TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA III

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1981/82

TIINA MATTISEN

Algus TMKs 2018, nr 10 ja 12.

Peeter Lilje: „Eesti muusikat ei mängi siiski keegi paremini, rohkem ega suurema huviga kui meie.”
Hooajal 1980/81 oli ERSO tööle antud hinnangutesse siginenud kriitilisi noote, kõneldi väsimusest ja reakontsertidest. See ärgitas Virve Normetit kirjutama uue hooaja hakul artiklit „Argipäevamõtteid ERSOst”. Seal ütleb ta: „Vähemalt kord nädalas, enamasti neljapäeviti, uue kavaga kontsert. Mõnel nädalal rohkem: korduskontserdid meie vabariigi teistes linnades, pühapäevased abonementkontserdid, regulaarsed kvadro-katsesaated „ERSO stuudiotund”, neidki talvisel hooajal peaaegu iga kuu üks. Kokku 35–40 eri kavaga kontserti hooajal. Peale selle arvukad salvestused raadios ja televisioonis, nende hulgas kõik eesti heliloojate uudisteosed. Tellimused Üleliiduliselt Raadiolt ja heliplaadifirmalt „Melodija”, kellele on viimastel aastatel üle antud eesti heliloomingu kõrval Haydni kümme Neeme Järviga ja Schumanni neli Gennadi Roždestvenskiga salvestatud sümfooniat ning Mozarti „Credo missa”, Sibeliuse teine sümfoonia, Dvořáki tšellokontsert, Skrjabini klaverikontsert Liljega. Orkestri kiituseks — nende heliplaatide järele on suur nõudmine. Ligikaudsete arvestuste järgi kõlab ERSO ettekandes salvestatud muusika üksnes meie raadios 4–5 tundi nädalas.”1
Sama artikli jaoks intervjuu andnud Peeter Lilje jutt puudutab orkestri töö valupunkte, millest nii mõnigi oli kõlanud juba Neeme Järvi sõnavõttudes ja jäi aktuaalseks ka Lilje lahkudes: „Iga orkester on väga keeruline organism. [—] Ta võib olla väga mobiilne ja kiiresti materjali omandada, aga samas [—] ka juba tuntud muusikat keskpäraselt mängida. [—] Kui aga määrata ligikaudselt ERSO asend orkestrite suhtelises pingereas, siis, jättes kõrvale Moskva ja Leningradi orkestrid, pean meie oma siiski üheks parematest. Orkestri nõrkadest kohtadest? Esimene nõrk lüli on trompetirühm. Oli meil suurepärane trompetist Tõnu Tarum, kes mängis [—] aastaid ilma regulaatoriteta, s.o praktiliselt ilma puhkepäevadeta. Pillimees peab puhkama. Muidu lihtsalt füüsiline vorm ja närvid ei pea vastu. [—] Mõnda aega oli meil probleeme oboerühmaga, milles praegu on aga väga ühtlase kõrge tasemega mängijad (H. Värv, O. Ainomäe, L. Läte). Flöödid (S. Saulus, K. Vest, J. Õun, R. Joonase) ja klarnetid (H. Altrov, K. Velthut, R. Karin ja H. Suurväli) pole meil kunagi probleemiks olnud. Fagotirühm (A. Lepnurm, R. Olspert, I. Aasmets ja T. Sal-Saller) on praegu väga ühtlane. Keelpillirühmade kõige suurem puudus on nii mängutaseme kui ka vastutustunde ebaühtlus. Siin on suured reservid: täiustada annab kõlakvaliteeti, mängumaneeri ühtlust, aktiivsust esitatavasse suhtumises. Aga tee nende reservide avamiseks on grupiproovid. Keelpille ise on ju viis rühma! Neid tuleks treenida päris pillide kaupa. Aga … meil lihtsalt pole ruume. [—] Aastaid on olnud jututeemaks instrumentaarium, eriti vaskpillid. Möödunud hooaeg tõi muutusi. Saime kätte metsasarved, fagotid, oboed ja osaliselt klarnetid. Tulemas on trompetid, tromboonid ja flöödid. Professionaalid mängivad tänapäeval meistripillidel, mitte laiatarbepillidel. [—] Kogu meie töökoormusest moodustavad 50 protsenti avalikud kontserdid, 50 protsenti aga salvestused. See salvestuste pool on valdavalt eesti muusika. Hooajal 1980/81 mängisime linti 22 eesti helilooja 25 teost. Kokku ca üheksa tundi puhast muusikat! Avalikel kontsertidel möödunud hooajal mängisime 22 meie helilooja teost. [—] Eesti muusikat ei mängi siiski keegi paremini kui meie, rohkem kui meie ega suurema huviga kui meie. Selles ongi meie töö üks põhifunktsioone. [—] Väga suurt muret valmistavad orkestrantide, eeskätt juhtivate pillimeeste korteriolud. Orkestrant peab ju vähemalt 2-3 tundi päevas iseseisvat tööd tegema, et püsida professionaalsel tasemel tänapäeva mõistes! Mis aga teha siis, kui pillimehe kogu pere elab ühes toas? Mõistes raskusi, aga teades ka tulemusi, mis meil on elamispinna kitsikuse likvideerimisel, ei oska ma millegagi seletada, et ERSO pole juba 14 aastat ühtegi uut korterit saanud. [—] Igale orkestrandile on stiimuliks, kui ta saab pakkuda oma kunsti ka väljaspool meie maa piire. Tõeliselt suureks kontsertreisiks — nii nagu tänapäeva orkestritel on ülemaailmselt traditsiooniks: anda mitme nädalaga mitukümmend kontserti — tõotab meil kujuneda reis Uurali linnadesse.”2

Hooaeg 1981/82
Hooaeg 1981/82 tõi ERSOle 69 kontserti, millest pooltel (35) seisis dirigendipuldis Peeter Lilje ja kahel Roman Matsov, 20 külalisdirigendiga antud 32 kontserdist oli liidriks Eri Klas kaheksa kontserdiga. Kui eelmisel hooajal olid vanema põlve dirigentidest juhatanud veel Vallo Järvi ja Kirill Raudsepp, siis sel hooajal võtsid teatepulga üle noored, Jüri Alperten kolme ja Vello Pähn kahe kontserdiga. Kaugemalt tulnuist juhatasid kahel õhtul Vitali Katajev ja Andrei Tšistjakov. Viimane avas septembri lõpul oma Sverdlovski sümfooniaorkestriga ka siinse kontserdihooaja Tallinnas ja Tartus.
