JA SEE ÕHTU JÄÄBKI, NII JÄÄBKI…
November, 2021Priit Põldma, „Kadunud kodu”. Lavastajad: Margus Kasterpalu ja Priit Põldma. Helilooja: Pärt Uusberg. Muusikajuht: Miina Pärn. Kunstnik: Jaan Toomik. Kostüümikunstnik: Maiu Rõõmus. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Liikumisjuht: Ingmar Jõela. Osades: Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld, Aleksander Eelmaa ja 12-liikmeline koor: Martin Einmann, Maarja Helstein, Ott Jalakas, Saale Kreen, Pille-Riin Langeproon, Susanna Paabumets, Merylin Poks, Liisi Promet, Gregor Rehand, Karl Tipp, Andre Tõnnis ja Mihkel Uueküla. Esietendus 20. VII ja viimane etendus 1. VIII 2021 Saueaugu Teatritalus.
Siin loos kasutan motiive ja meeleolusid oma esmavastukajast lavastusele „Kadunud kodu”1, järelehüüdest Eelmaa Sassile2 ja ettekandest Aleksander Eelmaa 70. sünnipäevale pühendatud sümpoosionil Saueaugu Teatritalus3. See kirjutis, kaasakumisemine Saueaugu Teatritalu lavastusega „Kadunud kodu” on üksiti hüvastijätt Aleksander Eelmaaga (6. XI 1946 — 21. VII 2021).
Nõnda kippus pealkirjaks tsitaat Madis Kõivu esseest „Meil aiaäärne tänavas. Analüüs”, mis imbub Priit Põldma näidendisse Aarne Üksküla mõjusa raadiolugemisena, lõpetades esimese vaatuse: „Seal igavesti olevas alatiolevas on nad koos, moodustavad lause, on nii, on nii painavalt selged, et ongi aistitavad — Tom Sawyer, kes ikka veel, ikka ja alati hüppab üle aia, jooksnud üle tomatipeenarde, hüppab õhtul, hüppab, ja see õhtu jääbki, nii jääbki, ja see aed jääb ja see hüpe jääb, ja päike, kui teda veel näha on, kõik nad jäävad, kuigi nad ei saa olla, kuigi seda tänavat, maal ja linnas samaaegselt, seda õhtut ei saa olla, ei või olla, ei tohi olla. Mis kunagi ei realiseeru, kuid siiski on.”
Nägin „Kadunud kodu” esietendust Saueaugul 20. juulil 2021. Pärast istusime pikas pidulauas ja Eelmaa Sass arutles, väheke murelik, ent pigem põnevil, et mismoodi see lavaelu minema hakkab, kui tuleb mängida kaksteist etendust järjest.
Taas olin Saueaugul 1. augustil 2021, mil anti suve viimane etendus Sassi mälestuseks.
(Palun andeks, kui nimi Sass mõjub familiaarselt. Tean, mul endal hakkab alati piinlik, kui vastukajades mainitakse näitlejaid eesnimepidi. Aga seekord söandan nimetada Eelmaa Sassi ja isegi Sassi ilma Eelmaata. Teisiti oleks võlts.)
Enne „Kadunud kodule” keskendumist paar mälupilti teatrisuvest 2021.
Eelmaa Sassi viimane suvi
Aleksander Eelmaa oleks 6. novembril saanud 75-aastaseks. Tal oli täiskoormusega teatrisuvi. Nagu väljendus tema nimekaim Sass „Eesti matuses”: „Mul on praegu selline mahtra peal, tööd on kõriauguni…” Eesti Draamateater lõpetas hiljuti Andrus Kivirähki „Eesti matuse” üheksateist aastat kestnud lavaelu: Priit Pedajase lavastus esietendus 8. juunil 2002, viimane etendus oli 9. juulil 2021 Vargamäe vabaõhulaval. Mängurõõmsate viguritega kulges see ajalooline 286. etendus.
„Eesti matuses” laob Kivirähk pasjanssi Tammsaare „Tõe ja õiguse” tegelastega, aga kui põimitakse ühte peied ja pulmad, meenub ka Shakespeare’i „Hamlet“: „Heas tujus matusel ja kurtes pulmas…” Ja juba luusib ligiduses Samuel Becketti „Godot’d oodates”: „Nad sünnitavad haua kohal…” Just see näitemäng määras Aleksander Eelmaa saatuse, siit algas pantomiimistuudiost tulnud draamanäitleja tee. Lembit Petersoni sündmuslavastus „Godot’d oodates” esietendus Noorsooteatris 14. oktoobril 1976, Eelmaa mängis Vladimiri, Sulev Luik Estragoni.
