TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA VIII
November, 2020ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1986/87
Algus TMKs 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4, 5 ja 6.
Sümfooniaorkestri viimasest välisreisist on möödas neliteist aastat!
Hooaja 1986/87 tegid murranguliseks kuus kaua oodatud kontserti Soomes. Kokku andis ERSO 57 kontserti, millest valdavat enamikku, 41 kontserti juhatas Peeter Lilje. Roman Matsovil oli kaks ja külalisdirigentidel kokku 14 kontserti, sh Vello Pähnal neli ja Jüri Alpertenil kaks.
Orkestri juubelihooaja tutvustust alustas Lilje sõnumiga, et „nädala pärast möödub 80 aastat Dmitri Šostakovitši sünnist. Nii elamegi sel hooajal suuresti tema tähe all. Kõigis kuues „ERSO stuudiotunnis” mängime tema loomingut, hooaja avakontsertidel kõlab aga Šostakovitši 5. sümfoonia. Muidugi tähistame ka Heino Elleri 100. sünniaastapäeva — meil on kavas kolm kontserti tema teostest; sisse on mängimata veel viimane tema orkestrimuusika neljast plaadist.” Murelikuks tegi dirigenti kontsertide suur hulk, mistõttu need kippusid muutuma argitööks. Seepärast vähendati ERSO mõlema abonemendi („Maailma muusikaliteratuuri šedöövreid” ja „Instrumentaalkontsertide kullafondist”) kontserte uuel hooajal kaheksalt kuuele. „Nii saame mõne raskema teose jaoks prooviaega juurde,” lootis Lilje.1
Hooaja esimene kava mängiti Peeter Liljega 23. septembril Viljandi Ugala saalis ja päev hiljem Tartus. Jah, eeskätt Estonia kontserdisaali remondi tõttu, aga mitte ainult. ERSO otsis võimalusi esitada ettevalmistatud kava rohkem kui ühel kontserdil. Lilje sõnul olid kontaktid Tartuga viimasel ajal kahjuks hapraks jäänud: „Omal ajal oli seal kindel sümfooniakontsertide publik. Vahepeal jäeti tartlased tähelepanuta, viidi sinna juhuslikke kavu, mis rahva eemale tõrjusid. Ja nüüd tuleb Tartus publikut üksnes hooaja ava- ning vana-aasta kontsertidele.”2 Nagu lubatud, kõlas avakontsertidel Elleri traditsioonilise „Kodumaise viisi” ja Brahmsi Viiulikontserdi (Gruusia viiuldaja Marine Jašvili) järel Šostakovitši 5. sümfoonia. Ellerile mõeldes kirjutas Maret Tomson, et kuigi Ugala sõnalavastuste tarvis mõeldud akustika summutas eriti keelpillide kõla, „jõudis põhjamaiselt karge ja peenekoeliselt viimistletud helikangas iga kuulajani”. Ja tunnustas ka, et tavakuulajale raskeks heliloojaks peetava Šostakovitši „kujundite eredus koos mõjuva dramaturgiaga haaravad kaasa ka n-ö ettevalmistamata publiku, nagu seda Viljandi kontserdil võis kogeda. Näha enda ees suurt orkestrit, tunda helide mõjujõudu, nendega kaasa elada — see oli suur elamus.”3 Lilje aga kiitis uut kontserdipaika: „Ugala lava ja akustika võimaldavad suurvorme korralikult mängida. Ka publik paistab Viljandis muusikalembene.”4
Rahvusvahelist muusikapäeva tähistati sel sügisel uue telestuudio avamisega, kus ERSO mängis Wagneri, Elleri, Schuberti ja Rossini lühivorme, mispeale Avo Hirvesoo rõõmustas, et „meie orkester on praegu väga heas vormis, seda ka peadirigent Peeter Lilje. Äsja kuuldud Wagneri „Meisterlauljad” vaid kinnitas seda — muusika oli ülev ja kõigis pillirühmades täpne ning tasakaalustatud.”5 Tundub, et muusikakriitikud hakkasid Lilje „tuntud headust” enesestmõistetavana võtma ja suunasid oma tähelepanu pigem külalisdirigentidele. 16. oktoobril kõlanud Brahmsi 4. sümfoonia, Skrjabini Klaverikontserdi (solist Aleksei Nassedkin) ja Stravinski „Tulilinnu” süidi esitusele Aleksandr Dmitrijevi juhatusel ei olnud Mare Põldmäel „midagi nagu ette heita — kava oli korralikult kätte õpitud, dirigendi ja orkestri vaheline teineteisemõistmine ilmne, ka erilist juhuslikkust ei olnud. Ometi ei õhkunud sellest korralikkusest vastu kuulajat nakatavat musitseerimisrõõmu, mistõttu õhtule jäi peale tavapärase reakontserdi pitser. (—) Stravinski süit balletist „Tulilind” on muidugi omaette pähkel. Tore, et orkester selle raske teosega ilma suuremate viperusteta toime tuli. Tänu erinevate instrumentide üksteisemõistmisele moodustus kirevusest kokkuliituv ansambel.”6