ERSO oli samal ajal eespool mainitud reisil Uuralis, kus andis seitsmeteistkümne päevaga neliteist kontserti — Tšeljabinskis, Zlatoustis, Sverdlovskis, Nižni Tagilis ja Permis. Kõiki kontserte dirigeeris Peeter Lilje. Ette oli valmistatud ulatuslik programm, sh kaks avamängu, neli sümfooniat ja seitse instrumentaalkontserti; eesti muusikast Elleri „Koit”, Tormise Avamäng nr 2 ja Mägi Sümfoonia; klassikapärandist Tšaikovski 4., Sibeliuse 2.
ja Haydni 82. sümfoonia, Schuberti „Avamäng itaalia stiilis”, Berliozi vokaaltsükkel „Suveööd” Leili Tammeliga, Beethoveni Klaverikontsert nr 4, Schumanni Klaverikontsert a-moll ja Mozarti Klaverkontsert Es-duur (KV 271) Kalle Randaluga, Chopini Klaverikontsert nr 1 e-moll Rudolf Kehreriga, Beethoveni Klaverikontsert nr 4
G-duur ja Griegi Klaverikontsert a-moll Ivo Sillamaaga ning Mozarti Flöödikontsert G-duur (KV313) ja Klarnetikontsert A-duur (KV 622), solistideks vastavalt Samuel Saulus ja Hannes Altrov.
Kuna reisi tegi kaasa ka raadio muusikatoimetaja Virve Normet, saab tema kirjapandu põhjal nüüdki otsustada, kas kavandatust sai orkestrile stimuleeriv kontserdireis, nagu lootis Lilje. Tšeljabinski Riikliku Filharmoonia direktori Valeri Streltsovi sõnul tõi Eesti orkester neile kava, mis teinuks au kui tahes kõrge tasemega kollektiivile. „Sellist kontakti publikuga, nagu leidsid teie muusikud, ei osanud me küll ette arvata, sest meie kontserdihooaeg ei ole veel alanud. Ometi leidsite eest täissaalid ja poolehoiuavaldused, mida kuulsite, olid siirad. [—]Teie orkestri maneer ja kõlakultuur on omapärased ning väga meeldivad,” jagas Streltsov tunnustust.3
René Hammer vaatas ettevõtmisele korraldaja positsioonilt: „Orkestrile andis see sõit palju kasu, sest ega me õieti tea, milleks me suutelised oleme, kuni pole võimalust seda proovile panna.”4
Kõik neli(!) Permis antud kontserti ära kuulanud muusikateadlane Galina Batalina tõstab esile soliste, flötist Samuel Saulust ja klarnetist Hannes Altrovit: „See, et nad ise on orkestrandid, ilmnes ansamblitunnetuses ja stiiliühtsuses, (…) nii toredat klassikamängu, nagu pakkusite Haydni sümfoonias ja Mozarti instrumentaalkontserdis, kuuleb harva.”5
ERSO ammune tuttav, dirigent Mark Paverman tõstab esile nii Liljed kui mängijaid: „Kuulanud ka proove, ütleksin: veel suurem rõõm on kollektiivi heast tasemest ja teie noorest dirigendist, kes on vaieldamatult väga hea professionaal, ent kelle anne ei ole veel jõudnud täiel määral avaneda, ja — uskuge minu kui kolleegi arvamust — tal on ees suur tulevik. Nii ilusa kõlaga, sellise kultuuriga keelpillirühma pole ma tükk aega kuulnud. Kuid parim osa teie orkestrist on siiski puupillimängijad. Iga orkester kadestab teid nende mängijate pärast.”6
Ringreisile rahulikult tagasi vaadates tunnustas Liljegi: „Oli väga suuri kordaminekuid, mille taustal tavaline tundus juba kehvana. [—] On ju loomulik, et neljateist kontserti ei suuda võrdse põlemisega anda ei orkestrant ega dirigent. Orkestri üldine tase ja üldine eetiline valmisolek sellisteks suurteks reisideks oli aga täiesti rahuldav või isegi hea.”7

Ees ootas festival „Tallinna muusikapäevad”, mille 10.–18. oktoobrini toimunud viieteistkümnest kontserdist olid kolm ERSO sisustada. Esimest juhatas Vitali Katajev, teist Lilje ja lõppkontserti Klas. Katajev tõi esiettekandele Sumera Sümfoonia (nr 1), mis jõudis küll kiiresti ka Lilje repertuaari; kavas oli ka Parsadanjani 6., „Kontsert-sümfoonia Šostakovitši mälestuseks”, solistiks Zorja Šihmurzajeva (viiul), ja Eesti esiettekandel kõlas Griegi Sümfoonia c-moll. Uuemat eesti muusikat mängiti teistelgi festivalikontsertidel — 14. oktoobril tuli Lilje käe all esiettekandele Tambergi Viiulikontsert Irina Botškovaga, kavas oli veel Põldmäe „Süit balletist „Merineitsi” ja Rossini „Stabat mater”, solistideks Jenny Anvelt, Leili Tammel, Hendrik Krumm ja Mati Palm.
