VENEMAAD AVASTAMAS

Detsember, 2021

BORIS TUCH

„Kupee nr 6”. Inspireeritud Rosa Liksomi romaanist „Kupee nr 6”. Režissöör: Juho Kuosmanen. Stsenaristid: Andris Feldmanis, Livia Ulman, Juho Kuosmanen. Operaator: Jani-Petteri Passi. Produtsendid: Jussi Rantamäki, Emilia Haukka. Kaasprodutsendid: Riina Sildos, Jamila Wenske, Melanie Blocksdorf, Natalia Drozd-Makan, Sergei Seljanov. Kunstnikud: Kari Kankaanpää, Vjatšeslav Kiškun, Dina Logvinova. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Helirežissöör: Pietu Korhonen. Monteerija: Jussi Rautaniemi. Osades: Laura — Seidi Haarla, Ljoha — Juri Borissov, vagunisaatja Natalja — Julia Aug, Irina — Dinara Drukarova, Ljoha kasuema — Lidia Kostina, Saska — Tomi Alatalo jt.
Mängufilm, värviline, kestus 105 min. ©Aamu, Soome. Soome—Eesti—Venemaa—Saksamaa. Esilinastus 10. VII 2021 Cannes’i filmifestivalil. Esilinastus Eestis 23. XI 2021 PÖFFil.

Soome režissööri Juho Kuosmaneni film „Kupee nr 6” on klassikaline road movie. Film räägib sellest, kuidas inimene, kes asub teekonnale, et jõuda esiti näiliselt väga kaugesse ja ebaselgesse, otsekui uttu mähkunud sihtpunkti, leiab teekonna lõpus iseenda. Aga mitte enam säärase enda, nagu ta oli rännaku hakul, vaid muutunu, kes on adunud midagi väga olulist ühtaegu omaenese elus kui selles elus, mis seni oli teda vaevu puudutades temast mööda voolanud, ent mis nüüd on oma ebatäiuses hakanud teda valusalt kriipima. Ja saanud ühtäkki osaks temast. Või siis on temast saanud selle elu osa.

Kui žanr on juba esimeste kaadritega selgelt paika pandud, ei ole filmi vaadates tähtis žanrimääratlus, vaid sisu, mille on loonud „Kupeele nr 6” režissöör Juho Kuosmanen, stsenaristid (meie kaasmaalased) Andris Feldmanis ja Livia Ulman, operaator Jani-Petteri Passi ja näitlejad — peaosatäitjad Seidi Haarla ja Juri Borissov ning Julia Aug, kes mängib pealtnäha kõrvalosa, lõputult Moskva–Murmanski liinil voorivat vagunisaatjat. Tema roll on aga väga kaalukas, sest annab võtme mõistmaks tegelikkust, millega põrkub Seidi Haarla tegelaskuju Laura, kes on seni tundnud Venemaad ainult peene, intellektuaalse seltskonna kaudu, kus ta Moskva ülikooli tudengina tiirles.

„Kupee nr 6”, 2021. Režissöör Juho Kuosmanen. Laura — Seidi Haarla ja Ljoha — Juri Borissov.

Tundlik kõrvaltvaade

Film räägib Venemaa võrdlemisi hiljutisest minevikust, 1990. aastatest, seadusetuse ja vaesuse ajast, mis praegu on hakanud juba unustusse vajuma. Õigupoolest tahavad paljud inimesed, eriti Venemaal, seda unustada. Või kui ka otsustatakse mäletada, siis ülalt antud ideoloogilise ettekirjutuse järgi: elu oli kohutav, kuid siis tuli hiilgav juht, kes valgustas kõike oma säraga ja tõstis riigil taas jalule. See Soome— Eesti—Vene ja pisut ka Saksa linalugu ei ole vaba üksnes ametlikust ideoloogiast, vaid ka tollest trööstitust depressiivsusest, mis on omane paljudele praegustele, kahtlemata andekatele vene režissööridele, kes teevad sõltumatuid filme hoolimata ülaltpoolt tulevatest nõudmistest. Just seetõttu sõimab ja sajatab nende filme lihtne patriootlik vene inimene, kes ei hinda ümbritsevat elu mitte selle järgi, mida ta näeb oma silmaga aknast, vaid alternatiivse reaalsuse järgi, mis avaldub teleekraanil riiklike kanalite ametlikes saadetes.

