NARVAT ALAMKOLKALIKU TURGENEVIGA EI TURGUTA

VALLE-STEN MAISTE

Teatrifestivalilt eeldatakse ennekõike hulganisti head teatrit. Augustis Narvas toimunud „Vabaduse festival” oli võimas sündmus, mis aga nimetatud ootust paradoksaalselt lõpuni ei täitnud. Asi pole selles, et Birgit Landbergi eri tulukvintiilidesse kuulujate kodusid väisav „Inimesed ja numbrid” tekitas kriitikute vestlusringis vaidluse, kas tegu on ülepea teatriga. Land­bergi sotsiaalset tundlikkust tõstva vaatemängu võib kahtluseta ka esteetiliseks õnnestumiseks lugeda, ettevõtmises oli küllaga vormivärsket ja meelierutavat. Ometi kaebas teatraalidest festivalipublik vaimustavate elamuste nappuse üle. ERRis päevikut pidanud tudengite delikaatses tagasisideski on kriitikat: „Oli põnevaid kujundeid, ent need hakkasid korduma, kunstikeel muutus üheülbaliseks” („Säh, õgi!”). „Oli raske aru saada, kes kellega elab, kes on kelle lapsed…” („Nähtamatud perekonnad”). Jaak Allik põrutab lausa: „Lavastuste tase oli ebaühtlane. (—) Võtteid ekspluateeriti üle ja tükk hakkas venima” („Rovegan”). „Oli vähe esteetikat, aga palju poliitikat” („Sacra Hungarica”). Peeter Kormašov aga kurdab: „Olen seda kõike juba nii palju näinud.”1

Siiski kumab arvustustest läbi konsensus festivali olulisuse osas. Usun, et toimunu oli igati tasemel ja ärakukkumistevaba ka teatrisündmusena. Ent ehk ei peaks Narvas kogetut koteerima eeskätt läbi esteetilise formalismi prisma. Oleme harjunud hindama teatrit, mille puhul võlub vormivärskus või näitleja mäng, aga dramaturgia kõnekus ja mõtestatus on nõrgem. Vastupidine tekitab rohkem küsimusi. Kui laval pole Tšehhovi psühholoogiat, NO99 vormierksust, saksa poliitilise teatri ega „SAAL Biennaali” või „Baltoscandali” vaibi, ei saa nagu täit rahuldust kätte.

Meie teatriarvustustes sukeldutakse tihti teatrilukku, rollikirjeldustesse, näitlejaarengu või postdramaatilise vormi kujutamisse. Nagu oleks teater asi iseeneses. Miks teatrit tehakse, mida öelda tahetakse, kas see on teatriväliselt tähenduslik ja oluline, pole esmatähtis. „Vabaduse festivalil” ei olnud eesti teatrimõtte tavaraamistik aga hästi rakendatav. Külaliste taust oli tundmatu, olin vaid Powszechny teatrit Gdynias „Open’eril” näinud. Palju paremini ei olnud need asjad ka kogenud kolleegidel. Vormi ja sisu võrdne nautimine ühtaegu laval ja ekraanidelt tõlget jäl­gides polnud Narvas tihti võimalikki.

Ent hea teater ei pea tingimata tuhandeid lavastusi näinud teatraalidele vormielamusi pakkuma. Teatrigi ülesanne on mõttehorisonte liigutada, vaataja mõtlema panna. Poola-, Ungari-, Ukraina-, Valgevene-, Venemaa- ja Kesk-Aasia-teemalistes vestlusringides kõlas nende ühiskondliku elu kohta vähe uut, rohkem oli teatrispetsiifilist infot. Kuid lavastused ja filmid olid ülimalt kõnekad ja inspireerivad. Püüan siin keskenduda enim lavastustele, millest eesti kriitika kui väheimposantsetest üle on sõitnud. Eesti teatrite töödel („Inimesed ja numbrid”, „Keegi KGBst”, „Error 403”) ma ei peatuks.

