HÄNDELI OOPER „AGRIPPINA” DROTTNINGHOLMI LOSSITEATRIS

Detsember, 2021

MARJU RIISIKAMP

Georg Friedrich Händeli ooper „Agrippina” (HWV 6). Libreto: Vincenzo Grimani. Lavastaja: Staffan Valdemar Holm. Dirigent: Francesco Corti. Lavakujundus ja kostüümid: Bente Lykke Møller. Valguskujundus: Torben Lendorph. Osades: Agrippina — Ann Hallenberg, Claudio — Nahuel Di Pierro, Nerone — Bruno de Sá või Vivica Genaux, Ottone — Kristina Hammer­ström, Poppea — Roberta Mameli, Pallante — Giacomo Nanni, Narciso — Kacper Szelążek, Lesbo — Mikael Horned. Drottningholmi Lossiteatri orkester. Etendused 7.–21.VIII 2021 Drottningholmi Lossiteatris Rootsis.

 

Drottningholmi Lossiteatrist      

8. juulil 1766 kirjutab krahv Claes Julius Ekeblad oma päevaraamatusse sissekande: „Uus komöödiateater on lõpuks valmis saanud ning Tema Majesteet käis siin dekoratsioone üle vaatamas. Kõik küünlad olid põlema süüdatud, nii et võite isegi kujutleda, milline tore vaatepilt mu ees avanes. Kaunimat teatrit on raske ette kujutada ning igaüks, kes seda eales näinud, peab möönma, et see on tõeline meistritöö.” Tõepoolest, tänapäevalgi on kuulajas- ja vaatajaskonnal võimalus imetleda maailmas ainulaadset Rootsi Drottningholmi (eesti k Kuninganna saare) kuningalossi ansambli teatrimaja,
mis kanti 1991. aastal ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Drottningholmi lossi ajalugu ulatub aastasse 1580, mil troonil olnud kuningas Johan III (Rootsi kuningas 1568–1592) lasi ehitada lossi (flaami arhitekt Willem Boy, pr k Guillaume Boyen) oma esimesele naisele, Poola kuninga Zygmunt I Vana tütrele Katarina Jagellonicale (poola k Katarzyna Jagiellonka, leedu k Kotryna Jogailatė, 1526–1583). 1661. aastal ostis lossi kuningas Karl X Gustavi lesk, kuninganna Hedwig Eleonora, kuningas Karl XI regent. Kahjuks sama aasta30. detsembril põles loss maha. 1662. aastal algasid selle taastamistööd rootsi arhitekti Nicodemus Tessin vanema käe all. Kui viimane 1681. aastal suri, jätkas tööd tema poeg Nicodemus Tessin noorem. Hedwig Eleonora surma järel 1715 läks loss kuninganna Ulrika Eleonora ja kuningas Fredrik I valdusse, kes kasutasid seda oma suveresidentsina. 1744. aastal kinkis kuningas Fredrik I lossi Preisi printsessile Luise Ulrikele tema pulmade puhul tulevase Rootsi kuninga Adolf Fredrikiga. Rootsi kuningannaks saades kandis Luise Ulrike nime Lovisa Ulrika. Tema ajal taastati ka maha põlenud lossiteater. 1777. aastal müüs Lovisa Ulrika lossi Rootsi riigile ja sinna asus elama tema poeg Gustav III (1771–1792).

Sellest ajast peale pole Drottningholmi teater oma välisilmelt ega ka dekoratsioonide ja lavatehnika poolest oluliselt muutunud. Teatri põhiatraktsioonide hulka kuuluvad muu hulgas õõtsuvad merelained, lendavad piksenooled, õhus hõljuv tool jms. Baroksed, oma arhitektuursete vormidega linnakeskkonda või loodusidülli kujutavad kulissid vaimustavad tänini nii laval olijaid kui pealtvaatajaid. Tänapäeva lavastajate-kunstnike ja barokse interjööri sünergiast sünnib võimalus tähistada üheskoos lavamuusikalise kultuuripärandi pidustust. Siin saab iga lihvitud kunstimaitsega külaline nautida barokkmuusikat rahvusvaheliste staaride osavõtul või teha teatris giidi juhatusel ringkäik. Mõeldud on ka lastele: lava taga on võimalus tutvuda lossiteatri maagilise maailmaga. Praegune kuningapere elab Drottningholmis alates 1981. aastast. Kuningapaar elab lossi lõunatiivas ja ülejäänud peaehitise ruumid on aastaringselt avatud külastajatele. Rootsi on teatavasti tolerantne maa ja pole ka ime, et sinivereliste privaatses roheluses saavad rootslased igal aastal pargimurul piknikke pidada ja oma riigi rahvuspüha tähistada. 

