LAULJATE ILUTULESTIK MOZARTI „DON GIOVANNIS”

TIMO LIPPONEN, PhD, Helsingi

A. Mozarti ooper „Don Giovanni”. Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigent: Taavi Kull või Martin Sildos. Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik ja videokunstnik: Katrīna Neiburga (Läti). Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti RO). Valguskunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater). Liikumisjuht: Rauno Zubko. Osades: don Giovanni — Jānis Apeinis (Läti RO) või Tamar Nugis (RO Estonia), Leporello, don Giovanni teener — Raiko Raalik (RO Estonia) või Tambet Kikas (RO Estonia), Komtuur — Märt Jakobson, donna Anna, Komtuuri tütar — Pirjo Jonas või Maria Melaha, don Ottavio, donna Anna kihlatu — Juhan Tralla või Rasmus Kull, donna Elvira, don Giovanni hüljatud armsam — Karmen Puis, Masetto, talupoeg — Simo Breede või Taavi Tampuu, Zerlina, Masetto kihlatu — Maria Listra või Grete Oolberg, Constanze — Saara Nüganen, donna Elvira teenijanna — Kristel Oja või Kristiina Hovi. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Esietendus Vanemuise väikeses majas 27. XI 2021.

W. A. Mozarti ooper „Don Giovanni”. Teater Vanemuine, 2021.
Don Giovanni — Jānis Apeinis ja donna Anna — Pirjo Jonas.

 

Oi kui ilus on Vanemuise väike maja! Õige ooperimaja. Parema akustikaga kui Helsingi kunagise Aleksandri teatri ehk Soome Rahvusooperi vana hoone Bulevardil. Olen jälginud Eesti ooperiilma 1990-ndate algusest peale. Võrreldes Eesti lauljate tasemega kakskümmend aastat tagasi on siin toimunud tohutu areng, pilt on hoopis teine. Ja see valmistas käesoleva lavastuse puhul suurimat rõõmu. Küll lauldi hästi! Milline ansambel Tartu lauljatest, keda toetasid Rahvusooperi Estonia ja Läti Rahvusooperi jõud!

Lavastuse naelaks oli Raiko Raaliku huvitavalt kujundatud Leporello rolli tõlgendus. Leporello puhul on tegemist kahestunud tegelaskujuga: ta on raha pärast seotud don Giovanniga, samal ajal taunib ta aga don Giovanni moraalitust ja liiderlikkust. See oli vast kõige nauditavam osatäitmine. Raalik sarnaneb oma häälelt ja tegelase kujutamise viisilt mõneti Walesi bassbaritoni Bryn Terfeliga, eriti aarias „Madamina, il catalogo è questo”.

Leporello — Raiko Raalik ja don Giovanni — Jānis Apeinis.

Don Giovannit laulnud Jānis Apeinis sobis sellesse rolli paljude omaduste poolest. Apeinis on võimsa läti laulukooli esindaja, tema hääl on paindlik ja mahlakas. Pisut võpatasin ehk II vaatuse kõrgetel nootidel liikuva serenaadi „Deh vieni alla finestra” alguses, mida Apeinis laulis täie võimsusega — tema hääles puudusid piano-nüansid ja ülemised noodid jäid natuke madalaks. Serenaad oli midagi muud kui dolce. Kuid see oli väike viga. Apeinis vastas igati neile nõudmistele, mida eeldab don Giovanni roll. Ta oli don Giovanni nii oma välimuselt, žestidelt kui ka kalduvuselt teistele tegelastele ülevalt alla vaadata.

