LEHÁR, DONIZETTI JA ROSSINI NING OMAD JA VÄLISMAISED…

TIIU LEVALD

Franz Lehári operett „Lõbus lesk”. Dirigendid: Jaan Ots, Kaspar Mänd ja Lauri Sirp. Lavastaja: André Heller-Lopes. Dekoratsioonikunstnik: Renato Thebaldo. Kostüümikunstnik: Sofia Di Nunzio. Valguskunstnik: Gonzalo Cordova. Koreograaf: Hedi Pundonen. Osades: Hanna Glawari — Katrin Targo, Helen Lokuta või Janne Ševtšenko, krahv Danilo Danilovitsch — Tamar Nugis või Reigo Tamm, parun Mirko Zeta — René Soom või Jassi Zahharov, Valencienne — Kadri Kõrvek, Kadri Nirgi või Karis Trass, Camille de Rossillon — Mehis Tiits või Heldur Harry Põlda; vikont Cascada — Rauno Elp või Simo Breede (Teater Vanemuine), Raoul de St Brioche — Mart Madiste või Jaak Jõekallas, Kromow — Priit Volmer või Raiko Raalik, Olga — Juuli Lill või Aule Urb, Niegus — Katrin Karisma või Lydia Roos. Rahvusooperi koor ja sümfooniaorkester. Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. VIII 2021, nähtud etendus 26. VIII.

 

Gaetano Donizetti ooper „Linda di Chamounix”. Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Martin Sildos või Taavi Kull. Lavastaja ja stsenograaf: Robert Annus. Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Valguskunstnik: Margus Vaigus. Videokunstnik: Alyona Movko. Koreograaf: Janek Savolainen. Osades: Linda — Pirjo Jonas, Elena Bražnik või Maria Listra, Carlo, vikont di Sirval — Raimonds Bramanis (Läti RO) või Mati Turi, Pierotto — Dara Savinova (Rootsi Kuninglik Ooper) või Helen Lepalaan, Antonio Loustolot, Linda isa — Taavi Tampuu või Tamar Nugis (RO Estonia), Maddalena Loustolot, Linda ema — Karmen Puis, markii de Boisfleury — Simo Breede, Prefekt — Märt Jakobson, Intendant — Rasmus Kull või Oliver Timmusk. Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Esietendus teatris Vanemuine 11. IX 2021.

 

Klaudia Taevi nimeline vokalistide konkurss 2021, „PromFest”, Endla teater, Pärnu.

 

Gioacchino Rossini ooper „Türklane Itaalias”. Muusikajuht ja dirigent: Erki Pehk. Lavastaja: Andrus Vaarik. Stsenograafia ja kostüümid: Madis Nurms. Valguskunstnik: Kornelija Kondratavičiūtė. Videokunstnik: Katre Sulane. Koreograaf: Dainius Bervingis. Osades: Selim — Sargis Bažbeuk-Melikjan (Armeenia) või Joris Rubinovas (Leedu), Donna Fiorilla — Anna Tverdova (Ukraina) või Gabrielė Bukinė, don Geronio — Taras Berežanski (Ukraina) või Žigimantas Galinis (Leedu), don Narciso — Juri Rostotski (Venemaa) või Mindaugas Jankauskas (Leedu), Prosdocimo — Vladislav Tluštš (Ukraina) või Andrius Apšega (Leedu), Zaida — Kamile Bonté (Leedu) või Ieva Goleckytė (Leedu). Kaunase Riikliku Muusikateatri koor ja orkester. Produktsioon: festival „PromFest” ja Kaunase Riiklik Muusikateater 2021. Etendused Pärnu Endlas 12., 13. ja 14. IX 2021, nähtud etendused 12. ja 13. IX. 

 

Kuna ajakirjanduses on siin-seal juba ilmunud kõigi nimetatud ürituste kohta arvamusi, siis seon mina oma mõtted eelkõige lauljatega. Julgen võtta veidike sõna ka lavastajate ja kunstnike töö kohta, aga kindlasti mitte ainult soovist võrrelda, vaid põhiliselt seoses lavastatava muusikaga. Minu teekond muusikuna on olnud ülipikk, nii ei saa ma loobuda meenutamast ka varasemaid lavastusi. Olen näinud Lehári „Lõbusa lese” 1955. aasta lavastust Estonias Meta Kodaniporgi, Georg Otsa ja Endel Pärnaga, mis valmis lavastaja Paul Mägi ja kunstnik Eldor Renteri koostöös, ja ka Estonia 1972. aasta Rossini ooperi „Türklane Itaalias” lavastust samalt lavastustandemilt ning tänaseni ületamatute lauljate Teo Maiste, Margarita Voitese ja Mati Palmi osalemisel. Neid, tolleaegse nimetusega Riikliku Akadeemilise Teatri Estonia lavastusi ei kustuta mu mälust mingi väega.

