PÄRNU MUUSIKAFESTIVAL UUEL AASTAKÜMNEL
Oktoober, 2021XI Pärnu Muusikafestival 11.–18. VII 2021, kunstiline juht Paavo Järvi, astus uude kümnendisse täissaalidega. Eesti Festivaliorkestri kolmel kontserdil soleerisid maailma tippsolistid pianist Lars Vogt, viiuldaja Joshua Bell ja flötist Emmanuel Pahud. Pärnu Muusikafestival on algusest peale olnud kõrgetasemeline. Seepärast pole põhjust rääkida otseselt festivali arengust või kasvust, vaid pigem muusikalistest avastustest ja tippelamustest, mis iga kord on uued. Kes Pärnu muusikapidu on külastanud, see teab, et sealsetel esitustel on võime tungida inimese olemuse ja kunsti ülimate saladusteni ja jätta mällu kogemusi, mis panevad kuulaja kogu ümbritsevasse ellu ja iseenda tegevusse teisiti suhtuma.
Sinfonietta Rīga, Paavo Järvi, Pärt ja Beethoven
Festivali avakontserdil tulid Sinfonietta Rīga ja Paavo Järvi esituses ettekandele Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Ludwig van Beethoveni teosed. Sinfonietta Rīga osaleb festivalil juba mitmendat korda ja orkestri kontsertmeister on Eesti Festivaliorkestris aastaid kaasa teinud Eva Bindere. Sinfonietta Rīga on vaid neli aastat vanem kui Pärnu Muusikafestival ning Eesti jaoks on oluline nende panus Grammy preemia saamisel Pärdi „Aadama itku” salvestuse eest koostöös Tõnu Kaljuste ja plaadifirmaga ECM. Kontserdikava alustati Pärdi teosega „Summa”, mis sümboolses mõttes juhatas festivali uude aastakümnesse. „Summa” ringikujuline struktuur kujutab justkui muusikafestivali ringi, tõeliste fanaatikute kohtumispaika ja seostekaart, mis tekib omavahel tihedalt liidetud muusikute vahel. Veelgi enam sobib festivaliõhkkonna kirjeldamiseks Triin Ruubel-Lillebergi soleerimisel kõlanud Pärdi „Fratres” (eesti k „Vennad”), mille esiettekandjaks 1977. aastal Riias olid helilooja sõbrad ja mõttekaaslased vanamuusikaansamblist Hortus Musicus. Pärnu Muusikafestival ei saaks pakkuda sääraseid intensiivseid elamusi ja kõrgel tasemel ansambli- ja orkestrimuusikat, kui seal puuduks omavaheline mõistmine, sõprus ja vennastumine. Triin Ruubel-Lilleberg on Eesti Festivaliorkestri ridades olnud orkestri loomisest peale ning tema ettekanne oli ehe, loomulik, sisemiselt väga voolav ja maitsekas. Erkki-Sven Tüüri teos „L’ombra della croce” („Risti vari”, 2014), mis on inspireeritud kuulsa itaallase Carlo Gesualdo da Venosa (1566–1613) muusikast, pakkus varjulist ja müstilist kogemust.
Kui möödunud aasta kümnes festival toimus publiku hulga piirangute kurvas meeleolus, siis tänavu olid saalid publikust tulvil. Kava teises pooles kõlas säravalt Beethoveni 8. sümfoonia, mis oma elujaatuse, kaasahaaravuse, särava huumori ja helgusega täitis saali ja südame eheda rõõmuga.
Pärnu Muusikafestivali 2021 avakontsert: Eva Bindere, Paavo Järvi ja Sinfonietta Rīga.
Paavo Järvi on orkestri Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kunstiline juht alates 2004. aastast ning just selle orkestriga otsustas ta ette võtta põhjaliku Beethoveni-rännaku. Rohkem kui kümne aasta vältel esitati maailma eri paigus ja plaadistati plaadifirmale Sony Classics kõik Beethoveni sümfooniad. Kümme aastat on dirigendi loometeel pikk aeg ning suur ühistöö Bremeni orkestriga valmis detailideni Beethoveni sümfonismi sügavustesse sukelduva prooviperioodi ja erakordse süvenemise tagajärjel, millesarnast Paavo Järvi ei oma varasemas ega ka hilisemas dirigenditöös pole enam ette võtnud. Väärt pingutus pälvis vaimustunud vastukaja. Aastal 2010 pärjati Järvi Beethoveni 2. ja 6. sümfoonia salvestiste eest Saksa helisalvestuskompaniide ühingu Deutsche Phono-Akademie auhinnaga ECHO-Klassik aasta dirigendi kategoorias; 3. ja 8. sümfoonia salvestised tõid dirigendile maineka, Saksa, Austria ja Šveitsi muusikakriitikute ja ajakirjanike väljaantava preemia Preis der deutschen Schallplattenkritik aastal 2007. Kui jagada kümme aastat Beethoveni sümfooniate arvuga (9), siis kulus Järvil iga teose lihvimiseks enam-vähem üks aasta. Bremeni orkestri salvestused jäävad kahtlemata maailma muusikaajaloos Beethoveni interpretatsiooni silmapaistvateks näideteks ning need on olulisel kohal ka saja või viiesaja aasta pärast.
