LEPPIMINE SEISUNDIGA KIRGEDEST VÕITMATA JÄÄMISE KÄIGUS
Oktoober, 2013„FREE RANGE / BALLAAD MAAILMA HEAKSKIITMISEST”. Režissöör: Veiko Õunpuu. Stsenaristid: Veiko Õunpuu ja Robert Kurvitz. Operaator: Mart Taniel. Kunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Grimmikunstnik: Kaire Hendrikson. Valguskunstnik: Taivo Tenso. Monteerija: Liis Nimik. Helirežissöör: Janne Laine. Produtsent: Katrin Kissa. Osades: Lauri Lagle (Fred), Jaanika Arum (Susanna), Laura Peterson (Isamaa reetur), Peeter Volkonski (Fredi isa), Roman Baskin (Susanna isa), Rita Raave (Susanna ema), Meelis Rämmeld (Fredi ülemus), Jan Uuspõld ja Anne Türnpu (töökaaslased), Loore Martna ja Marion Undusk (humanitaartudengid), Mari Abel (sekretär), Laine Mägi (trollijuht), Lauri Kaldoja, Markus Luik, Jim Ashilevi, Reginleif Trubetski, Liis Lindmaa, Ivo Reinok, Jass Seljamaa ja Triin Ruumet (sõbrad) jt. 16 mm, 104 min, värviline.
© Homeless Bob Production, 2013. Esilinastus 19. septembril 2013 CC Plazas Tallinnas.
1
Mõne inimese suurim probleem on, et ükski tema probleem pole piisavalt suur. Nii hoiab eemale motivatsioon, raske on leida tõelist väljakutset ja häälestada ennast ülesanneteks või sooritusteks, millele kõrvalpilgulgi põnev kaasa elada. Probleemi märkamine ja selle suuruse tajumine on mõistagi tinglik. Inimese subjektiivses sügavuses võib olukord paisuda hirmutavalt tõsiseks; sageli on aga keeruline selles hermeetilises tõsiduses veenda kaaslast, kummatigi siis filmivaatajat, kelle loomalik aru küünitab ikka pigem vere, draama ja käega katsutavate põhjuste poole. Loomingulist ja siseheitlevat, sihitult kulgevat ja ümbrusse sobimatut tegelast on üritanud tõsihingelised loojad ikka kangelase staatusse tõsta, lahates karakteri abil osalt omaenda probleeme, harvem ka tõusnud tegelasest kõrgemale ja nähvanud talle irooniapiitsaga.
Indiviidi ja ühiskonna suhe kerkis lääne kultuuris esile romantismiajal, mil peeti oluliseks arutada, kas kunstnik on tavakodanikust ülalpool ning kuivõrd õilistav on lõpuks viibida selles üksinduse ja mõttekaaslaste puudumise vaakumis, mida kõrgendatud ideaalid kaasa toovad. Nii on kahekümne nelja aastase Goethe kirjutatud „Noore Wertheri kannatused” (1774) selgeks teetähiseks neile, kes oma peas sellise nähtuse kronoloogiat kokku sõlmivad; hiljem peaksid nad arvesse võtma ka ameerika biitkirjandust ja Harry Potterit. Sarnaselt positiivsete ja negatiivsete utoopiatega on ka üksiku kunstniku lood parema või halvema finaaliga. Asjad laabuvad siis, kui vaakumist aitab välja õige seltskond. Selleks võib olla salajane võlurite jõuk, kelle liikmed on peaaegu sama erilised nagu sa ise, või siis lihtsalt keegi, kellega koos kõlbab forelle püüda ja moosipurkidest Kool-Aidi juua.
Olenevalt temperamendist võib kangelase näol olla tegemist vähem või rohkem depressiivse isendiga, kokkuvõttes määrab see palju. Potter kuigi tihti enesetapust ei mõtle, Werther aga küll. Filmilinal on üht raskemat ja vähem kontaktset juhtumit üritanud tõsimeeli kujutada näiteks Gus Van Sant oma „Viimastes päevades” (Last Days, 2005), väites inspiratsiooniallikana Kurt Cobaini elufinaali. Usutavuse ja haaravuse skaalal põrus Van Sant piinlikult läbi. Veiko Õunpuu teeb parema soorituse, jõudes poolele teele. „Free Range” on märksa tihedam ja orgaanilisem film.
