ma pole ainuke. Ma tahaksin jääda selle hea tunde sisse, kus ma ei mõtle. Ma ainult tunnen. Naiivselt ja õnnelikult. Nagu see tavaline inimene, kes vaatab eemalt, kuidas superkangelased tema linna pahalaste käest päästavad. Need kangelased on teiselt planeedilt või saanud ämblikult hammustada või ehitanud endale robotjalad. Ma ei pea end nendega võrdlema. Nad lihtsalt on paremad. Olen õnnelik oma keskpärasuses. Palju õnne meile kõigile!

 

TJ PÕMMOJA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.