Kuigi järgmisel nädalal tõi Lilje esiettekandele Tambergi 2. sümfoonia ja kavas olid ka Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 d-moll Alekandr Slobodjanikuga ja Sibeliuse 5. sümfoonia, leidis arvustamist hoopis kuu viimane kontsert, kui 30. oktoobril oli ERSO ees Vassili Sinaiski, kavas Juris Karlsonsi „Pidulik avamäng” (noor läti helilooja oli ka ise saalis), Mozarti Viiulikontsert A-duur (KV 219) Juri Kortšinskiga ja Bruckneri 4. sümfoonia. Ines Rannapi hinnangul vääris dirigendi ja orkestri suurepärane koostöö sügavat tänu: „Läinud nädala sümfooniakontserti juhatas Läti NSV rahvakunstnik Vassili Sinaiski, dirigent, keda ersolased soosivad tema ammusest külaskäigust saadik, publik aga mäletab ka 1981. aasta kevadisest Taani orkestri gastrollist. Võiks arvata, et kuulajatele ei reeda miski orkestrantide ja dirigendi suhteid. Ometi, kui need on sõbralikud, üksteist austavad, kui pillimehed saavad proovide lõpus kiita, siis võimendub tehtud töö kontserdil mitmekordselt. Nii ka seekord Bruckneri 4. sümfoonias sai Sinaiski ilmselt üsna suures ulatuses realiseerida omi tõlgitsuslikke plaane. Tal õnnestus orkestrilt välja pigistada vapustav fortissimo ja niisama vapustav pianissimo. Aeg-ajalt näis Sinaiski juhatavat vaid paari-kolme muusikut — niivõrd täpselt vormusid tema käe poolt dikteeritud dünaamilised ja agoogilised pisidetailid.”7
Sellest kavast, mida ERSO 20. novembril Peeter Liljega esitas — Brahmsi „Traagiline avamäng”, Beethoveni 5. klaverikontsert Randaluga ja Stravinski „Kuningas Oidipus” (solistid Ivo Kuusk, Urve Tauts, Teo Maiste, Mati Palm, Tiit Tralla ja RAM) —, tahtis just viimast tingimata veel kuulata Kristel Pappel, sest „praegu segasid juhuslikud eksimused (orkestris, solistidel), tõrked ühtse arengu teel (I osas). Ent ikkagi pani tõlgendus hinge kinni pidama — nagu tõmbuks saatuslik ring koomale mitte ainult Oidipuse, vaid ka kuulaja enda ümber.”8
Kuu lõpunädalal töötas ERSOga Andei Tšistjakov, 27. novembril olid kavas Šostakovitši ja Griegi helitööd. Kristel Pappelis äratas Tšistjakov usaldust Šostakovitši muusika tõlgitsejana. „Süiti balletist „Kuldne ajastu” publik igatahes nautis (orkester mängis tublilt ja kohusetruult, sära oli vähem).”9
Detsembris oli ERSO päralt peadirigent, ootamas tosin (!) kontserti: kaks kava Tallinnas, seejärel kuus Soomes ning lõpetuseks viis kontserti vana-aasta lõpu kavaga. Usutavasti rekord, ent suur koormus ei mõjunud kvaliteedile, või siiski mõjus, aga arvustuste kinnitusel pigem positiivselt. 4. detsembril juhatas Lilje Elleri, Brahmsi ja Šostakovitši muusikat. „Õnneks taastas ERSO oma Brahmsi-tõlgendaja au Brahmsi viiulikontserdi orkestripartiiga (4. XII): laulev, rämeduseta täiskõla, ilus piano-helin ka saatjarollis olles, ei mingit ebalust või paigal tammuvat fraseerimist I ja III osas. Lisaks sellele kuuldus vahel orkestrist ilusaid puhkpillirepliike, mida varem polnud tähelegi pannud. Kaunis oli II osa oboesoolo,” tunnustas Kristel Pappel, aga „viies sümfoonia oli selle hooaja seni parim Šostakovitši-tõlgendus ja ühtlasi ERSO õnnestunuim esinemine. (Muuseas, publiku vaimustunud lõpuaplaus sundis II osa, Skertsot kordama.) Kõik pillirühmad kõlasid hästi, kiita võiks mitmeid soolomängijaid. Helikangas oli väga selge: kuulajal hõlbus jälgida, mis toimub eri orkestrikihtides ja kuhu Šostakovitš oma lähteideed arendab.”10
Järgmisel nädalal olid kavas Sumera 1. sümfoonia, Mozarti Klaverikontsert c-moll (KV 491) Kalle Randaluga ja Tubina 4. sümfoonia. Matti Reimann tõi esile kontserdi erilist vastutusrikkust, sest juba järgmisel päeval sõideti külalisesinemistele Soome: „Ettevalmistust ei olnud jäetud viimasteks nädalateks, vaid dirigent oli selle pika aja jooksul targalt planeerinud. Nähtavasti on sellega seletatav, et viimasel ajal on orkestri mängutase muutunud ühtlasemaks ja näidanud selget tõusutendentsi. Seekordne kontsert mõjus eriti, sest kogu õhtu ei kadunud loominguline atmosfäär, mis ettekanded eredateks sündmusteks muutis. Orkestri asutamisest möödub neil päevil kuuskümmend aastat. Kuna sümfooniaorkester on rahva muusikakultuuri üks põhilisem näitaja ja väljendaja, siis sooviks, et see tase, milleni Eesti NSV Riiklik Sümfooniaorkester oma juubeli eel on jõudnud, jääks püsiväärtuseks meie — ja mitte ainult meie — kontserdielus.”11
Ka Lilje kinnitusel oli see „kollektiivile pika aja tagant üks vastutusrikkamaid esinemisi — sümfooniaorkestri viimasest välisreisist on möödas 14 aastat! Niisiis stiimul tõsiseks tööks.”12 Tõsist tööd ka tehti. Lilje sõnul valiti kavad juba kevadel: „Arvestasime, et saaks näidata eesti klassikat (Eller), ka meie suurimat sümfonisti Tubinat ja midagi uuemast loomingust. Siit on kahtlemata väljapaistvamad Sumera sümfooniad. Neist teine on ehk huvitavamgi, aga see on esitamiseks küllalt kapriisne ja seepärast riskantne gastrollikavva võtta. Ka tundus võimatu jätta mängimata Šostakovitš tema juubeliaastal. Ja nii hakkaski kava kujunema. Sümfooniatest jäid sõelale Šostakovitši viies, Tubina neljas ja Sumera esimene. Sellele publikule, kes tahab kuulata tuttavat muusikat, pakkusime klaverikontserte. Kuna solistina oli meiega erilise Mozarti-mängijana tuntud Kalle Randalu, siis pidi üks kontsertidest muidugi Mozartilt olema, teiseks valisime Beethoveni viienda. (—) Eeltöö oli kaunis tugevalt tehtud ja viimase kuuga astusime kohe suure sammu edasi. Suudaks vaid saavutatud taset hoida! Ja hea, kui tuleks järgmisi reise, mis oleksid stiimuliks.”13