Pidetuks peategelaseks on noorsand Fred (Lauri Lagle), kes puhuti tunneb ja defineerib end kirjanikuna. Ta on parajalt andekas, et märgata sügavuti mõningaid elu omadusi, kuid piisavalt julgusetu (siinkohal on kohustuslik koos filmiga pomiseda Brechti värsse), et mitte oma andesse piisavalt uskuda. Kaldun arvama, et noort Unti või Rummot eristab Fredist või sellest tundmatust sagris juustega noormehest, kes just praegu kirjutab kusagil sahtlisse (loe: arvutifaili, mida ta kunagi sõpradega ei jaga), siiski see julgus, mis võib aeg-ajalt muidugi puhkeda ja samas ka vaibuda, kuid on ikkagi talendi lahutamatu osa. Fredi puhul võib täheldada leppimise hõngu, nagu viitab ka filmi alapealkiri „Ballaad maailma heakskiitmisest”, taas Brechti tsitaat; selgepiirilist edulugu, valgustust või läbimurret aga ei saabu. See on mõistetav — „Free Range’i” indie-filmi-tunnetus võrsubki just puudumisest, kergusest ja suigutavast hõredusest. Saatjaks on mahedust ja turvatunnet, tõelistest piiridest eemale hoidmist, nagu super-bike’iga paari-kolmekümnega põristades, peas kiiver ja seljas kaitsev motoülikond. Ainult Rita Raave hüsteeriastseeniga keeratakse vint korraks üle; selles kontekstis on see pigem koomiline kui tõsiselt võetav. Aga olgu siis nii: öeldes, et ta film on varasematest kergem ja helgem (http://menu.err.ee), aimab Õunpuu juba ette kriitikute tehtavaid märkusi ja võibolla ka mõningaid iseenda kahtlusi.
2
Kergus, unisus ja teatav pretensioonitus sirgub stsenaariumi pinnasest. Lavastus, näitlejad ja operaatoritöö paistavad selle filmi puhul käsikirjast palju tugevamad. Oma seisunditega läheneb lõpptulemus pigem Heleri Saariku filmile „Kõik muusikud on kaabakad” (2012) kui Õunpuu varasematele teostele. Sellised filmid peegeldavad väga iseloomulikult kultuuriruumi, kust nad pärit. Mulle tundub, et veel viis aastat tagasi poleks Eesti filmitegijad selliseid teoseid teha saanud — ühiskond oli teine, vaksa võrra karmim ja kriitilisem. Kultuuriline determineeritus lasub paratamatult aegruumi ja loojate ümber. Heaoluriigis, millesse vähemalt osa eestlasi on paari aastakümnega nihkunud, hoiavad ka mitmeid boheemlikke noori pinnal nähtamatud struktuurid; need struktuurid õieti võimaldavadki seda boheemlust, millel näiteks Süüria või Afganistani tingimustes pikka iga ei oleks.
Et see väide ei kõlaks nüüd ühes toonis parempoolsete kisakõridega, juhin tähelepanu asjaolule, et mõtlesin seda võimaldamist läbinisti positiivses valguses. Mõne noore puhul ongi parim, kui sugulased või kogemata saadud stipendiumid tema logelemiseks maskeerunud loomingulist kulgemist toetavad. Las siis ühiskond annab väikese võimaluse ja näitab üles sallivust, kõik ei peagi alluma töökultusele ja protestantlikule eetikale. Niikuinii ei jätku pirukat kauaks. Siiski võiks ühiskond püramiidi kõrgemaid sektsioone säilitades toetada tasandeid, mida Randpered ja Pulleritsud hästi ei mõista, kuid mis on pikemas perspektiivis asendamatult olulised ka majanduskasvu tõstjate jaoks.