Aleksander Eelmaa: „Alati esimene töö, esimene näitemäng — eks ta kujundab ka järgnevat elu, saadab sind terve elu oma atmosfääriga. See ongi olnud minu tegemiste kõige suurem õpiala.”4
Juunis 2021 osales Eelmaa EMTA kaasaegsete etenduskunstide festivalil „CPPM Manifestal” Liisa Saaremäeli lavastuses „Suurem-kui-elu”. Mängupaik Paljassaare Garaažilinnak, sürreaalne garaažibokside hiigellabürint. Publik jagunes kolme rühma, kõndides kas Saaremäeli, Christopher Rajaveeri või Anatoli Tafitšuki kannul, kuni rühmad lagunesid, segunesid. Hallis palitus Eelmaa uitas omapead, vilksatas kusagil, kadus ja ilmus, kandes ja lohistades ilmatu suurt roosade õitega puuoksa — küllap maharaiutud kirsiaiast. Hoidsin Sassi ligidusse, kui ta kukkus pajatama episoode elust, momente lapsepõlvest. Rabav oli vaatemäng, kui Eelmaa jäi ristteel kolme auto piiramisrõngasse, otsasõite tõrjuma. Tema lõpumonoloogis põimusid Tšehhovi „Kirsiaed”, „Hamlet” ja loomulikult Beckett. Kui pärast etendust Paljassaare garaaži lävel embasime, päris Sass ootamatult, ega ma tema peale pahane ole. Ma ei saanud aru, miks. Ta seletas, niimoodi naeratamisi, kuis üks teatrimees olla nagu pahaks pannud, et mistarvis osaleda sihukeses kahtlases värgis. Loomulikult sobis Eelmaa nooremate etenduskunstnike sekka, mis seda rääkida — tema oma jõnksulis-võbeleva oleku, absoluutse absurditaju ja pantomiimiliku nõtkusega, nii füüsises kui vaimuilmas.
VLADIMIR: „Jah, nii segane, kui kõik ka poleks, meile on selge see, et me ootame Godot’d. Või öö saabumist. Vananeda on aega küll.”
Kaks „Kadunud kodu” Saueaugul
Hakatuseks sõnake hilisemast, 1. augusti mälestusetendusest. Ega seda „Kadunud kodu” kirjeldada väga ei raatsi. Näitlejate ja vaatajate meeleolu oli mõistagi habras ja hell. Võrreldes esietenduse hoo ja bravuurikate pööristega. Nüüd hoidsime üheskoos hinge kinni, kuulatades, aimates Eelmaa lähedalolekut. Kõige imelisem, samas täiesti loomulik oli, kuidas hoiti vaikust. Keegi ei plaksutanud. Nii vaheajale minnes kui etenduse lõppedes viipas noormees laulukoorist publiku kaasa, et tulge õue. Läksime. Seda vaikuse tunnetamist jääb elus üha vähemaks.
Eelmaa tegelane oli Saare Vana, tema kolm dialoogi Joonataniga kõlasid helifailidena, mida Joonatani osatäitja Sander Roosimägi kuulatas saalipingilt. Helisalvestus pärineb piirangute suvest 2020, mil lavastus jäi esietendumata, ehkki läbimänge publikuga toimus. Sassi intonatsioonid kõlasid teisiti, kobavamalt, otsides. Ta poetas sekka omasõna „tähendab…”, justkui sidesõnana, lausete rütm muutus küsivaks. (Kuulatage, kuis Ülu Ümera seriaalis „Õnne 13” ühtelugu ütleb „tähendab…”.) Hoopis teisel toonil andis Saare Vana oma ühesõnalise vastuse, äramineku eel.
SAARE VANA: Ei ole aega. Pean minema.
JOONATAN: Kuhu?
SAARE VANA: Luhta.
See „luhta” oli vaikne, mõjus lüüasaanult, alistunult. Aga 20. juuli esietendusel kuuldus ses Madis Kõivule viitavas luhta-minekus midagi tragikoomilist, Sassi silmanurgas mängles krutski.