12.–20. detsembril oligi ERSO kuue kontserdiga oma esimesel kontserdireisil Soomes. Esineti Joensuus, Kuopios, Oulus, kahel õhtul Helsingis Finlandiatalos ning lõpetati kontserdiga Turus. Külluslikku ja valdavalt positiivset vastukaja refereeris ulatuslikult 9. jaanuari Sirp ja Vasar, kust pärinevad järgmised nopped. Savon Sanomates meenutas Katariina Pikkarainen, et „Kuopio sümfooniline sügis algas Londoni Filharmoonikute kontserdiga augustis. Hooaja suursündmusega võrdväärseks kujunes pühapäevaõhtune ERSO kontsert peadirigent Peeter Lilje juhatusel. (—) Orkester tõlgitses iga muusikaelementi un poco piu, mis tegi õhtust positiivsete superlatiivide summa.” Yrjö Mikkonen (Kaleva) väärtustas Sumera esiksümfoonia ettekannet: „Sellelaadset nüüdismuusikat Soomes just tihti ei kuule. Sumera sümfoonia mõjus oma uudsusega huviäratavalt ka tänu ilmselt õnnestunud ja lihvitud tõlgitsusele” ning kiitis dirigenti: „Lilje näitas oma suurepäraseid võimeid juba Sumera sümfoonia viimistletud tõlgenduses ja tähelepanelikus suhtumises klaveri ja orkestri dialoogi Mozarti klaverikontserdis. Šostakovitši 5. sümfoonia oli supernäide orkestri muusikalisest distsiplineeritusest ja täpsusest ning nauditavalt leitud kõlatasakaalust. Eriti väärib märkimist orkestri oskus mängida äärmiselt vaikset pianissimo’t. Tore, suurepärane!” Ka Harri Kuusisaari (Keskisuomalainen) tunnustas dirigenti: „Peeter Lilje on temperamentne, väliselt ehk liigagi toimekas dirigent, kes valitseb orkestrit ja vormib teoseid ratsionaalse intensiivsusega. Ta ei vaju tunnete sohu, vaid säilitab raudse kontrolli. Seda Mravinski loodud traditsiooni järgivad paljud nõukogude dirigendid.”14
Helsingin Sanomate teravkeelne muusikakriitik Seppo Heikinheimo analüüsis Soome-Eesti muusikasuhteid laiemalt, väites näiteks kahe maa koorikultuuri võrreldes, et eestlased on soomlastest musikaalsem rahvas: „Seda tunnistavad Eesti laulupeod ja need heal tasemel koorid, kes viimasel ajal on rõõmustavalt sageli Soomes esinenud.” Ning kahetses samas, et ülevaade naabermaa instrumentaalmuusikast on Soomes lünklik, kui Hortus Musicuse ja Kalle Randalu kunst välja arvata. ERSO tulekut tervitanud Heikinheimo hinnangul esindab Eesti orkester head professionaalset taset, tõusmata siiski eliidi tasandile. Tal jagus kiitust keelpillirühmale: „Eriti head on viiulid, kuid puhkpillid võiksid veel tublisti lihvida nii mängu- kui ka kõlapuhtust.” Lilje sai Heikinheimolt kiita kui võimekas haaravate tervikute kujundaja ja täisvereline muusik, „kelle käe all meloodiad kaarduvad kaunisti helisedes. Šostakovitši 5. sümfoonia särav ettekanne näitab ka dirigendi aktiivset rütmitunnetust.” Arenguruumi nägi Heikinheimo orkestri kõlapildi lihvimisel ja õilistamisel. 4. sümfoonia kuulamise järel tundus Tubin kriitikule sümfoonikuna nõrgem, kui ta oli varem kuuldu põhjal arvanud — „teemad on ebahuvitavad ja nende ülesehitus skemaatiline, orkestrivärvid igavad” — ja hindas selles võrdluses Elleri „Koitu” palju ladusamalt kirjutatud hilisromantiliseks teoseks. Niisuguse kriitika järel teenis täie tunnustuse Lepo Sumera 1. sümfoonia. Heikinheimo nimetas Sumerat üheks kõige huvitavamaks Läänemere-äärsetest tänapäeva heliloojatest, tüübilt melanhoolikuks ja Šostakovitši kaugeks hingesugulaseks, imetledes Sumera visioone ja oskust vahendada neid kuulajale. Kuna ERSO külaskäik avas uusi paljulubavaid võimalusi, avaldas Heikinheimo lootust, et kahe lähima muusikalinna, Helsingi ja Tallinna orkestrite vastastikused külalisesinemised kujunevad traditsiooniks.15
Nii ettevalmistuse kui ka tulemustega võidi rahul olla. Vähem on kõneldud pingest, mis kaasnes nii suure kollektiivi väljaviimisega: kas kõik osutuvad sõidukõlbulikuks, ega midagi ei „juhtu”. Oli ju aeg, mil välisreisiks tuli kõigepealt saada iseloomustus-soovitus, kus enamasti oli kirjas, et vastav isik on „polititšeski gramotnõi, moralno ustoitšiv” (poliitiliselt teadlik ja moraalselt kindel). Paraku iga orkestrant seda otsustajate silmis ei olnud. Näiteks fagotimängijale Tõnu Sal-Sallerile sai kuuldavasti saatuslikuks tema anekdoodilembus, viisakõlbulikuks ei osutunud ka löökpillimängija Andrus Vaht. Orkestrantide kaitsmiseks võttis Lilje ette isegi tee nn Valgesse Majja (seal töötas EKP Keskkomitee). Meelsasti ta seal ei käinud, ent Soome kontserdireisi eel läks ta sinna lootusega „päästa” vähemalt Andrus Vaht, kellega Tubina 4. sümfoonias oluline timpanipartii oli hoolikalt paika lihvitud. Sellest polnud paraku abi ja ERSOl tuli leida tema asendaja võõrustajate hulgast — timpanipartiid mängis seekord Esa Pyökkimies Turu linnaorkestrist.