 

Narva

Esmalt kõneles festivalil meiega Narva. Ja mittenarvakad kõnelesid Narvaga. Ei saa nõustuda Jaak Allikuga, kelle arvates Vaba Lava on „kohalike poole seljaga” ja on küsitav, kas „me riik on nii rikas, et maksta kinni maailma eri otstest teatritruppide esinemise teistest maailma otstest külalistele”. Festival on oluline nii Narvale kui ka laiemalt. Narva on kohalike integratsiooni- ja üleilmsete geopoliitiliste murede katseala. Kui ei lähe hästi Narval, ei õnnestu ka lõimumine riigis, ELi idapartnerlused, suhted Venemaa või oriendiga.

Paljude jaoks üks festivali tippe, Anastassia Patlai Venemaa Teatr.Docis tehtud „Kantgrad” rääkis köningsberglaste/kaliningradlaste valusate mä­lestuste najal režiimidest, mis ei taha omaks võtta kuulsa köningsberglase Kanti igavese rahu printsiipe. Kui rahvad ühineksid õigussüsteemiks, muutuks rahu naabrite vahel loomulikuks. Ent eelistatakse barbaarselt sõda, millega paraku ei saavutata, mida taotletakse, nimelt iga riigi õigust. „Kantgradis” nälgivad saksa lapsed vene emade silme all. Ideoloogilised ja rahvuslikud eelarvamused aga pärsivad vahetut inimlikkust, soovi aidata ja armastada lähedalolijat.

„Kantgrad”.
Anastasija Patlai foto

 

Samalaadsed eelhoiakud lõhestavad Narvat, Eestit, Euroopat, Euraasiat, viimaseid jätkuvasti inimelude hinnaga. Mis paneb inimesi, rahvaid ja riike liikuma üle laipade, lihtsaid igapäevaelu väärtusi ja inimlikke suhteid abstraktsete poliitiliste loosungite nimel jalge alla tallama? Mõned usuvad, et näiteks venelaste iseloom on geograafilise ja geopoliitilise saatuse läbi määratud, sellest tingitud olelusvõitlus ja agressiivsus paratamatud. See arusaam näib ühendavat russofoobe, nagu Douglas Boyd, kelle veidravõitu raamat „Kremli vandenõu”2 on siinsete politikaanide eestindatud, aga ka vene šoviniste Lev Gumiljovist Aleksandr Duginini.

Kas rahvad on tõepoolest äramääratud loomuga? Ja venelased valmis alati nälgima vallutuste nimel, nagu lavastuses „Säh, õgi!”? Nii ei lõpe tsivilisatsioonide konfliktid ning venelastega asustatud Narva ei sobi Eestisse. Aga kas siis tunneksid vene emad saksa laste nälga nähes valu ja vene ohvitseri jaoks tähendaks armastus sakslanna vastu kõike, nagu „Kantgradis”? Ehk siiski pole rahvustel olemuslikku ja orgaanilist tuuma, vaid igas rahvas on arvukate elementide, mõjude ja pingeväljade jälgi ja nii ollakse kujunenud ning võidakse liikuda määramata suundades? Vägivalla ja stalinliku rahvuspoliitika abil ongi ju muudetud Narvat, Vilniust, Köningsbergi jne tundmatuseni. Kuid ehk saab linnade pale ja elanike identiteet vormuda ka vägivallata?

Me ei saa seda muidu teada, kui püüeldes selle poole, et vahetud inimlikud kontaktid asendaksid ideoloogilised ja rahvuslikud paranoiad, et Eesti ja Euroopa tuleksid Narva ja Narva liiguks seeläbi taas rohkem Eesti poole. „Station Narva” ja „Vabaduse festival” on suurepärased üritused, kus maailmatasemel artistid on toodud publikuni alla turuhinna. Ka nii pole suudetud narvalasi ega ka Eesti publikut massidena kohale tuua. Kuid Jaak Alliku soovitud kohaliku maitse järgi seatud professionaalne teater (mida oleks ka vaja) siin ei aita. Narvat alamkolkaliku Turgeneviga ei turguta. Anne Veski ja Uriah Heep on küll rohkem „näoga narvalase poole”, kuid uusi külalisi ja mingit muutust Narva arengusse nad ei too.