Hinnanud Rossini esitust rõhutatult ooperlikuks, keskendus Kaja Irjas oma arvustuses kava eesti poolele: „Kontrastsete osadega „Merineitsi”-süit oleks vajanud tugevamat süžeelist arengut. Esitus näitas dirigendi oskust tuua muusikast välja peened nüansid. Oli tunda, et Liljele on autori impressionistlikult värviline helikeel väga lähedane. Eino Tambergi viiulikontserdi esiettekanne sai kindlasti üheks festivalikontsertide tippnumbriks, Tambergi muusika tuleb hingest ja läheb hinge, temas on nii karmust ja jõudu kui ka lausa ebamaist ilu ning haprust.”8 Tambergi Viiulikontsert viis nii helilooja kui ka dirigendi taas kokku Tšaikovski ja Thibaut’ konkursil kõrgelt auhinnatud Irina Botškovaga, kellele Tamberg pühendaski oma Viiulikontserdi, mis on selles esituses jäädvustatud ka CDl.
ERSO ja Lilje enda repertuaaris olid tema kaasaegsetest eesti autoritest esil kaks orkestrimuusika suurkuju — Tamberg ja Sumera. Nende mõlemaga tekkis dirigendil inimlik ja vastastikku inspireeriv loominguline kontakt. Tambergi poeetilised, suurepärase orkestratsiooni ja meisterliku dramaturgiaga teosed sobisid Lilje natuuriga. Ja Tamberg, kes intervjuudes hoidus hinnangutest oma teoste esitajate või tõlgenduste kohta, on oma tagasihoidlikul moel tunnistanud, et „heas ettekandes tuleb alati midagi uut juurde ja niisuguseid on palju olnud”. Rõõmsaks üllatuseks oli Tambergile see, kuidas Peeter Lilje juhatas märtsis tema Sümfoonia ettekannet. Kontsert kanti üle ka Eesti ja Soome TVs.9
Küll aga kõneles Tamberg toonasest loomeinimeste, sh heliloojate priviligeeritusest „juhul, kui nad olid (…) mõistlikkuse piires kuulekad. Andetud või väga andekad, kõikide käest osteti teosed ära — ka väga kehvad. [—] Ja kui tavaline inimene sai korteri suure vaevaga, siis Heliloojate Liit suutis igal aastal anda korteri kahele-kolmele heliloojale. Või ehitati meile Heliloojate maja — Moskva rahadega.”10
Orkestrandid ja noor dirigent nende valitute hulka ei kuulunud, nemad võisid korterit oodata aastaid. See probleem süvenes nõukogude aja jooksul kuni selle lõpuni. Veel kevadel 1988, kui ERSO kuulutas välja konkursi vabadele töökohtadele, võisid sellest osa võtta üksnes Tallinna sissekirjutusega muusikud. Tegelikkuses polnud kuuskümmend protsenti orkestrante „põlistallinlased”…
„Lilje nagu Tambergki ei talu oma töös lohakust,” on arutlenud Mark Rais.11 Paraku tuli seda lohakust dirigendil ja orkestril taluda üsna sageli. Kuna uue muusika salvestamine oli orkestri ja dirigendi tööülesannetes kohustusena kirjas, siis kujundasid ka dirigendi repertuaari teosed, mis tema puldile ilmusid, olgu neist nii mõnigi keskpärane või küündimatu. Teinekord aga oli tindimärg noodimaterjal lohakalt vormistatud ja kallis prooviaeg kulus partiides nooditeksti korrigeerimisele. Lilje võttis neid olukordi väga hinge. Paistab, et helgema natuuriga Neeme Järvi tuli sedalaadi situatsioonides kergemini toime: „Ega minul polnud aega neid teoseid õppida, mina tulin juhatama!” Temagi mäletab orkestrantide tüdimust, „kui ikka ja jälle tuli hakata mängima värskelt valminud, võib-olla veel viimistlematagi käsikirjalistest nootidest”. Lugu sai helilooja ja orkestriga veel edasigi komponeeritud, eriti siis, „kui käis mõne ideoloogilise tähtpäeva „hoogtöö”.”12
