KOLM PILKU PÄRNU MUUSIKAFESTIVALILE

NELE-EVA STEINFELD

Pärnu muusikafestival

 

ja Järvi Akadeemia 16.—23. juulini 2013. Järvi Akadeemia kursusel osales 15 dirigenti erinevaist paigust, mängis kolm orkestrit, ühtekokku ligi 200 muusikuga, festivali peasolist oli Hilary Hahn (USA). Oma mõtteid avaldavad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Matti Reimann ja prorektor, professor Margus Pärtlas, festivali aukülaline dirigent Gennadi Rož­destvenski ning dirigendid Neeme Järvi ja Leonid Grin ja kursuslased.

 

Kuulajate pilk

Matti Reimann:

XIX sajandi lõpul asutas Pärnu linnapea Oskar Brackmann mudaravila, käivitas Pärnu—Tallinna ja Pärnu—Valga raudtee ning rajas Pärnu pargid. Pärnu oli esimene linn Vene impeeriumis, kus oli elekter. Teine miljöö kujundaja Pärnus oli arhitekt Olev Siinmaa, kelle projekteeritud on näiteks rannahoone ja endine muusikakool. Mäletan, et 1950. aastal oli linn tühi, paljud olid küüditatud. Samal ajal olid aga rannas suvitajad ja pargis mängis puhkpilliorkester, mida juhatas Nikolai Goldschmidt, mängiti operetti ja tänavatele pandi Bengali tuled. Hiljem hakkas klassikalisemat puhkpillimuusikat juhatama Ilmar Tõnisson. Tehti suveorkestrit ja Tallinnastki tuli muusikuid — Lemmo Erendy, Hugo Schütz, Samuel Saulus. Siit jõuame välja Oistrahhi festivalini. Suviti tulid Pärnusse parimad viiuldajad Moskvast ja Peterburist. Selle tausta juurest võib tõmmata kaare tänavuse festivalini, mil Pärnu kontserdimajas esines Hilary Hahn. Ja tegelikult on ime, et meil on selline Pärnu kontserdimaja.

Margus Pärtlas:

Teatud mõttes jätkab Pärnu muusikafestival Moskva ja Peterburi keelpillitraditsioone, festivali keskmes on orkestrid ja keelpillimäng. Omaaegse provintsilinna suvemuusikast on välja kasvanud maailmatasemel rahvusvaheline festival, mille võimas tuum on festivaliorkester. Kuulsin seda orkestrit juba kolmandat aastat, energialaeng oli tohutu. Märkimisväärne osa mängijaist on olnud samad — inimesed, kellele meeldib suvel Pärnusse tulla ja Paavo Järviga koos mängida. Mu suurim elamus oli Beethoveni „Eroica“ ettekanne, võimas ja suurejooneline.

M. R.:

Mina sain energialaengu proovis, kus viibisid Neeme ja Paavo Järvi, Gennadi Roždestvenski, Eri Klas ja Leonid Grin. Sellist kooslust tihti ei kohta. Olen kõik need kursused aastate jooksul läbi käinud ja noored dirigendid on alati imetlenud kursuse taset ja siinset atmosfääri. Olen vahel küsinud, kas Pärnusse tulek on nende jaoks kallis. Vastatakse, et kui õppida ära, mis siin õpetatakse, siis ei ole see sugugi kallis. Üks probleem muidugi on — kuidas saada kursustele rohkem eesti noori dirigente.

M. P.:

Tõsi, sellise taseme ja kontserdigraafikuga inimesi, kes siin tunde annavad, ei saa muusikaakadeemia igapäevatöös kasutada. Suvekursus on ainus võimalus meie noortel nendega kohtuda.