Saare Vana äraminemine, ühtesulamine Saueaugu loodusega.
Eduard Lauri foto
„Kadunud kodu” on loodud Saueaugu Teatritalu kahekümnendaks sünnipäevaks, see kajastub tekstis ning Margus Kasterpalu ja Priit Põldma ühislavastuses. Hea näide on soovisaade raadios, mida pime vanaema ootab, kuulab ja kutsub „nututunniks”, õnnitlusi lugemas Maria Klenskaja, peen muigvel haledusvarjund hääles. Valik pole juhuslik, Klenskaja mängis ka teatritalu avalavastuses „Kumalasemesi” (autor Torgny Lindgren, dramatiseerija-lavastaja Margus Kasterpalu, 2001). Ja nende nimed, keda raadios tervitatakse, tulevad tuttavad ette, nad ju tegelased Saueaugu lavastustest: Kruusvalli „Tasandikkude helinad”, Gailiti-Õnnepalu „Ingeland”, Põldma „Ilmavõõras” jt.
1. augustiks oli langetatud otsus: „Kadunud kodu” tahetakse mängida uuel suvel nõnda, et Eelmaa rollid võtab enda kanda Meelis Rämmeld, nii jääb trupp samaks. Ei söanda veel arvata, kas raatsin lavastust uuesti vaadata. Teatrifestivali „Draama” raames mängiti „Kadunud kodu” 11. ja 12. septembril Tartus ERMi sillasaalis. Lugesin Sven Karja festivaliülevaatest tähelepanekut, kuis „…vaieldamatult sümpaatne, hetkiti nii harva kätte ulatuvat ülevuse kategooriat puudutanud lavatöö lõi kohati vankuma intertekstuaalsuse liigraske koorma all”.5 Jäin naeratades mõtlema, et selline nending saab põhineda vaid külalisetendusel. Saueaugu ehtne loodus ei lase intertekstuaalsuse koormal tekkida, isegi sellises sõnastuses mõelda tundub võõrastav.
Priit Põldma näidend toetub Ernst Enno (1875–1934) poeetilisele jutukogule „Minu sõbrad” ja luulele. Enno sünnist möödus mullu 145 aastat ja tema luulekogu „Kadunud kodu” ilmumisest sajand. Luuletused kõlavad Pärt Uusbergi viisistatuna elavas esituses, koor sulandub näidendi sündmustikku. Ent Enno luuleilm ilmub ka n-ö ridade vahelt. Üksainus näide: kui Joonatani äi klõpsutab fotoaparaati ja hüüatab „Oo, sõber ristikhein!”, on tuntud luuletus kohemaid kohal. Kuidagi ülimalt loogiliselt kasvab Enno unelisest ilmast välja Madis Kõiv. Ja mitte ainult „Meil aiaäärne tänavas. Analüüs”, millest omakorda hüppavad mängu Mark Twaini Tom Sawyer ja Huckleberry Finn, vaid ka Kõivu saladuslik, hirmutav kollane valgus. Kõiv on kirjutanud Ennost näitemängu „Ennola”, mille on lavastanud Taago Tubin (Võru Teatriateljee 2003; Raadioteater 2004). Saare Vana luulelises monoloogis lendlevad Bernard Kangro „Sinised mesilased”, lapsepõlve lemmikraamatuna sekkub Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”.
Enno teoseid on taktitundeliselt ja leidlikult meie kaasajale lähemale nihutatud, tänase noore mehe Joonatani eneseotsinguks, unenäo ja tõeluse piiril. Ühtpidi Enno loomingule omaseks, teisalt näidendi autori tuntavalt isiklikuks rännakuks sissepoole. Põldma vahendab noore mehe maailmamuret ja -rõõmu üllatavalt varavana ja läbinägelikuna. Ei, miks üllatavalt, see ongi Põldmale omane. Tema elutark vaateviis ei too kaasa tüütut didaktikat, elutõsidus ei tähenda huumorivaesust. Tegelaste saatuseliine ja nende kokkusõlmimisi on ehk tõesti nooruslikult palju — vähemalt nõnda jõudsin esietendusel korraks mõelda. Ometi tungib hinge just maksimalism, põhjalik lõpetatus. Täiskasvanuks saamise keerukas protsess.