Ometi jõudis Lilje ERRi fonoteegi elektroonilise kataloogi andmeil juhatada enam kui poolesaja eesti helilooja teoseid. Tõsi, ligi pooled neist autoreist on esindatud ühe helitööga, aga see üks võis olla ka ooper (nt Ernesaksa „Tormide rand” või Normeti „Pirnipuu”) või mõni vokaalsümfooniline suurvorm (Kreegi „Reekviem” ja Podelski oratoorium „Aegade hääl”). Kahe heliteosega on Lilje repertuaaris seitse eesti heliloojat Eduard Ojast Alo Mattiisenini, kolmega Lydia Auster, Raimo Kangro ja Veljo Tormis, neljaga Jaan Koha, Ester Mägi, Harri Otsa, Alo Põldmäe ja Jaan Rääts. See pingerida — viiega René Eespere, Artur Lemba, Arvo Pärt, Helmut Rosenvald ja Peeter Vähi, kuuega Eugen Kapp ja Rudolf Tobias, seitsmega Boriss Parsadanjan — muutuks üsna järsult, kui arvesse läheksid ka esituskorrad. Siis jõuaksid nii Mägi oma „Bukoolikaga” kui ka Tormis oma avamänguga üsna lähedale tipule, kus troonivad Eller 16, Sumera 14, Tubin 13 ja Tamberg 12 oopusega.

Kui naaseme 1981. aasta oktoobrisse, kust ennist eesti uudisloomingu teemadele põikasime, siis tuleb märkida, et veel sama kuu 29. päeval, pärast üht Brno ooperijuhi František Jíleki juhatatud kava tõi Lilje abonemendi nr 1 raames ettekandele Brahmsi „Saksa reekviemi”, kaastegevad Solveig Raja, Teo Maiste ja ETV ja ERi segakoor. Ines Rannap märgib arvustuses: „Peeter Lilje tegi kõik, et suur ansambel üht jalga astuks, üheskoos mõtleks ja hingaks. Nii avali ja hingestatuna ei lase Lilje end mitte alati kuulda-näha; eks püüti talle vastatagi samas vaimus. Pealinna kontserdipublik hindas vääriliselt Brahmsi „Saksa reekviemi” esmakordset esitust; viimase kohani täidetud saal plaksutas kiitust küllaga.”13
Novembrikuistest kontsertidest jäid kriitikule silma 15. novembri loengkontsert, kus Vitali Katajev juhatas Tšaikovski sümfooniat „Manfred” ja Rahmaninovi Klaverikontserti nr 2 c-moll Toivo Nahkuri soleerimisel, ning 19. novembril Eri Klasi dirigeerimisel Dmitri Baškirovi mängitud C. P. E. Bachi Klaverikontsert c-moll (WQ 43 nr 4/4) ja Beethoveni „Fantaasia” klaverile, koorile ja orkestrile c-moll op. 80; kavas olid veel W. A. Mozarti 40. sümfoonia g-moll (KV 550) ja Sumera „In memoriam”. Mare Põldmäe arvates jättis 15. novembri kontsert kahvatu mulje: „Puhttehnilist praaki tuli ette nii palju, et „Manfredi” muusikalise kujundamise jälgimine nõudis publikult suurt pingutust. Kuigi sümfooniat alustati üsna paljutõotavalt — tugeva emotsionaalse laengu ja haarava dramatismiga mängiti sissejuhatus, siis hakkas sellele järgnenud sonaat-allegro’st peale liimist lahti minema. Eriti häiriv oli sümfoonia teine osa, kus üksikute pillide soololõigud äärmise ebakonkreetsusega maha mängiti (ka puupillide poolt!). Kas tõesti oli tempo liiga kiire? Kaos valitses ka järgmises, kolmandas osas. [—] On kurb tõsiasi, et ERSO, kes võib väga raskeid teoseid heal tasemel esitada, oma lati vahel nii madalale laseb.”14 19. novembri kontserdi puhul tunnustab ta aga eeskätt Eri Klasi meisterlikkust Sumera teose „pikkade tõusu- ja mõõnaliinide oskusliku kujundajana”, sedastades: „Tugeva emotsionaalse annusega, sealsamas täpselt arvestatult oli antud pinge kasvatamine kulminatsioonini välja. Ja niisama tugevasti mõjuva toimega langus, hääbumine vaikusesse”, ent hindab õhtu kulminatsiooniks siiski Beethoveni „Fantaasiat”: „Siin said end parimast küljest näidata orkester, solist ja eriti segakoori funktsioone täitev RAM-i poistekoor.”15
1981. aasta viimane kuu alustati-lõpetati Lilje juhatamisel. 3. detsembril tuli esiettekandele Parsadanjani 7. sümfoonia (pühendatud Aram Hatšaturjani mälestusele), kavas olid veel Štšedrini „Vallatud tšastuškad”, Gersh­wini süit balletist „Ameeriklane Pariisis” ja „Rhapsody in Blue”, solistiks Timofei Dokšitser. Vana-aasta kontserdil kanti ette Haydni „Therese missa”, kaastegevad Anu Kaal, Urve Tauts, Rostislav Gurjev, Mati Palm ja RAMi poistekoor, Mozarti Klaverikontsert C-duur (KV 467) Kalle Randaluga ja Haydni „Lahkumissümfoonia”. Nende vahel kõlas 10. detsembril Valentin Nesterovi käe all Haydni „Loomine”, solistid Veera Taleš, Rostislav Gurjev ja Teo Maiste ning ETV ja ERi segakoor, ning 17. detsembril Roman Matsoviga muusikaliteratuuri šedöövrite kava, peateoseks Šostakovitši 8. sümfoonia c-moll.