Igal suvel toimub lossiteatris oope­rifestival. Mina külastasin seda teatrit esmakordselt 2010. aasta suvel. Tol korral esitati Wolfgang Amadeus Mozarti ooperit „Don Giovanni”, dirigendipuldis oli Marc Tatlow. Tookord istusin ma täissaalis, üsna tagumises reas, kust avanes oivaline vaade nii laval toimuvale kui publikule, värelevad küünlatuled (küll kunstlikud, aga oskuslikult tehtud) seintele hubast valgust heitmas.

Seekord, käesoleva aasta 17. augustil oli saali täituvus juba teatud põhjustel vaid kolmkümmend protsenti ja inimeste vahel hoiti vähemalt kahemeetrist vahet. Juhtus nii, et ma istusin üsna lava ees neljandas reas praktiliselt üksi. Ka esiridades nägin istumas vaid ühte härrat ning ühtäkki toodi esimesse ritta kaks elegantse joonega tugitooli. Selgus, et Rootsi kuningapaar Karl XVI Gustav ja kuninganna Silvia külastavad just samal õhtul seda ooperietendust. Tunne oli õnnis, kui nende sisenemisel austavalt püsti tõusin ning valges kleidis Silvia mulle sulnilt naeratas. Kuidagi kodune õhkkond oli nende ümber, aga nad ju olidki kodus… Kuningapaar kummardas publikule tervituseks ilma mingi kunstliku poosi ja pompoossuseta ning võttis rahulolevalt istet.

Händeli „Agrippina” kunstiline juht ja produtsent Anna Karinsdotter väljendas kavavihiku veergudel oma suurt rõõmu võimaluse üle pika pandeemiast tingitud pausi järel öelda publikule taas tere tulemast ning tänas neid külastajaid, kes eelmistele, ära jäänud hooaja lavateostele piletid soetasid.

 

Ajalooline isik Agrippina

Julia Agrippina, tuntud kui Agrippina noorem, pärast aastat 50 p Kr Julia Augusta Agrippina (erinevatel andmetel 6. või 7. XI, aastal 14, 15 või 16 — 19./23. III 59) oli keiser Caligula õde, keiser Claudiuse naine ja keiser Nero ema. Tema isa oli Rooma väejuht Germanicus ja ema Agrippina vanem. Agrippina noorem jäi juba nelja-aastaselt ilma isata. Lapsepõlves oli ta tunnistajaks paljude pereliikmete salapärasele kadumisele ning tema turvalisuse huvides anti ta isapoolse vanavanaema Livia Drusilla kasvatada. Kodus oli ta kuulnud tihti riigijuhtimise keerukat süsteemi puudutavat poliitilist diskussiooni, kuid ka jutuajamisi, mille sisuks olid poliitilised intriigid ja manipulatsioonid. Agrippina pandi mehele kolmeteistkümneaastasena. Ta sai hea hariduse, aga Rooma riigis puudus naistel õigus sotsiaalsele tegevusele ja isiklikule varale ning nad pidid veetma kogu elu koduseinte vahel. Haritud naisena taipas Agrippina üsna varsti, kuidas toimib võimumahhinatsioonide masinavärk. Agrippina hoolitses ka oma poja Nero hariduse eest, valides õpetajaks ei kellegi muu kui suure filosoofi ja Senati liikme Seneca.

Pärast imperaator Caligula võimuletulekut sai Agrippina vestaali tiitli, mis andis talle õiguse otsustada oma vara üle. Agrippina teine mees Passienus Crispus tõi talle suure jõukuse. Kuna iga valitseja püüdis kindlustada kiivalt oma järglasele trooni, polnud Roomas harvad ka rivaalide mürgitamised, hukkamised ja surmaga lõppenud „juhuslikud õnnetused”. Agrippina kolmas mees oli tema enda lihane onu, keiser Claudius. Agrippina oli aktiivne poliitikas, koostas kõnesid, võttis vastu saadikuid jpm. Varem polnud ükski naine Rooma riigis tegelnud selliste asjadega. Tark naine korraldas nii, et Claudius lapsendas tema poja Nero, sillutades sellele tee troonile. Ta mürgitas Claudiuse (kuulu järgi olevat ta mürgitanud ka oma esimese mehe), misjärel saigi Nerost Rooma keiser. Nero püüdis oma ema korduvalt tappa, kuid edutult. Agrippina suri  neljakümne kolme aastaselt.