Pärnu festivali avakontserdil tabasin end mõttelt, kuidas suutis Sinfonietta Rīga vaid ühe (sic!) prooviga saavutada sedavõrd ereda, nobeda ja energilise interpretatsiooni — seal oli palju samu kvaliteete, mis on omased ka Bremeni orkestri salvestistele. Järeldan, et Järvi ja Bremeni orkestri interpretatsioon on loonud Beethoveni sümfooniate tõlgenduses täiesti uue ja üle maailma leviva eeskuju, mis on vaba lohisevast paatosest, sümfoonilisest raskepärasusest ja üleromantiseeritusest ning mis toob esile Beethoveni sümfooniate elegantse, tantsulise ja erksa iseloomu.
Eesti Festivaliorkestri uus aastakümme
Sinfonietta Rīga avas efektselt festivali ukse ja ei saa salata, et publiku ootus oli sel aastal iseäranis suur, sest esmakordselt festivali ajaloos andis Eesti Festivaliorkester (EFO) lausa kolm kontserti tavapärase kahe asemel. EFO on nüüdseks tegutsenud üksteist aastat ning selle orkestri arenguid on olnud äärmiselt põnev jälgida. Temas oli juba alguses midagi erilist ja see imeline miski on säilinud tänaseni. Nii Pärnu Muusikafestivali kui ka EFO puhul on uskumatu, et alustati kohe küpselt, säravalt ja suure energiaga. Ei mingit põlvpükstes poisikese perioodi, vaid kohe sügav sisu ja avar vaade. Loomulikult on orkester selle aja jooksul ka edasi arenenud, aga pigem detailides ja iga kord uuenevas kunstilises sisus ning eriliste solistide kaasamisel. On raske uskuda, et kõigi nende üheteistkümne aasta jooksul on EFO koos musitseerinud kõigest üksteist nädalat. Kuigi osa koosseisust vahetub pidevalt, on kõlaline tulemus selline, nagu oleks tipptasemel orkestrit üles ehitatud pool sajandit. Pärnus koondutakse Paavo Järvi särava isiksuse ümber, tema muusikuenergiast nakatutakse ning tulemused on vaimustavad.
Sel korral oli Paavo Järvi ise väga innustunud kolmest tippsolistist (Lars Vogt, Joshua Bell ja Emmanuel Pahud) ning samuti Eduard Tubina muusika salvestamisest („Muusika keelpillidele” ja „Süit balletist „Kratt”„), lausudes, et Tubina muusikat on Pärnu Muusikafestivalil kõlanud liiga vähe (varasemast meenub mulle Tubina Viiulikontsert nr 1, soleeris Nicolas Dautricourt). Järvi sõnul on ta ammu oodanud, et saab Tubina teoseid esitada ja salvestada orkestriga, kellel pole tehnilisi ja kunstilisi piire. Tubina teoseid „Muusika keelpillidele” ja „Süit balletist „Kratt” esitas EFO kahel järjestikusel kontserdil (14. ja 15. VII). „Muusika keelpillidele” kõlas niisuguse selguse ja sisepingega, mida harva kuulda saab. Erilist vürtsi lisasid sellele kontsertmeister Florian Dondereri pikad ja kandvad sooloepisoodid. Muusikaliselt oli seal Šostakovitšile omast ängi ja tumedust. Vene muusika silmapaistvamate näidetega seostus ka „Süit balletist „Kratt”. Selle tulevärgina mõjuv, virtuoosne ja ülimalt särav esitus tõi kõrvu paralleeli Stravinski ballettide „Tulilind” ja „Kevadpühitsus” muusikaga. Pärnu festivali eesmärk on tasapisi laiendada ka publiku silmaringi. Nii oli lõppkontserdi avastuseks rootsi klassiku Franz Berwaldi (1796–1868) 4. sümfoonia, möödunud sajandi algul Viinis ja Berliinis sagedasti mängitud, ent meie lavadel suhteliselt vähetuntud haarav ja sisukas muusika. EFO esimesel ja teisel õhtul sai Tubina loomingu kõrval kava esimeses pooles kuulata aga tippsoliste, pianist Lars Vogti ja maailma üht kõige suurema tähelennuga viiuldajat Joshua Belli.