Aasta lõpus ilmus ERSO kaua tehtud buklett, mille puhul Hispaania turneelt naasnud Lilje tunnistab: „Muidugi on reklaami vähesus meie endi hooletus. ERSO ainus brošüür on nii kehva kvaliteediga, et seda ei julge taskust välja võttagi.”16 Siiski aitab see hallivõitu leheke meelde tuletada toona olulisemaid orkestrante. Orkestri koosseisu kuuluvad paljud vabariigi parimad instrumentalistid: Mati Kärmas, Emil Laansoo, Jossif Šagal, Jaak Sepp ja Moissei Alperten (viiul), Paul Purga ja Svjatoslav Zavjalov (altviiul), Jaan Reinaste (tšello), Kaupo Olt ja Robert Ots (kontrabass), Samuel Saulus ja Jaan Õun (flööt), Heldur Värv, Leho Lätte ja Olev Ainomäe (oboe), Hannes Altrov ja Rein Karin (klarnet), Andres Lepnurm ja Ilmar Aasmets (fagott), Ado Tamm ja Kalle Kauksi (metsasarv), Rein Sildna ja Loit Lepalaan (trompet), Heiki Kalaus (tromboon), Riho Mägi (tuuba), Zvenislava Sillamaa (harf), Kaljo Terasmaa (löökpillid) jt.17

1982. aastat alustas ERSO tiheda töögraafiku ja külalisdirigentidega: 10. jaa­nuaril Paul Mägi, 14. jaanuaril Gyula Németh, 16. jaanuaril Gennadi Tšerkassov. Neid välikülalisi meedia siiski märkas. Némethil oli kavas Mendelssohni 4. sümfoonia A-duur, Liszti Klaverikontsert nr 1 Es-duur Lauri Väinmaa soleerimisel ja Richard Straussi sümfooniline poeem „Surm ja selginemine”. Toivo Nahkur keskendub arvustajana Liszti teosele, mis „ei valmistanud Lauri Väinmaale pianistlikke probleeme”, ja kiidab Väinmaa suurepärast kooli, head maitset ja tehnilist üleolekut, mis „aitasid kaasa kontserdi õnnestumisele ja mõjule pääsemisele”. Lõpetuseks tõdeb, et „Németh on suurte kogemuste ja peene ansamblivaistuga muusik, kes oskab orkestri täiuslikult allutada solisti kavatsustele”.18
21. jaanuaril juhatas oma teise ja selle hooaja viimase kontserdi Roman Matsov, kes oli Lilje kõrval teise dirigendina ametis augustini 1988. Keeruline on põhjendada ERSO kahe dirigendi tööjaotust — juhatas ju Matsov hooajal kahte kuni nelja kontserti ja rekordilised seitse hooajal 1985/86. Orkester olevat olnud tema tööstiilist väsinud ja distantseerunud. Nii vist ei jäänudki peadirigendil muud üle, kui säästa lugupeetud õpetajat rahulolematust orkestrist, ise üha rohkem töötades. Sel kontserdil oli Matsovil kavas Rossini avamäng ooperile „Varastaja harakas”, Paganini Viiulikontsert nr 2 b-moll Aleksandr Kramaroviga ja Prokofjevi 5. sümfoonia B-duur. Too kontsert tekitas Ines Rannapis „mõnusat eelaimust ilusa muusikaga täidetud õhtust”. Paraku kõik ootused ei täitunud, „sest teoseid kuulsime üsna üllatavas ja võõrastavas kuues. Novaatorlikud mõtted-katsetused interpretatsioonis on kahtlemata lubatavad, vahel teretulnudki, kuid uuendusi tuleks olemasolevate traditsioonidega seostada orgaaniliselt ja peenetundeliselt”.19 Kriitiku vihjetest võib aimata, et probleem ei olnud üksnes tööstiilis…

ERSO külalisdirigentide seas oli ka orkestri peadirigendi Lilje õpingukaaslasi: 26. jaanuaril juhatas neid Elşad Bagirov Moskvast ja 11. veebruaril Andrei Tšistjakov. Viimane avas ERSOga muusikafestivali „Nõukogude rahvaste vennalikus peres” (E. Kapi „Tallinna pildid”, R. Straussi Metsasarvekontsert nr 1 Es-duur op. 11 Vitali Bujanovskiga ning Sviridovi „Pateetiline oratoorium”), millega tähistati NSV Liidu moodustamise 60. aastapäeva. See silt oli küljes ERSO kõigil veebruarikontsertidel, nii Vello Pähna debüüdil Tartus 19. veebruaril kui ka Olev Oja ja Eri Klasi juhatatud kontsertidel, vastavalt 25. veebruaril ja 28. veebruaril. Festivali avakontserdil käis Mare Põldmäe, kes täheldab kava omapärast ülesehitust — „sümfooniakontsert ilma sümfooniata!”