Et linnas, kus on vaid 4,4% eestlasi ja vaid 47,5%-l on EV kodakondsus, jätkuks Birgit Landbergi „Inimeste ja numbrite” Narva versioonis esile toodu (kolmveerand venelastest peab vajalikuks, et lapsed õpiksid eesti keelt, vene telekanalite usaldusväärsus kahaneb ERRiga võrreldes — neid usub vastavalt 57% ja 80% inimestest), on vaja mõelda suurelt. Et ka lõviosa eestlastest leiaks üles Narva ja Narva-Jõesuu fantastilised paigad, mereranna, kohvikud ja inimesed kui oma riigi loomuliku paeluva osa, tuleb jätkata riigi- ja kultuuride piire ületava popifestivaliga „Station Narva” ning minna edasi Vaba Lava valitud teel.

 

Postsovetlik ida

Festivali missioon toetada piiratud (väljendus)vabadusega riikide ohustatud väiketeatreid on õilis. Ometi jäi seetõttu ülemäära kõlama arusaam, nagu oleks festivalil püütud tuua hoiatavaid näiteid demokraatiarindel äpardunud ühiskondadest, teisi justkui altruistlikult aidata. Nagu sõnastati ühes järelkajas: „…mõeldes sõnavabaduse pärssimisele ning (kultuuri-)poliitilistele lahkhelidele, meenub Euroopas paraku esmalt idapiirkond. Ukrainas ja Valgevenes toimuv on parim näide kõigest, millele festival soovib valgust heita.”3

Iseloomulik on siin Filomela teatri Venemaa LGBT-inimestega tehtud intervjuudel põhineva lavastuse „Nähtamatud perekonnad” vastuvõtt. Töö esitus ja vorm olid toredad, ent mitte võimsad. See muutis meie kriitikud aga üleolevaks, nii et kogu taies kanti maha kui Venemaa murede peegeldus, mis ei ole meie arenenud keskkonnas asjakohane. Nii läheb allavett aga hulk mõtlemisväärset.

„Nähtamatud perekonnad”.
Ilja Smirnovi foto

 

Lavastuses püüti äratada vaataja empaatiat, näidates, et samasoolistel paaridel on muude peredega sarnased mured, sh mured lastega. Paralleelselt kujutati traditsioonilisi peresid, kus esineb äärmuslikku hoolimatust, vägivalda, laste hülgamist. Lähedus, hoolivus ja armastus ei lähtu a priori traditsioonilisest heteroseksuaalsest tuumperekonnast. Tuuakse reljeefselt välja, et alkašš võib asetada lapse prügiurni, ent heterona säilivad tal õigused lapsele. Armastav homopaar last sealt oma hoole alla võtta ei tohi. Me aktsepteerime, et eluheidik võib prügikasti juurest leida koera ja ühtlasi mõlemad oma õnne. Paljude arenenudki riikide kodanike arvamuse ja seaduste järgi võivad lapsed aga leida õnne vaid heteroseksuaalses peres. Iseenesest üleilmselt aktuaalne aines. Meie samasooliste olukord ei erine kuigi palju meie idanaabrite omast, mida lavastuses iseloomustatakse Ossip Mandelštami Stalini-aegse luuletusega „Me elame, tajumata maad enda all”. Homoseksuaalsetel vanematel on tunne, et „ühelt poolt olen nagu lapsevanem, teiselt poolt on mul kuidagi väga olematu staatus. Juriidilises mõttes ei ole mul lastega mitte mingit pistmist, ma pole põhimõtteliselt keegi, mul pole nimetustki”.

Miks LGBT-inimeste tunded laste vastu lavastuses südamepõhjani ei liigutanud? Kas süüdi oli kehv esitus või on Ameerika lesbi- ja biseksuaalsetest naistest rääkiva sarja „The L Word” tüüpi elus (millele lavastuses ka viidatakse) suhted lastega emotsionaalselt mõneti teistsugused, teise temperatuuri ja laadiga kui klassikalistes tuumperedes keskeltläbi? Need küsimused tekkisid, kuid jäid vastuseta. Samas klammerduti lavastuses just perekonna ja laste kui vaidlustamatu õnne tagatise külge. Rõhutati, et kõik me vajame pere ja laste toel saavutatavat lähedust ja armastust.