Nüüd võttis mul päris mitu nädalat aega, enne kui suutsin lasta oma kuulmismeele vabaks Pärnus toimunud Klaudia Taevi nimelise noorte ooperilauljate konkursi põnevaid elamusi pakkunud helimaailmast. Meie praegune maailm pakatab äärmustest. Siin on hukutavalt ränki poliitilisi sündmusi, siin kuuleb kummalisi, pea peale pööratud filosoofilisi mõtteavaldusi ja arutlusi inimpsüühika kiivakiskumiste üle ja samas on siin mõõtmatut avatust, enesetäiendamise ja kogemuste hankimise võimalusi, seda ka muusika ning vokaalkunsti vallas.

 

Muljeid Klaudia Taevi nimeliselt noorte lauljate konkursilt

Klaudia Taevi nimelise vokalistide konkursi võitjad 2021 (vasakult): Gyungmin Gwon (Lõuna-Korea, II preemia), Zuzanna Nalewajek (Poola, I preemia), Sergei Moskaltšuk (Ukraina, III preemia) ja Kadi Jürgens (Eesti, III preemia).

 

Olin Pärnu Endla teatri saalis Klaudia Taevi nimelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru kuulaja. Seal osales ühtekokku 26 lauljat: Ukrainast, Lõuna-Koreast, Kanadast, Leedust, Poolast, Venemaalt, Ungarist, Armeeniast ja Eestist. Pean tunnistama, et peaaegu kõik lauljad olid mulle huvitavad, ehk vaid paari erandiga ja seda põhiliselt musitseerimise osas. Konkursi korraldusliku külje tehniline pool oli igati tänapäeva vääriline — kõiki voore sai ka interneti kaudu jälgida. Olude sunnil kasutasingi seda võimalust III vooru kuulamiseks, kus iga osaleja pidi laulma Schuberti „Ave Maria” ja ühe Lied’i või romansi.  Siit saingi unustamatu elamuse, kui ukrainlanna Julia Pogrebnjak laulis Eduard Tubina soololaulu „Õnne ootel” (Maria Underi sõnadele) selges ja heas eesti keeles. Tundsin laulja vastu suurt lugupidamist; ta oli süüvinud teose olemusse kirglikult ja jäi samas truuks autorile. Leedu laulja Gabriele Bukinė laulis teise Tubina soololaulu, „Punane õuna­puu õis” (Juhan Liivi sõnadele). Ka tema eesti keel oli kaunis, kuid kahjuks ei vastanud tema depressiivsusele kalduv sisuline lähenemine teose lootusrikkale lõpule ff-s.

Kuulanud ka konkursi IV vooru interneti vahendusel ja V vooru Pärnu Kontserdimaja saalist orkestriga, tekkisid mõned mõtted. Esiteks, pidades silmas juba ligi kaks aastat kestnud eriolukorda, on nii noorte lauljate vastupidavus kui võime endast ikka maksimum anda imekspandav ja nauditav. Ja teine, vist olulisem mõte: on väga meeldiv, et nii paljud noored lauljad oskavad valida endale õigetrepertuaari, s.o mida üldse ja just antud voorus esitada. Kas on valiku tegemisel olnud hea nõuandja juhendaja näol või on usaldatud oma intuitsiooni? Sest kahjuks sõltub repertuaarist edukus žürii silmis. Selge on ka see, et maailmas valitseva meeletu konkurentsi puhul on parimate selekteerimiseks vajalik ikka see, mitte just kõigile meeldiv variant — konkurss.

