„ÜHT KAOTUST IGAVESTI KANDSIN” — ÜHE PEREKONNA TEEKOND

ALJONA KURBATOVA

„Üht kaotust igavesti kandsin”. Režissöör: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz. Stsenaristid: Liis Nimik ja Carlos Eduar­do Lesmes Lopéz. Operaatorid: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz, Davood Mousavi, Giulia Ducci, Aivo Rannik. Produtsent: Liis Nimik. Kaasprodutsendid: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz, Marcela Lizcano, Davood Mousavi, Mauricio Vergara. Helilooja: Ann Reimann. Helirežissöör: Haendel Gabriel Solis. Monteerija: Hendrik Mägar. Dokumentaalfilm, kestus 82 min. © Alasti Kino. Eesti – Kolumbia – Rootsi. Esilinastus: 28. V 2020, Hot Docs Canadian International Documentary Festival; esilinastus Eestis 15. X 2021.

 

Käesoleva aasta suvel jõudis meediasse ühe Eesti ema appikarje, kes oli kaotanud oma noore poja narkootikumide üledoosi tõttu. Ema otsis vastuseid: mis läks valesti; kes ja mida pidanuks tegema teisiti, et poeg oleks elus? Teda saatsid kahtlused endas, oma vanemlikes oskustes, aga ka selles, kas me ühiskonnana teeme piisavalt selleks, et mitte kaotada oma lähedasi narkootikumide tõttu. Ta astus avalikult välja, et oma lugu rääkida. See oli äärmiselt julge samm, sest rääkija teadis, et tema tutvuskonnas on inimesi, kes võivad sellesse suhtuda halvustavalt ja süüdistada teda läbikukkumises… sest „kõik algab ju perest”. Negatiivne suhtumine ja sellega kaasnev valehäbi on üks põhjustest, miks me nii vähe kuuleme nende lugusid, kes on kogenud oma pereliikme sõltuvust narkootikumidest, ja miks sageli ei julgeta küsida abi. Väga julged on ka oktoobris esilinastunud auhinnatud doki „Üht kaotust igavesti kandsin” tegelased.

„Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes.
Õde ja vend. Veel on kõik hästi.

 

Eesti, Kolumbia ja Rootsi koostöös valminud Carlos E. Lesmese film „Üht kaotust igavesti kandsin” on rahvusvaheliselt ja ka Eestis kõrgelt hinnatud. Lisaks parima dokumentaalfilmi EFTAle ja montaažiauhinnale on see pärjatud ka publikuauhinnaga Bogotá rahvusvahelisel filmifestivalil ja Eesti dokumentalistide gildi aasta filmi auhinnaga. Filmi maailmaesilinastus toimus mainekal „Hot Docsi” festivalil Kanadas ja pärast seda on film linastunud mitmetel festivalidel üle maailma. See räägib mõtlemapaneva loo eesti perekonnast, narkootikumidest sõltuvuses olevast Laurist, tema emast Hillest ja õest Eevast, kelle kõigi elu on Lauri sõltuvuse tõttu pea peale pööratud. Emal on pojaga lähedane, kuid keeruline suhe, mida nad vaatamata saatuse keerdkäikudele on suutnud hoida. Ühel päeval jääb aga Eesti ühiskonnas pettunud ja Kolumbiasse parema elu otsingutele suundunud Lauri kadunuks. Mures ja lootust kaotamas ema palub tütrel Kolumbiasse sõita ja Lauri üles otsida. Kumbki naine ei oska ette kujutada, milliseks see teekond kujuneb. Nii et kuigi esmapilgul võib selle filmi peategelaseks pidada Laurit, on kesksed tegelased siin hoopis ema ja õde.

Narkootikumide tarvitamisest ja sõltuvusest on maailmas tehtud omajagu dokumentaalfilme. Häid ei ole kuigi palju. Osaliselt on põhjuseks see, et sõltuvuse ümber on siiani palju müüte ja väärarusaamu. Ühiskonna suhtumine narkootikumide tarvitajatesse võib olla mõistev, aga võib olla ka äärmiselt hukkamõistev ja laieneda tarvitaja perekonnale. Teema on mitmetahuline ja sõltuvust käsitlevate dokumentaalfilmide puuduseks osutub sageli liigne pretensioonikus — soov kõike lahti seletada ja avastada midagi uut —, hinnangute andmine, aga ka emotsioonide ülevõimendamine, mis halvimal juhul võib päädida üledramatiseerimisega. Vaatajale justkui üritatakse öelda, mida ta peab tundma ja millised järeldused tegema.