Lars Vogti rännak Mozarti tuuma juurde
Pärnu festivalil on käinud mitmeid nimekaid pianiste, kelle esinemine on mul tänaseni selgelt meeles, näiteks Radu Lupu, Khatia Buniatishvili ja Elisabeth Leonskaja. Tänavune külaline Lars Vogt, kes on nii pianist kui dirigent, jättis sügava mulje. Vähesed saalis teadsid, et Vogt võitleb karmi vähiga, mille diagnoosi ta sai tänavu veebruaris. Ilmselt polnud asjata kavasse valitud ka Mozarti Klaverikontsert nr 24 c-moll, mis Mozarti kahekümne seitsme klaverikontserdi seas on üks kahest minoorsest ja küllalt traagilisest kontserdist, kuid mille keskmises osas on suur annus taevalikku helgust. Teoses on dramaatiline pinge ilmselge ning ilmselt tajus tolle ajastu inimese kõrv seda selgeminigi kui tänapäeva publiku oma, mis on kuulnud igasuguseid stiile ja muusikalisi eksperimente. „Ma armastan igasugust muusikat, aga Mozart jõuab tuumani välja. Nagu kõik suured heliloojad teaks ta justkui elust kõike. Mozartil on eriline anne kirjutada meloodiaid, mis kõlavad nagu lapsepõlvemälestus. Me ei saagi lõpuni aru, on see rõõmus või veidi melanhoolne. Ja pole ka oluline, sest see puudutab meid sügavalt. See, mida Mozart teeb, on tõepoolest müstika, aga igal juhul on see sügavalt inimlik. Ja see on see, millest ma tõeliselt hoolin,” ütleb Lars Vogt (intervjuus Klassikaraadiole 14. VII).
Lars Vogt ja Eesti Festivaliorkester.
Lars Vogt jõudis Mozarti muusika tuumani juba alates oma ettekande esimestest nootidest. Tema esituslaad oli mitmeplaaniline ja selle kihid olid selgelt eristatud, kõla rikkalik ja klaar, vajadusel soe või hoopis kargelt sillerdav. Tema esitatud lugu jutustas iga noodiga inimeseks olemisest, elust ja Vogti enese maailmatunnetusest. Vogti esitusest ja ka festivali eel välismeedias ilmunud intervjuudest õhkus tema armastust nii klaverimängu kui elu vastu. Kogu see elujanu mitmekülgne spekter andis kuulajatele imelise kogemuse. Aeg otsekui seiskus ja muusika haaras endasse kõik saalisviibijad, nii muusikud laval kui kuulajad publiku poolel. Oli ainult muusika, selle jutustuse kordumatu ja hindamatu väärtusega kulgemine. Vogti sõrmede all helises klaver hõbedaselt ja filigraanselt ning lisapalaks mängitud Brahmsi „Intermetsos” A-duur op. 118 oli kõlaliselt selliseid leide ja esiletoodud liine, mida ma selles muidu nii tuntud palas kunagi varem pole kuulnud.
Joshua Bell tõi meelde viiulimängu kuldajastu
Ameerika tippviiuldaja Joshua Belli väljakuulutamine festivali solistina tekitas suurt ootust ning ka tema esitatav teos, Dvořáki Viiulikontsert, pakkus huvi kui suhteliselt harva mängitav oopus. Elevust lisas fakt, et see ei olnud Belli esmakordne tulek Eestisse ja et tema esimest käiku Tallinna paljud üldse ei teagi. 1990. aastal soleeris Bell Tallinnas noorteorkestri ees, mis oli kokku pandud Ameerika ja Nõukogude Liidu muusikutest ning ettevõtmise ideeks oli soojendada tollases külma sõja õhustikus kahe suurriigi suhteid. Tol korral esitatud Sibeliuse Viiulikontserdist on Eesti Raadio fonoteegis ka helijälg. Soovi Eestisse tagasi tulla mõjutas ka Belli soe suhe Järvidega, mis sai alguse 1980. aastatel, kui Bell soleeris Neeme Järvi juhatusel. Aastaid hiljem kujunes tal lähedasem muusikaline teineteisemõistmine Paavo Järviga, kes on Belli sõnul üks tema lemmikdirigente.