Suurt rõõmu meie vokalistidele kaasaelajatele pakkus ilmselt fakt, et kuni III vooruni osalesid konkursil ka kolm eesti lauljat ja et lõpusirgele jõudis ka meie metsosopran Kadi Jürgens, kes žürii tahtel jagas kolmandat preemiat ja pälvis koos Julia Pogrebnjakiga ka eriauhinna eesti laulu parima esituse eest. Kadi Jürgens on jõudnud nüüdseks juba solistirollideni Genti ja Antverpeni oope­rimajades. Pärnus pakkus iga pala tema esituses suurt naudingut — nii kaks eri stiili kuuluvat teost II voorus: Idamante aaria Mozarti ooperist „Idomeneo” ja Kurt Weilli „Sing Me Not a Ballad” („Ära laula mulle ballaadi” operetist „The Firebrand of Florence”/„Vaenuõhutaja Firenzest”), Nancy aaria Britteni ooperist „Albert Herring” ja Charlotte suur aaria Massenet’ ooperist „Werther” IV voorus kui Octaviani I vaatuse stseen Richard Straussi oope­rist „Roosikavaler” ja Nicklausse’i aaria Offenbachi ooperist „Hoffmanni lood” finaalis. Eriliselt lummav oli tema esitustes just prantsuse muusika. Kahjuks jäin ma ilma III vooru „Ave Mariast” ja laulja õe Liis Jürgensi rohkeid kiidusõnu teeninud laulu „Mu tuba täis on väikseid ingleid” esitusest, sest ülekanne katkes mingi kummalise häire tõttu, mis olevat tabanud kogu Endla teatri internetiühendust. Kahju, kuid loodan seda esitust kunagi veel mõnel kontserdil kuulda. Tahaksin loota, et me kuuleme Kadi Jürgensist edaspidi veel palju, sest loodus on teda õnnistanud peaaegu kõigega, mis on vajalik heale interpreedile —tal on soe ja avar häälekõla kõigis registrites, ta on väga musikaalne ning tema laulmisele on nii prantsuse kui saksa keeles omane suur nüansirikkus. Lisaks on tal midagi, mis pole õpitav, nimelt sarmikus ja lavaline plastilisus füüsises. Edu talle!

Kellel on huvi finaalkontserdil kõlanu vastu, võib seda Klassikaraadio internetilehelt järelkuulata.

Kadi Jürgens, Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja dirigent Erki Pehk.
Ants Liiguse fotod

 

„Lõbus lesk”

Läksin Lehári „ Lõbusat leske” vaatama-kuulama põhiliselt noorte lauljate pärast ja sain vokaalses mõttes täiusliku elamuse. Katrin Targo (Hanna Glawari) kõlas oma lopsaka ja huvitava tämbri ja loomuliku musikaalsusega suurepäraselt. Iseküsimus on aga, kas tema natuur sobib kokku klassikalise viini operetiga. Rõõmu tegid nii Kadri Nirgi (Valencienne) helisev häälekäsitlus ja selles rollis nii vajalik kelmikus kui ka Heldur Harry Põlda (Camille de Rossillon) lennukas häälekõla ning tunduvalt suurem lavaline vabadus võrreldes tema varasema rolliga Lehári „Krahv Luxemburgis”. Ootasin põnevusega Tamar Nugise (krahv Danilo) ilmumist lavale ega pidanud pettuma — ka tema hääl kõlas saali lennukalt ja fraseerimisstiil vastas viini opereti omale.

Franz Lehári operett „Lõbus lesk”. Rahvusooper Estonia, 2021.
Danilo Danilovitsch — Tamar Nugis ja Hanna Glawari — Helen Lokuta.

 

Rõõm oli ka noore dirigendi Jaan Otsa debüüdi üle rahvusooperi orkestri ees. Tema väga hea pianistiharidus andis end kõiges tunda, muusika voolas loomulikult.

Kõigi nende noorte puhul oli näha, et Helgi Sallo näitejuhina oli olnud neile hea kaaslane. Lavastus seevastu oli kõike muud kui klassikaline viini operett, mida tõi esile ka kavaraamat, kust sai lugeda Brasiiliast sisse ostetud lavastaja André Heller-Lopesi tõlgitsuse kohta: teadlikult eirata viini opereti traditsioone, tuua tegevus kuskil Balkani poolsaarel asuvasse Pontevedro vabariiki ja asendada võluv viinilikkus Brasiilia karnevalimölluga. Kindlasti on igal lavastajal õigus lasta oma fantaasial lennata tundmatutesse avarustesse, kuid alles peab jääma Lehári muusika ning selle võluv elegants ja glamuur. Nendest tundsin ma selles lavastuses kahjuks suurt puudust.

Valencienne — Kadri Nirgi.
Rahvusooper Estonia fotod

 

„Linda di Chamounix”

Täis suuri ootusi sõitsin Tartusse kuulama-vaatama Eestis seni mängimata Donizetti ooperit „Linda di Chamounix”. Oli see pandeemia tõttu ju lavastuse kolmas katse publiku ette tulla ning esimene Vanemuise peadirigendi Risto Joosti poolt ette valmistatud ooper Vanemuise teatris. Esietenduse lauljate koosseis oli muljetavaldav: peaosas sopran Pirjo Jonas, Carlo — tenor Raimonds Bramanis Läti Rahvusooperist, Pierotto — metsosopran Dara Savinova Rootsi Kuninglikust Ooperist, Linda isa — bariton Taavi Tampuu, Linda ema — sopran Karmen Puis, markii de Boisfleury — bariton Simo Breede.