M. R.:

Kursuslaste kontserdid olid tänavu väga huvitavad. Kasvõi siin dirigeerimistunde võtnud festivaliorkestri kontsertmeistri Florian Donde­reri areng orkestrijuhatamise vallas on olnud suur. Tema Schubert oli kõrgel tasemel. Hea on seegi, et proovide jaoks oli piisavalt aega. Hakkasin ühes proovis üle lugema festivaliorkestris mängivaid muusikuid, kes töötavad kontsertmeistritena sellistes orkestrites nagu Kremerata Baltica, ERSO, Die Deutsche Kammerphilharmonie jt, — neid oli tublisti üle kümne ja see juba näitab midagi.

M. P.:

Nõus. Kuigi festival on üles ehitatud orkestrimängule, ei saa mööda kammermuusikast, sest kui nii palju häid muusikuid on juba kohal, on mõistlik kombineerida neist ansambleid. Kammerkontsertidest oli mulle suurim elamus Peeter Laulu ja Anna-Liisa Bezrodny esinemine keelpillikvartetiga, kavas Ernest Chaussoni Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile. Oli teisigi häid kammerkontserte.

M. R.:

Festivali peaesineja Hilary Hahni puhul tõusis esile muusikas väga oluline kombinatsioon intuitsioonist, temperamendist ja mõistusest. Hahnil on tugev intuitsioon ja samas kontrollib mõistus kogu aeg musitseerimist. Ta mäng oli vahetu, siiras ja tark, ei mingit vigurdamist. Selle kontserdi proov polnud sugugi väiksem elamus, sest suunad, mida võiks õhtuselt kontserdilt oodata, tulid selgelt esile.

M. P.:

Hahni mäng on absoluutses tipus. Olin teose suhtes pisut skeptiline, sest Henri Vieuxtemps on tuntud XIX sajandi virtuoos, kelle loomingu kullaproov pole omas ajas ehk kõige kõrgem. Kui mõne teose puhul on interpreet muusika teenistuses, siis siin tundus olevat vastupidi ja tulemus oli nauditav.

M. R.:

Festivalil oli teinegi kuulus solist — Anne Akiko Meyers, kes mängis maailma ühel kallimal, Guarneri del Gesù viiulil. Olen seda pilli Tallinnas varem kuulnud, tookord mängis Isaac Stern ja sellel on mänginud ka Yehudi Menuhin.

M. P.:

Meyers mängis festivali avakontserdil orkestriga Sinfonietta Rīga Kristjan Järvi juhatusel, energialaeng oli tugev ja publikule meeldis väga.

M. R.:

Festivalil ei olnudki kontserti, mis poleks meeldinud. Märkimist väärib ka õhustik, mille Neeme Järvi on Pärnusse loonud. See on üks imelik asi, mis vahel tekib ja vahel mitte. Aga Pärnus see on.

Maestrod jagavad kogemusi

Legendaarse vene dirigendi Gennadi Roždestvenski ilmumine pianistist abikaasa Viktoria Postnikovaga Pärnu muusikafestivalile tekitas suurt elevust. Rož­destvenski viibis proovides, juhendas noori. Toimus avalik kohtumine, kus vestluskaaslasteks olid Neeme Järvi ja Leonid Grin. Noored dirigendid said esitada küsimusi.

Mida soovitaksite noorele dirigendile taseme tõstmiseks?

Gennadi Roždestvenski:

Kõige tähtsam on armastus muusika vastu ja peab olema anne, mida arendada. Rahvusvaheliste konkursside võitjad küsivad sageli, kuidas saada võimalikult kiiresti Berliini Filharmoonikute või „vähemasti” Metropolitan Opera orkestri ette. See paneb imestama.

XX sa­jandi esimesel poolel, kui selle ala konkursse veel ei olnud, unistati teise koormeistri positsioonist mõnes väikelinnas. Isegi Otto Klemperer alustas provintsis. Tänapäeva konkursivõitjad peavad seda ajaraiskamiseks. Tegeliku töökogemuse annabki just põlatud koormeistritöö väikelinnas, milleta ei teki professionaalset pagasit.