„Kupee nr 6” ei ilusta 1990. aastate Venemaad, ent hoidub ka näitamast seda pelgalt kahes värvitoonis, mustvalgena. Nii et soovides kirjeldada filmi tonaalsust ühe sõnaga, sobiks kõige paremini sõna „tundlik”. Minus tekib kauge seos ühe teise, samuti Eesti osalusel valminud teekonnafilmiga tollasest vene elust „Ma ei tule tagasi”, mille lavastas 2014. aastal režissöör Ilmar Raag Venemaa, Eesti, Kasahstani, Valgevene ja Soome koostöös. Raagi film põhines 1970.–1980. aastatel sündinud vene dramaturgide põlvkonna ühe parima —minu meelest lausa kõige parema — autori Jaroslava Pulinovitši näidendil. On iseloomulik, et vanema põlvkonna naisnäitekirjanikud, näiteks Ljudmila Petruševskaja ja Ljudmila Razumovskaja, kes töötasid range tsensuuri oludes, lõid vormilt võrratuid ja mõtete poolest üllatavalt julgeid näidendeid. Nüüdsed autorid seevastu, kirjutagu nad millest ja kuidas tahes, ihkavad heietada aina ühtesid ja samu motiive, naudiskleda oma tegelaste elu tühisuses ja uputada kõik üleüldisesse ängi. Kui satun nende oopustega kokku puutuma, tuleb meelde Tšehhovi kiri Štšepkina-Kupernikule: „Jah, teil on õigus, näidenditega mamslid ei sigine päevade, vaid tundidega ja minu arvates on ainult üks viis selle nuhtluse vastu võidelda: kutsuda kõik mamslid Muiri & Mirrieleesi poodi ja see põlema panna.” (Siin ja edaspidi minu tõlge — B. T. Tänapäeval täidab Muiri & Mirrieleesi rolli Moskva GUM.) Ma ei jaga Anton Palõtši verejanu, kuid arvan, et säärane hinnang peab paika ka meie päevil. Jaroslava Pulinovitš on üks harvu erandeid praeguses dramaturgide põlvkonnas. Temagi kirjutab jõhkralt, väga jõhkralt, ent tema näidendite tegelased on elavad ja usutavad. Raag järgis üldjoontes Pulinovitši näidendit, aga pehmendas mõningaid selle aktsente, mõistes, et tragöödia ei pea tingimata tähendama kõikehaaravat rusutust. Ja ta tegi väga tugeva filmi.

Võib-olla osutubki kõrvaltvaade — eeldusel, et vaatleja ei lihtsusta, ei libise üle pinna, vaid püüab rääkida toimuvast tasakaalukalt, kujutada mitmemõõtmelist maailma — nii mõneski mõttes viljakamaks kui pilk seestpoolt, mille puhul autor ei suuda varjata kibedat pettumust ja nördimust. Tegelikult tundus kolmkümmend aastat tagasi, et elu läheb paremaks — eks jagatud ju küllaga ahvatlevaid lubadusi —, aga mis oli tulemus? Läks, nagu läks! Kõrvaltvaataja ei raja millelegi lootusi, talle ei ole antud lubadusi, tema vaade on distantseeritud, aga heasoovlik. Objektiivsus ja heasoovlikkus on aga kunstiloome vältimatud tingimused. (Teine lugu on nende juhtumitega, kus sõnaseppa kannustab klahve toksima viha ja neimahimu, mille tulemuseks on midagi nii segast nagu Skulskaja viimased raamatud, mille žanriks on öördamine, ilma et neis oleks aimata sürrealismitaotlust. Peale selle kirjutab ta tavalisi kaebusi — ja see on ainuke žanr, milles ta on omandanud meisterlikkuse. Tõsi, tema hiljutine kaebus Vene teatri kunstilise juhi Filipp Lossi peale Riigikogus jäi rahuldamata.)