Joshua Bell, Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester.
Joshua Bell on muusik, kes mitmekülgse artistina naudib koostööd ka selliste staaridega nagu Sting, Edgar Meyer või Anoushka Shankar. Ent Belli loominguline omapära tuleb esile siiski klassikaliste viiuliteoste suurepärasel tõlgitsemisel. Belli õpetaja Josef Gingoldi kaudu ulatuvad tema teadmised ja kunstilised seosed selliste viiulimängu kuldajastu nimedeni nagu Fritz Kreisler ja Eugène Ysaÿe. Bell peab Gingoldilt saadud kooli ja kogemusi hindamatuks väärtuseks ning on vahel mures, kas tänapäeva noored viiuldajad ikka vaevuvad tolle ajastu suurmeistrite kullafondist teadmisi ammutama. Ka pill, mida tema eriliste sõrmede all kuulata saab, on vaat et legendaarne. Omal ajal Bronisław Hubermanile kuulunud stradivaarius on Belli sõnul rikkalike, lausa ammendamatute võimalustega, ent vahel ilmastiku tõttu ka kapriisne. Kuid Bell polegi muusik, kes sooviks käia lihtsat rada mööda. Kui ma temaga Pärnu kontserdimajas esimese orkestriproovi eel kohtusin, oli ta lahkesti nõus intervjuuga, ent kibeles väga harjutama. Sellist tipptaset, kus iga noot on viimseni paigas, peabki ilmselt hoidma nagu kallist aaret. Pärnusse saabus Bell otse Dresdeni kontsertidelt, kus ta oli mitmel õhtul mänginud Dvořáki Viiulikontserti. Võinuks ju palavas Pärnus niisama hinge tõmmata ja „külmalt peale minna”, aga seda ta ei teinud, otse vastupidi. Festivaliaegsed erakordselt kuumad ilmad (üle 30 º C) seadsid paljud pillimängijad raskesse olukorda, sest temperatuuride vahe harjutusruumides
ja konditsioneeritud õhuga saalis oli üsna suur. Ent Belli mängukvaliteeti see ei mõjutanud.
Dvořáki kontserdi õppis Bell ära mõne aasta eest ja ta leiab selles palju sarnasust Brahmsi Viiulikontserdiga, kuigi Dvořáki teosel on täiesti oma nägu. See on väga sümfooniliselt komponeeritud ning Eesti Festivaliorkestril ja Paavo Järvil oli terviku kujundamisel kaalukas roll. Bell rääkis kontserdi eel, et ootab dirigendilt ideid, impulsse ja tugevat partnerlust, sest kes siis sooviks endale nõrka partnerit, olgu abikaasa, sõbra või lavapartnerina. Belli esitus oli energiline ja ta andis endast kakssada protsenti juba orkestriproovis. Laval tuli eredust ja muusikale jäägitut pühendumist veelgi juurde ja sündis unustamatu esitus.
Emmanuel Pahud ja kuninglik kuld
Kui Lars Vogti mängus oli hõbedast selgust ja sügavale tungivat hingeliigutust ning Joshua Belli mängus pulbitsevat energiat ja tulisust, siis festivali lõppkontserdi artist oma 14-karaadise Haynesi kuldflöödiga jättis mällu ja meeltesse kustumatu jälje. See oli esitus, mis raputas seniseid arusaamu muusikast, loomingust ja võimalustest, mis jäävad kahe noodi vahelisse pingevälja. Just kaks omavahel suurepäraselt ühendatud heli ja sellistest väikestest detailidest tähelepanelikult kokku pandud ettekanne loovad suure ja kandva ehitise. Kui aga see pinge kaob, kaotab tervik oma mõju. Pahud’ mäng avas kõlaliselt ja sisuliselt need sfäärid, mille juurde viiv tee on võõras ka paljudele tunnustatud artistidele. Ei juhtu just sageli, et muusika sisu, hing ja äärmiselt selge, lausa füüsiliselt tajutav arhitektuuriline loogika nii täiuslikult ja kaunilt välja mängitakse. Kuidas suudab üks inimene oma flöödiga üle mängida terve orkestri, kes nii Mozarti Flöödikontserdis G-duur (KV 313) kui ka Poulenci Flöödisonaadis (Lennox Berkeley orkestratsioonis) sugugi kahvatu saatja ossa ei jäänud, nagu seda flöötide soleerimisel orkestri ees sageli juhtub! Mozarti Flöödikontserdil G-duur on Pahud’ elus märgiline koht: „Nelikümmend viis aastat tagasi harjutas ülemine naabripoiss päevad läbi Mozarti Flöödikontserti ja nii see kõik algas. Kümme aastat hiljem olin ma laval ja mängisin seda orkestriga. Kahekümne ühe aastaselt salvestasin selle Claudio Abbado ja Berliini Filharmoonikutega,” meenutab kahekümne kahe aastaselt Berliini Filharmoonikute sooloflöödi positsioonile saanud Pahud, kes on nüüdseks olnud selles maailma tipporkestris peaaegu kolmkümmend aastat.