Leonid Grin:

Sama lugu oli Karajaniga ja isegi Gustav Mahler alustas väikelinnas.

G. R.:

1951. aastal võitsin konkursil Moskva Suure Teatri abidirigendi koha. Teatri toonane muusikajuht Nikolai Golovanov kutsus mind oma kabinetti ja ütles: kõigepealt hakkad tööle noodikogus, sest on tarvis parandada ooperinoote. Nii möödus mul neli kuud. Alles siis sain ametikõrgendust. Lõpuks terendas päev, mil minust sai Suure Teatri peadirigent, aga kõik käis kiirustamata. Inimesel peavad olema sihid, sest nagu ütles Napoleon Bonaparte — ükski sõdur pole hea, kui ta ei unista kindraliks saamisest.

Neeme Järvi:

Kas noored dirigendid peaksid oskama mõnd pilli mängida?

G. R.:

Vahel arvatakse, et kõige tähtsam on klaverimäng, see võimaldab esitada tervet partituuri. Mõni eelis­tab viiulit, sest keelpille on orkestris kõige rohkem ja nii saavad võimalikult paljud muusikud dirigendi mõtteviisist aru. Aga tuubamängu ei soovita dirigendile tavaliselt mitte keegi

N. J.:

Ooperiteatris tuleb klaverimänguoskus kasuks?

G. R.:

Ei pea just Prokofjevi klaverikontserti esitama, piisab lauljate saatmisest.

Kas noorel dirigendil tasuks spetsialiseeruda teatud repertuaarile?

G. R.:

Õppida tuleb igasugust repertuaari, tundes samal ajal oma personaalseid eelistusi. Kõik ei saa olla südamelähedane, maailmas on palju erineva emotsionaalse sisuga muusikat.

L. G.:

Kui keegi dirigeerib kõike võrdselt hästi, ei ole ta milleski silmapaistvalt hea. Dirigendil peavad olema oma tugevad küljed.

G. R.: Olen nõus. Tänapäeval on üha levinum ajastutruu esitus, ent selle suuna liigne tähtsustamine pole mõistlik. Sageli ei suuda autentset stiili viljelevad dirigendid juhatada lihtsal moel Tšaikovski või Brahmsi sümfooniat. Autentsuse make-up’i taga on sageli keskpärane dirigent või pigem muusikateadlane, kelle kohta öeldakse, et ta on väga kehv dirigent, aga fantastiline muusik…

N. J.:

Kui õppisin Leningradi konservatooriumis, oli Jevgeni Mravinski Leningradi filharmoonikute peadirigent. Mina kui noor õpilane läksin kontserdile, kus Gennadi Roždestvenski juhatas Prokofjevi seitset sümfooniat, tehes seda peast ja briljantselt. See oli erutav hetk. Orkester ei tundnud seda muusikat siis üldse, valdavalt mängiti Tšaikovski sümfooniaid. Ja nüüd tekib siin noortel küsimus, et millist repertuaari peab tundma. Kõike tuleb tunda! Roždestvenski tegi tolle aja kohta tundmatut Prokofjevit vaimustavalt. On tarvis fanatismi ja sellepärast ongi Roždestvenski tänaseks just see, kes ta on.

L. G.: Milline oli sinu suhe Dmitri Šostakovitšiga?

N. J:

Ja Sergei Prokofjeviga. Sellised kaks väikest küsimust.