Võta elu nii, nagu see on

Feldmanis ja Ulman lähtusid stsenaariumi kirjutades soome kirjaniku Rosa Liksomi samanimelisest romaanist. Tõtt-öelda on see teos üsna vormitu ja laialivalguv. Ent hoopiski mitte pretensioonitu. Viimane lõik kõlab nii: „Õhtul naasis ta hotelli, pakkis oma vähesed asjad, pani lennupiletid öölaua servale ja keskendus hingamisele. Mõnus pimedus otsis mõnda aega teed tüdruku juurde ja leidis ta lõpuks. Kuu serval rippus tuhm oranž täht, kuid see paar ei valgustanud magavat linna sugugi. Tähed langesid Gobi kõrbe jahtunud punasesse liiva, ainult Veenus säras eredalt ja tuliselt. Viimased lumehelbed laskusid aeglaselt maapinnale. Tüdruk oli valmis võtma elu sellisena, nagu see on, kõigi selle õnnestumiste ja pettumustega.” („Oo, sõber Arkadi… üht palun ma sinult: ära ilutse, kui räägid!” oleks sellist lõiku kommenteerinud Turgenevi Bazarov. Võib-olla ei ole vene tõlge õnnestunud, kuid küllap on ka originaalis säherdust ilulemist, mis laseb kirjandustekstil paista daamide näputööna.) Feldmanisele ja Ulmanile on kogu selle ülespuhutud sõnaloome juures oluline viimane fraas, kuid nad ei püüa Laura teekonda verbaalselt kokku võtta, vaid näidata, miks pööras reis Põhja-Venemaale tema hinges midagi pea peale ja õpetas teda tõepoolest võtma elu nii, nagu see on, selmet alistuda tõiga ees, et elu pole selline, nagu ta tahaks.

Aga mis puutub siia Gobi kõrb ja mis on sellel pistmist Põhja-Venemaaga? Kohe selgitan. Romaani tegevus toimub 1980. aastatel Mongooliasse sõitvas rongis, kus kangelanna kaaslaseks on keskealine mees. Filmis on aeg teine ja tegelased teised ning kirjaniku ilmselge õõva sovetliku tegelikkuse ees (mis oli 1980. aastatel küll tasasem ja turvalisem kui 1990-ndatel) jätavad autorid Liksomi hingele. Nagu ka vagunisaatjale antud hirmuäratava iseloomustuse: „Raissa-eidel on siin rohkem võimu kui miilitsal. Ta hoiab kõik joodikud ja prostituudid eemal. Talle ei maksa vastu vaielda.” Ja ammugi jäetakse sulesepa hingele reisikaaslase — romaanis Vadimi — ettekujutus eestlastest: „Mõtlesin, et on see alles karistus: sattuda ühte kupeesse eestlasega. Aga Soomel ja Eesti Nõukogude Vabariigil on suur vahe. Eestlased on kongninaga saksa natsid, kuid soomlased on meiega sama tõugu. Soome on nagu nupuke kuskil kaugel ja kõrgel põhjas. Te ei sega kedagi. Kõik põhjarahvad on uhked selle üle, et nad on põhjamaalased. Te olete esimene soome naine, keda ma oma silmaga näen. Aga kuulnud olen teist palju. Räägitakse, et teil on seal kuiv seadus.”

Sel moel võis vahest mõelda propagandast juhmistatud lihtne venemaalane 1990. aastatel, ja võib ehk praegugi. Kuid 1980. aastatel oli Eesti Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia inimeste silmis tükike Läänt, huviäratav ja eksootiline, ning tekitas positiivseid emotsioone. Feldmanis ja Ulman järgivad kuldreeglit „Ära kirjuta asjast, mida sa ei tunne”. Sellest sisukast monoloogist jätsid nad alles ainult teadmise, et reisikaaslane Ljohha peab Laurat algul eestlaseks, aga saades teada, et tegu on soomlannaga, on ta küll üllatunud, ent mitte ülearu.

On olemas ammu müüdiks muutunud stereotüüpsed ettekujutused rahvuslikust iseloomust. Esialgu tundub, et ka filmi autorid järgivad müüte. Laura on visa ja jonnakas soome naine: olles kord pähe võtnud sõita Kaug-Põhja vaatama Valge mere kaljujooniseid ja uurima inimkonna lätteid, liigutab ta mägesid: ta mõistab, et ettevõtmine on lootusetu, aga ei anna järele. Nagu Alfred Tennysoni „Ulysseses”: „… but strong in will / To strive, to seek, to find, and not to yield.” (Sõna-sõnalt:
„… kuid tugev tahtes / pürgida, otsida ja leida alla andmata.”) Luuletaja näikse soovinuvat öelda: ära alistu, isegi kui sa ei leia seda, mida oled otsinud. Ja siin on selline tõlgendus tõetruu, sest lõpuks ei näinudki Laura neid kaljujooniseid, ehkki tegi selle nimel kõik mis võimalik.