Omamoodi oli see väliskontaktide lubajate-keelajate ettevaatlikkus isegi „põhjendatud”, sest mäletatavasti hakkas nii mõnigi ERSO orkestrant Soomele kui võimalikule töösihile mõtlema just pärast seda esimest sõitu.
ERSO kontrabassirühma mullune kontsertmeister Mati Lukk kinnitab, et see reis oli üks murdepunkte: „Enamik orkestrante pääses ju esmakordselt väljapoole Nõukogude Liidu piire. Me saime natukenegi aimu, millised on seal kontserdisaalid, milline on orkestrite töökorraldus. Mul ei tekkinud kahtlustki, et meie süsteemis ei ole asjad päris nii, nagu peaksid olema. Esimene, mis jäi silma, oli seinal rippunud, vähemasti poole aasta tööplaan. Meil siin riputati üles näpuotsatäis lehti, paremal juhul kahe nädala kavad. Inimestel on ju erinevad ambitsioonid — kes tahab kusagil mujal ka midagi teha —, aga seda tööd ei olnud võimalik ette sättida. Seal nägin, mida, millal ja mis riietuses tehakse — lust oli vaadata! Ma sain aru, et seal suhtutakse orkestranti kui inimesse.”16 Soomes nähti uusi esinduslikke kontserdisaale ka väiksemates linnades, kogeti imetlusväärseid olmetingimusi. Eeskätt oligi siinne olme — suur töökoormus, madal palk, lootusetu olukord elamispinna saamisel — see ajend, miks 1990. aastate algul lahkus ERSOst orkestrante kümnete viisi, sihtkohaks orkestriterikas põhjanaaber.
Suure muutustelaineni läks veel mõni aasta. Toona hindas Lilje Soome-reisi kõrgelt: „Iga muusik tahab oma võimeid kontrollida ka võõra publiku peal ja selles mõttes on gastrollid tõeliseks eksamiks. Neist vastutusrikkamad on ERSOl seni olnud viimase aastakümne ainus Moskva-reis ja iga-aastased Leningradi kontserdid. Seda on vähe. Muidugi on kogemusi, eriti füüsilist vastupidavust andnud teisedki turneed, näiteks mullune sõit Kaug-Itta, kus andsime 20 päevaga 16 kontserti. (—) Aga ikka oli esimesel Helsingi-kontserdil tunda isemoodi, natuke segavatki närvi. Olime seal ju esmakordselt ja küllap koormas vastutus. Teadsime, et Helsingi orkestrid on head ja et igal hooajal käib seal ka maailmanimega orkestreid, nagu mullu Viini Filharmoonikud või sel hooajal Londoni sümfooniaorkester. Nii võis oodata, et meid hakatakse nende esiorkestritega võrdlema. (—) Huvi oli tõesti suur. Kuopios ja Helsingis andsime pressikonverentsi. Suuremates lehtedes ilmusid eeltutvustused orkestri ajaloost, kaasa võetud kavadest. Orkester kutsuti pidulikule õhtusöögile Kuopios ja Helsingis. Meid viimases võõrustanud Orkestrimuusikute Ühing tegi ettepaneku, et meie ja Helsingi orkestrite vastastikused kontserdireisid võiksid muutuda regulaarseks. Ka ERSO reisi korraldaja, Fazeri firma esindaja ütles, et vaatamata ettevõtmise äärmisele kulukusele on nad nõus meid mõne aasta pärast taas kutsuma. Kui meie kontserdiorganisatsioonides leiduks selle mõtte toetajaid, siis ei laseks järgmine reis end tõenäoliselt nii kaua oodata nagu praegune.”17
Kodus ootasid vana-aasta lõpu sümfooniakontserdid 30. ja 31. detsembril, Liljega olid kavas Schuberti avamäng „Rosamunde”, Mozarti Klaverikontsert C-duur (KV 467) Kalle Randaluga ja Mendelssohni 4. sümfoonia A-duur op. 90 („Itaalia sümfoonia”).