 

Händeli ooperi „Agrippina” lavastus Drottningholmis

Händeli „Agrippina” lavastaja Staffan Valdemar Holm (snd 1958) on rootsi-saksa teatrijuht, kes on saanud hariduse Taanis Kopenhaageni Riiklikus Teatrikoolis (Statens Teater­skole) ja töötanud aastatel 2002–2008 Stockholmi Kuningliku Draamateatri tegev­juhina. Alates 2011. aastast tegutseb ta Saksamaal Düsseldorfi teatri tegevdirektorina. Muusikateatris on ta tuntud ennekõike Wagneri ooperite lavastajana („Nibelungi sõrmuse” tetraloogia: „Reini kuld”, „Siegfried”, „Valküür”, „Jumalate hukk” ja „Tannhäuser”), kuid tema repertuaarist leiab ka Richard Straussi, Giuseppe Verdi jt oopereid. Draamalavastustest figureerivad tema tööde seas Shakespeare’i, Molière’i, Schilleri, Strindbergi, Tšehhovi jmt näidendid.

Holm võtab „Agrippina” süžee lühidalt kokku väljendiga: „Ironic Baroque opera about power and eroticism” („irooniline barokkooper võimust ja erootikast”) ja kirjutab, ilmselt mitmele Händeli oratooriumi faabulale vihjates: „„Agrippinas” puudub naissoost märter, veelgi enam — ainsad intelligentsed olevused laval on naised.” 

Lavastuse kostüümilahendus oli üsna väljapeetud: hallides toonides lendlevast siidist, rohke voldistikuga stiliseeritud vanarooma tuunikad ja toogad, mis tekitasid sandaalides jalgade liikumisel silmale põnevaid konstellatsioone. Tegelaste riietuse hallid varjundid (kas äkki teadlikult E. L. Jamesi erootilisele menuromaanile „Viiskümmend halli varjundit” vihjates?) aitasid kaasa lavadekoratsioonide mõjuvusele, mis olid samuti suhteliselt rahulikus tonaalsuses. Naistegelaste riided olid enamasti küll täiesti hallid, ent siin oli kasutatud suuremat ajaloolise kostüümi skaalat, alustades keskaja sirge joonega ja lõpetades 19. sajandi puhvitud stiiliga. Siiski, oli ka värvi; nimelt ilmus lavastuse lõpupoole, toonitamaks peategelase võidukat võimuspurti, peategelane lavale 19. sajandi uhkes, värvikirevas kostüümis. „O tempore, o mores!” võiks seepeale Cicero kombel hüüatada.

Teatavasti oli rohkete drapeeringutega vanarooma tooga kandmisviisil mitmeid rituaalseid tähendusi ning rikkalikult volditud pealisriide keisritele ja võidukatele väejuhtidele ümber keha sättimine võttis orjadel tunde, mis omakorda nõudis kandjalt ka soliidset käitumist. Seetõttu mind lavastuse tegelaste lavaline liikumine lõpuni ei veennud. Rangete rooma toogade juurde oleksin oodanud tegelaste rabelevate liigutuste asemel barokktantsule iseloomulikke täpselt piiritletud poose ja mõõdetud žeste. See oleks haakunud paremini barokkmuusikale omase reljeefse struktuuri ja selgete kujunditega, mida edastas meisterlikult orkester eesotsas dirigent Francesco Cortiga. Kuid sellest peagi lähemalt.

 

Noor Händel

Händel sai kaheksateistkümneaastasena viiuldaja ja klavessiinimängija koha Hamburgi Theater am Gänsemarktis (eesti k Teater Haneturu juures), mille interjööri oli kujundanud seesama arhitekt, Nicodemus Tessin noorem. Teater mahutas kaks tuhat pealtvaatajat ja sellel oli neli galeriid. Tol ajal kogus itaalia ooper järjest suuremat populaarsust ning noor Händel oli vaimustatud veneetslase Girolamo Sartorio lavatehnikast. Samal ajal õppis Händel helilooja ja klavessinisti Johann Matthesoni juures, kes dirigeeris oma ooperite ettekandeid. Hamburgis elas Händel neli aastat ja lahkus sealt tugeva muljete ja impulsside pagasiga oma tulevaste lavateoste loomiseks. Ta oli saanud kutse Itaaliasse Firenzesse, et õppida Arcangelo Corelli ja Domenico Scarlatti käe all.   