Tema reisikaaslane, Olenegorski rikastusvabriku tööline Ljohha tundub kehastavat vene rahvusliku iseloomu müüti. Tüüp on hoolimatu, ettearvamatu ja lihtne nagu tõde, tema kombed aga kohutavad. Vaevalt end kupees sisse seadnud, hakkab ta jooma-sööma ning üritab siis Lauraga vestlust alustada. Ta on seejuures ülevoolavalt jäme, aga mitte sellepärast, et tahaks solvata — ei hoopiski —, vaid ehtsast otsekohesusest: „Sa lähed põhja v…ga kauplema?” Ljohha lihtsalt ei kujuta ette muud ajendit, mis sunniks üht neidu sõitma kanti, kus on karm loodus ja karmid mehed, kes on nüristunud raskest tööst ja suurest palgast, mida pole millelegi kulutada. Kuid see kõik on esmamulje, stereotüübid, mis linaloo edenedes hajuvad. See on näivus, ütlevad filmi autorid, pillates kaadrist kaadrisse üllatavalt täpselt ajastu märke. Restoranvagunisse jalutades satub Laura oma kupee suhtelisest mugavusest platskaardivagunisse, kus kõik on avali, nähtaval: võidunud linade alt paistavad kaassõitjate jalad määrdunud sokkides, kuuldub norskamist, võib lausa haista õhus rippuvat rasket hapukat lehka… Kuid kogu see pilt kirjeldab maailma esmamulje põhjal. Filmi autorid juhatavad meid näivusest peategelaste ja neid ümbritseva maailma tõelise olemuseni.

Näivus ja tegelikkus

Näivust kujutab see maailm, kust Laura püüab välja rabelda, et sõita põhja. Peterburi intellektuaalse seltskonna õhustikku — „olengud eranditult omade vahel” — on edasi antud väga tõetruult. Laura esineb siin nois ringkondades väga autoriteetse Irina (Dinara Drukanova) sõbratarina (igas mõttes: ta on lesbi) — just Irina tutvustas talle neid intellektuaalseid olenguid. Selles seltskonnas lõbustatakse end tsitaadimänguga: tuleb ära arvata, kellele kuulub mõni ütlus, kusjuures parajalt haruldane ütlus, et meelelahutus ei muutuks äraandmismänguks. Kõlavad tsitaadid tollal ülipopulaarse Viktor Pelevini romaanidest. Samuti Marilyn Monroele omistatud mõttetera „Only the parts of us will ever touch only the parts of others” („Ainult osake meist puutub kokku osakestega teistest”). Linaloo arhitektoonika mõttes on see äärmiselt tähenduslik, õieti on see kogu filmi moto: Laura ja Ljohha puudutavad kupees teineteist osakestega oma olemusest ja maailmakäsitusest — ning lahkuvad rongist teistsugusena. Kuid väga tähtis on ka tõik, et mainitakse Pelevinit. Siin pakutakse niidiotsa, millest tõmmates kas hargneb terve pundar lahti või jookseb kõik pääsmatult umbe. Tegu on efektiga, mida autorid ette ei näinud, kuid ometi annab see filmile lisamõõtme.

Esiteks osales Jura Borissov pärast filmi linastumist klantsajakirja Esquire sepitsetud müstifikatsioonis. Nagu teada, ei ole Pelevin paarkümmend aastat intervjuusid andnud ega avalikkuse ees esinenud. Peleviniks jumestatud näitleja foto pandi valeuudistest ja müstifikatsioonidest rääkiva numbri esikaanele. Kõige tipuks korraldati autogrammitund: kirjaniku asemel jagas tema raamatute esilehele söakalt allkirju näitleja.