Donna Annat kehastas Pirjo Jonas. Oli üllatav, et nii habras naine suudab tuua kuuldavale nii võimast ja kohati dramaatilist häält. Vapustavalt hea oli tema esituses XIII stseeni aaria „Or sai chi l’onore”. See roll on Jonasele suur võit. Ülemine register kõlas kaunilt, ilma pingutusteta ja väga ökonoomselt. Mozart on see „häälevõie”, mille juurde tulevad ikka ja jälle tagasi ka ülemaailmse kuulsusega staarid. Seepärast tahaksin loota, et Jonas tegeleb just barokk- ning klassitsismiajastu oope­riga ega lähe liiga vara üle näiteks Puccini ja Wagneri rollidele. Ja veel, kui „Don Giovanni” žanriks on dramma giocoso, siis donna Anna on oma muusika ja vokaalpartiiga just nagu külaline opera seria’st. Ka selle tõi Jonas nii aariate esitusel kui näitlejatöös esile.

Zerlina oli Maria Listra tõlgenduses „Don Giovanni” ingénue-roll. See kuulub samasse ritta Susanna ja Despinaga või ehk isegi Papagenaga. List­ra mängis oma rolli suuremaks kui see tavatõlgenduses on. Rollitäitmine oli lõbus ja leidlik, esindades paljuski ooperi koomilist tahku. Mis puutub Listra häälde, siis andis see kohati vihjeid, et temast võiks saada tõeline Puccini-hääl eesti ooperis.

Masetto — Simo Breede ja Zerlina — Maria Listra.

Nii nagu donna Anna on „Don Giovanni” operaseria’lik tegelaskuju, nii on Zerlina ja Masetto — Simo Breede — justkui külalised opera buffa’st. Nende külaliskarakterite abil lõid Mozart ja libretist da Ponte ooperis iselaadi sulami. Kogu teos väldib liigset, opera seria’le omast pühalikkust. Masetto on selgelt naerutav tegelane. Võib-olla isegi tuhvlialune. Tema kahtlused Zerlina truuduse suhtes on naljakad, mitte tõsiseltvõetavad. Tema püüdlused lähevad igal moel luhta. Breede laulis selle rolli koomilise tooniga ja igati õnnestunult. Tema tegelast kroonis punane parukas.

Don Ottavio — Juhan Tralla — on samuti huvitav karakterroll. Ta on tõsine ja ka tõsiseltvõetav kandidaat donna Anna peigmeheks. Tegelase selline lahendus oli väga värskendav. Tralla on toetav ja truu kaaslane ansamblinumbrites. Aaria „Il mio tesoro intantoesitusel oli tema laulmine ehk mõnevõrra pingutatud, kuid ta ületas suurimad ohud ja tema duett donna Annaga „Tergi il ciglio” oli  nauditav ja harmooniline.

Donna Anna — Pirjo Jonas ja don Ottavio — Juhan Tralla.

Väga rõõmustas Karmen Puis donna Elvirana, nii vokaalselt kui rollikujunduselt. Don Giovanni ja Leporello kõrval oli donna Elvira vaieldamatult üks lavastuse pearollidest. Donna Elvira areng ja muutumine etenduse jooksul oli selgelt puänteeritud. Selles valguses ei mõjunud kummaliselt ka tema sõnad kloostrisse minekust päris ooperi lõpus. Mis puudutab häält, siis on Puis oma elu tippvormis. Soovin talle palju häid rolle ja eneseteostust läbi nende! Metsosopranina, nagu ta on, ületas ta kõrge kaarega partii vokaalsed ohud, sopranile omased kõrged noodid. Näitena võib tuua II vaatuse 2. stseeni, tertseti „Ah taci, ingiusto core”. Paar korda toodi donna Elvira publiku lähipilti, sildadele, mis ühendasid lava auditooriumiga, kujutades niimoodi tema kriitikat või isegi viha don Giovanni vastu.

Donna Elvira — Karmen Puis ja Leporello — Raiko Raalik.

Lavastaja oli toonud Komtuuri — Märt Jakobson — elusal kujul lavale. Oivaline lahendus! Muusika kandis ja väljendas karmi hukkamõistu don Giovanni kriminaalse eluviisi suhtes. Jakobson lihtsalt laulis väga hästi, leides ka vahendid, kuidas olla oma rollis usutav. Oma needuse esitas ta publiku seast, vahekäigust, samast suunast, kust publik lugu jälgis. Ta oli tõeline Komtuur!

Komtuur — Märt Jakobson.
Heikki Leisi fotod

Veel oli ooperis üks lavastaja Nüganeni lisatud tegelaskuju, Constanze (Saara Nüganen), kes viitas Mozarti abikaasale Constanze Weberile. Constanze tegi muide pärast Mozarti surma tema teostega äri ja kaitses kiivalt oma õigusi Mozarti muusikale, mille originaale ta oli sunnitud majandusliku kitsikuse tõttu müüma. Lavastuses oli ta riietatud ajastule vastavalt, peas 18. sajandi parukas. Constanze ohjeldas lava mõlemal küljel, keset lava seisva platvormi äärtel (mille peal tegevus enamasti toimus) istuvaid koorilauljaid, kes esindasid selles loos publikut. Üks onu norskas häälekalt, ühe tädi mobiiltelefon helises isegi kaks korda, mille eest ta pälvis Constanzelt kollase kaardi. Seega tögas ta laval olevatele „vaatajatele” lisaks ka auditooriumis istuvaid päris vaatajaid ja sekkus mõnevõrra isegi loo tegevusse. Constanzet võis tajuda kui lavastajat, kelle ülesastumised tekitasid väikse brechtiliku võõritusefekti. Lugu mõjus seega nagu draama, mida Constanze tahtis meile näidata.

Elmo Nüganeni teatrile omaselt iseloomustas kõiki rollilahendusi lihtsus ja loomulikkus. Ei olnud ülepingutatud žeste ega grimasse. Lavastaja on hoidunud juba kasutatud maneeridest. Paistis silma, et lauljatel oli laval hea olla. Rollid on sündinud heas koostöös lavastaja ja lauljate vahel ning näitlejad on saanud kasutada oma andeid ja parimaid omadusi. Lavastajate diktatuuri aeg (nagu ka dirigentide oma) on möödas — õnneks!

Sümfooniaorkestri- ja kooridirigendist Risto Joostist on juba saanud pädev ooperidirigent. Ta on neid mehi, kes ei tee seda, mida juba oskavad, vaid seda, mida tahavad. (Tuleb meelde tema laulmine Haapsalu vanamuusikafestivalil Händeli „Jephtas” aastal 2020. Milline meisterlik kontratenor ta seal oli!) Stseenide vahetused olid hoogsad, ühtegi surnud hetke ei tekkinud kogu ooperi jooksul. Joost juhatas väga tundlikult ja kandis ilmselgelt hoolt lauljate eest, toetas neid kõiges, milles võimalik.

Erinevalt  Elmo Nüganeni kakskümmend seitse aastat tagasi lavastatud „Figaro pulmast” ei esinenud nüüd püüdlust aariaid läbi lavastada. On ju nende teoste dramaturgiline ülesehitus täiesti erinev. „Don Giovannis” on küll ansamblinumbreid, kuid need ei vii alati tegevust edasi nagu „Figaro pulmas”. Mis puutub tegelaskujudesse, siis Leporello ei vastanud just mitte eriti ettekujutusele traditsioonilisest teenijast. Ta jahmatas juba oma esimese lavale astumisega, olles rastasoenguga hipi — ja kõik! Don Giovanni aga mõjus oma pikas mustas mantlis maffiabossina. Ta tegutses maniakaalselt, oodates nurga taga oma järjekordset vallutust. Kavalehel arutleb Elmo Nüganen selle üle, milline on inimene, kes on teise inimese mõrvanud. Normaalse inimese psüühika on nii üles ehitatud, et sellisele teole järgneb suur väärituse- ja häbitunne. Don Giovanni aga on paadunud kriminaal, maniakk, samas nartsissist, kes lummab ja hurmab neid, kes tahavad lummatud olla. Samas rõhutab Nüganen ärakasutatud ja kõrvaleheidetud naise tuska. Lava taustale projitseeritakse nutvaid naisi ja silmi… Ka ühe mehe nägu ilmub sellele projektsioonile, see on Leporello, kes on vahetanud don Giovanniga riided ja kes seetõttu oma isanda asemel pea-aegu läbi pekstakse. Üks sümboleid Nüganeni lavastuses on vesi, kätele tilkuv vesi, pisarad, isegi vette minek. Vesi kui seksuaalsuse sümbol. Lava taustprojektsioon on väga kõnekas.

Tavaliselt olen ma olnud ooperi tegevuse kaasajastamise vastu, kuid siin on seda tehtud veenva järjekindlusega, või õieti — lavastus on ajatu. Don Giovanni ja koori osa „Viva la libertà” omandab Nüganeni lavastuses iroonilise tähenduse. Vabadus tähendab don Giovannile ja temataolistele meestele voli tegutseda nii vastutustundetult kui võimalik. Vahetevahel keerleb taustal maakera, märkides don Giovanni(de) arvukaid vallutusi ja näidates, et don Giovannisid leidub vast igas kultuuris, igal maal. Eestiski on vallutusi… Numbritega märgistatud maakera viib omakorda mõtted koroonanumbritele, mida meile iga päev õhtustes teleuudistes näidatakse. On siin tegemist võrdlusega? Üks taud pole hullem teisest…

Kasutamata oli jäetud aga ooperi üks tähtsamaid kulminatsioone. Nimelt on ooperi libretos stseen, kus don Giovanni püüab lukustatud uste taga Zerlinat vägistada. Zerlina karjub meeleheitlikult: „Gente aiuto, aiuto gente!” ehk „Inimesed, appi!  Appi, inimesed!” Zerlina võitleb oma elu eest. Käesolevas lavastuses saabub ta aga natuke kohkunult „kõrvaltoast”, juuksed ehk väheke sassis. Selle konflikti rõhutamine oleks andnud hoogu edasisele tegevusele.

Väga õnnestunud oli stseen, milles donna Elvira, don Ottavio ja donna Anna ähvardavad don Giovannit püstoliga. Viimase rünnak nende vastu toimub nii väledalt, et minul jäi märkamatuks, kuidas don Giovanni kaks püstolit enda kätte sai.

Kõige tähtsam oli see, et lavastus jättis tervikutunde. Muusika ei olnud mitte millegagi vastuolus. Või muu ei olnud vastuolus muusikaga! „Figaro pulma” lisas Nüganen idee, et Krahvi määruse kohaselt on lubatud tema valdustes  üksnes laulda. Mis oleks laulmise põhjus „Don Giovannis”? Tegelane don Giovanni laulab traditsioonikohaselt küll ühe serenaadi, aga kõik ülejäänud tegelased ja muusikanumbrid? Siin on nii palju sellist, mida ei saa sõnadega väljendada; mõtlen siin eelkõige donna Annale. Don Giovanni on petis, kes küll laulab oma voolava mahlaka häälega kõige magusamaid aariaid ja ansamblinumbreid ja seda kõike mažoorhelistikes. Ta on harjunud võtma endale kõik, mis on käeulatuses. Kõik see, mida don Giovanni tahab, laskub talle ülevalt taevast, kogu ooperi jooksul. Ja tema saatus? Komtuuri needuse tagajärjel satub ta lõpuks kaaluta olekusse. Ta lahutatakse sellest maailmast, tegelikkusest, kus ta on harjunud inimesi petma ja kiusama. Nüganeni loodud lõpplahendus jääb mõnevõrra lahtiseks. Ei mingit põrgut, tuleleeke ega kuradeid. Üksnes kaaluta olek.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.