Perekonna ja püsisuhte ideega, sh suhtumisega lastesse on ju püütud ka vaielda, pöörata see idee märksa radikaalsemalt pea peale.4 Nende hääl, kelle jaoks identiteet ja seksuaalsus on bi- ja transsooliste ja -seksuaalsete mängude tallermaa, kelle arvates lapsi on niigi maailmas palju ja hoolivus peab käima laiemaid sõpruskondi pidi või kellel lapsed on individualistlikus ühiskonnas naise allutamise vahendiks (ning nende kasvatamine tuleb muuta ühiskondlikuks ülesandeks), Ženja Muha töös ei kõlanud.

Kas asi on vene ühiskonna mahajäämuses või vastustatakse traditsioonilist tuumperekonda erinevatelt positsioonidelt? Nagu kirjutab Piret Karro: „Normatiivne mitmelapseline kahe täiskasvanuga tuumpere ei ole varsti enam kõige optimaalsem elukooslus. Hakkama saamiseks on vaja rohkem inimesi, kogukonda, koostööd, võrgustikku. Queer-kogukonnad teavad seda juba ammu, sest seal on palju inimesi, kes juba elavad ellujäämisrežiimil, mitte nagu need, keda heteronormatiivses maailmas ei diskrimineerita. Sealt on tulnud ka valitud perekonna mõiste ehk kogukond, kelle enda ümber põimid, kui sünnipere sind ei toeta.”

Kuivõrd ühtsed on hääled, mis kurdavad traditsioonilise peremudeli valitsemise üle ja sellele väljakutse heidavad? Kuidas nad omavahel kokku kõlama hakkavad ja kui läbimõeldud on need identiteedid, enesehoole- ja moodustamispraktikad situatsioonis, kus domineerijat traditsioonilise peresuhte näol enam ei ole? „Nähtamatud perekonnad” oli ebatäiuslik, lõpuni välja arendamata esteetika ja ideega lavastus, aga tõstatas rohkelt huvitavaid ja olulisi küsimusi — joon, mis iseloomustas tervet festivali.

Jaak Allik möönab õigusega, et meil „pole põhjust mängida vabaduse saart kesk postkommunistlike riikide diktatuuri ja populismi ookeani”. Nagu „Nähtamatud perekonnad” nii võimaldas kogu festivali programm teisi vaadeldes mõista paremini ka ennast. Andrei Stadnikovi lavastatud Moskva teatriühenduse Vtoroje Deistvije ja Austria festivali „Steirischerherbst” ühistöös „Säh, õgi!” näeb Allik siiski ülekohtuselt vaid välisfestivalide tarvis loodud vaatemängu: „Venemaa poolt ELi toidule kehtestatud boikott ei tõstatunud probleemina, laval nägi vaid diktaatori matust ning ta ülistuseks peetud lõputuid kõnesid, mis, mõjus stiliseeritud igavusena.”

„Säh, õgi!”
Clara Wildbergeri foto

 

Kogu Venemaa lähiajalugu on olnud nälg ja toidupuudus. I ja II ilmasõjale järgnesid Venemaal koletumad näljahädad kui mujal. 1929.–33. aastail Stalini julmalt kultiveeritud nälja läbi hukkus üle kümne miljoni inimese. Brežnevi ajal NSVLi kauplustes lette täitnud mädanenud kaalikaid ja või, lihatoodete jm elementaarse puudust mäletavad ENSV elanikud hästi. Nälg ja toidu kättesaadavusega mängimine peaks olema venelase mälus kordi valusam aines kui küüditamine meile. Ometi tehakse Venemaal jätkuvasti poliitikat ja suuri sõnu inimeste normaalset toitumist piirates. Ja niisuguse mõistusega inimene nagu Anatoli Karpov ei pelga arvata, et Stalin tegi rohkem head kui halba.5

Kui endas maha suruda teatraal, kes oma vormieelistuste tõttu üht teatritööd teisest kõrgemalt hindab, võib hoomata et „Säh, õgi!” küsimuseasetus on sama mis „Kantgradis” — kuidas suured abstraktsed ideoloogilised ja rahvuslikud eesmärgid suudavad panna inimesi vaatama mööda vahetust, lähedasest ja argisest, kannatama ja taluma normaalsest elust loobumist. Selles ei tohiks siiski näha spetsiifiliselt venepärast omadust, olgugi et suur osa venelastest joovastub mis tahes pisukeses ja näotus vormis NSVLi lagunemise järgsest geopoliitilisest revanšist ja on valmis selle nimel oma juhte toetama ja neile palju andestama.