Põldma loomingut järjepidevalt jälgida, tema erinevaid tekste tasahaaval seostama hakata on põnev, aga (veel?) ma seda ei ürita. Tõden vaid, et „Kadunud kodu” äratab sügavalt isiklikke mälestusi ja mälestuste mälestusi. Kodu kaotamise valumustreid tuleb ette igas suguvõsas ja läbi ajaloo. Seda ei tea ma teiste eest kosta, kas ja millal jõuab iga inimene äratundmiseni, mida tähendab soov surra oma kodus.
Oo kodu, kadund kodu —
üks talu, nurmed, laan, —
suur, sügav südamevalu,
mil sinust lahti saan?
(Ernst Enno, „Soosaare mälestus”)
Oma ülesehituselt on „Kadunud kodu” üks öö Joonatani elust. Õhtust hommikusse kulgev noore mehe öö. Joonatan kinnitab naisele, veenab iseennastki, et tahab teha öises rahus oma copywriter’i-tööd. Ometi ta mäletab, uneleb, luuletab läbi öö. Hommikuks jõuab selgusele.
„Kadunud kodu” näitlejate kvartett (nüüdsest trio…) oskab ja tahab hoida tervikut. Koos kooriga, kes alguses viibib publikuna esireas. Pärt Uusbergi laulud loovad pihtimusliku, harda hingeheli; kooril on ka huumorisööste, kõrtsipildis vaheldub lust sõnapingsa teekonnaga valguse allikale. Enno „Veli Joonatan” ongi luulelisim lugu raamatus „Minu sõbrad”. Juba mainitud Maria Klenskaja ja Aarne Üksküla raadiohääled liituvad orgaaniliselt. Miina Pärna konkreetne etteaste saksakeelse giidina loob vast jahmatavaima kontrasti, sentimenti ära pühkides.
Lavastuse kujundisüsteem ilmneb ruumikasutuses nagu Saueaugul ikka, teatrisaaliks kohandatud kunagises vasikalaudas võetakse mängu uksed ja väravad, kaasa hingab katusealune, avaneb ümbritsev maastik. „Kadunud kodu” kunstnik on Jaan Toomik, valguskunstnik Priidu Adlas. Poodiumil paremal pool (saalist vaadates) on Joonatani tänane tuba, laual arvuti, seinal kollane tapeet ja fotod; vasemal vanaema tuba, koduse tikitud seinavaibaga; keskel uste taga paotub kalmistu — (haua)kivisse löödud kirves on ka plakati motiiv, Toomiku skulptuur. Laudu haua jaoks, viimaseks koduks, võetakse põrandast vanaema sängi ümbert. Märgatavaks saab ülal rippuv kalameheülikond, viirastuslik kummikutega kuju. Ühel võtmehetkel Joonatani hingeheitlustes, koidiku eel, viskleb valgus ruumis ringi, riivates ka kujutist ülal, mõjudes korraks kui dramaatiline viide enesetapumõtetele.
Silma torkavad metall-liigenditega kokku monteeritud puuoksad, justkui oksarobotid lavakülgedel. Ohumärk kaduvast loodusest? Vaistlikult seostub see „Kumalasemee“ lavaagregaadiga. Aga puust nukk oksajalamil, kelle Saare Vana kojuminekul õlale tõstis, ei tulnudki mulle meelde. Margus Kasterpalu ütles, et selle nuku võttis Eelmaa Sass ise mängu, vana kaaslasena „Kumalasemeest”, kus ta mängis vend Hadarit.
See jääb minu mälus lavastuse kõrghetkeks: Saare Vana äraminemine, ühtesulamine Saueaugu loodusega. Kuigi kodu on vanalt mehelt ära võetud ja ükski inimeste seadus seda enam tagasi ei anna, ometi ta läheb. Silmapiiri poole. Üle välja. Rahumeeli, ruttamata, leppinuna. Õnnekombel sattusin esietendusel esiritta, päris ääre peale, saatsin Eelmaa Sassi/Saare Vana äraminemist pilguga kaua, kuni värav hääletult sulgus. 1. augusti etendusel olin vasakul pool, aga nägin maastikku, vaimusilmas vaatlesin tema kojujõudmist.