. Kontserdi teises osas tuli ettekandele Georgi Sviridovi suurteos „Pateetiline oratoorium”, kaastegevad ETV ja ERi segakoor (koormeistrid Ants Üleoja ja Tõnu Kangron) ning solistid Laine Mustasaar ja Teo Maiste. Põldmäe sedastab: „Teose ettekanne oli lähedane laitmatule, seda eelkõige tänu dirigendi oskusele seda suurt kollektiivi kindlalt koos hoida ja osalistevahelist tasakaalu säilitada, et solistid sellest tugevast helimassist välja kostaksid ja koor end kuulekalt dirigendi tahtele allutaks”, kuid kahtleb, kas Richard Straussi Metsasarvekontserdi lülitamine kavasse tuli tervikule kasuks. Kokkuvõttes jääb ta aga positiivsele arvamusele: „Eugen Kapi tsükkel „Tallinna pildid” avas kontserdi ja seega kogu festivali. Mussorgskiliku hingusega teose nüansirikkuse ja lausa visuaalselt mõjuva piltlikkuse maalimisega näitasid ERSO ja Tšistjakov peent värvitaju. On meeldiv, et selle üsna kontrastirohke kavaga sai orkester taas kord näidata oma tugevaid külgi: võimet minna sügavuti, tuua erksalt välja teosesiseseid suuri kontraste (seda eriti Sviridovi puhul), laia dünaamilist skaalat ja nõtkust koostöös dirigendiga.”20

Märtsi alustati pidulikus õhkkonnas, sest 4. märtsi kontserdiga tähistati Anna Klasi 60 aasta juubelit. Kavas oli tol õhtul Beethoveni Klaverikontsert nr 5 Es-duur, millega maestra enam kui viiekümne aasta eest oli esmakordselt orkestri saatel esinenud. Seekord oli dirigendikepp juubilari poja Eri Klasi käes. „Küllap dirigendi-solisti teineteisemõistmisel on sellise ansambli puhul sügavamad tagamaad kui tavaliselt. [—] Kava teise poole võttis enda alla Stravinski „Püha kevad”, millega orkester lausa üllatavalt nakatavalt toime tuli,”21 tunnustab miskipärast anonüümseks jäänud arvustaja.
18. märtsil seisis ERSO ees eksootiline külaline Redentor Romero Filipiinidelt, kavas dirigendi enda loodud „Filipiini pildid”, Beethoveni Viiulikontsert D-duur, solistiks Stoika Milanova Bulgaariast, ja 7. sümfoonia. „Seitsmenda sümfoonia ülevus, nukrus, ohjeldamatu rõõm ja leidlikkus, kõik see paljudest kuulamistest igituttav, jõudis ERSO-lt saali kujul, mida juba hellameelseks mängitud kuulaja kippus ideaalilähedaseks pidama. Oli ju meie orkestri tasemest ja sümfoonia põhjalikust tundmisest vaimustatud Romero kasutanud proove vaid läbimängimiseks. Muidugi tiivustas kiitus andma maksimumi,” rõõmustab Ines Rannap.22
Noilgi aastail kostis muret, nagu ei leiaks eesti heliloojate looming küllaldast kõlapinda. Nüüd võib pigem imestada, et eesti helitöö kõlas sümfooniakontsertidel igal kuul ja külalisdirigentidegi käe all. Nii alustas Aleksandr Dmitrijev ERSOga 25. märtsil oma kava Jürisalu „Kolme eesti tantsuga”, millele järgnes Andrei Petrovi Viiulikontsert Boriss Gutnikoviga, Händeli Orelikontsert g-moll op. 4 nr 3
Sergei Tsatsoriniga ja Francki Sümfoonia nr 2 d-moll. 8. ja 9. aprillil esitati Tartus ja Tallinnas Eri Klasiga süit Tormise ooperist „Luigelend”, kus tegi kaasa Teaduste Akadeemia naiskoor, Lalo „Hispaania sümfoonia” Sergei Stadleri soleerimisel ning Saint-Saënsi
3. sümfoonia c-moll („Orelisümfoonia”), kaastegev Aime Tampere (orel) ning klaveriduo Nataly Sakkos ja Toivo Peäske. Ines Rannapit haaras arvustajana eeskätt särav külalisviiuldaja: „Abonemendi „Instrumentaalkontsertide kullafondist” 6. kontsert kujunes tõeliselt kuldseks tänu Leningradi noorele viiuldajale Sergei Stadlerile. [—]