Douglas Boydi, Lev Gumiljovi, Aleksandr Dugini jpt veendumus, et venelaste rahvuslik iseloom on geograafia jm tõttu ära määratud, ei erine põhimõtteliselt inimajaloo silmapaistvaima pasapea mõtteliinist, kelle „Mein Kampfi” festivalil mängiti. Võitlusteose autor kirjutab: „Kõndisin kord linnas, vastu tuli eriline tüüp. Esimene mõte oli, kas see on juut. Ostsin mõned brošüürid. Asja uurides hakkasin igal pool juute nägema ja seda selgemaks sai, et nad on teistest kodanikest täiesti erinevad. Nende hais ajas südame pahaks. Kas on olemas mõni salajane ettevõtte, mõni nurjatus, eriti kultuurielus, millesse pole segatud vähemalt üks juut?”

„Mein Kampfi” impulsiivne joga pani Hitleri endagi võimule saades muretsema, kas selline pasandus tema poliitilist tõsiseltvõetavust ei kahanda. Kuid ekstaatilisel madallennul massid õgisid väljaheite innustunult. Poola Powszechny teatri „Mein Kampfi” lavaversioon oli aga psühholoogilist draamat, kaasaegse etenduskunsti võtteid, muusikateatri kergemaid vorme ja Wagneri „Jumalatehämarust” põimiv Gesamtkunstwerk. Meisterlikult vormikireval tööl oli palju kihte.

„Mein Kampf”.
Ilja Smirnovi foto

 

Osundatakse, kui deliirselt perversne ja lamedalt toores on saksa fašismi ja vene šovinismi toitev naturalistlik, loodusteadustele viitav, loomaliku ellujäämisvõitluse vältimatuse kujutelm. Peeneks natside vihakõneks rafineerituna mõjub see aga tänaseski väikekodanlikus lõunalauas pigem tavalise kui võõrastavana. Autorid küsivad „mitu sõna tuli öelda enne, kui holokaust sai toimuda, ja palju sõnu tuleb öelda, et ajalugu võiks korduda”. Paradoksaalselt räägib lavastus Saksa- ja Venemaaga seotud ideoloogiarupskite esilekerkimisest nende all enim kannatanud Poolas.

Isiklike ja kollektiivsete probleemide kanaliseerimine kurioosseks võitluseks mingi kollektiivse, sh rahvusliku edu, uhkuse ja koguni üleolekutunde nimel näib olevat rahvusülene. Seda tehakse kaotuste kompenseerimiseks, nagu sakslased pärast I ilmasõda või venelased külma sõja järel. Ent on ka puhtsnobistlikku natsionalismi, nagu rootslaste põikpäine usk steriliseerimise teel pärilike haiguste vältimisse ja sotsialistlikult puhastatud rahvuskehandi abil maailma teenäitajaks saamise tung. Ja ka lihtsalt oma väiksuse kompenseerimist, nagu eestlaste, sh akadeemikute agarad „usume Veerpalu” kampaaniad jne.

Jahitakse kõmiseva retoorikaga abstraktset uhkust elementaarsete väärtuste salgamise ja lähimate kannatuse hinnaga. Valede, küsitavuste ja rumalustega põhistatud propagandakajas elamine ning lihtsa elu ja vahetu argisuse põimimine elukauge võitluse ideoloogilise võõbaga muudab aga olemise farsiks, tekitab küünilisust ja avalikust elust distantseerumise soovi. Venelased kasutavad mõistet „stjob” — kõige tõsise mõnitamise ja halvustamise lokkamine. Stjob kasvas välja ilkumisest nõukogude retoorika ja loosungite võltspaatose üle, aga saavutas kõrgpunkti varakapitalistliku tühisuse tingimustes.