Teiseks on Pelevinil romaanis „Tšapajev ja Pustota” selline väljend nagu „Sise-Mongoolia”. „See on selle sees, kes näeb tühjust [пустоту], kuigi sõna „sees” on siin täiesti sobimatu… Kõige rumalam tegu oleks püüda teile kirjeldada, mis see on!” pageb Pelevin selgituse eest, mida ta selle mõistega silmas pidas. See tähendab, et meil on vaba voli anda siin meelevaldseid ja meile parasjagu vajalikke tähendusi. Kohe näeme, milleni see viib. Juri Borissovi väga täpselt ja mitmetähenduslikult kehastatud Ljohha mõjub teatud mõttes — enne kui rahvusmüüt tarbetuna kõrvale heidetakse — venelase representatiivse kujutisena (nii tajub teda Laura, kelle roll omakorda on kujutada representatiivselt noort euroopalikku naist, kes on kõigis eneseavaldustes, sealhulgas seksuaalsete sättumuste osas, vaba ja salliv). Vene inimese representatiivsed tunnusjooned on muu hulgas hoolimatus, jultumus, võib-olla eba- või alateadlik kihk suruda teistele peale oma arusaamu, lugupidamatus teiste vabaduse vastu (õigemini taipamatus, et teistel on oma intiimne ruum, kuhu ei tohiks tungida), lühidalt: sajandeid vana mongoli-tatari ikke reliktid, mis on jätnud vene rahvuslikku iseloomu valusa jälje. „Sise-Mongoolia”. Laura kohtub sellega esimest korda.

Neil inimestel, keda me näeme filmi alguskaadrites, on täiesti teistsugune iseloom. „Sise-Mongooliast” puhastatud. Destilleeritud, kui soovite. Ent loo käigus õnnestub neil ilma jääda ka siirusest, empaatiast ja kaastundest. Naiivne Laura peab nende inimeste viisakat huvi, ükskõikset külalislahkust siiraks osavõtlikkuseks, nood aga panevad lihtsalt imeks, miks on üks soomlanna otsustanud keset talve Valge mere äärde sõita.

Õieti oli siin tegu Irina ideega, Laura aga näikse olevat neid naisi, kes nakatuvad armastatud inimese mõtetega (armastatu sugu pole siin oluline), mida nad hindavad üle kõige isegi veel siis, kui armastuse objekt on neist juba eemaldunud. Laura ei oska kahtlustadagi, et temast oli kujunenud sõbratarile taak, millest too meeleldi vabaneks. Olgu või ekspeditsiooni ajaks. Olles väsinud Ljohha jultunud pealetükkivusest, mida too ilmutab kohe, kui nad kahekesi kupeesse jäävad, mõtleb Laura juba Peterburis maha minna ja Moskvasse naasta ning helistabki jaamast (sest mobiiltelefone veel pole) Irinale, kes annab viisakalt, kuid kindlalt mõista, et tema silmis käib Laura nüüd oma rada. Irina ei taha sugugi, et sõbranna reisist loobuks ja tagasi pöörduks. Üks tähtis detail: plaanides reisi pooleli jätta, vinnab Laura kupeest lahkudes oma raske seljakoti koos asjadega selga. Kui ta kupeesse nr 6 tagasi tuleb, tõlgendab Ljohha tema tegu ekslikult, justkui öeldes: kuule, kas sa pead mind vargaks või?

Stsenaarium on nii kindla käega vormitud, et alles ei ole jäänud midagi juhuslikku: kui mõnel episoodil on tegevuse ja tegelaste arengu seisukohalt mingi tähendus, saab see tingimata jätku. Hiljem, kui Laura ja Ljohha on leidnud ühise keele ja neil hakkab tekkima vastastikune sümpaatia, siseneb kuskil teivasjaamas kupeesse keegi noormees, kellel on platskaardivaguni pilet. Vagunisaatja juhatab ta sinna, aga noormees tundub nõnda hädine ega paista platskaardi karmi eluga põrmugi sobivat — liiati on ta soomlane —, mistõttu Laura pakub talle kupee vaba kohta. Ljohha on armukade, ehkki ses kiivuses pole midagi erootilist, sest Laura on juba jõudnud talle tunnistada, et tema „poiss-sõbra” nimi on Irina. Ljohha on lihtsalt solvunud, et ühtäkki nende ruumi (õppetund kangelasele?!) tunginud mees on Laura silmis temast huvitavam — neid ühendab keel, mingi ühine vaimulaad ja Ljohha tunneb end selle vaimse ühtsuse kõrval järsku ülearusena. Tõsi, varsti too end soomepäraselt Alohaks nimetav noormees kaob ja ühes temaga Laura kallis videokaamera (neiul ei ole kahju ainult kaamerast, vaid ka kassetile jäänud mälestustest Moskva seltskonnast ja Irinast — suur tükk talle armsast minevikust on korraga tema elust välja rebitud!). Teisisõnu ilmneb jällegi näivuse ja olemuse vastuolu.

„Kupee nr 6”, 2021. Vagunisaatja Natalja Nemova — Julia Aug.