Samas ei vastanda „Free Range” otseselt tööinimesi ja intelligente, vaeseid ja rikkaid. Fredi perekond (sellest näeme Peeter Volkonski kehastuses isa) ja ta tüdruku (Jaanika Arum) vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) ei etenda näiteks teravat lõhet esimese ja teise Eesti vahel. Fredil näib olevat küll majandusraskusi, kuid töökohad on vabalt saadaval, ole vaid mees ja kannata veidi rutiini. Fredi jaoks on töökeskkond peaaegu sanatoorne: valvuriputkas uneldes jääks kirjutamiseks aega ülearugi, peale selle annab ülemus lahkelt avanssi ja lubab tõstukiga hoovi peal rallida. Küllap ei ole probleemid sellised nagu verinoorel Jack Londonil, kes pere ainsa toitjana džuudivabrikus kolmteist tundi ööpäevas rasket ja tervistkahjustavat tööd rabas.
Tööprobleem ei asu Õunpuu filmis päris loomeelu vastaskaalul, vaid on üks kolmnurga tippudest. Filmi põhikonflikt hargneb siiski Fredi tüdruku Susanna rasedusest, mis kergitab küsimuse Fredi vastutusest kriitilisele tasemele. Dilemmade edasist arengut võib noor autor sel hetkel vaid ette kujutada, mõeldes heal juhul Hemingwayle, kes elas oma esimese naise ja pisipojaga Pariisis kütmata korteris, või mõeldes sellestsamast Londonist, kes otsustas „tõelise elu” kasuks ja püüdis hiljem valuliselt oma tütarde poolehoidu võita. Selliseid valikuid „Free Range” ei kultiveeri, tegemist on siiski „kergema meelelahutusega”, nagu filmi promotekstid teatavad.
Volkonski loeb ette Marcus Aureliust: tähtsaim on kirgedest võitmata jäämine. Seda võib kasutada trepina filmi ideoloogiakorrusele. Vähemalt annab kirglikkuse mõõde raamistiku, millele peategelast ja tema pürgimusi paigutada. Paradoksaalselt on Fred pigem uimane kui kirglik (mis ei madalda kuidagi Lauri Lagle usutavat mängu) ning ei tema boheemlastest sõprade hulgas ega ka kaugemais ringides paista mõnd mentorit, kes inspireeriks ja näitaks kõrgema ergastuse võimalikkust. Just vaimustuse puudumine on takistus, mis kammitseb põlvkonda, kellel näiliselt on kõik käeulatuses. „Free Range” on juba pealkirja tasandilt algav metafoor, mis ühendab kõnealuse põlvkonna ja vabaltpeetavad farmiloomad.
Nagu eelnevalt vihjatud, ei tasu selle filmi tähenduste üle liiga sügavalt juurdlema jääda. Seisundid kannab vaatajani ennekõike heliriba, mis laseb filmi vaadata muusikali võtmes. Kõhedusttekitavalt hea maitsega on välja valitud palad hipiajastu lõpuaastate rockist, lisaks Belgia lauliku Salvatore Adamo pala „Inch’Allah”, mis tutvustab filmi naistegelast Susannat ning annab trammisõidu kaadritele piisavalt maagiat, et muuta need mu lemmikuks terves filmis. Visuaalselt domineerib 16 mm Fuji filmilindi unenäoline, retrohõnguga koloriit. Kui „Free Range” peaks piiritagustel festivalidel kordama eelkäijate edu, on selle põhjuseks ennekõike Õunpuu vormitaju. Sellega kaasnevad pagasina juba õunpuulikuks kujunenud arhetüübid. Režissöörile pole lakanud meeldimast poolhämarad peostseenid, kus poolhuvitavad inimesed loksuvad poolteadvuses; pooltähenduslikud looduskaadrid ning pooleldi nähtavad filmiplakatid (Cassavetes!) seintel.