Omamoodi ideoloogilistest totrustest mürgitunud avalikkusest räägib ka Ungari Studio K „isamaaline õhtu” „Sacra Hungarica”. Just selle lavastuse esteetilist väge oli tõlkes raskeim tabada. Ajas ju tekstis üks pöörasus teist taga: „Kui paned rätiku pähe, võid linnainimesele kõike orgaanilise pähe müüa. Nad tahavad asju, mis on millegivabad. Eeldavad, et sead higistavad oliiviõli. Ostavad meie niidetud umbrohtu ja arvavad, et see on taimetee.” „Ilma maainimesteta nälgiksite surnuks. Olete kana või siga ainult sügavkülmas näinud.” „Kunagi piisas teile Suzukist, aga nüüd jälestate kõiki, kes ei sõida Audi või BMWga. Sellega rüvetate Jaapani-Ungari verepakti!” „Tunnistan üles, et minu aju ei suuda siiamaani härjasilmal ja tavalisel praemunal vahet teha. Ja selline mees tohib valida?! Kardan seda öelda, aga valimissüsteem on vigane…” „Olin päikselisel päeval kodus ja jõin õlut. Naabritüdruk mängis tšellol Bachi. Raevusin, et meie kodu mürgitatakse vaimuliku ja fašistliku muusikapropagandaga.” „Liberalism on teismeea haigus. Sellest kasvatakse välja. Ka mina kandsin kunagi lõhkiseid teksaseid, ent aja jooksul õpid viisakamalt riietuma. Olen end aastaid filmide, raamatute ja teatriga mürgitanud. Pidasin end tõeliseks maailmakodanikuks, samal ajal kui minu sisemine ungarlane vähehaaval suri. Meist on saanud kodutud oma kodumaal. Kui pole juuri, pole ka õisi.” „Varastasime teatrist värvi ja täitsime sellega kondoome. See tundus loomulik. Ja siis pildusime vanu ilusaid hooneid. Arvasime, et see on normaalne. Hammustasime rõõmuga kätt, mis meid toitis ja kattis. Pärast meeleavaldust läksime õlut jooma ja saime ühtäkki aru, et tegu on Ungari õllega. Et oleme ungarlased.” „Mida rohkem on musti, seda rohkem peame tänavavalgustuse eest maksma, sest nad neelavad valgust.” Teater peab olema nagu paradiis, pühalikus puhtuses peegeldama taevast, kus elavad pattudest puhastatud inimesed.”

„Sacra Hungarica”.
Véner Orsolya foto

 

„Sacra Hungaricas” võib näha konservatiive põlgava ungarlase švejkilikult üleväänatud purtsatust. Ent nagu Ungari globalismikriitilises majanduspoliitikas jagub mõtlemisväärset, nii kubises lavastuski tähelepanekutest, mida oleksid valmis jagama hulk eesti moto- ja jalgpallisõpru, Postimehe lugejaid, ugriroki veterane, korporante, EKRE­sse üle läinud NLKPlastest-rahvaliitlastest kolhoosirahvas jne. Rahuldamatus, millele toetudes politikaanid oma ambitsioone teostavad, ei iseloomusta pelgalt külma sõja järel põlvili vajunud venelasi või üksikuid postkommunistlikke „demokraatiakääbikuid”.

See, miks inimesed ja ühiskonnad libastuvad abstraktse ideoloogilise vägikaikaveo renni, ei ole jämedalt ja üheselt paigas. Ei ole nii, et mingid inimesed teatud piirkondades lihtsalt tahavad halva, geograafiliselt määratud sättumuse pärast imperialistlikult ja konservatiivselt jameleda ja junnata. Korporante ning Postimehe tegijaid-lugejaid paneb ehk jaurama Ivan Krastevi diagnoositud kuulus väsimus, mille on tekitanud kolmkümmend aastat jäljendavat identiteedipoliitikat ning soov lõpuks ometi nina uhkelt püsti ajada.6 Ometi on vaenude taga jätkuvasti ka ammutuntud vaesus ja ebavõrdsus, nagu nägime läänes peredest ja lastest lahus vanainimesi hooldamas käivate rumeenlannade elust rääkivas „Roveganis”.

Kõik on üleilmselt nii vaba, tolerantne ja sallitud. Inimmaterjal töötab ja liberaalne majandus lokkab, ilma et moraalsed kaalutlused jm ülearune piiraks või koormaks. Ja üllatus, keegi ei ole õnnelik! Nii häbiväärselt halenaljakas, kui see ka pole, vohab stalinismi jm sunnita ida ja lääne vahelistel hall­aladel neoliberalismi õitseajal peaaegu samasugune eluilmade lõhkumine, perekondade füüsiline ja emotsionaalne lõhkirebimine ja inimeste hingeline sandistamine nagu „Kantgradis” külma sõja päevil.