Donizetti ooperid nõuavad väga viimistletud bel canto stiili valdamist ja seda saigi sellel õhtul nautida. Pirjo Jonase sillerdav hääl on mind alati võlunud, kuid nüüd on lisandunud selle kõlasse ka kompaktsust. Ja mis mind kõige rohkem rõõmustas — tema Linda oli sügavate hoovustega karakter ja libreto nappusest hoolimata väga mõjuvate kontrastidega, seda just meelesegaduse stseenis enne ooperi finaali.

Arvan, et ma ei eksi, kui julgen väita, et Taavi Tampuu on praegusel hetkel konkurentsitu bel canto-bariton meie vokaalmaastikul. Talle looduse poolt kingitud häälemassiiv on  nüüdseks saavutanud korralikult pingestatud kantileeni voolamise, mis on selle stiili üks põhiomadusi. Jään põnevusega ootama tema uusi selles stiilis väljakutseid meie muusikateatrites.

Gaetano Donizetti ooper „Linda di Chamounix”. Teater Vanemuine, 2021.
Linda ema — Karmen Puis ja Linda isa — Taavi Tampuu.

 

Dara Savinova, külaline Rootsi Kuninglikust Ooperist, on jõudnud Eestist maailmalavadele. Ta on läbinud õpingud Salzburgi Mozarteumis ja Zürichi Ooperi stuudios, esinenud nii Zürichi Ooperis kui ka Moskva Novaja Operas, Salzburgi festivali noorte artistide projektis ja paljudes teatrites Inglismaal, Hispaanias, Portugalis, Austrias, Saksamaal, Hollandis, Itaalias. Vahemärkusena pean meenutama, et ka tema osales aastaid tagasi Pärnu Klaudia Taevi nimelisel noorte lauljate konkursil, kuid ei jõudnud siis veel esimeste hulka. See, et ta debüteeris hiljuti Rootsi Kuninglikus Ooperis Rossini „Tuhkatriinu” ja Vanemuise laval Bizet’ „Carmeni” peaosas, näitab veel kord, milleni viib interpreedisihikindlus, töökus ja pidev enesetäiendus. Dara Savinova hääl kõlas ka sel etendusel kaunilt ja mahukalt, oli täidetud sooja tämbriga ja sealjuures igas registris ülimalt fokuseeritud tooniga. Tema lavaline sarm pani end jälgima ka nappide võimalustega noore munga rolli puhul.

Suur kingitus oli meie lähinaabritelt „laenuks saadud” Läti tenor Raimonds Bramanis, kelle heakõlaline hääl ja musikaalsus jäi meelde juba Vanemuise suvekontserdilt Kassitoome orus. On ilmselge õnn saada bel canto-ooperi lavastusse osalema sellise kvaliteediga tenor. Usun, et teda saabVanemuises veel korduvalt kuulda ning küllap leiab ta edaspidi ka oma hääle mahukusele sobivad dünaamilised variandid (praegu tundus, et see saal jäi tema häälele kohati väikseks).

Gaetano Donizetti ooper „Linda di Chamounix”.
Linda — Pirjo Jonas ja Carlo — Raimonds Bramanis.
Are Tralla fotod

 

Donizetti ooperites on ikka olnud ka mõni koomiline tegelane. Seekord oli selleks Simo Breede markii rollis — kes naerutas publikut, nagu jaksas, ja tekitas samas kaastunnet. Märkimata ei saa jätta ka kostüümikunstnik Gerly Tinni huumorist pakatavat fantaasiat selle tegelase kujundamisel kostüümi ja paruka abil. Kahtlemata on need komponendid lauljale selles rollis lisaväärtuseks. Tore oli ka kuulda, et Simo Breede on vokaalselt väga soodsas suunas arenenud; tema muusikalised numbrid olid kõlavad ja naljasoon tuntav. Karmen Puis oma väikeses rollis Linda emana oli samuti heal vokaalsel tasemel.

Muusika voolas sellel etendusel Risto Joosti kindla käe all, sest Joost pole mitte ainult hea muusik-dirigent; tema suured oskused kontratenorina andsid endast pidevalt märku nii selles, kui hästi ta tunnetas lauljaid ja nende hingamist, kui selles, kui suurepärases ühises fraseerimises orkestriga see kõik kulges.