Üleni muusikasse süüvinud Stadlerit ei suutnud häirida ka kohatised koosmängulised nihked. [—] ERSO mängis Saint-Saënsi sümfooniat korrektselt, dirigendiga õhinal kaasa minnes, kuid jättis Lalo saatepartiis likvideerimata mõnedki vastuolud solisti peenemaitselisuse ja varjundatusega.”23

Lilje oli kevadtalvel Leningradis ja käis sealse orkestriga kontserdireisil Siberis. Aprilli teises pooles oli ta tihedalt ERSO ees: 17. aprillil vabariikliku keelpillimängijate konkursi laureaatide kontserdil, premeeritud solistideks kas toonased või tulevased ERSO mängijad Anu Järvela, Elar Kuiv ja Arvo Leibur, 21. aprillil Lenini 112. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil, 24. aprillil „ERSO stuudiotunnis” ning 28. ja 29. aprillil Rakveres ja Tallinnas sümfooniakontserdil, mille peateoseks oli Berliozi „Fantastiline sümfoonia”, Mozarti Klaverikontserdis B-duur (KV 450) soleeris Eliso Virsaladze.
13. mail tõi Eri Klas ettekandele Haydni oratooriumi „Loomine”, millega märgiti helilooja 250. sünniaastapäeva, kaastegevad Veera Taleš, Ivo Kuusk, Tiit Kuusik ning ETV ja ERi segakoor. Ines Rannap tunnustas esmajoones koori, „kelle dünaamiline gradatsioon õhulisest pianissimo’st (sissejuhatuse koor) ülima rõkkamiseni (osade lõpukoorid) sisaldas rohkeid ilmekaid varjundeid ja suutis enamasti võistelda orkestri täiskõlaga”, tõstes esile ka dirigenti, kes valitses kollektiivi väga kindlalt, „algul rangemalt-valvsamalt, hiljem üha paindlikumalt, vormides fraase elastselt, tundmuslikult. Teatritöö kogemuste ilmselgel toel lahendas Klas hästi kõik koostööprobleemid: orkester kooriga ja need omakorda solistidega haakusid pingutusvabalt, ettevalmistatult. Väljapaistev kuulekus dirigendi dünaamilistele ja agoogilistele käskudele tegi ühteaegu au interpreetidele kui ka dirigendile”.24
Maikuu viimasel nädalal viis Lilje ERSO taas Leningradi ja andis seal viis kontserti. Seekord oli kavades suur osakaal orkestri enda solistidel —Haydni „Sinfonia Concertantes” B-duur op. 84 soleerisid Mati Kärmas, Teet Järvi, Heldur Värv ja Andres Lepnurm ning Corelli „Concerto grossos” c-moll Jaak Sepp, Elar Kuiv ja Teet Järvi; eesti muusikat esindas Tambergi Trompetikontsert Timofei Dokšitseri soleerimisel, kaasas oli ka Kalle Randalu Tšaikovski 1. klaverikontserdiga ning Eve Tasa, Urve Tauts, Teo Maiste, Ivo Kuusk ja RAMi poistekoor Mozarti „Missa solemnisega”. Neljal kontserdil oli orkestri ees peadirigent, viiendat, sarjast „Noorte dirigentide debüüte”, juhatas Dalius Samėnas. Hooaeg Tallinnas lõppes taas suurvormiga, kui Kouko Koivokoski juhatas 3. juunil Dvořáki „Stabat materit”, solistidki olid Soomest: Maire Taalikainen, Ulla Maijala, Esko Bly ja Matti Tuloisela.

Ka Pärnu Oistrahhi-nim festival pühendati 1982. aastal Nõukogude Liidu moodustamise 60. aastapäevale. Selle avakontserdil 1. juulil debüteeris ERSO
ees Lilje õpingukaaslane ja sõber Valeri Gergijev, kes jäi esmakohtumisega rahule: „Just Mozarti sümfooniat, ka Delibes’i „Coppelia” süiti mängides tundsin, et orkester tajub neid autoreid ja pole vaja enam midagi selgitada. Nii et — kes tahab hästi Mozartit mängida, võib julgelt ERSO ette Tallinnasse tulla. Eriti rõõmus olen selle üle, et ERSO-l on niisugune noor ja andekas kunstiline juht nagu Peeter Lilje.”25
Ebaharilikult olid seekord Pärnus ERSO ees kõigil kolmel kontserdil eesti solistid: 1. juulil Gergijeviga Urmas Vulp, 5. juulil Jüri Alperteniga Peep Lassmann, kes mängis Lydia Austeri Klaverikontserti, ning lõppkontserdil 9. juulil Liljega Jaak Sepp.