Uut, 1987. aastat alustati 10. jaanuaril „ERSO stuudiotunniga”, Lilje käe all tuli esmaettekandele Boriss Parsadanjani 9. sümfoonia, solistiks Teet Järvi (tšello), kavas oli veel ka Šostakovitši 6. sümfoonia. Aasta algust kroonis aga Beethoveni kõigi viie klaverikontserdi ettekanne 29. ja 30. jaanuaril loomingulise tandemi Lilje–Randalu eestvedamisel. Virve Lippus leidis, et ülesanne pole kerge, ja küsis: „Kas on võimalik mängida kaks õhtut järjest enamikul kontserdikülastajatel kõrvus helisevat muusikat nii, et see tüütavaks ei muutu? Selgus, et on. Seda tõendasid viimse võimaluseni täidetud saalid ja tormiline aplaus. Kalle Randalu julge ettevõtmise õnnestumisele aitas oluliselt kaasa see, et tal Peeter Lilje näol oli partner-mõttekaaslane, kellega juba aastaid kestnud koostöös on välja kujunenud ühised kontseptsioonid, hea teineteisemõistmine. Orkester ja solist musitseerisid andumusega, üksteist kuulates, vastastikku teisele mänguruumi andes. Detailid ununevad, kuid meelde jääb, et toimus üks tõsine muusikasündmus ja et mõlemal õhtul saavutati saalis see eriline emotsionaalne atmosfäär, mis teeb kontserdist piduliku suursündmuse.”18 See sündmus on tõesti meelde jäänud ja uuesti jutuks tulnud, kui Randalu on seda suurettevõtmist korranud hiljem Arvo Volmeri (1997) ja Neeme Järviga (2015). Aga näiteks ERSO 60. sünnipäevaga seoses on meenutanud sündmust ka kirjanik Villem Gross: „Olen siiani tänulik Kalle Randalule ja Peeter Liljele nende julgejoonelise ürituse eest — Beethoveni klaverikontsertide eest. Seda kahele õhtule jaotatud kontserti annab veel kaua mäletada. Rõõm oli näha saalis rohkesti noori hingestatud nägusid. Saal oli puupüsti täis.”19
Veebruari alustas ERSO Nikolai Aleksejeviga (5. II), kavas Weberi avamäng ooperist „Euryanthe”, Prokofjevi Klaverikontsert nr 3 C-duur op. 26 Gruusia pianisti Marina Mdivaniga ja Rahmaninovi 3. sümfoonia a-moll,
op. 44. 18. veebruaril juhatas Paul Mägi Brahmsi Klaverikontserti nr 1 d-moll op. 15, solistiks Rein Rannap, ja Resphigi „Rooma pidustusi”. Brahmsi puhul leidis Kristel Pappel: „…orkestrifaktuur võinuks olla selgem ja sündmusterikkam. Millegipärast tundsin pidevalt puudust puhkpillitämbrist (häälestamatus jäägu vaevama mängijate südametunnistust),” kuid Resphigi „orkestri kogukõla oli värviküllane, lõunamaiselt intensiivne”.20
Heino Elleri 100. sünniaastapäeva märgiti 4. märtsil Tartus ja järgmisel õhtul Tallinnas, ettekandele tulid „Ööhüüded”, Viiulikontsert Viktor Pikaizeniga ja 1. sümfoonia. „Esimese sümfoonia tõlgendusega võis põhimõtteliselt nõustuda,” leidis Kristel Pappel. „Sügavaima mulje jättis monoliitne, saatusliku varjundiga I osa. Lilje on hea vormitajuga dirigent, kes ei unusta ka detaile. Mõlemad omadused on Elleri tõlgendamisel väga olulised.”21 Laval oldi ka Elleri sünnipäeval 7. märtsil ja nii andis ERSO selgi kuul seitse kontserti. 12. märtsil oli ERSOl Vello Pähna juhatusel peateoseks Mendelssohni 3. sümfoonia a-moll op. 56 („Šoti sümfoonia”). Ines Rannapi hinnangul lähtus dirigent „muusika loomupärasest voolavusest, läks kaasa teose elurõõmu ja üksnes mõõdukate tormitsemistega, lastes orkestrante mõnusalt musitseerida. Selleks aga virgutab Mendelssohn iga oma oopusega esitajat kavalalt ja tulemusrikkalt.”22
Märtsi keskel (15. III) aitasid ERSO ja Lilje tähistada oma loomepartneri RAMi poistekoori 15. tegevusaastat, kõlasid Beethoveni kantaat „Merevaikus ja õnnelik merereis” op. 112 ja Fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile c-moll op. 80, klaveril Kalle Randalu. Beethoveni juurde jäädi kauemaks — kuu lõpul toodi publiku ette tema 9. sümfoonia d-moll, op. 125 (solistid Helvi Raamat, Jānis Sprogis, Urve Tauts ja Mati Palm ning ETV ja ERi segakoor). Märt Kraavile jättis 26. märtsi esitus rahuldava mulje, „mis tähendab, et õnnestumiste summa ületas soovida jätmisi. Soovida jätmisi ilmnes detailides (rütmiline login puhkpillide II osas, tšellode ja kontrabasside intonatsiooniliselt ähmane koosmäng
III osas). Üldse kippusid osade algused olema kohmetud ja arglikud, mis vähendas pinget osasiseste kulminatsioonide lõpuniviimisel, III osa lõpuvariatsioonideks saavutati aga meeldiv meeleolu ja mängukindlus.”23
ERSO enese 60. aastapäeva tähistamiseni jõuti tiheda esinemisgraafiku tõttu alles aprillis. Õnnitlejate seas sõna võtnud Eino Tamberg hindas orkestri taset kõrgeks: „ERSO on meie rahvuslik uhkus, olen selles veendunud. Samuti olen aga veendunud, et kasvuruumi on küllaga. Ent edasiarenemiseks vajab ERSO toetust ja tähelepanu. Vajab uusi prooviruume, et intensiivsemalt töötada, tehes samaaegseid grupiproove; vajab pidevat varustamist uute ja kvaliteetsete pillidega; vajab hea akustikaga ruumi lindistamiseks. ERSO on oma tööga tõestanud, et ta väärib seda kõike.”24 Orkestri sünnipäeva paiku, kui veel Soomes oldi, jõudis Tallinna NSVLi Kultuuriministeeriumi käskkiri, mis teatas ERSO arvamisest Nõukogude Liidu esindusorkestrite hulka. Oli see lihtsalt au või äratas ka mingeid ootusi? Lilje sõnul võis see tähendada, „et esinemisgeograafia muutub laiemaks, kontserdireisid reeglipärasemaks. Veel loodame, et praegusel muudatuste ajal (ka töö tasustamises) mõeldakse ka muusikute palkade korrigeerimisele. Abi vajame samuti uute pillide tellimisel, sest firmad on hakanud vähe vastu pidavaid pille valmistama ja osa mõne aasta eest saadud pillidest kipub amortiseeruma, näiteks oboed vajavad juba väljavahetamist. Palju on räägitud meie rändavast eluviisist Raadio ja Filharmoonia vahel. Kõige paremad töötingimused on orkestril siiski Filharmoonia laval ja arvan, et Eesti ainsa sümfooniaorkestri töö võikski selles saalis kulgeda. (—) Aga orkestrile tähendab see käskkiri eeskätt usaldust ja kohustust anda parim.”25 Soovid ju ammused, ent lootus veel püsis.
Juubelikontserdi 9. aprillil pani Lilje kokku eesti helitöödest, kõlasid Tobiase avamäng „Julius Caesar”, Räätsa Klaverikontsert nr 2 Peep Lassmanniga ja Tambergi Trompetikontsert Neeme Birki soleerimisel ning Tubina
2. sümfoonia. Matti Reimann märkis arvustuses, et „kontserdi kava — sisuliselt läbilõige eesti muusikast eri aegadel — mõjus väga veenvalt ja publik avaldas tunnustust nii dirigendile, orkestrile kui ka heliloojatele, kuidas aga oskas. Inimesele, kes muusikast lugu peab, on orkestri juubel üks olulise tähtsusega sündmus ja seda tööd, mida ERSO on aastatega teinud, ei ole võimalik üle hinnata. ERSO on ju lindistanud või esitanud vististi kõik teosed, mis eesti heliloojad on orkestrile kirjutanud. Sümfooniakontsertidel käib praegu rahvast palju — järelikult on kavad head ja mängutase kõrge. Mis puutub kavadesse, siis siin võib ju ette tulla erisoove ja arvamusi — kõige üldisemas plaanis võiks ju soovida kõige nüüdisaegsema muusika suuremat osakaalu orkestri repertuaaris. Haydni ja Mozarti sümfooniad kõlavad samuti üsna harva. ERSO praegune peadirigent Peeter Lilje oskab tööd planeerida ja head töömeeleolu luua. Õnneks pühendab ta oma orkestrile palju aega ja minu arvates suutis ta orkestri viia absoluutsesse tippvormi enne külalisesinemisi Soomes — st ajaks, mil orkestri juubel tegelikult oli. Juubeli puhul tulid lavale ka õnnitlejad. Tahaks väga loota, et need südamlikud tänusõnad orkestrile, mida kontserdi lõppedes laususid meie võimsate kultuuri- ja muusikaorganisatsioonide esindajad, saaksid pärast juubelit reaalse sisu orkestri murede ja probleemide lahendamisel.”26
Saadud kiitus andis uut hoogu. Lilje oli tunnistanud, et tahaks kunagi kõik Mahleri sümfooniad ära mängida: „Seni olen juhatanud 4., 1. ja 6., nüüd on järg 2. sümfoonia käes. See on hea kool ka orkestrile, rikastab tehnilist pagasit, tõstab füüsilist vastupidavust, arendab kontsentratsioonivõimet…”27 Nädal pärast ERSO juubelikontserti tõigi ta Mahleri teise sümfoonia kuulajate ette (solistid Helvi Raamat ja Urve Tauts ning ETV ja ERi segakoor). „Meie siin Maarjamaal armastame Mahlerit — vargsi (üks kontsert hooajal), ent truult (16. aprillil tuli esitajail korrata VI osa). „Lilje ei rõhuta Mahleri muusika grandioossust, vaid inimlähedust: ei lõhu muusika loomulikku arenemist mingite tõlgendusefektidega,” kirjutas Kristel Pappel, meenutades vana juttu, et suurteoste esitamiseks tehtud töö väärib enamat kui üksainus ettekanne: „Pärast kuuenda sümfoonia menukat tõlgendust räägiti palju teose kordusesitusest. Tulutult. Ehk on teine sümfoonia õnnelikuma saatusega? Seda lootes lõpetaksin ülimalt ebaviisakalt, nimelt mõningate kriitiliste märkustega. Kõigepealt: oodanuks rohkem rütmiteravusi, äärmusi dünaamikas. Loiult reageeritakse välkkiiretele kustumistele (Mahler jõuab ju sageli fortissimo’st pianissimo’sse kõigest ühe takti vältel). Orkestri kõlas tahtnuks rohkem kuulda eri (tihti dünaamiliselt iseseisvaid) kihte. Muidugi ei tumesta need norimised kirgast ja ülendavat mälestust seekordsest Mahleri-tõlgendusest. Aga ideaali võib ju ikka silma ees näha.”28
Nädal pärast kirgast Mahleri-esitust oli ERSO publiku ees Vello Pähnaga abonemendis „Instrumentaalkontsertide kullafondist”, 23. IV ettekandel Mendelssohni Viiulikontsert e-moll op. 64 Ilja Kaleriga, Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud” ning Tarmo Lepiku vokaalsümfooniline poeem „Igavene tuli” (solistideks Marika Eensalu ja Leonid Savitski). Kui Ines Rannapile jäi Lepiku helitöös millestki puudu — „…kas optimistlikum „Fööniks”, lõpetatum vorm, kontrastsem liigendatus?” — ja Kaleril tuli „nii mõnigi kord tirida orkestrit järele või pidada temaga püüdlikult sammu”, siis Rahmaninovi tantsude „komplitseeritud tekst sundis orkestrante kasutama harjutamiseks isegi viimaseid kontserdieelseid minuteid, õigel ajal võeti end aga kokku, nii et kuulamismuljet ei rikkunud ükski viperus. Rahmaninovi viimane oopus on otsekui autori elutöö kokkuvõtteks, tõsise filosoofilise alltekstiga, sügavalt hinge ja mõtetesse tungiv teos. Pähn kujundas seda hea perspektiivitundega, koondas põhilised jõuvarud finaali, kuid jagas neid piisavalt ka valsi ärevatele puhangutele ning esimese osa tundehoogsale lüürikale.”29
Orkestri tähtpäevakontserdile järgnes peagi tema kauase dirigendi Roman Matsovi 70. sünnipäeva pidulik kontsert. Juubilari käe all olid 30. aprillil solistideks Asmik ja Natalia Matsov, kaastegevad ETV ja ERi segakoor ning Hugo Lepnurm. Kirju kava — Jaan Koha kantaat „Laul parteist”, Šostakovitši muusika filmile „Berliini langemine”, Tšaikovski „Mõtisklus” op. 42 maestro abikaasa ning paar Verdi aariat nende tütre soleerimisel, pidulikuks lõpetuseks Mozarti „Ave verum”— soovis näidata dirigendi tegevuse eri tahke. Kuulamas oli täissaal ja lavalgi rohkelt õnnitlejaid. Kultuuriminister toonitas, et maestrol on ERSO kuuekümneaastases ajaloos eriline koht, mille aluseks on juubilari suur muusikutalent, tahtekindlus ja püsivus. Heliloojad Lydia Auster, Eugen Kapp, Boris Kõrver ja Jaan Koha tänasid aastatepikkuse eesti muusika propageerimise eest ja mõistagi tegi markantsele isiksusele suure ja tänuliku kummarduse ERSO.
Väliselt läks kuuekümneaastasel orkestril hästi ning tema peadirigendi tegevushaare ja kõlapind üha kasvasid. Mai algul juhataski Lilje Üleliidulise Raadio ja Kesktelevisiooni suure sümfooniaorkestri viit kontserti Hispaanias. Paraku äratas reisil kogetu taas murelikke mõtteid kodustel teemadel: „Kahjuks luhtus mu ilus kavatsus võtta kaasa videokassett ERSO esinemistest — telemajas ei jõutud seda millegipärast valmis. Muidugi on reklaamimaterjalide vähesus meie endi hooletus. ERSO ainus brošüür on nii kehva kvaliteediga, et seda ei julge taskust välja võttagi. Uus on juba aastaid tegemisel, aga valmis pole saanud…”30
Mais, kui kolmandat korda toimus suurejooneline Georg Otsa nimeline muusikanädal, esitati kahel õhtul (28. ja 30.V) Lilje juhatusel taas osi Tobiase oratooriumist „Joonase lähetamine”, kaastegevad solistid Nina Rautio, Urve Tauts, Jānis Sprogis, Aleksandr Poljakov ja Mati Palm ning ETV ja ERi segakoor, Tallinna Kammerkoor ja tütarlastekoor Ellerhein. Publik oli liigutatud ja vastukajad positiivsed. Eri Klasi hinnangul oli ettekanne kõrge kullaprooviga — „suurepärased solistid, koorid, orkester ja mõlema õhtu hing Peeter Lilje. Olen õnnelik, et sain kõigele vaimustatud rahvahulgas kaasa elada.” Kuigi „nii suure teose esimesed, eriti veel osalised esitused on ju alles teeotsimine selle interpretatsiooni juurde”, tunnustas Helju Tauk, et „seekordsed kontserdid olid paremad kui I osa esitus mullu (siis oli tõtlikkust, puudus vabadus osade interpunktsiooniga mängida, julgus aega võtta). Tahaks väga tänada Liljed, kes on hea suurvormihaardega: ta ei lähe välja detailidest (mis antud juhul teeks esituse üsna võimatuks), vaid järgib suurt lainet. Ning loob veenva ja mõjusa terviku.”31
Selgi suvel andis puhkus pingelise hooaja järel ennast oodata. Kuigi muusikafestivali „Pärnu-87” sisustati vaid avakontserdiga 1. juulil, kus Lilje juhatas Schuberti avamängu „Rosamunde”, Beethoveni Fantaasiat klaverile, koorile ja orkestrile c-moll op. 80 (Viktor Jeresko ja RAMi poistekooriga) ning Tubina 2. sümfooniat, järgnes orkestril tõsine töö 8.–11.VII Tallinnas toimunud Katowice dirigentide konkursi üleliidulises eelvoorus, kus võistlesid kakskümmend kaheksa noort dirigenti neljateistkümnest linnast, ja Lilje osales ka selle žüriis. See, et rahvusvahelisele võistlusele pääses edasi Arvo Volmer, tegi muidugi heameelt, nagu ka ERSO vapper esinemine. Leningradi Konservatooriumi rektor Vladislav Tšernušenko ütles koguni, et „kui kõnelda konkursi tugevaimast muljest, siis on see tõesti ERSO. Ja isegi mitte hea mäng, vaid see takt, inimlikkus ja heatahtlikkus, millega suhtuti igasse, ka kõige nõrgemasse osavõtjasse. Muidugi, ERSO on ka kõrget klassi orkester, saab hakkama iga ülesandega. Meeldis paindlik reageerimine igale dirigendile, millega muutus ka orkestri värv, kõla. Kahjuks pole kombeks kõnelda orkestrantidest eraldi. Ehkki tahaksin. Näiteks teie tšellokontsertmeistrist, kelle kõrgeimal tasemel esinemisest solistina saime suure rahulduse. Või orkestri kontsertmeistrist. Tahaks tunnustada iga orkestrandi osa selles ebatavaliselt raskes töös, mida nad need neli päeva tegid.”32
Lilje kümnendil avaldas ajakiri Teater. Muusika. Kino ERSO hooajast vaid ühe põhjaliku ülevaate, küllap seoses orkestri tähtpäevaga. Mare Põldmäe võis „sümfooniahooajale kriipsu alla tõmmates kergendatult hingata: korda läks!”. Hooaeg oli tema hinnangul piisavalt vaheldusrikas, seda nii kava tervikuna kui ka kontsertide taset silmas pidades. „Oli korralikke keskmisi kontserte, millele midagi erilist ette heita ei oska (avakontsert näiteks), õnneks oli piisavalt ka neid õhtuid, kus sündis väike kohalik ime, kus esitatava teose intensiivne kiirgus saali paiskus ja kuulajad oma võimusesse sai. Nagu ERSO Soome-sõidu eelne Tubina neljanda, „Lüürilise” sümfoonia valuline, hinge kinni pidama sundiv tõlgendus (11. XII, dirigent Peeter Lilje) või Respighi „Rooma pidustuste” kirev tulevärk (18. II, Paul Mägi) või Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” võimas, kuulajat justkui endasse haarav kõlamass (25. V, Peeter Lilje). Need olid orkestri pühapäevad. Saali jõudis kauneim heli, kandev piano ja jõuline, ent mitte robustne forte, erinevad tämbrid sulandusid ühtseks ansambliks. Kuid eks tõestagi kollektiivi võimeid sellised pidupäevad. ERSO puhul ehk seda enam, et häirivat tehnilist praaki kostis sel hooajal senisest
hoopis vähem. Argipäevasema poole näiteks võiks tuua Heino Elleri juubelikontserdi (5. III, Peeter Lilje), kus esimene sümfoonia jättis läbi töötamata mulje.”
Põldmäe on viimastel hooaegadel näinud „dirigentide püüet tuua meie kuulajatele lähemale selliseid suuri sümfoniste nagu Mahler (teise sümfoonia sisutihe ettekanne, Peeter Lilje), Bruckner, Sibelius. Möödunud hooaja kavadest hakkas silma ka eesti muusika paremiku mängimine, tihti just esinduslikumatel kontsertidel. Nii kõlasid ERSO juubelikontserdil (9. IV, Peeter Lilje) Rudolf Tobiase avamäng „Julius Caesar”, Eduard Tubina teine sümfoonia, Eino Tambergi Trompetikontsert ja Jaan Räätsa teine klaverikontsert, mis kokkuvõttes andsid üllatavalt tervikliku pildi meie sümfoonilise muusika arenguteest. Soome-sõidu eelne Lepo Sumera esimese sümfoonia esitus võbeles vaikuse kuulamise pingest. Hooaja triumfikski kujunes eesti heliteos, seesama 80 aastat tagasi loodud Tobiase „Joonase lähetamine”. Küll ikka veel alles pool oratooriumi, mis andis aga uudse ettekujutuse Tobiasest kui suurejoonelisest polüfonistist ja suurvormimeistrist. Samas pani see küllap enamikku kuulajatest hämminguga mõtlema, milliseid tähtteoseid veelgi juba aastakümneid riiulitel võib oodata. Ja seda meie nii väikese rahva väikeses muusikas!”33
(Järgneb.)
Viited ja kommentaarid:
1 Peeter Lilje (intervjuu), Tiina Mattisen 1986. Mis on teoksil, valmis, kavas. — Sirp ja Vasar, 19. IX.
2 Peeter Lilje (intervjuu), Tiina Mattisen 1986. — Op. cit.
3 Maret Tomson 1986. Hooaeg avati Viljandis. — Sirp ja Vasar, 3. X.
4 Peeter Lilje (intervjuu), Tiina Mattisen 1986. — Op. cit.
5 Avo Hirvesoo 1986. Pidupäev telemajas. — Sirp ja Vasar, 10. X.
6 Mare Põldmäe 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 24. X.
7 Ines Rannap 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 7. XI.
8 Kristel Pappel 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 12. XII.
9 Kristel Pappel 1986. — Op. cit.
10 Kristel Pappel 1986. — Op. cit.
11 Matti Reimann 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 19. XII.
12 Peeter Lilje (intervjuu), Tiina Mattisen 1986. — Op. cit.
13 Tiina Mattisen 1987. Kauaoodatud kontserdireisist. — Sirp ja Vasar, 9. I.
14 Tiina Mattisen 1987. — Op. cit.
15 Kriitika refereering artiklist „Kauaoodatud kontserdireisist”. — Sirp ja Vasar, 9. I. 1987.
16 Mati Lukk 2006. (Intervjuu.) Kolmveerandsajand ERSOga. — ETV.
17 Peeter Lilje (intervjuu), Tiina Mattisen 1987. Kauaoodatud kontserdireisist. — Sirp ja Vasar, 9. I.
18 Virve Lippus 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 13. II.
19 Villem Gross 1987. (Intervjuu.) Saal täis rahvast ja helisid. — Sirp ja Vasar, 10. IV.
20 Kristel Pappel 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 27. II.
21 Kristel Pappel 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 13. III.
22 Ines Rannap 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 27. III.
23 Märt Kraav 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 17. IV.
24 Eino Tamberg 1987. (Intervjuu.) Saal täis rahvast ja helisid. — Sirp ja Vasar, 10. IV.
25 Tiina Mattisen 1987. Kauaoodatud kontserdireisist. — Sirp ja Vasar, 9. I.
26 Matti Reimann 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 24. IV.
27 Tiina Mattisen 1986. Mis on teoksil, valmis, kavas. — Sirp ja Vasar, 19. IX.
28 Kristel Pappel 1987. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 24. IV.
29 Ines Rannap 1987. Kontserdipeegel. — Sirp ja Vasar, 8. V.
30 Tiina Mattisen 1987. Moskva muusikutega Madridis. — Sirp ja Vasar, 29. V.
31 Tiina Mattisen 1987. „Joonase lähetamine” — juba (alles!) pool. — Sirp ja Vasar, 12. VI.
32 Tiina Mattisen 1987. Esmakordselt Eestis. — Sirp ja Vasar, 19. VI.
33 Mare Põldmäe 1987. Sümfooniahooaja kulminatsiooniks sai „Joonase lähetamine”. — Teater. Muusika. Kino, nr 10.
