TÄHISTAEVATEATER ITALIC’US
Oktoober, 2021„Täna õhtul lorem ipsum”. Teksti autorid: trupp, Mart Kangro ja Eero Epner. Lavastaja: Mart Kangro. Helikujundaja: Artjom Astrov. Valguskujundajad: Mihhail Makošin ja Kalle Tikas. Mängivad: Marika Vaarik, Mari Abel, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup, Ingmar Jõela ja Ursel Tilk. Esietendus 17. VI 2021 Von Krahli teatris.
Lõppenud suvel tegid teatrid mitmeid eksperimente. Tartu Uus Teater mängis lavastust „Serafima+Bogdan” nii, et publik oli jaotatud kaheks. Mahuka romaani sündmused anti lavastuses edasi kahe tunni jooksul, aga kaks korda järjest: esimeses vaatuses ajaliselt tagurpidises järjekorras, teises aga õigetpidi, ning seda tehti kahe publikutribüüni ees, nn Serafima ja Bogdani sektoris. Teises vaatuses kolib publik vastastribüünile ja näeb sündmusi teise peategelase vaatepunktist. Järelkajast selgub, et ühtpidi vaadates oli lavastus palju mõjuvam kui teistpidi. Samuti katsetas Noorsooteater omapärast vormi, mängides lavastuse „Teises toas” esimest osa kahes eraldi saalis, kogudes teiseks vaatuseks publiku ühte saali kokku. Erinevate saalide kasutamise põhjuseks oli vaataja vanus: ühes saalis jäeti, mõeldes noorele vaatajale, kõige räigemad seksuaalse vägivalla teemad käsitlemata. Selle võtte tulemusena jäid teises vaatuses mõned tegelased veidi arusaamatuks, kuid tervik jooksis kokku küll. Von Krahli teatri lavastus „Täna õhtul lorem ipsum” uuris, kui palju ja kuhumaani on miski meie igapäevakogemuses asendatav. Mart Kangro lavastuse täisterviku saab kätte vaataja, kes külastab nelja etendust; neljal õhtul on ka neli erinevat näitlejate koosseisu.
Miks naised panevad herneid lavale nii, nagu oleksid herned etüüdi peategelased, aga mehed nii, nagu oleksid peategelased nemad ise? Pildil Katariina Tamm.
Kristiina Praksi foto
Kõigi nende eksperimentide põhjus ei ole lihtsalt uudsete ruumi- ja vormimängude katsetamine, pigem on see sisuline. Kangro väljapakutud eksperiment lammutab teatritegemise hierarhia. Lavastus ei ole enam teatritegemise kõige tähtsam osa, see on justkui tühistatud ja jääb mõtteliselt hõljuma etenduse kohale. Tänu kontseptsioonile on ka näitlejad asendatavad, pole pea- ega kõrvalosatäitjaid — nii tühistatakse ka näitleja rollisoorituse ainulaadne maagia. Esimesele kohale tõuseb etendus, mille mõju sõltub just täna laval olevate näitlejate vahelisest dünaamikast. Olles ära vaadanud kõik neli koosseisu, soovitan siiski kogeda vähemalt kahte eri etendust, et saada aru lavastaja taotlusest.
„Täna õhtul, lorem ipsum” ei ole lavastus, millega võidetakse aastapreemiaid. Kangro ei ole valinud igale üksikule näitlejale kõige sobivamaid tekste. Ta pole isegi mitte otsustanud, milline peaks olema selle lavastuse soovitav mõju. Vaatamata sellele, et laval improvisatsiooni ei toimu, et kõik sõnad ja liigutused on täpsed ja samad ning korduvad igal etendusel ühtmoodi, on etenduste mõju täiesti erinev. Just nimelt mõju on jäetud lahtiseks, seda tekitavad igal õhtul erinevad näitlejad. Lavastus tegeleb probleemiga, näidates seda julgelt ka vaatajatele, mitte lahenduse leidmisega. Pärast esimese etenduse vaatamist tundusid selle mõned hetked veana; lahterdasin need halva näitlemise kategooriasse. Pärast neljandat etendust muutus viga või õnnestumine lihtsalt binaarseks ei-ks või jaa-ks. Hinnang kadus ära ja iga veana tundunud hetk muutus sisuliseks, täpselt nagu õnnestuminegi. Kogedes nelja etendust, saab vaataja aru, et ideaali ei ole reaalses maailmas olemas. Vaatajale antakse võimalus küsida endalt pidevalt küsimust: miks?. Miks mulle tundub, et Ursel Tilga lõputekst on päris, aga Marika Vaariku oma pole? Miks Katariina Tamm räägib sellest, mis siin ruumis peaks olema, aga Rasmus Kaljujärv ütleb, mis siin on? Miks naised panevad herneid lavale nii, nagu oleksid herned etüüdi peategelased, aga mehed nii, nagu oleksid peategelased nemad ise? Miks ühel õhtul kaob töötegemise stseenist töö ära, nii et jääb ainult masin, aga teisel õhtul näeme töötamas inimest? Vastuse neile küsimustele peab iga vaataja enda jaoks ise leidma.