G. R.:

Nii lühikese ajaga ei saa sellele vastata. Mõlemad heliloojad on minu jumalad. Mul oli õnn näha Šostakovitšit palju kordi. Tema juuresolekul juhatasin kõiki ta sümfooniaid. Pro­kof­jeviga ma otseselt kokku ei puutunud, olin liiga noor. Nägin teda kord Moskva peatänaval jalutamas. See oli päikeseline kevadhommik. Ootasin pikas järjekorras trollibussi, kui äkitselt ilmus ebatavaline persoon. Tal oli jalutuskepp ja suur must sombreero, lühike mantel, kollased kingad ja kollased kindad. Kogu rõivastus oli hästi läbimõeldud ja teda oli võimatu mitte märgata. Prokofjev teeskles, et ta ei saa sellest aru. Nägin Prokofjevit dirigeerimas ka tema Viienda sümfoonia esiettekannet Moskva konservatooriumi Suures saalis 1945. See oli aeg, mil sõja lõpu puhul lasti saluute. Keset esimest osa kostis saluut. Prokofjev peatas teose ja seisis puldi kõrval nagu soldat, kuni paugud läbi said. Aplodeeriti suurejooneliselt, mitte küll Prokofjevi teose, vaid tema käitumise ja hoiaku peale, milles polnud kübetki viha ega ärritumist. Vastupidi, ta näitas üles lugupidamist tseremoonia vastu ja selle lõppedes jätkas dirigeerimist.

Milline on teie suhe Schnittke loominguga?

G. R.:

Tundsin Schnittket juba Moskva konservatooriumis üliõpilasena. Esimene meeldejäävam tutvus oli tema Esimese sümfoonia kaudu. Selle tulek oli tol ajal täielik suursündmus. Esimese sümfooniaga kirjutas Schnittke end XX sajandi väljapaistvamate heliloojate ridadesse. Üks parimaid ettekandeid, mida mäletan, oli Bostoni sümfooniaorkestrilt kahe eesti muusiku, viiuldaja Paul Mägi ja pianist Rein Rannapi osalusel. Schnittke muusika üks erilisi omadusi on selle ajalooline side Šostakovitši, Beethoveni, Bachi ja isegi varasema muusikaga.

Kursuslaste mõtteid

Tänavu võttis dirigeerimiskursusest osa iseäranis palju naisi. Sel oli Paavo Järvi sõnul oma põhjus. Vestlusringis olid Holly Mathieson (Uus-Meremaa), Raymond Chan (USA), Mercedes

Díaz (Hispaania) ja Paola Avila (Colombia). Paola Avila õpib muide Bogotás, mille aukodanikuks on olnud dirigent Olav Roots, kes avaldas Colombia muusikaelule omal ajal suurt mõju.

Nele-Eva Steinfeld:

Mille poolest erineb Järvi Akadeemia teistest dirigeerimiskursustest?

Holly Mathieson:

Kuigi Järvi Akadeemias pööratakse palju tähelepanu tehnikale ja detailidele, on siinsetel kursustel erinevalt teistest palju vabadust. Õpetus on indiviidikeskne, arvestatakse igaühe võimete ja füüsilise eripäraga. Festivali atmosfäär on väga sõbralik ja inspireeriv. Tööpäevad on sageli kaksteist tundi pikad, samas on tunne, nagu oleks puhkusel.

Raymond Chan:

Ma ei tea meistriklassi, kus saaks õppida selliste kuulsuste käe all nagu Neeme Järvi, Paavo Järvi ja Gennadi Roždestvenski. Mujal maailmas sellist kooslust ei leia.

Paola Avila:

Kolm erinevat õpetajat tähendab ju kolme eri vaatenurka. Siinsed orkestrid on väga head, aga erinevad Ladina-Ameerika orkestritest, kõla on teistsugune ja reageerimine pisut aeglasem.

N.-E. S.: Milliseid nõuandeid te noorte dirigentidena oma töös vajate?

H. M.:

Kõige enam dirigeerimistehnikas. On hea saada uusi ideid ja analüüsida muusikateoseid, ent hoopis teine küsimus on, kuidas suuta seda füüsiliselt väljendada. Paljud dirigendid armastavad proovides rääkida, sest nad ei oska oma kehaga oma mõtteid väljendada. Järvi Akadeemias on ka repertuaarivalik suurem kui mujal.