Aga varem küsib kodu kaotanud Saare Vana Joonatanilt nõu ja abi. Üks peenemaid ajalikke teisendusi toimubki Enno looga „Saare vana”: kodu uue pärija, „Kanaada mehe” vaikusekeskuse motiivis, eriti vaimukalt copywriter’i-ameti mõtestamise dialoogis. Sisuliselt jääb tekst Ennole truuks, seda enam, et lavastuse Joonatan on kutsumuselt kirjanik. „Mina õpin kunsti inimese sisemist nägu näha,” seletab autor Erni Saare Vanale. Eks seda kunsti õpi Joonatangi. Ja meie koos temaga.
Joonatan, Sander Roosimägi on ainsana uustulnuk Saueaugu teatritrupis, kuid oleks siin nagu alati viibinud. Tundlik, mõtlik vaatleja, lavaunenäo nägija ja kooshoidja. Tema silmades uitavad mõtted, peegelduvad meeleolud, lüürilisest kurbusest vintske trotsini, jonnakusest leebuseni, süütundest tõrksuseni. Midagi heiastus Roosimäe lavaelus jälle Vargamäe Indrekust, sama mõtlesin ta Arthur Kulno rolli puhul (Tammsaare „Noored hinged”, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, Eesti Noorsooteater 2018). Joonatani roll liigub ajas, sujuvalt muundub ta poisijõnglaseks — see võte meenutab Madis Kõivu „Tagasitulekut isa juurde”. Aga ta saab ka iseenda vanaisaks, teises ajas nooreks, armuvaks Joonataniks.
Külli Teetamme rolliteekond on iseäranis vaimustav: Joonatani naine Merit, Joonatani pime vanaema, Joonatani ja Meriti (tulevane) tütar. Teisenemised noorest naisest vanaks ja tagasi nooreks on igati loomulikud. Teetamme ja Roosimäe partnerlus on täpne, mõlemad on läbipaistvad natuurid, liiguvad heletumeduse piiril.
Joonatani kahekõne oma tütrega on üks irreaalsemaid lavahetki. Teetamm ilmub vibaliku, kohmaka kasvueas plikatirtsu Martana, kes tahaks koos isaga merre ujuma minna. Ema Merit on paar päeva kuskil ära, isa tunnistab, et ei oska ujuda, kardab sügavat vett. Kollase Kõivu-valguse paines kaotab isa korraks kannatuse, tõstab häält. Südamlik on tütre tingimusteta usaldus issi vastu. Unenäoaimuse annab puänt, lause lapse nimest.
Kuna isa loeb „Tom Sawyerit”, tahab lugeda ka tütar. Arvatavasti improvisatsioonina on võrsunud võrratu sõnamäng: „erakuna” loeb arvutiajastu laps „e-rakuna”. Imetäpne, naljakas ja tähenduslik.
Siit hargnevad Joonatani dilemmad. Üks neist naise ja mehe vastandlik maastikutunnetus. Merit on merenaine, nagu nimekõlagi reedab. Merit kardab metsa, ei suuda sisemaal maalida. Joonatan seevastu on metsainimene, kes pelgab merd. Teine on Joonatani sisim hirm elumuutuste ees, mehelik pagemise iha, sünni ja surma eest, mida väljendab Huck Finni kutse „Hüppa üle!“. Joonatan peab otsusele jõudma, kas ta tahab olla erak ehk e-rakk (kooskõlaline copywriter’iga!?) või pere-mees. Just nõnda, rõhutatud liitsõnana: mees, kellel on pere.
Meelis Rämmeldi päralt on trobikond rolle: Joonatani sõber Jankel, Joonatani äi Raivo, Huckleberry Finn, Roesu Jüri, kõrtsmik Prits. Rämmeld sööstab mängu nagu vedrust visatud, uudse temperamendi ja intensiivsusega. Tema kuraasikad, saatanliku helgiga tegelased, Joonatani peibutajad, loovad elevust. Kõrtsipildis muudab Rämmeld rollihelistikku, kui valustõsiselt vahendab valguse allikale jõudmise unenägu, kehastudes Vitsakimbumeheks, andes Joonatanile kompromissituid vastuseid.