On sul valikut?

Filmi näitlejatööd on laitmatud, sest need on pisimate üksikasjadeni täpsed. Väljaspool Soomet vähe tuntud 37-aastane Seidi Haarla on harukordselt orgaaniline — tal justkui polekski tarvis mängida, ta nagu elaks Laura elu. Jura Borissov seevastu on Venemaal väga kuulus, tõeline staar. Ja pärast seda, kui „Kupee nr 6” oli võitnud Cannes’is Kuldse Palmioksa järel tähtsuselt teise auhinna, grand prix’, ning linastunud oli film „Petrovid gripi küüsis”, sai temast juba rahvusvahelist mõõtu täht. 29-aastaselt on tal õnnestunud mängida viiekümnes filmis. Mäletan, kuidas 2019. aasta PÖFFil vapustas mind tema roll debütandi Boriss Akopovi filmis „Härg”, kus Jura mängis noortejõugu juhti. Ja mängis paljutähenduslikult, andes oma tegelaskujule traagilise mõõtme. Ka Juho Kuosmaneni filmis loob Borissov mitmekihilise ja -mõõtmelise rolli, avades Ljohhat aegamisi, nii nagu kooritakse sibulat, eemaldades tema pealmise, karuse kihi ning paljastades siira ja haavatava inimese, kes on alati valmis pakkuma naabrile oma soojust.

Kolmas suurepärane näitlejatöö on Julia Augi kehastatud vagunisaatja. Ta on igas mõttes eluliselt usutav, just säärasena meenub vagunisaatja kõigile kaugrongides sõitnutele: esmapilgul range, kuid väga inimlik, väljendades leebet poolehoidu ja puhuti piiritut lahkust reisijate vastu, kellega tal ei ole tõenäoliselt määratud teist korda kohtuda. Aga eks sümpaatiat sütitagi just aimus kohtumise põgususest ja kordumatusest. Julia Augi tegelaskuju tunneb seda maailma, kus reis kulgeb, väga hästi ja kui Ljohha jämedusest jahmunud Laura soovib reisi algul kupeed vahetada, pärib vagunisaatja talt sügavmõtteliselt: „On sul valikut?” Tema on elanud selles maailmas küllalt kaua, et teada liigagi hästi: valikut ei ole.

Paratamatult ühekordseks jäävad juhuslikud kohtumised soodustavadki üldiselt siirust ja avameelsust. Laurale osutub sääraseks kohtumiseks, mille soojus teda saatma jääb, külaskäik Petroskois (kus rong öö läbi seisab) Ljohha tuttava vanamemme juurde, kes, nagu Augi tegelaskujugi, teab elust midagi niisugust, mis on meile tundmata.

Filmi autorid näivad olevat hakkama saanud ilma armastusloota, kuigi see mõte vaatajale paratamatult pähe tikub. Kas Ljohha ja Laura vahel puhkeb armastus? Küsimus jääb vastuseta. Asi on muus: kohtuvad kaks saatust, kaks üksiklast, kes vajavad meeleheitlikult lihtsat inimlikku soojust. Ja mõlemad hakkavad seda soojust kiirgama: püüavad teise soojuse kinni, vastavad sellele, häälestuvad samale lainele. Ljohhale muutub kõigiti loomulikuks hoolitseda Laura eest, kuni ta saab teda kuidagi aidata. Kaljujooniste asukohta, kuhu teadlasi-arheolooge viiakse helikopteriga, talvel ei pääse. Nii et Laural pole millelegi loota ja ta peab kaljujooniste asemel leppima ekskursiooniga Murmanski sõja- ja töökangelaste radadel. Kuid Ljohha leiab ta hotellist üles ja teeb midagi uskumatut: korraldab mööda läbimatut teed sõidu sihtpunkti. Kangelased suudavad vaevu vältida surnuks külmumist, varjudes pakase eest mahajäetud laevukesse — ent ikkagi ei õnnestu Laural kaljujooniseid näha. Kummatigi, on see kaotus või võit? Meenutagem Tennysoni: „… kuid tugev tahtes / pürgida, otsida ja leida alla andmata”.

Võin öelda üht: ma ei ole ammu näinud nii inimlikku filmi, nii tulvil hingesoojust ja usku inimese headusse, filmi, mille autorid ei ole ühegi teema puhul silmakirjatsenud ega ole valinud kordagi kerget, pinnapealset rada.