Vanemuise väikese maja saal on Eestis konkurentsitult parima akustikaga ja Robert Annus lavastaja ja ka stsenograafina on selle teose puhul igas mõttes parim valik. Väga olulist rolli mängisid lava foonile paigutatud kaarjad pinnad, mis tekitasid Vanemuise äärmiselt napi koosseisuga koorist topeltsuure illusiooni. Lavastusmeeskonda on kaasatud väga hea fookusetajuga valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater) ja videokunstnik Alyona Movko. Kõik see andis loole hea vundamendi ja saalisolijale vabaduse nautida segamatult tegelastega toimuvat.

 

„Türklane Itaalias”

Endla teatri laval nähtud-kuuldud Rossini ooper „Türklane Itaalias” oli intrigeeriv ja põnev. Mainisin eespool viiskümmend aastat tagasi nähtut, kuid see ei seganud minu kõrva ega meeli kuulajana. Pean end heas mõttes lapsemeelseks inimeseks, kes on olnud võimeline vaimustuma kõigest, mida pakutakse lavalaudadelt siiralt ja ehedalt. Mind köidab muusikateatris alati kvaliteetne laulmine, lavaline loomulikkus ja mõtestatus.

Lavastaja Andrus Vaarik on lisaks väga selgele juhendajakäele nii laulja kui näitleja suunamisel leidnud hea lahenduse ja toonud kogu tegevuse täielikult tänapäeva ehk nutimaailma. Kaamerameeste lavale toomine ja tegelaste pidev kaameratega jälitamine ei ole meie teatris uus nähtus (meenutagem Ene-Liis Semperi „Suveöö unenägu” teatris NO99), kuid siin kasutatakse neid retsitatiivide laulmisel — tegelane suundub n-ö „pihikaamera” ette, olles justkui iseendaga dialoogis, samas kui publikul on võimalus jälgida tegelase näoilmeid suurel ekraanil.

Dirigent Erki Pehki tegevus „PromFesti” vedamisel väärib imetlust ja lugupidamist. Kaunase Ooper on lahkelt andnud selleks oma teatri ruumid, orkestri, koori ja väga kvaliteetsed solistid. Kõik see on võimaldanud tuua sealses teatris välja ooper lausa kahe koosseisuga. Sest Pärnus nähtud esimesel etendusel laulsid eelmisel Klaudia Taevi nimelisel konkursil osalenud ja selle võitjad. Sellist
Selimi (bass) nagu Sargis Bažbeuk-Melikjan ja donna Fiorillat nagu Anna Tverdova (sopran) ei kuule sageli ka tänapäeva rikkalikus vokaalmaailmas. Erakordselt kaunid ja värvirikkad hääled, kõrge professionaalsus vokaaltehnikas ning taas see ülioluline osis — sarm ja lavaline suveräänsus!
Vaimustav!

Gioacchino Rossini ooper „Türklane Itaalias”. „PromFest 2021”.
Domas Rimeika foto

 

Siinjuures pean vajalikuks rõhutada üht üliolulist asja meie muusikalavastuste puhul, nimelt lavastaja tähtsust nii dirigendile kui lauljatele. Üks kindlamaid tagatisi millegi hea sünniks on see, kui lavastaja on heade näitlejaomadustega, nagu seda on Andrus Vaarik või temast küll mõneti noorem, kuid kindlalt samas vääringus Robert Annus. Mõlemas vaadeldud lavastuses oli  see näitleja ja näitejuhi suunav kohalolu lausa kombatav.

Ootan põnevusega peagi Vanemuises esietenduvat Mozarti „Don Giovannit”, kus vist esmakordselt selles valdkonnas teeb „käe valgeks” Elmo Nüganen, kahtlemata üks eredamaid näitlejaid ja muidugi draamalavastajaid meie teatrimaastikul.

Käisin hiljuti kuulamas ka Mozarti noorukina loodud ooperit „La finta giardiniera” („Ilus aednikuneiu”) EMTA orkestri (dirigent Paul Mägi) ja laulutudengite esituses, mille lavastajaks oli kutsutud Itaaliast Marco Gandini. Kurb oli tõdeda, et selles loos ei olnud lavastaja mitte kuidagi noori lauljaid abistanud ega suutnud ka vaatajale midagi huvitavat välja pakkuda. Siit tekkis mul intrigeeriv küsimus: kui meie teatrimaastikul on viimastel aegadel kerkinud esile huvitavaid sõnalavastuste lavastajaid ja kui juba antud loo raames saime rääkida kahest omamaisest lavastajast, kes on huvitavate tulemustega rõõmustanud ka muusikateatri publikut, siis miks me ikka veel kutsume kuskilt välismaalt tegijaid, kes pole suutnud end tõestada?

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.