Eestis on narkootikumide tarvitamine ja sellega seonduv olnud teravaks probleemiks juba pikemat aega, kuid selleteemalisi dokumentaalfilme on meil tehtud pigem vähe. „Üht kaotust igavesti kandsin” on nende seast üks parimaid. Selle filmi tugevus, mis võib osale vaatajatest tunduda aga hoopis nõrkusena, on selles, et autorid ei üritagi sõltuvust lahti seletada ega lahata Lauri sõltuvuse kujunemise ja pere probleemide tekkimise põhjusi. Nad näitavad perekonda siin ja praegu: mida ema Hille ja õde Eeva kogevad Laurit otsides, mida nad õpivad enda ja oma suhete kohta ning kuidas see mõjutab nende maailma. Meile näidatakse katkendeid nende varasemast elust, mis on edasi antud läbi Hille ja Eeva meenutuste ning Lauri emale saadetud kirjade. Palju jääb ütlemata, nii nagu ka elus sageli kipub olema. 

Vaataja ei saa teada, millal ja miks Lauri narkootikume tarvitama hakkas, kuid läbi katkendlike meenutuste saame järjest paremini aru, kuidas see mõjutas tema suhet ema ja õega. Psühholoogid võivad lõputult analüüsida Hille ja Eeva suhet, Hille ja Lauri suhet või Eeva ja Lauri suhet. Näiteks kas Hille oli või ei olnud isekas, paludes Eeval minna Kolumbiasse Laurit otsima, kuigi tegemist oli peaaegu et võimatu missiooniga. Miks just väike õde pidi venda kortermajade keldritest otsima? Kas Lauri ja Eeva said lastena vanematelt piisavalt tähelepanu? Miks keegi ei märganud, et midagi on valesti, ega aidanud probleeme ära hoida? Vanem ei pea olema täiuslik. Meie ühiskonnas ei ole küsimus ainult selles, kas vanemad annavad endast parima, kas nad armastavad oma lapsi või mitte, vaid selles, et vanemad on sageli liiga stressis või majanduslikes raskustes, et oma laste jaoks tõeliselt olemas olla. Kavatsused on õiged, aga oskusi ja võimalusi napib. Emotsionaalse sideme ja tähelepanu puudumine varases eas on aga riskifaktor sõltuvuse tekkimisel. Kas nii juhtus ka filmi tegelastega? Me ei saa seda teada. Me teame, et Lauri on sõltuvuses ja peres ei ole kõik sugugi hästi.

Narkootikumide tarvitamise puhul on tarvitaja perekond tihti see, kes kannatab kõige rohkem. Elu narkootikume tarvitava või nendest sõltuvusse jäänud inimesega ei pruugi olla lihtne ja see mõjutab pereliikmete või lähedaste elu mitmel viisil. Pereliikmed võivad silmitsi seista paljude valusate tunnetega, olgu nendeks häbi, viha, hirm või enese süüdistamine. Pereliikmed võivad uskuda, et nemad ongi lähedase narkootikumide tarvitamise põhjuseks või soodustajaks. Mida aeg edasi, seda rohkem võib sõltuvus perekonda lõhkuda ja lahutada. Selle asemel et kokku hoida, hakatakse üksteisest eemalduma. Pered kaotavad oma lähedasi sõltuvuse tõttu — olgu tegu siis narkootikumide või alkoholiga — oluliselt sagedamini, kui me oskame arvata. Kaotavad siinsamas Eestis, mitte kauges Kolumbias, nagu filmi peategelased. Ka Eestis võib lähedase otsimine olla valus ja vaevarikas. Iga inimese lugu on erinev.

„Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes. Venda otsimas.

 

„Üht kaotust igavesti kandsin” on ehe ja aus film. Filmitegijad jäävad oma tegelastele truuks: ei ilustata, ei keerata vinti üle, et pisaraid kiskuda. Hille elab oma elu ja leiab aega sõbrannaga Lauri sünnipäeva tähistamiseks, samas loodab ja loodab ja loodab. Ta mõtiskleb selle üle, kas armastas piisavalt või liiga vähe, kas tegi oma laste heaks piisavalt või mitte. Lauri kirjad emale poevad hinge oma lihtsuse ja siirusega. Eeva monoloog ehk kiri vennale on südantlõhestav.