Kibestumus ja vaenamine võimenduvad, kui ebavõrdsuse ja ekspluateerimisega kaasnevad silmakirjalikkus, snobism, eputav fetišism, võltsvagadus, eneseupitamine. Neid tegureid ilmestas ukraina režissööri Natalja Vorožbiti festivalil näidatud karm, Donbassi sõjaolusid kujutav film „Bad Roads”, mille puändiks on stseen, kus Lääne-Ukraina tipsi on peene autoga Ida külateel ajanud alla kana ja läheb räämas tallu vabandama ja kompensatsiooni pakkuma. Pererahvale pole ühe sulelise sandistamine eriline tragöödia. Draama tekitab snobistliku upsakuse tajumine, mida hoovab maakatesse lumehelbekesest preilist, kes püüab kommiraha ja kana kannatustest rääkimise abil endale moraalset heaolutunnet osta.

„Mis me siis nüüd teeme, avame ratastoolis kanade rehabilitatsioonikeskuse või?” küsib preili sissetungist häiritud, sovetliku vaesuse varemetel elav talupere. Plika püüab esineda empaatilisima maailmaparandajana, keda eales nähtud, ent ei suuda ega taha märgata, et mõjub vaeste rahvuskaaslaste seas vaid valusat ülekohtutunnet tekitava eputisena. Muu hulgas just niisugused tunded on olnud kultuuri- ja kodusõdade taustaks ajast-aega ja kodusõda ongi Donbassis lahti rullunud samasuguse jõhkrusega nagu sada aastat tagasi Soomest Lõuna-Venemaani. Ehkki Ukraina hääletas kolme­kümne aasta eest ainsa liiduvabariigina täies üksmeeles iseseisvuse poolt, sh 84% Donbassi elanikest.7

Silmakirjalik moraalitsemine vähem edukate teiste aadressil on läänemaailma levinumaid pahesid ja maailma probleemide alustala. Meie „moraalselt laitmatu ärikultuurilise lastetoaga” rahandusministrike räägib (mh globaalsetele gigantsetele) firmadele maksualaste leevenduste loomise vajalikkusest, samal ajal kui ta erakonnakaaslased jutlustavad riigikogu vaesusele pühendatud arutelul, et otsekohe täistulumaksustamise alla kuuluvad kesise sissetulekuga inimesed on vähe pingutanud ja oma majandussurutises ise süüdi.8

Islamimaailm ja Putin moodustavad terroristliku ja mõrvarliku paariariikide võrgustiku, kes laseb Ukrainas alla reisi- ja võtab Valgevenes maha dissidentidega lennukeid. Sellest pasundame kõvasti. Kui lääs teeb sama, laseb 1988. aastal alla Iraani reisilennuki, siis selle eest vastutavad USA kodanikud uurimise ja karistamise alla ei kuulu. Küll peaks Venemaa enda patused lääne võllapuude alla veeretama ja islam tuleks terroristliku mõttelaadina üldse inimkonna vaimuvaramust välja rookida.

Loodetavasti aitas „Vabaduse festival” veidigi teisi jälgides enda silmakirjalikkust märgata. See ehk aitab meil hoiduda muutumast ise objektiks mõnel tulevasel demokraatiahälvikute paraadil.

 

Päris-Ida

Selle loo kirjutamist alustasin, kuulates üht oma ammust lemmikplaati, väidetavalt NSVLi esimese rokifestivali „Tbilisi-80” laureaate tutvustavat duubelalbumit. Plaadil kõlab nõukogude funkpsühhedeelia tippsaavutus, Gunnar Grapsi „Trubaduur magistraalil”, aga ka sellised Kaukaasia ja Kesk-Aasia supergrupid nagu VIA-75 ja Gunesh jmt. Neid ja arvukaid teisi nimetatud piirkonna bände kuulates olen ikka imestanud nende meie kultuursete inimeste eneseteadvuse üle, kelle jaoks oli eesti levimuusika Nõukogude Liidus midagi ainulaadset ja eriliselt eesrindlikku.