Emmanuel Pahud.
Pahud’ Mozarti kontserdi esitus oli päikeseline ning kõlalt, sisult ja vormilt täiuslik. Paremini vist ei saagi seda mängida. Kolmanda osa ette oli paigutatud ka vaimukas kadents, mille oli kirjutanud Arvo Pärt — selleks oli menueti liikumisega väga hästi haakuv pala „Estländer”. Poulenci Flöödisonaadi versioon orkestriga oli tõeliselt meeleolukas ja kujundlik ning lisapalaks kõlanud Debussy „Syrinx” oli üks parimaid, mida kuuldud.
Pahud’ mäng pani mõtlema, mida saaksime igaüks oma töös ja tegemistes ära teha, et jõuda sellise mõtte ja teostuse kvaliteedini, nii sügava lugupidamise, armastuse ja pühendumuseni tehtava suhtes. Kui selline kontsert ei anna elujõudu ja inspiratsiooni, siis mis üldse võiks seda anda?
Kammermuusika ja Eesti Pillifondi kõla
Kammermuusika on alati olnud Pärnu Muusikafestivali lahutamatu osa. Tänavu sai kuulata väga erinevaid kammermuusika koosseise, sest festivali muusikaline juht Paavo Järvi on sageli korranud üht olulist mõtet: igasugune muusika on kammermuusika ehk teisisõnu dialoog, haakumine ja koostöö. Kaks väga head kontserti toimusid Pärnu Eliisabeti kirikus. Kavaga Beethoveni ja Šostakovitši muusikast astus üles keelpillikvartett M4GNET, noor ja tarmukas kammeransambel, mis koosneb tipptasemel keelpillimängijaist: Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello). Neli tunnustatud interpreeti moodustasid 2021. aasta alguses koosluse, mille eesmärk on pakkuda eredaid ja sisukaid tõlgendusi kvartetimuusika klassikast, ent tutvustada ka uudisloomingut. Kvarteti liikmed on erinevates koosseisudes (duo, trio ja kvartett) ühiselt mänginud juba ligemale kümme aastat. Kavas olid Beethoveni Keelpillikvartett nr 6, op. 18, B-duur ja Šostakovitši Keelpillikvartett nr 5 op. 92, B-duur. Tegu on oma noorusele vaatamata kõrgetasemelise ansambliga; iseäranis kõnekaks osutus kontserdikavas Šostakovitši teose tõlgendus. Sisukas oli ka Eliisabeti kirikus toimunud Järvi Akadeemia õpetajate kontsert, kus tõusis eriti esile eesti kammermuusika välismaiste õppejõudude esituses. Suurepärases ettekandes kõlas Ester Mägi Keelpillikvartett nr 2 „Eleegiad”, esitajaiks Nicolas Dautricourt (viiul), Eva-Christina Schönweiß (viiul), Julia Dinerstein (vioola) ja Marko Ylönen (tšello). Tõnu Kõrvitsa teose „Laulan üle merede” mängis suure väljendusrikkusega saksofonist Karl Tipp. Väga humoorikas oli Lepo Sumera „Mäng” puhkpillidele, esitajaiks Julien Beaudiment (flööt), Ingely Laiv-Järvi (oboe), Guntis Kuzma (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott) ja Kreete Perandi (metsasarv). Lisaväärtuse andis ettekandele teose sisu värvikas lahtiseletamine Peeter Sarapuu poolt.
Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Mart Kuusma (vioola).