Film sukeldub ka nende inimeste ellu, kes on valinud oma tööks narkootikumide tõttu hätta sattunud inimeste ja nende perede abistamise. Kolumbia riiklike ja vabatahtlike organisatsioonide töötajad aitavad Eevat tema otsingutel ja pakuvad tuge. Nad räägivad, et  tarvitajat süüdistada ja karistada ei ole mõtet, selle asemel tuleb abi pakkuda ja üritada mõista. Iga inimene ja pere on erinev ning kogeb olukorda erinevalt, üks ja sama lahendus ei sobi kõigile. Ei saa elada inimese elu tema eest ega võtta selle eest vastutust, kuid tema jaoks võib olla olemas, kui ta sind vajab.

Eestis, nagu ka Kolumbias, on loodud erinevad teenused, mis aitavad narkootikume tarvitavatel inimestel ja nende peredel keeruliste olukordadega toime tulla. Eesmärgiks on aidata inimestel elada turvalisemalt, mõista oma sõltuvust ja see kontrolli alla saada. Meil Eestis ei ole linnaosi või väljakuid, kus sõltuvuses olevad kodutud inimesed ööpäevaringselt viibivad ja aineid tarvitavad, aga see ei tähenda, et meil oleks vähem abivajajaid. Nad on vähem nähtavad. Nad ei ela tänavatel ega tarvita narkootikume avalikus ruumis, mille tõttu võib meil olla raskem nende muret märgata. Iga narkootikumide tarvitajat on võimalik aidata temasse hoolivalt ja hinnangutevabalt suhtudes ja pakkudes sobivat abiteenust. Isegi kui inimese enda eesmärk ei ole täielik ainetest vabanemine, on võimalik nõustamis- ja tugiteenuste abil juhendada teda turvalisemalt käituma ja tasapisi aidata tal (taas) eneseusk leida. Lähedased keskenduvad tihti narkootikumide tarvitaja käitumise muutmisele ja arvavad, et saavad teda sundida teisiti elama. Seejuures ei panda aga tähele, kuidas ollakse ise olukorrast mõjutatud. Aitamise põhireegel on see: kõigepealt aita ennast, seejärel teisi. Ka tarvitajate lähedased vajavad tuge ja mõistmist. Me näeme filmis Kolumbia endiseid sõltlasi, kellest on saanud abistajad ja kes aitavad teisi sõltuvuses inimesi ja ka nende lähedasi. Nad on oma aitamissoovis siirad ja mis väga oluline, ka kahe jalaga maa peal. Nad on ise kogenud seda, mida narkootikumid võivad peresuhetega teha, ja kasutavad seda kogemust teiste abistamiseks. Kasutasid ka Eeva abistamiseks. Üks parimaid soovitusi, mille Eeva ühes sellises abiorganisatsioonis saab, on see, et ta peab elama omaenda elu. Isegi kui ta ei leia oma venda, teab ta, et on teinud kõik, mis tema võimuses. Tal ei ole ühtegi põhjust tunda süüd ega vastutust, ta peab elama oma elu. See mõte peegeldub ka filmi lõpuosas, Eeva kirjas Laurile: ma ei ole sinu päästja, kuid kui sa mind vajad, olen ma valmis sind kuulama. 

Film ei anna ühest vastust, kuidas probleemid kujunevad ja kuidas neid lahendada. See paneb mõtlema, kas ja mida oleks saanud teha teisiti, et Lauri ja tema pere teekond kujunenuks teistsuguseks. Eriti tugeva emotsiooni tekitab filmis hetk, kui Eeva saab aru, et kui ta peaks venna Kolumbias üles leidma, järgneks sellele küsimus, millise vastutuse ta seejärel endale võtab. Mida ta edasi teeb? Kas ta suudab venda aidata? Kas ta jääbki tema eest vastutama? Selline segu hirmust, süütundest, kahtlustest oli väga kõnekas ühes konkreetses kaadris, kus tõde oli justkui selgumas. Emotsionaalselt raske ja isegi väsitav, aga väga õnnestunud film.

„Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes. Venda otsimas.

 

Oma loo jutustamine võib avaldada teraapilist mõju, see võib aidata vaatajal oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõuda. See võib olla abiks ka teistele sarnases olukorras olevatele inimestele, kes näevad, et nad ei ole üksi. Seda isegi siis, kui nende lugu on teistsugune. Soovitan südamest kõigil seda filmi vaadata. Kui vaatajate või nende tuttavate peres on sarnane mure, te ei ole üksi! Eestis on häid spetsialiste, kes oskavad aidata. Olge julged, nagu seda olid Hille ja Eeva. Küsige teavet ja abi, kui te seda vajate!

 

Aljona Kurbatova on Tervise Arengu Instituudi narkomaania ja nakkushaiguste keskuse juht.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.