R. C.:

Dirigendi peas olevad ideed tulevad esile ainult vastava tehnika kaudu. Dirigeerimine on keel, mida tulime siia õppima. Aga õpime sedagi, kuidas täie pingega töötada ja suuta seejuures efektiivselt puhata ning leida aega inimestega suhtlemiseks. Siin on dirigente kogu maailmast.

N.-E. S.:

Tänavusel kursusel osales varasemaga võrreldes rohkem naisi, sest Paavo Järvi sõnul on meestel naiskolleegidelt palju õppida.

R. C.:

Tal on õigus, sest muusikas on samuti mehelikke ja naiselikke karaktereid. Ja naiste tööd on huvitav jälgida, kuigi sealt otseseid võtteid mehed kopeerida ilmselt ei saa.

Mercedes

Díaz: Paavo Järvi ei kohku selle teema juures ära, nagu sageli juhtub. Iga inimene on erinev, mehed dirigeerivad teisiti kui naised, inimeste energiakese on erinevas kohas. Publik ei ole veel nii väga harjunud nägema laval naisdirigente, on eelarvamusi. Aga ole sa mees või naine, dirigendina pead ikka välja näitama emotsioone, jõudu, nõrkusi. Kui naine näitab välja õrnust, ei ole ta tingimata nõrk. Samas olen naisena väga palju õppinud meeskolleegidelt, nende kindlast eneseväljenduslaadist.

P. A.:

Mina ei ole oma õpinguteel väga palju naisdirigentidega kokku puutunud, selle poolest oli Pärnu kursus väga huvitav. Aga ükski naine ei peaks püüdma dirigeerida nagu mees, sest see on ebaloomulik.

N.-E. S.: Mis on maailmas muutumas, et peadirigentideks saavad üha nooremad, kolmekümnendates eluaastates muusikud?

H. M.:

On mitu võimalust peadirigendiks saada, üks on järkjärguline areng, millest rääkis Roždestvenski. Tänapäeval võidavad paljud verinoored dirigendid konkursse. Neil on

aega kolm päeva agentuuridele mulje jätmiseks ning ühtäkki ongi nad ametipostil, mis üldjuhul peaks kuuluma kogemustega ja pisut vanemale dirigendile. Kahjuks saavad peadirigendi valimisel üha vähem kaasa rääkida orkestrandid ehk need inimesed, kes on kunstilise tööga otseselt seotud. Dirigendi valivad hoopis mänedžerid, et müüginumbrid suureneksid. Kõik peab olema värske, nooruslik ja erutav. Sama on solistidega, sest naljatades võib öelda, et on ainult paar kuulsat viiuldajat, kes ei ole kaunid kahekümne viie aastased naised. Nooruse teema kerkis Pärnuski üles ja me võime seda vihata või mitte, aga peame aru saama, et selline on otsuseid tegevate inimeste mõttelaad. Meile dirigentidena tegelikult ei lähe oma tööd tehes korda, missugune on meie välimus või vanus. Pigem soovime, et nähtaks, milline on meie professionaalne tase ja sisukus muusikuna.

R. C.:

Tänapäeva noortelt dirigentidelt eeldatakse mitmekülgsust. Üks asi on muidugi töö orkestriga, aga seejuures oodatakse meilt, et oleksime ettevõtjad ja mõistaksime kasumimudeleid. See pole tingimata halb, kuni see ei mõjuta meie sisemisi muusikalisi otsuseid. Aga noorele dirigendile on siiski kõige rohkem tarvis aega, et saavutada tehniline tase ja muusikaline küpsus. Minu õpetaja õppis Sir Colin Davise käe all, kes soovitas tal alati kiirustada aeglaselt. Kui seda esimest korda kuulsin, ei mõistnud ma selle vajalikkust, ent nüüd soovitan seda kõigile.

Vahendanud

NELE-EVA STEINFELD

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.