3
Ka muusikali-link kannab ajas tagasi, tuletades meelde 1967. aasta filmi „Elluastuja” (The Graduate), milles noor Dustin Hoffman teeb oma läbimurderolli. Kui tahta põhjalikumalt süüvida põlvkonnamütoloogiasse ja otsida erinevate ajastute kirekonstante, moodustab just see film „Free Range’iga” kõneka tähendusvälja. Olgu siis, et üks linateos on kujundatud algusest peale masside lemmikuks, teise tegemisel nauditud art-house’i autorivabadust.
Kognitiivne filmiteadus, konstruktiivseim osa filmiteooriast, seletab üha adekvaatsemalt filmide vahetut toimemehaanikat ning vaatajas tekkivaid reaktsioone, milles vaimse ja kehalise eristamine oleks väär. Vaatajate taju ja mõistus on läbinisti ihuline, selgitavad teiste hulgas George Lakoff ja Mark Johnson, kui kritiseerivad lääne peavoolu filosoofia eksimusi. Neuroteadused ja sellest lähtuv kaasaegne psühholoogia kinnitavad nüüd prantsuse filosoofi Maurice Merleau-Ponty intuitsioone, mis kõnelesid kehalisuse kasuks juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Sellega on seotud üks kognitiivse filmiteaduse alustalasid — veendumus, et vaataja tajub filmi väga sarnaselt reaalsusega. Nii mõjub film valdavalt nagu mingi keskkonna või olukorra simulatsioon. Taani filmiteoreetik Torben Grodal (2009) on selle põhjal viimastel aastatel välja töötamas ka väärtfilmi teooriat. Art-house– või väärtfilm (eestikeelne termin pole päris sobiv, sest kaasab ebateadusliku väärtushinnangu) on sageli seotud subjektiivse tajuga, sealjuures simulatsiooni katkemisega. Kui peavoolu meelelahutusfilmid dikteerivad vaatajale üht valdavat tõlgendusviisi, „lohistades” vaataja narratiivi ja kaameratöö abil filmi algusest lõpuni, siis art-house-filmidele on omane avatud tähendusruum, mida täidavad ühelt poolt filmi loojad ja teiselt poolt vaatajad.
Veiko Õunpuu oskused opereerida subjektiivsust loovate võtetega on Euroopa kaasaegse filmi kontekstis silmatorkavad. „Free Range’i” stseenide avatus tõuseb esile seal, kus filmis otseselt „midagi ei juhtu”, tegelane kõnnib looduses muusika taustal või tuigub peomöllus. Eriti kõnekad on autoripoeetika seisukohalt aga visuaalsed põiked ruumi, milles olevad elemendid (lained, puulehed, kajakad) omandavad loo seisukohalt antiinformatiivse, abstraktse iseloomu, andes vaatajale aega eelnevate mõtete pikenduseks või isiklikuks tähendusloomeks. Kui liikuda vormi tasandil ning võtta kriteeriumiks art-house-filmide funktsionaalsed omadused, toimib „Free Range” nagu õlitatult. Sisuliselt võib film kõnetada vähem. Fredi tegelaskuju kiretus võib ohustada sujuvat samastumist; kordan siinjuures, et küsimus on stsenaariumis, mitte näitlejas või lavastuses. Story jääb kujunditele alla, samas pole ka kujundites säärast geniaalset agressiivsust nagu „Püha Tõnu kiusamises”. Ebaküpset rabedust ja kõhklusi aimub iseäranis filmi lõpust, trollibussi-trip’ist, kus niidiotsi täpselt kokku sõlmida, mis ühtaegu kehastab ja parodeerib nägemusretke metafüüsilisse purgatooriumi, et olla kui the end of the line Jarmuschi Blake´i jaoks. Võibolla on filmi soov koos maailmaga heaks kiidetud saada lihtsalt liiga silmatorkav. Õunpuu loomingut seirab paratamatult Mati Undi vari. Kui „Sügisball” ja tinglikumalt ka „Püha Tõnu kiusamine” on dialoogis Undi keskmise loominguperioodiga, ammutab „Free Range” tähendusi pinnasest, millest võrsus teismelise Undi debüütromaan „Hüvasti, kollane kass”.