Radar võis ju olla tasemel ansambel ja Collage oli tõesti superhea. Kuid Orioni, Aisi, Dos Mukasani, Samarkandi, The Bayan Mongol Variety Groupi, Sato, Boomerangi, Iveria, Anori, Firyuza, Sevili ja lõpmatute teiste nimedega täidetud ookeani kõrval kuluks ära vagur aukartus. Meie kohalike estraadisangarite aeg-ajalt kõlavad laialõualised meenutused „turkmeeni tsurbannide esimestest katsetustest ooperi vm euroopa kultuurivooride osas”, nagu puhuks kitsekasvataja koos orikaga valest otsast tuubat, tekitavad häbi ja kurbust. Sestap oli kahju, et „Vabaduse festivalile” jäi tulemata Narride Õukond Tadžikistanist.

Märt Meos on tõestanud end meie parima, riikide, kultuuride ja tsivilisatsioonide piire ületavate kultuurikontaktide loojana. Nii, nagu ta on võimaldanud meil avaramalt ja põhjalikumalt näha Narva, Baltikumi ja Ida-Euroopa ühiskondlikku ja kultuurielu, on ta arendanud hindamatuid kontakte ka n-ö päris Siiditeedega. Vapratel Iraagi ja Afganistani sõdalastest eestlastel oleks ammu aeg omada rohkem ja ehedamaid kanaleid selle piirkonnaga, saati siis nüüd, kui ajaloolane Peter Frankopan selle oma raamatutes esile on tõstnud. Loodetavasti juba järgmisel festivalil on massiivselt esindatud ka Päris-Ida.

 

Viited:

1 Markus Laanoja, Greeta Võsu 2021. Vabaduse festivali päevik. Vabaduse mõtestamiseks tuleb mõista teist poolt. ERRi kultuuriportaal, 19. VIII. — https://kultuur.err.ee/1608312518/vabaduse-festivali-paevik-vabaduse-motestamiseks-tuleb-moista-teist-poolt

Jaak Allik 2021. Vabaduse hõng Narva teatrilaval. — Sirp, 3. IX. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/vabaduse-hong-narva-teatrilaval/

Peeter Kormašov 2021. Eesti teater ei pea maailma kontekstis häbi tundma. — Eesti Päevaleht, 22. VIII. — https://epl.delfi.ee/artikkel/94365889/reportaaz-eesti-teater-ei-pea-maailma-kontekstis-habi-tundma

2 Douglas Boyd, Kremli vandenõu. Kunst 2015.

3 Markus Laanoja, Johanna Rannik, Greeta Võsu 2021. Vabaduse festivali päevik. Teater ei sure välja seni, kuni püsib ebaõiglus. ERRi kultuuriportaal, 21. VIII. — https://kultuur.err.ee/1608313670/vabaduse-festivali-paevik-teater-ei-sure-valja-seni-kuni-pusib-ebaoiglus

4 Piret Karro 2021. Võim ja sugu — Head inimesed soojades köökides. — Sirp 10. IX. — https://sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-head-inimesed-soojades-kookides/

5 Andrei Šumakov 2021. Miks venelased juuniküüditamise ohvritele kaasa ei tunne? — Eesti Päevaleht 3. VI. — https://epl.delfi.ee/artikkel/93632143/vene-pilk-andrei-sumakov-miks-venelased-juunikuuditamise-ohvritele-kaasa-ei-tunne

6 Ivan Krastev, Stephen Holmes 2018. Explaining Eastern Europe: Imitation and Its Discontents. — Journal of Democracy, vol 29, issue 3, lk 117–128. — https://www.journalofdemocracy.org/articles/explaining-eastern-europe-imitation-and-its-discontents-2/

7 Mykola Riabchuk 2021. My personal history of independence. — Eurozine, 23. VIII. —https://www.eurozine.com/my-personal-history-of-independence/

8 Eesti loodab eranditele üleilmse firmade tulumaksumiinimumi paikapanekul. ERRi uudisteportaal, 3. X. — https://www.err.ee/1608357611/eesti-loodab-eranditele-uleilmse-firmade-tulumaksumiinimumi-paikapanekul

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.