 

„Agrippina” ja dirigent Francesco Corti

Dirigent ja klavessinist Francesco Corti.
Foto: ghislieri.it/evento/francesco-corti

 

Drottningholmi teatri etendusi oli palutud dirigeerima itaalia dirigent Francesco Corti, mis iseenesest pole selle teatri ajaloos teab mis haruldane seik. Nimelt juba 1723. aastal kutsuti Drottningholmi teatrisse samal eesmärgil, st valmistama ette ooperite ettekandeid ning viima läbi nende proove, Bologna linnas sündinud  itaalia helilooja Uttini, kelle eesnimi oli samuti Francesco. Orkestrantide seas oli tol ajal ka palju Itaaliast pärit virtuoose. Uttini jäi Rootsi kuni oma surmani 1792. aastal. Ka käesoleval etendusel võis näha võõramaalastest orkestrante. Lisaks klavessiini tagant continuo-partiid mängivale ja aeg-ajalt käeviipega temposid sisse juhatavale Cortile oli orkestris ka teine klavessiinimängija Corti kaasmaalane, Andrea Buccarella, ja orkestrikontsertmeister oli soomlanna Minna Kangas.

1984. aastal Arezzos muusikute peres sündinud Francesco Corti on õppinud orelit Itaalias Perugias, klavessiini aga Genfis ja Amsterdamis. Klavessinistina on teda saatnud suur edu. Ta on pälvinud auhinnad Leipzigi Bachi konkursil 2006 ja Brügge klavessiinikonkursil 2007. Corti salvestiste hulk ja tase on imetlust äratavad, tema viimane plaat „Little Books” (Arcana) sai ajakirja Diapasoon kuldplaadi auhinna Diapason d’Or. Muusiku-praktikuna teeb Corti praegu koostööd selliste tippkollektiividega nagu Les Musiciens du Louvre (dirigent Marc Minkowski), ansambel Zefiro (Alfredo Bernardini juhtimisel), Bach Collegium Japan (Masaaki Suzuki juhtimisel), Les Talens Lyriques (dirigent Chris­tophe Rousset), ansambel Harmonie Universelle (Florian Deuteri juhtimisel), Le Concert des Nations (Jordi Savalli juhtimisel). Alates 2015. aastast on Corti tegutsenud regulaarselt Les Musiciens du Louvre’i dirigendina ja orkestri Il Pomo d’Oro  külalisdirigendina ning on ühtlasi alates 2016. aasta septembrist Baseli Schola Cantorumi klavessiinipedagoog.

Corti ütleb ooperi kavavihikus teose tutvustuses, et „Agrippinal” on Händeli ooperiloomingus mitmes mõttes eriline koht.  Kahekümne nelja aastase Händeli elus oli sellel teosel pöördeline tähendus: tema 1709. aastal Veneetsias esietendunud „Agrippina” võttis publik vastu ovatsioonidega „Viva il caro sassone!”. Sellest sai Händeli Itaalias veedetud aastate tippsündmus. Nii suur edu ühes tolle aja tähtsaimas kultuurikeskuses Venezia di Serenissimas oli vägagi suur saavutus. Kokku võttes: see on Händeli viimane Itaalias loodud teos ning ühtlasi tema esimene küpse helikeelega ooper, kus valitseb sümmeetria ja tasakaalu peen mäng, muusikalise ande ja virtuoossuse sünergia, dramaatiline tour de force.

Kardinal Vincenzo Grimani libretot peab Corti üheks parimaks, mis eales Händeli ooperite aluseks on olnud, ja võrdleb Händeli suurepärast koostööd Grimaniga Mozarti koostööga da Pontega. Hoogne sündmuste jada, mille keerises on kaks naiskarakterit, Agrippina ja Poppea, saab alguse Agrippina esimestest sõnadest. Faabula on igati intrigeeriv ja psühholoogiliselt kompleksne.

Händeli kompositsioonitehniline andekus olevat avaldunud Cortile juba tema esimesel pilguheidul partituurile. Selle kolmevaatuselise ooperi partituur seob mitmeid erinevaid vormi- ja stiilielemente ning ohtralt paroodiat, laene nii  Händeli enda varasemast loomingust kui ka teiste heliloojate teostest, mis oli 17. ja 18. sajandi kompositsioonitehnikas üsna levinud võte. Sellist temaatilise materjali näppamist ei peetud tol ajal mingiks inetuks teoks. Tähtis oli see, kui fantaasiarikkalt seda „varastatud” materjali töödeldi, ning heliloojad polnud kiivad, kuuldes oma meloodiakatkeid teiste heliloojate loomingulises töötluses. Händel sai selle ooperi loomisel temaatilist inspiratsiooni Reinhard Keiserilt, Alessandro Scarlattilt, Antonio Cestilt ja Johann Matthesonilt. Peene huumoriga kasutab Händel ooperi I vaatuse Agippina, Nerone, Narciso ja Pallante kvartetis „Il tuo figlio…” ka üht teemat omaenda teosest, antifoonist „Te decus virgineum”  (HWV 243); I vaatuse Agrippina aaria „Ho un non so che nel cor…” tekst ja muusika pärinevad Händeli 1708. aastal valminud ja Roomas Ruspoli lossis ette kantud oratooriumist „La resurrezione” (HWV 47). 