Kui võrrelda lavastusi värvidega, siis oli minu nähtud esimene etendus juhanliivilikult pruuni varjundiga must, teine apelsinikarva oranž, mis suurendab vaataja söögiisu, kolmas aga selgete toonide vastandus, punasesinisekirju tsirkusemaailm. Neljanda etenduse puhul ei saa öelda konkreetset värvi, see oli valguse värvi. Konkreetne värv tuli nähtavale vaid siis, kui näitleja valgust peegeldas või neelas. Sellise põneva kogemuse saab vaid siis, kui vaadata ära rohkem kui üks etendus. Iga üksiku etenduse sõnumist koorub aga välja lavastuse sõnum: asjad on väga konkreetsed, kuid alati muutumises. Pole olemas ühte õiget lahendust, see, mis on, on põletav probleem ja kõik lahendused töötavad ainult hetkes ega ole rakendatavad alati ja igavesti ühtmoodi.
Juulis eetris olnud „Teatrivahis” pakkus Madis Kolk välja üllatava võrdluse Mart Kangro, Vsevolod Meierholdi ja Konstantin Stanislavski vahel. Vastandades ennast oma õpetajale Stanislavskile väitis Meierhold, et Stanislavski teeb nn kolmnurgateatrit, tema aga joone oma. Lihtsustatult tähendab see, et Stanislavski kolmnurk on hierarhiline, kolmnurga tipus asub lavastaja ja alumistes nurkades teksti autor ja näitleja. Kaks alumist nurka on alati asendatavad, aga tipp ehk lavastaja on see, kes teeb lavastusest kunstiteose. Nn sirgeteatris, mida Meierhold ise tegevat, tuleb esmane impulss dramaturgilt, kes viskab palli edasi lavastajale, lavastaja omakorda näitlejale, kelles kõik integreerub ja kandub näitleja kohalolu kaudu vaatajani. Kolk leiab, et Kangro tegeleb sellises kontekstis pigem sirgeteatriga.1
Mina läheksin veel kaugemale: Kangro tegeleb taevateatriga. Maa pealt taevasse vaadates on teatavasti võimalik näha taevakehi ja tähti, millest moodustuvad tähtkujud, kuud, mis on noor, vana või täis, rünk-, kiht-, kiudpilvi ning päikest, aga alati neid ei näe. Kõike korraga ei näe kunagi. Sõltub sellest, kas on päev või öö, sõltub sellest, kas on sügis või kevad, ja kindlasti veel kõigest muust, mida tavainimene ei tea, aga seda kõike on võimalik tajuda, sest me teame nii mõndagi taeva kohta, mis sest, et ei näe. Vahel on see taevas kõrgrõhkkonnale omaselt selge, vahel pilves. See, kas üks täht (näitleja) parasjagu särab, sõltub tema temperatuurist ja suurusest, aga sõltub ka kõigest muust ja kui ta ei sära, kui ta on varjatud, on ta ikkagi arvestatuna olemas. Tähtedest rääkides räägime me alati taevast, veel enam, me räägime kosmosest, ise teadmata, mis see kosmos ikka täpselt on. Kangro lavastuse vaatamise efekt on see, et vaataja saab osa millestki, millest ta osa ei saa, ja see tähendab, et vaataja võtab pigem astroloogilise vaatepunkti, ta lisab objektiivsele astronoomilisele vaatepunktile ka subjektiivse tõlgenduse, mis kasutab tema isiklikku vaistu. Nii-öelda koostab horoskoobi, kus on kirjas ka vaataja isiklik saatus.
Ja viimaseks, termini lorem ipsum minupoolne tõlgendus konkreetse lavastuse kontekstis pole mitte asendamine, vaid pigem stiil ehk kirjafont ja eelkõige väljendub see näitlejas. Kui näitleja on Times New Romani püstkirjas, mis tähendab midagi tavalist, harjumuspärast, ajalehestiili, siis ei tasu sealt otsida midagi muud ning nii muutub sisu olulisemaks kui stiil. Kui aga näitleja mängib italic’us, siis tuleb teda võtta kui midagi muud, jutumärkides või võõrkeelse sõnana.
Viited:
1 Teatrivaht. Vikerraadio arhiiv, 27. VI 2021. — https://vikerraadio.err.ee/1608288384 /teatrivaht-1984-mart-kangro