Sugestiivses kõrtsipildis leiab Joonatani tulevane vanaisa oma õige naise. Tüdrukud istuvad pika kõrtsilaua taga reas, ent kui Joonatani käed laual liiguvad, on just tulevane vanaema see, kes aimab õhust mehe käte rütmi. Nende tants puhkeb tulise ja kirglikuna, see palang meenutab Priit Pedajase lavastuste musikaalset hingust. Külli Teetamm on Pedajase õpilane 18. lennust, mängis kaasa oma õpetaja Kõivu-lavastuses „Peiarite õhtunäitus” (1997).
Ent Joonatani heitluste päristuum on tema lapsepõlvekodu, Soosaare. Joonatani hinge survestab lapseootel Meriti tahe: mees loovutagu oma kodu, et nad saaksid koos alustada. Oleneb vaataja elu- ja ennekõike kodukogemusest, mitte niivõrd soost (sugu — soo), kumma poolega südames samastuda. Kuna elame kaasa ja läbi Joonatani kujunemislugu, on temaga samastumine loomulik. Minule küll tundus Joonatanile peale pandud ohver ülekohtune ja liig raske kanda. Kas tõesti on pere-mehele ainuke lahendus oma mälestuste, juurte läbilõikamine?
JOONATAN: Aga kui ma üle müüri hüppan?
VITSAKIMBUMEES: Siis jääd sa igavesti müüri kohale hüppesse, ei jõua eales valguse allikale.
JOONATAN: Mida ma siis tegema pean?
VITSAKIMBUMEES: Tõelist lunastusehinda maksma.
Meie enesekesksuse ajastul on Põldma näidendi lõpplahendus oluline, mõtlemapanev. Joonatan on läbi öö vaaginud oma mälestusi, lapsepõlve, tänu- ja süütunnet, kodu päristähendust. Ja jõudnud otsusele: müüa Soosaare talu. Hommikul kohtuvad nad Meritiga pika kõrtsilaua taga, unenäo ja tõeluse ühisterritooriumil. Ja ehkki Meriti ja Joonatani käed laual ei liigu, ei tantsiskle veel sünkroonis, mehe kätes krampub veel pinget, aimame ometi, et neile on antud koos vananeda ja et tuleb aeg, mil nende lapsed Marta ja Martin vanematekodust välja lendavad. Merit vaatabki meest sel uuel hommikul hoolivate, murelike vanaemasilmadega.
Jääb loota, et nad leiavad kodu maastikul, kus mõlemad suudavad luua. Et maastikust määravam on loomevõime jaoks lähedane hingeke.
Aga jäägu lõpusõnad Sassile. Aastal 2008 lavastas ta Raadioteatris Jaan Kruusvalli „Hääled”. Tema tollane arutlus haakub ka „Kadunud kodu” Joonatani teekonnaga valguse allika poole.
Aleksander Eelmaa: „Mulle meeldib, kui on sellised materjalid, kus kõik tegelased mahuvad nagu ühte inimesse ära. Beckettil on seda väga palju ja ta sarnaneb väga meie enda mõttetööga. Me vaidleme endaga, meile vastatakse. Need ei ole mitte saatuse koputused, aga nad hoiatavad meid või rahustavad. [—] Ma usun, et kõigil on mõni sõber, kellega ta kakleb, kes teda õpetab, kellega ta vaidleb, kes temaga kurjustab. Tänaval inimesed käivad, küll nad vehivad kätega, küll suud liiguvad… Ju need hääled on, kes seal sees esitavad küsimusi. Ja annavad meile selgust. Või annavad meile rahu.”6
Aleksander Eelmaa (6. XI 1946 — 21. VII 2021).
Siim Vahuri foto
Viited:
1 „Et nõnda lõpuks armastama õppis hing”, ERRi kultuuriportaal, 22. VII 2021.
2 „Läbi elu nii unelise…” — Postimees, 23. VII 2021.
3 „Uneline Sass… ehk Katked-katked-katked-katked eelmaal”, ettekanne Aleksander Eelmaa 70. sünnipäevale pühendatud sümpoosionil Saueaugu Teatritalus, 5. VIII 2017.
4 Kultuurikaja. Vikerraadio, 5. XI 2011.
5 „Palju sõnu, tühjad ruumid, tabamatu aeg”. — Sirp 24. IX 2021.
6 Kultuurikaja. Vikerraadio, 23. II 2008.