Orkestrit hoidsid tol suvel ametis veel kaks sündmust — Kasahhi NSV kirjanduse ja kunsti päevade sümfooniakontsert ja Tšaikovski päevade avamine Haapsalus. Esimesel neist oli 26. juulil ERSO ees Karajani konkursi diplomand Tulepbergan Abdrašev, kaasas kasahhi muusika ja Tšaikovski 4. sümfoonia. „Suhelda oli kerge, sest teie orkestris on palju noori. Orkester häälestub hästi, kõla poolest eriti sümpaatsed on keel- ja puupillid… Aitäh ERSO-le!” oli noor dirigent tänulik.26 Pidulikku lõppkontserti lipuehtes linnahallis, kus kirjut kava esitasid sajad artistid ja kollektiivid, ei oska noorem lugeja vist ettegi kujutada. Ehk on abiks seda peegeldanud kirjatöö lõpulaused:
„ERSO-t juhatasid lõppkontserdil vaheldumisi dirigendid Tulepbergen Abdrašev ja Peeter Lilje. Lõpunumbriks kogunesid lavale kõik kontserdis osalejad: Kasahhi NSV Riikliku Koorikapelli, RAMi ja RAMi poistekooriga liitus Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor, solistidena astusid lava ette A. Umbetalijev ja Mati Palm, ERSO alustas Dunajevski „Laulu kodumaast”. Saali ja lava ühise aplausiga lõppes kontsert, mis kuulutas ka Kasahhi kirjanduse ja kunsti päevad lõppenuks.”27
Võime vaid oletada, millist kontrasti pidi kogema Lilje, kes oli hiljuti naasnud oma esimeselt Euroopa gastrollilt Leningradi Filharmoonia Akadeemilise Sümfooniaorkestriga, kus ta 30. maist
26. juunini juhatas ühtteist kontserti, sh Viini pidunädalatel, Tibor Varga festivalil Sionis ja Barcelonas jalgpalli MMi avamise puhul. Sellele reisile viitas ka Haapsalu muusikasündmust kajastanud Mart Kuus: „Traditsiooniliste Tšaikovski muusikapäevade avaüritus oli seekord tavalisest pidulikum: esines ERSO oma peadirigendi, hiljuti
Euroopa-turneelt naasnud, Eesti NSV teenelise kunstniku Peeter Lilje taktikepi all, soleeris värske vabariigi teeneline kunstnik, Tšaikovski-nim rahvusvahelise konkursi laureaat Kalle Randalu. Kõigepealt kuulsime Tšaikovski kontserti klaverile orkestriga nr 1. Õhtu teise poole täitis Tšaikovski sümfoonia nr 4.
Kuigi ERSO-l on seljataga pikk ja väsitav tööaasta ning esinemine kujunes viimaseks sel hooajal, suudeti mängida keskendunult ning kaasaelamisega.”28

(Järgneb)

Viited ja kommentaarid:
1 Virve Normet 1981. Argipäevamõtteid ERSOst. — Sirp ja Vasar, 14. VIII.
2 Op. cit.
3 Virve Normet 1981. ERSO Uuralis. — Sirp ja Vasar, 6. XI.
4 Op.cit.
5 Op. cit.
6 Op. cit.
7 Op. cit.
8 Kaja Irjas 1981. Tallinna muusikapäevad. — Sirp ja Vasar, 30. X.
9 Priit Kuusk 1980. Helilooja Eino Tamberg. — Sirp ja Vasar, 23. V.
10 Tundeline teekond. Eino Tamberg. Koostanud Kaja Irjas. Tallinn: Eesti Muusika Infokeskus, 2005, lk 65.
11 Mark Rais 1980. Peeter Lilje — tõeline muusik. — Noorus, nr 11.
12 Neeme Järvi 2002. Intervjuu ETVle.
13 Ines Rannap 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 13. XI.
14 Mare Põldmäe 1981. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 4. XII.
15 Op. cit.
16 Tiina Mattisen 1982. Moskva muusikutega Hispaanias. — Sirp ja Vasar, 29. V.
17 Op. cit.
18 Toivo Nahkur 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 29. I.
19 Ines Rannap 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 5. II.
20 Mare Põldmäe 1982. Üleliiduline muusikafestival „Nõukogude rahvaste vennalikus peres”. — Sirp ja Vasar, 19. II.
21 Anonüümne autor 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 19. III.
22 Ines Rannap 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 9. IV.
23 Ines Rannap 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 23. IV.
24 Ines Rannap 1982. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 18. VI.
25 Priit Kuusk 1982. Avakontserti juhatas Valeri Gergijev. — Sirp ja Vasar, 9. VII.
26 Tulepbergan Abdrašev 1982. Intervjuu. — Sirp ja Vasar, 6. VIII.
27 Anonüümne autor 1982. Kasahhi NSV kirjanduse ja kultuuri päevade pidulikust lõpetamisest. — Sirp ja Vasar, 6. VIII.
28 Mart Kuus 1982. Kesksuvise Haapsalu kultuurisündmusi. — Sirp ja Vasar, 20. VIII.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist