KÕRVALPILKE EESTI MUUSIKALE JA MUUSIKAELULE III

November, 2013

SAALE KAREDA

    (Vt ka TMK 2013, nr 5 ja nr 6-7)

 

      Vaim on see, mis kannab üht rahvast ja selle kultuuri, vaim oma lõputuis avaldumisvormides. Elu materiaalne ehk nähtav pool ühiskonnas on rahva vaimse tasandi manifestatsioon ja ei püsi püsti üksnes rahal ega käega katsutaval mateerial, nii nagu kehaline ehk tavamõistes nähtav osa inimesest on tegutsemisvõimeline ainult siis, kui inimese hing ja vaim on piisavalt terved ning kehaga heas ja harmoonilises ühenduses. Võimsate impeeriumide ja tervete tsivilisatsioonide langemised on tulenenud ikka ainult vaimsest allakäigust.

      Suvest peale väldanud diskussioon kõrgkultuuri tähenduse ja koha üle on laiemalt taas elementaarseid põhitõdesid meenutanud, samas teinud kohati ka nõutuks. Jälgides augustis Sirbi veergudel lahvatanud ja sealt laiali kandunud tulist diskussiooni, mis suubus kahjuks mõneks ajaks nn süva- ja levimuusika ning -muusikute teravasse ja mõttetusse vastandamisse, tuli silme ette igivana skeem „divide et impera” ehk aja inimesed omavahel tülli ja valitse siis edasi just täpselt nii, nagu meeldib. Tähelepanu on olulistelt teemadelt kõrvale juhitud, aeg ja energia kulub omavaheliste vastandumiste klaarimisele. Ja mis võiks olla lihtsam, kui ühe valdkonna inimesed väljastpoolt provotseerimatagi ise selle konfliktide esilekiskumise töö ära teevad.

      Millest näis suviste diskussioonide puhul puudu jäävat, on avaram mõistmisvõime eripalgeliste nähtuste tajumisel ja aktsepteerimisel suure kompleksse terviku eri tahkudena. Klassikaraadio hooaja esimese „Helikaja” diskussiooni tulemusena, tõsi küll, selgus, et ehk siiski nähti kusagil tonti. Ilmselge on ju, et küsimus pole mitte „süva” ja „levi” rivaalitsemises, rääkimata ühe teisest paremaks pidamises, vaid väärtmuusika esiletoomises ja riiklikus toetamises, eristuvalt keskpärasemast või lausa kesisest tasemest ja nn tarbemuusikast. Inspireerivaid impulsse, jumalikku sädet — või ükskõik kuidas me ka loova vaimu puudutust ei nimetaks — ei saa monopoliseerida ega vangistada ainult kõrgharitud muusikute pärusmaale ja seda pole ka ükski nn süvamuusikute leerist tulnud läinudsuviste diskussioonide sõnavõtja väita püüdnud. Küll aga ei saa võrrelda helilooja koolitust ja meistriks kujunemise protsessi, loomaks tõsiseltvõetaval tasemel sümfoonilisi suurvorme või oope­rit (mida võiks võrrelda täppisteadlase või kirurgi ettevalmistusega) ning levilaulu loomiseks vajalikku käsitööoskust. Siinkohal elitaarsus jääb, mis iseenesest ei garanteeri muidugi veel alati kunstiliselt õnnestunud helitöid.

      Mida aga diskussioonides praktiliselt ei puudutatud ning mis endiselt sügavat muret teeb, on tarbimisühiskonna surve kunstisfäärile, mis võib teatud hetkel hakata avaldama nivelleerivat mõju interpreetide professionaalsele tasemele (kui muusikut sunnitakse „omatulu” hankimise nimel mängima ühtelugu nn meelelahutusmuusikat, siis teatud punktist võib see hakata lämmatama tema vaimset erksust ja häirima põhirepertuaarile keskendumist) ning asetab lati madalale ka publiku jaoks, põhjustades publiku kuulamiserksuse kasvatamise asemel kuulamisvõime hägustumist ja mandumist. Kui sajandeid tagasi käsitleti pillimehi ja ka paljusid heliloojaid valitseva klassi poolt lakeidena või teenuse osutajaina, siis tänases tarbimisühiskonnas võib tajuda sarnast tendentsi, ainult et rahavoogude suunajate (deviisi järgi: kes maksab, see tellib muusika) maitse on enamasti lihtsakoelisem kui kunagiste aristokraatide oma.

      Siinkohal tahan inimestele tarbimisvajaduse tekitamise teemal viidata ühele algpõhjusteni ulatuvale analüüsile Göttingeni ülikooli neurobioloogia professori Gerald Hütheri 2012. aastast pärinevas ettekandes 2. Denkwerk Zukunfti konverentsil¹. Hüther toob seal samm-sammult esile, mis toimub siia ilma sündinud lapse ajus, kes esialgu eelistab võitlusele üksteise toetamist, millal istutatakse tema ajju konkurentsimõtlemine ja millisest hetkest hakkavad nüüdisühiskonnas lapse jaoks tööle inimest õnnetuks tegevad mehhanismid. Tarbimisühiskond ainult eksisteeribki selliste inimeste najal, kel on õnnetu olemise kompensatsiooniks vaja üha enam „tarbida” (nii näiteks tarbetuid esemeid, turismi, võimupositsiooni, suhteid, aga ka meelt lahutavat kultuuri), sest õnnelik inimene tarvitab asju säästlikult, kuhjamata kokku kraami, mida ta tegelikult ei vaja ning mis laastab ja hävitab ökosüsteemi. Tarbimisühiskonna „arhitektid” vajavad massiliselt õnnetuid inimesi — selleks et oma süsteemi töös hoida, ning suur osa sellest süsteemist ongi suunatud õnnetute inimeste „taastootmisele”, vastasel juhul oleks juba ammu õnnestunud asendada see inimvaenulik rahaorjanduslik süsteem (mulle meeldib ühe mu sõbra kujundlik ütlus: „free market economy = legalized civil war”) inimesi ja kogu Maa ökosüsteemi austavate kontseptsioonidega nii rahanduse, majanduse, energeetika kui ka ühiskonna sotsiaalse korralduse vallas. Seega — tarbimis­ühiskond ei ole paratamatus (vt näiteks eespool nimetatud konverentsi memorandumit²) ning sestap ma ei annaks ka siinkohal nii lihtsalt alla nagu Evi Arujärv oma artiklis „Kui väärtuspüramiid on kummuli. Või kas ikka on” nendib: „…kui kogu elu on ümberringi nagu suur kaubamaja, siis pole pääsu — ka muusikat ja muusikuid tuleb aktiivselt ja oskuslikult levitada ja müüa.”³ Ma nimelt leian, et me ei tohiks end vaikimisi kohandada sellega, et kogu elu ümberringi kipub kohati välja nägema nagu suur kaubamaja. Ja isegi kui ta teatud piires ka neid märke ilmutab, on alati võimalik end sellest „paradigmast” distantseerida ja hoida visiooni kõrgematel väärtustel põhinevast tulevikuühiskonnast. Enesestmõistetavalt peavad muusikud ja teised loovinimesed saama oma töö eest õiglast tasu (ja tõepoolest selle töö ja energiakulu väärilist tasu!!!), ent juba keelekasutus „muusika ja muusikute müümisest”, mida kohtab kahjuks juba pikemat aega hämmastavalt sageli, näitab, et ühiskonda on salamisi sisse imbunud ja paljude poolt kriitikameeleta omaks võetud mõtlemine kunstist kui tarbimisobjektist, mis on kunsti ja seda kandvat vaimu alavääristav.

      Selles osas, et kasumiahnusele ja kollektiivsele tarbimiskultusele üles ehi­tatud, praegu kahjuks ikka veel toi­miv majandusmudel, mille eelkuju juba Aristoteles tähistas mõistega kre­matistika⁴ (vastandina oikonomiale — mõistuspärasele eluks vajalike ma­teriaalsete väärtuste loomisele), saaks asendatud inimsust väärtustavate, juba ammu välja töötatud kontseptsioonidega, ei saa muusikuile otsest vastutust panna. Kuid sellel suunal, et hoida ära kommertsialiseerumisel ja tarbimiskultusel võtmast kunstimaastikul täielikult võimust, pole rong siiski ehk veel lootusetult läinud ning senikaua on ka mõtet neil teemadel kõnelemist jätkata.

      Muusika, mis on võimeline tõeliselt puudutama inimese vaimu ja hinge, annab kuulajale loovaid impulsse, mille kaudu kuulaja saab kontakti eelkõige iseendaga, oma sügavama olemusega. Iseendaga kontaktis olev inimene toob endast esile parimat, on võimeline järk-järgult üha rohkem avama oma potentsiaali ning elama ja looma õnnelikku elu enda ja teiste jaoks. Ja NB! — iseenda tuumaga kontaktis olev inimene pole enam nii lihtsalt ühiskondlike struktuuride poolt manipuleeritav, sestap võib ka mõista, mis põhjused on kõrgkultuuri hävitamisele suuna võtnud ilmingute taga.

      Muusika on oma olemuselt kunstidest ilmselt kõige abstraktsem ning selles peitub ka võimalus väga sügavaks metafüüsiliseks puudutuseks. Muusika on intensiivsemaid kunstivorme, sest helilained mõjutavad inimest nii emotsionaalsel, vaimsel, energeetilisel kui ka väga otseselt füüsilisel, keha tasandil. Muusika loomise ja esitamisega peaks kaasnema kõrge teadlikkus ja suur vastutustunne, sest muusikaga on võimalik piltlikult väljendades nii tervendada kui tappa. Manipulatsioon teatud energeetiliste mustrite kaudu võib pikaajalisel „annustamisel” inimese vaimu tasalülitada. Ja selliseid manipulatiivseid inimese terviklikkust ja taju kahjustavaid ilminguid võib leida nii levi- kui ka nn tõsisest muusikast.

      XX sajandil läbis elitaarne uus muusika kriisipunkte, kus üleintellektualiseerumise tagajärjel muusika emotsionaalne väljendusjõud tugevasti vaesustus ja ei „kandnud” enam paljudel juhtudel energeetilis(el)t „välja” kuulaja jaoks, kes otsis muusikast ka muud kui üksnes intellektuaalset tulevärki. Vitaalsust, hinge puudutavaid impulsse, emotsionaalsust, „elusust” jne võis džäss-, rock-, etno- või popmuusika parimast osast leida tihtilugu intensiivsemalt ja kirkamalt kui nn klassikalise sfääri uuest muusikast. Paljud andekad süvamuusika heliloojad on ammutanud inspiratsiooni mitteklassikalisest muusikast, integreerides neid impulsse struktuurilt ja teostuselt tunduvalt komplekssemasse süvamuusikasse. Ka praeguste eesti viljakaimate heliloojate seast tõusevad esile loojaisiksused, kel lisaks traditsioonilisele komposit­sioonikoolitusele ka väga tugev mitte­klassikalise muusika pagas ja kogemus, nagu Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul, Ardo Ran Varres.

      Selleks et muusika kõnetaks, ei ole vaja mingit ideoloogiat ega religioosset pitserit. Hinge puudutav muusika suudab kuulajaga kõnelda otse, vahetult, ilma mõttekonstruktsioonide, reeglistike ja lunastuslubadusteta. Kui suur osa varasemast muusikaajaloost on paratamatult olnud seotud sajanditevanuse religioosse tunnetuse ja kristlike sakraaltekstidega (ning viimasel ajal näikse olevat moodi läinud budistlikud tekstid), siis uut loovat hingust toovas nüüdismuusikas tajun järjest selgemalt vaba vaimu „otsekontakte” Elu kõigi pühade aspektidega, otsimata enam tingimata tuge kanoniseeritud või muidu auväärt tekstidest, religioossetest viidetest vms. Tegelikult on ju iga aatom siin reaalsuses püha, labastamine on toimunud inimeste teadvuses. Ja selle pühaduse tunnetuse — ehk võiks öelda ka pühaduseteadvuse — taastamiseks ei ole enam vältimatu eeldus kuuluda mingisse usku või olla mõne muu vaimse institutsiooni liige. Selle ühenduse võib iga inimene luua või taastada ise ja otse ning sageli võivad sellised „taasühendamised” aset leida just muusika kuulamise kaudu.

 

Muusika kui sisemine alkeemia

      Uut muusikat loovad inimesed aitavad omal moel kaasa ühiskonna sisemisele transformeerumisele, mis saab muidugi sündida ainult läbi üksikisikute sisemise muutumise. Väline vorm ehk ühiskonnakorraldus, sealhulgas ka poliitiline, saab muutuda alles siis, kui inimesed on valinud (olude, ühiskonnakorralduse vms tõttu justkui vältimatu) ohvrirolli asemel loojarolli, julgevad olla ausamad, ehedamad, avatumad, loovamad ning võtavad vas­tutuse ka ühiskonna inimlikumaks ja tõeliselt jätkusuutlikuks muutmise ees. Muusika on kaugelt olulisem mee­dium selles protsessis, kui sel­lest val­davalt tänases ühiskonnas mõel­da tavatsetakse. Uus loodav muu­si­ka on huvitav laboratoorium, olles prae­gusaja üliintensiivsetes pinge­väl­ja­des elava inimvaimu trans­for­mat­siooniprotsesside peegeldaja ja paljudel juhtudel ka katalüsaator.

      Kui vaadelda maailmas praegu kulgevaid vaimseid protsesse üldistatult, siis võiks ühe olulise suunana esile tuua selge teadvuse ja inimliku hoolivuse-empaatia-armastusvõime ühendamise taotlust. Ehk teisiti väljendudes — transdistsiplinaarses võtmes targa intellektuaalse eritlusvõime ja sügava hingestatuse ühtesulatamist.

      Eesti heliloojate keskmise põlvkonna viimasel ajal kõige viljakama helilooja Tõnu Kõrvitsa loomingus on nende pooluste ühendamist väga selgelt tajuda. Kõrvitsa üha täiustunud kompositsioonitehniline meisterlikkus, eelkõige filigraanselt nüansitundlik ja fantaasiarikas instrumendikäsitlus ja orkestratsioon on ühendatud sügavalt humaanse vaimse hoiakuga. Kõrvitsa teosed puudutavad häbenemata kuulaja hinge tundelist, ilujanulist, romantilist, parimas mõttes lapseliku siiruse ja puhtusega piiritletud ala, aga ka igikestvaid eksistentsiaalseid põhiteemasid. Kõrvitsa peenekoeliselt poeetiline ja hingestatud, ülitundliku taju- ja värviskaalaga kaemuslik muusika sünnib justkui tugevast ühtsustundest siinse karmi põhjamaa rahva ürgse pärandiga, selle rahva jaoks püha ja puutumatu loodusega, meie esivanemate elutunnetusega. Kõrvits toob seda tunnetust oma muusika kaudu tänasesse närvilisse aega ja iseendaga sageli konfliktis oleva inimeseni. Tundub, et ta justkui oleks oma loomingu kaudu ühenduses ka väga arhailiste vaimse pärandi kihtidega, müütilise põhjamaaga Thule (Hüperborea), mille ulmelisuse või reaalse olemasolu tõestamine seisab teadusel alles ees. Kõrvitsa muusika voolaks justkui vabalt ja tõkestamatult allikast, mis ei ole piiratud mingite ideoloogiate või dogmadega. Helilooja ise on rääkinud, et kõige olulisem talle on vabadus. Seda võiks mõista kui vabadust ja ühtlasi julgust väljendada ja panna kõlama südamest tulevat — oma laulu —, küsimata valitsevatest konventsioonidest ja hetkel tooni andvatest esteetilistest normidest. Nii saab maailma tulla looming, mis ei küsi edugarantiist, ent viib edasi nii väljendajat kui ka kõiki teisi, kes sellega resoneerivad.

      Kõrvitsa võrratult tundliku kõlameele ja orgaanilise struktuuritajuga loomingus kõlab selliseid hoovusi, varjundeid ja veiklemisi, mis toovad silme ette erinevaid looduse vorme ja olekuid, olgu see siis lainete dünaamika või eestimaise karge, küütleva, võrratute varjunditega — oma rikkalikkuses ja eripärasuses vaid põhjamaale omase — valguse peegeldumine puulehtedel ja maastikel. Kui tahaksin Kõrvitsa muusika esteetikat kuidagi sõnadesse püüda, siis ühe võrdlusena kangastuks põhjamaise valguse karge ilu, mis on hingematvalt kaunis, oma spektrilt pillavalt rikkalik ja oma mõjujõult võimas, aga milles pole grammigi sentimentaalsust. Vahel kiputakse Kõrvitsa loomingust rääkides kasutama mõistet impressionistlik. Selle sildistuse lükkas veenvalt ümber Leonora Palu ja Age Juurikase

3. oktoobril Mustpeade majas esitatud süvitsi minev ja kuulav ning muusika sisemisi vetruvaid pingekaari erksalt tunnetav tõlgendus „Thulemaa lauludest” flöödile ja klaverile.

      Kevadel EMP raames ERSOlt Arvo Volmeri juhatusel esiettekandele tulnud „Ballaadi (Dolorese lauluvihikust)” kuulates aga lausa sundis end peale võrdlus sibeliusliku sümfonismiga, nii intensiivselt karge meloodilis-harmoonilise väljendusjõu, materjali sümfoonilise arenduse kui ka orkestraalse kõla poolest, sisaldades nii juveliirlikult peent viimistlust kui ka võimsalt lahtirulluvat sümfooniaorkestri täiskõla.

      Kõrvitsat nimetatakse ka romantikuks, sest see muusika justkui eiraks teatavaid nüüdismuusikale a priori omistatavaid parameetreid. Kui lubada sel muusikal end sügavalt puudutada, võtta kaasa rännakule müütilistesse puhtamatesse ilmadesse ja unenäolistele maastikele, siis muutub hoomatavaks, et Kõrvitsa muusika heakõlalisuse sügavaim põhjus on kosmiliste proportsioonide, harmonikaalsete struktuuride tajumises, mis avaldub kõiges elavas, ja selle taju intuitiivses vahendamises — võimes, mida valdasid ka meie kauged esivanemad. Eesti mütoloogiasse, eesti rahvalaulu on kodeeritud palju informatsiooni. Kõrvitsa hingesugulus rahvalaulu maailmaga võimaldab tal ammutada sellest varasalvest olemuslikku, tal on ligipääs „seestpoolt”.

      Selles võtmes pakkus kirgastava elamuse Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Seitsme linnu seitse und” 6. veebruaril festivalil „Täiuslik vaikus”, mis eelnes Kõrvitsa teoste salvestamisele heliplaadifirmale ECM. Kontserdi maagiliselt pingelaetud atmosfäär sündis dirigent Tõnu Kaljuste koostöös saksa tšellisti Anja Lechneri, laulja Kadri Vooranna, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga. Autorikontserdi kaval oli huvitav sümmeetriale viitav ülesehitus: raamiks avaloona Tormise laulu töötlus „Tasase maa laul” häälele, kandlele ja keelpillidele ning põhikava lõpetuseks esiettekandele tulnud „Peegeldused tasasest maast” tšellole ja koorile — töötluse töötlus või fantaasia „Tasase maa laulu” teemal, soolotšello peegeldamas laulu meloodiat, kooripartii viitamas laulu harmoonilisele põhikoele. Mõlemad laulud juhatas sisse vaikusest sündiv sugestiivne kandleloits helilooja esituses. Kava keskpunktis kõrgus kontserdi kõige dramaatilisem teos, Tormise laulu „Viimane laev” töötlus meeskoorile, suurele trummile ja keelpillidele. Hämmastav, millise värvikuse ja väljendusjõuga on Kõrvits rambivalgusse tõstnud mõlema Tormise laulu põhimaterjali, justkui suurendusklaasiga töötades ja samas ka jäämäe veealust osa valgustades ja kuuldavaks tehes. Kõrvitsa „Viimane laul” on kui kirglik, ent samas vaoshoitud pihtimus jutustatuna tormi südamikus olles — ümberringi möllamas maru, raksatamas lained, ent orkaani silmas on rahu. Nargen-festivali avakontserdil 7. juunil sama laulu Ain Angeri ja ERSO esituses kuulates tõdesin, kui võõras on Kõrvitsa muusikale paatos ning kui erakordselt hästi kõlasid autorikontserdil selles laulus EFK meeshääled — ja loomulikult ka TKO; eriti jäi meelde nende viimistletud õilis kõla ja fraasi sügavusse kuulamise võime —, andes sellele teosele just vajaliku distantseerituse, teatava objektiivse mõõtme ning sellega võimsa kunstilise mõjujõu.

      Autorikontserdi nimilugu „Seitsme linnu seitse und” tšellole, koorile ja keelpillidele (uue, keelpillidega versiooni esiettekanne) ning „Labürindid” keelpillidele asetusid teine teisele poole reljeefselt esile tõusnud „laevanina” ning moodustasid kontserdi põhiosa. Lisaloona (uue seadena) esiettekandel kõlanud pala „Laul” tšellole ja keelpillidele lummas kauni, vabalt voogava tšellokantileeniga pidevalt (ent sisemise loogika järgi) muutuva meetrumiga harmoonilise järgnevuse kohal.

      Mõlemad ulatuslikud paarikümneminutised teosed koosnevad seitsmest osast ja kulgevad varjamatult unenäolistel kõlamaastikel ning on oma väljendusjõult erakordselt intensiivsed. Labürint on läbi aegade olnud mõjuvõimas sümbol, iidsetes kultuurides on see olnud arhetüüpselt iseenda keskmesse juhatav teekond. Kõrvitsa keelpilliorkestrile loodud „Labürindid” algab hõreda faktuuriga, flažolettides justkui kastepiiskades sillerdava hapra, punktidest koosneva võrgustikuga. Järk-järgult materjal tiheneb ja kõlapilt intensiivistub. Kihiline rütmimustritega mängimine keskmistes osades võiks ehk viidata labürindi eksiteele viivale aspektile? Viienda osa kirglikult hinge kriipivad harmooniad räägiksid justkui valulikust tõeotsingust. Lummavmeditatiivse eneseleidmisena mõjub kuuenda osa kuueteistkümnendikest koosnev ostinaatne kihiline helikangas, millele järgnevad ebamaiselt kaunid meloodiakaared ja hõrgud harmooniad „Labürintide” viimases osas. Sugestiivselt vahendatud unenäolisus avab ligipääsu metafüüsilistele tasanditele. Skeptik võib seda nimetada ka liikumiseks alateadvuse kihtides.

      Soolotšellole on „Seitsme linnu seitsmes unes” kirjutatud rapsoodilis-tundeline, ülimalt fantaasiarikka pillikäsitlusega partii, seitsmest osast kuues soleerib tšello nii ulatuslikult, et teost võiks ka ebatraditsiooniliseks tšellokontserdiks nimetada, kui koori jutustatav abstraktne „lugu” koori siiski võrdse partnerina tšello kõrvale ei asetaks. Teose kolmas osa Cadenza molto rubato on puhtalt tšello kadents, mille „kohale” hääled ja keelpillid loovad ajuti imeõrna loodushääli imiteeriva fooni — justkui haldjakäe puudutusena. Viiendas osas ilmub senise vabalt hingemaastikel kulgeva materjali kõrvale loitsiv rühikus, millele tšello reageerib tantsuliselt ulja fantaasialennuga. Kuuendas osas on ostinaatne rühikus jällegi kõrvale heidetud ning nii koori/keelpillide kui ka tšello partiis valitseb taas teosele põhiliselt omane voolav, nõtke, mõrkjaid harmooniaid armastav vaba vaimu kulgemine, millesse on põimitud linnulaulu ja setu itku. Täiesti omaette teema helilooja loomingus on linnulaulu kohalolu Kõrvitsa meloodiakujunduses. Linnud kui hinge, looduse, teispoolsusega seotud sümbolid ja see tabamatu miski, mis väljendub linnulaulus… Otseseid viiteid lindude teemale võib leida lisaks „Seitsme linnu seitsmele unele” ka „Tsirgutiis”, „Neis aedades” ja tema uues ooperis, aga linnulaulu kohalolu võib teravdatud tähelepanu korral välja kuulata paljude teistegi teoste meloodilistes liinides.

      Kõrvitsa anne eeterlikke maailmu esile manada avaldub kaunilt tema

13. sep­tembril lavavalgust näinud oope­ris „Liblikas”. Tahaksin siinkohal vastuväiteid esitada sellele lavastusele osaks saanud kriitikale. Alvar Loog⁵ tunnustab küll ooperi isikupärast esteetilist omaruumi, ent põrmustab libreto, Kerri Kotta⁶ jaoks on „Liblikas” muusikaliselt nauditav, kuid teatrina küsitav, viidates puuduvale psühholoogilisele suhtedramaturgiale. Kõrvits otsib „Liblikas” teed talle omase tunnetuse ja esteetika väljendamiseks ooperilaval — teatavat hingestatud võnkesagedust, mida lavastuse kaasloojate antennid on peenelt vastu võtnud, — ning seetõttu ei ole seda ooperit ka mõtet hinnata kriteeriumide järgi, mille kohaselt teos ei olegi loodud. Suhtedraama(d) ei kuulu selle ooperi arsenali.

      Maria Lee Liivaku ja Lauri Kaldoja libreto Andrus Kivirähi samanimelise romaani ainetel on tervikuna huvitav, kohati intrigeerivgi (libretistidelt pärineb idee lindudest kui kontrajõust teatrile, sest Kivirähil on sees ainult möldri ja Erika ema lugu), selles on väga meeldejäävalt sõnastatud lõike, nii et Loogi hävitav hinnang on selgelt ülekohtune. Osa teksti tundus küll olevat laulmiseks pisut raskepärane, ent seda tasakaalustasid poeetiliselt kandvad ja mõttetihedad fraasid. Ooperisse on põimitud palju tasandeid, Estonia teatri maja saamislugu sada aastat tagasi, vihjed tollastele legendaarsetele teatriinimestele — tantsija Erika Tetzkyle, näitlejatele August Michelsonile, Theodor Altermannile ja Erna Villmerile —, ning müütilis-muinasjutuline lugu salapärasest lindnaisest Erikast (ehk kunstiline visioon Erika Tetzkyst), kes oma eriliselt hingestatud olekuga toob teatrisse sära, rõõmu, kergust ja helgust, inspireerides isegi siit ilmast lahkumise hetkel. Peaosi laulavad ooperis Kadri Kipper (Erika), Oliver Kuusik ja Andres Köster (August), Helen Lokuta (Erna) ja Rauno Elp (Theodor), lavastas Peeter Jalakas, dirigendid on Vello Pähn ja Risto Joost.

      Vaatamata I vaatuse teatavale eklektilisusele ja stseenidevahelisele nõrgale sidususele käivitus teatrimaagia siiski selgelt kahes väljendusrikkas stseenis — neljandas pildis efektselt lavastatud ja esitatud Erna aarias ning kuuenda pildi karmsünkjas vastanduses Erika versus linnud. Kuid alates II vaatusest hakkas esietendusel hästi kandma teose sisemine maagiline ruum — muusika, libreto, koreograafia, lavakujunduse ja videokunsti sünergias —, võimendades seda erilist ja subtiilset joont Kõrvitsa loomingus, mida võiks ehk nimetada peenhäälestatuseks Hingele. Saabudes siia maatriksisse, mida nimetame eluks Maal, unustab suurem osa inimesi esialgu oma vaimse päritolu ja kaotab end lühiajalise perspektiiviga sekeldustesse (k.a suhtedraamad). Enda kui kehastunud Hinge teadvustamine ja väärtustamine saabub tihti armastuse või surmaga silmitsi seistes või tugeva kunstilise elamuse kaudu. Hetke igavikulisest väärtusest — eelkõige sellest räägib ooper „Liblikas” — on tõeliselt aimu end hingeolendina tajuval inimesel, mõistes, et ajutine konkreetsesse inimvormi rüütatus on üksnes põgus hetk pikal teekonnal, kuid osates samal ajal hinnata ka selle hetke erakordset väärtust, ainulaadsust ja ilu. „Liblika” peategelane kehastab oma elu ja loominguga seda tunnetust üdini, ja see on kirjutatud muusikasse väga selgelt. Selle ideega, ehkki vist õigem oleks öelda tunnetusega haakuvad II vaatuses ka kõik teised lavastuse komponendid. Seda telge, mis lavastust kannab, võiks nimetada nähtamatute energeetiliste hingetasandite polüfooniaks. Tegelaskujudest, suhetest nende vahel jms saavad tegelikult lihtsalt teatud toetus- või puutepunktid, n-ö nähtava vormi tarbeks — justkui punktiirjoon. Jah, need ei loo sellist dramaturgilist psühholoogiat, nagu ollakse suhte­draamade puhul harjunud, sest inimlikel intriigidel ei ole sellesse unenäolisse maailma asja. Tegelik konflikt asub hoopis sügavamal — ebatavalise päritoluga Erika ja kummastava-kurjakuulutava lindude kogukonna vahel. Olles poolenisti nn taevalikku päritolu (millele vihjab põlvnemine lindudest Erika ema näol), on tal ühest küljest selgem ühendus hingetasandiga, teisalt on ta hapram kui tavalised inimesed ning tal pole luba jääda oma armastatu juurde. Mütoloogiatest tuttav motiiv — taevalikku päritolu olend peab valima kas maapealse armastuse ja surelikkuse või armastusest loobumise ja surematuse vahel. Erika valib armastuse, öeldes Augus­tile: „Ma tahan, et sa teaksid, sellest, mis on sulle armas, ei lahku iial hing, kui nõder keha kukub koost.” Tõeliselt sügava maapealse armastuse kogemus inimesena on midagi nii võimast ja erakordset, et selle kõrval kahvatub surmgi ja seda kadestavad isegi „kõrgemad olendid” (ükskõik kas näeme neis siis lihtsalt mütoloogilisi linde, „jumalaid” või teiste kosmiliste rasside esindajaid, kes siin astraaltasandil mingeid niite tõmbavad). Transtsendentsi ja maise reaalsuse ühtepõimumine Erika lahkumisaarias on ühtaegu kirgastav ja hinge põhjani raputav ning inimeseks olemise tuuma ja tähendust tabav.

 

      (Järgneb)

 

Kommentaarid:

¹ Denkwerk Zukunft. Stiftung kultureller Erneuerung („Tuleviku mõttekoda. Kultuurilise uuenemise organisatsioon”): www.denkwerkzukunft.de, Gerald Hütheri ettekannet on võimalik kuulata siit: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=MrYcRzN91eE.

² „Für einen Bewusstseinwandel. Von der Konsum- zur Wohlstandskultur”, „Teadvuse muutumise nimel. Tarbi­mis­ühiskonnast heaoluühiskonda”, lühiversioon: http://www.denkwerkzukunft.de/index.php/aktivitaeten/in dex/Bewusstseinswandel%20Memo randum, pikk versioon: http://www.denkwerkzukunft.de/downloads/Memorandum%20Bewusstseinswan del-08-2012.pdf

³ Sirp 16. VIII.

⁴ „Aristoteles käsitles krematistikat ökonoomikaga parasiitlikus suhtesüsteemis oleva nähtusena, kuna krematistiline tegevus vastab nii ökoloogias kui ka ökonoomikas täielikult parasiit­liku süsteemi kolmele põhitingimusele. Esiteks, ta vajab elamiseks teist organismi, mille elujõust toitumine nõuab temalt erakordselt ebavõrdset energiakulu. Teiseks, krematisti tegevusest ei saa peremeesorganism (ökonoomika-majandus) mingisugust kasu. Kolmandaks, krematistliku organismi tegevus kahjustab peremeesorganismi ning juhul kui parasiitlik organism ei suuda leida peremeesorganismiga toitumislikku tasakaalupunkti, päädib see paratamatult peremeesorganismi surmaga.” Adrian Bachmann, Majanduslikud mõtisklused I — majandus ja krematistika, http://www.decivitate.ee/?news_id=438

⁵ Postimees 18. IX.

⁶ Sirp 19. IX.