Kontserdil „Eesti Pillifondi kõla” kanti ette kaks ulatuslikku kammerteost. Schönbergi „Verklärte Nacht” jättis kirka elamuse, esitajateks Robert Traksmann, Mari Poll-Novakovic (viiul), Johanna Vahermägi, Mart Kuusma (vioola), Theodor Sink ja Leho Karin (tšellod). Mendelssohni Oktett Es-duur jättis aga pisut küsitava mulje. Esitajad on kõik kõrgel tasemel keelpillimängijad — Andrus Haav, Mari Poll-Novakovic, Katariina Maria Kits, Gloria Ilves (viiul), Johanna Vahermägi, Sandra Klimaitė (vioola), Valle-Rasmus Roots ja Theodor Sink (tšello) —, ent nende koosmängu tulemus ei rahuldanud. Teoses võis tabada kaheksat eri liini, millest igaüks kulges omasoodu, moodustamata häälte koosmõjust lähtuvaid harmooniaid ja tugipunkte. Kaunikesti mustalt kõlas ka oktetis esimese viiuli partii. Rõõmustav oli fakt, et kontserdi algul jagati viiele andekale keelpillimängijale kätte Prantsusmaalt toodud viiulipoognad, mis nüüd Eesti Pillifondi instrumentaariumi rikastavad ja mängukvaliteedi tõstmiseks noortele muusikutele uusi võimalusi pakuvad.
Kontsert „Eesti Pillifondi kõla”, Schönbergi „Verklärte Nacht” ettekanne. Esitajad: Mari Poll-Novakovic, Robert Traksmann, Johanna Vahermägi, Mart Kuusma, Leho Karin ja Theodor Sink.
Pärnu festivali kavas on peaaegu igal aastal ka mõni vaheldust pakkuv crossover’i maiguga projekt. Seekord oli külas New Ideas Chamber Orchestra (NICO) Leedust. Seda väikest orkestrit juhatas noor helilooja ja dirigent Gediminas Gelgotas, kes lisaks dirigeerimisele võttis enda kanda ka pianisti rolli. Kontserdil kõlasid Gelgotase helitööd, sekka Kristjan Järvi ja Hildegard von Bingeni teosed. Rõhku oli pandud ka lavalisele liikumisele ning üldmuljena oli tegu sümpaatse, siira ja eheda meloodilise loominguga, mida hingega esitati.
Festivali traditsioonilisel kammermuusika galal tegid ereda etteaste Tubina sonaadiga saksofonile ja klaverile (seade vioolale ja klaverile) Andres Kaljuste (vioola) ja Sophia Rahman (klaver). Ester Mägi „Duod rahvatoonis” esitasid Maarika Järvi (flööt) ja Sharon Roffman (viiul) võluvalt ja peenetundeliselt. Kammergala sisuliseks raskuspunktiks oli värvikas, lüüriline ja hea arengukaarega Mozarti Klarnetikvintett A-duur (KV 581), esitajaiks festivali raudvarasse kuuluvad mängijad Matthew Hunt (klarnet), Triin Ruubel, Emma Yoon (viiul), Florian Donderer (vioola) ja Theodor Sink (tšello).
Tipptegijad ja noored anded
Pärnu Muusikafestival ja Järvi Akadeemia on midagi palju enamat kui suvine kontserdiseeria. Dirigeerimiskursusel oli tänavu 17 osalejat, nende seas eestlased Henri Christofer Aavik, Nele Erastus, Ode Pürg ja Valle-Rasmus Roots. Kõikide kursusel osalejate dirigeerimist sai kuulata üsna mitmel kontserdil. Zoomi kaudu oli kohal ka Neeme Järvi ning dirigeerimise meistriklassides käis töö Paavo Järvi, Leonid Grini ja Kristjan Järvi käe all. Kursuslaste kavas olid mitmed Arvo Pärdi teosed, aga ka Artur Lemba Klaverikontsert (solist Mihkel Poll). Sedasi jõuab killuke Eestile olulisi teoseid laia maailma, sest siin kogetu jätab kindlasti igasse osalejasse sügava jälje. Et muusikaline ja tehniline töö võimalikult mitmekesine oleks, olid noorte dirigentide õpimenüüs veel Mozart, Ibert ja Dvořák. Kogu tänavune Pärnu Muusikafestival oli mitmekesine ja publikurohke ning muusikaline võrgustik, mis seal luuakse, on hindamatu väärtusega ülemaailmses mõõtkavas.
Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester.
Kaupo Kikkase fotod