Tutvunud Händeli biograafiaga, toob dirigent välja tõiga, et seda teost on korduvalt ümber tehtud, ja nendib, et ooperi esimene variant tundub talle nii muusika kui ka dramaturgia mõttes parem. Õnneks oli algne variant partituuris näha. Radikaalsete otsuste tegemisel käsikirja tõlgendamisel ja redigeerimisel lähtus Corti asjaolust, et ooperi käsikiri on suhteliselt paindlik, isegi visandlik algmaterjal, mida võib vabalt vastavalt vajadusele mugandada. Tema käe all tuli näiteks esmakordselt esitusele mingitel põhjustel käsikirjas maha kriipsutatud Claudio kavatiin „Vagheggiar de tuoi bei lumi…”. Corti kirjeldab oma eeltööd partituuriga kui põnevat protsessi, mis andis sõelale jäänud muusikalisele materjalile juurde vitaalsust ja kunstilist väärtust.

 

Kahe peaosa, Agrippina ja Nerone esitajad

Lisaks instrumentaalgrupi täiuslikule musitseerimisele oli lavastuse solistide grupp hämmastavalt meisterliku vokaalse tasemega ja igaüks neist vääriks omaette tähelepanu, aga piirdugem siin siiski vaid lühiinfoga kahe laulja kohta. Nimiosas esinenud Ann Hallenberg on üks tänapäeva maailma juhtivaid metsosopraneid. Ta on Rootsis väga armastatud solist, pika lavakogemusega laulja. Hallenberg on õppinud Stockholmi Kuninglikus Muusikakolledžis ja Londonis, laulnud Monteverdit, Scarlattit, Vivaldit, Mozartit, Glucki, Purcelli, Rossinit, Donizettit jpt ning loomulikult palju Händelit — tema arvukate Händeli-rollide seas on Tauride („Arianna”), Tedata („Flavio”), Cornelia („Giulio Cesare”), Tirinto („Imeneo”), Irene ja nimiosa („Tamerlano”), Ariodante („Ariodante”), Dejanira („Hercules”), Arsamene („Serse”) jt. Alates 2019. aastast on Hallenberg olnud Drottningholmi teatri juures resideeriv laulja. Kaalukates rollides ja kuulsates ooperimajades üle maailma esinenud Hallenberg nendib, et Drottningholmi teater on barokk­ooperi esitamiseks vaieldamatult üks oivalisemaid kohti.

Georg Friedrich Händeli ooper „Agrippina”. Drottningholmi Lossiteater, 2021. Agrippina — Ann Hallenberg ja Narcisco — Kacper Szelążek.

 

Nerone rollis esines praeguse ooperi­maailma noor tõusev täht kontratenor/meessopran Bruno de Sá. Ta on rahvuselt brasiillane ja debüteeris 2013. aastal São Paulos. 2015. aastal laulis ta oma esimese suurrolli, Sesto, Mozarti ooperis „Tituse halastus”. De Sá on võitnud auhindu mitmetel konkurssidel: 2016 esikoha 14. Maria Callase konkursil São Paulos, teise koha 2. Manhattani Rahvusvahelisel Muusikavõistlusel; 2020 OPER! Awardi aasta uustulnuka kategoorias. De Sá on teinud koostööd Philippe Jaroussky, Aapo Häkkineni, Peter Konwitschny jpt nimekate muusikute ja lavastajatega. Meedias on tema hääletämbrit kirjeldatud kui võrgutavat („His tone quality is  seductive”). Pärast esinemist kuulsa kastraatlaulja Farinelli mälestusele pühendatud kontserdil „Triunfo de Voz” kirjutas ajakiri L’Opera, et Bruno de Sá ajas publiku „pöördesse” („Bruno de Sá drove the audience wild…”). Nii juhtus ka „Agrippina” etendusel, mis kestis koos vaheaegadega kokku neli tundi. Kogu trupp ja oivaline orkester pälvisid tormilise aplausi.

Bruno de Sá Neronena „Agrippinas”.
Markus Gårderi fotod