ON LOOJA LOONUD SULLE KAUNI HÄÄLE…

Aino Külvand 100

JAAK JÕEKALLAS

Aino Külvand.

17. detsembril 2021 täitus sada aastat Aino Külvandi (17. XII 1921—19. III 2005) sünnist. Ligi veerandsada aastat kandis ta väärikalt Estonia teatri esi­soprani tiitlit. Tema mahukas kunstnikupagas sisaldab hulgaliselt säravaid ja isikupäraseid osatäitmisi, alates ooperiklassikast kuni tema kaasaja loominguni. Kolleegide seas oli Aino Külvand tuntud oma püsimatu ja kärsitu natuuri poolest, tema energilist tegutsemist jagus kõikjale ning sellega kaasnes suur töötahe. Ehk nagu on öelnud tema kolleeg ooperilaval Kalju Karask: „Mulle tundub, et Aino Külvand peab alati midagi tegema — peaasi, et mitte vahtida, tühjalt olla… Ja Aino Külvand ei ole kunagi tühjalt ei elus ega laval. Olgu siis Desdemona või Tosca, Aida või Minnie — alati näed ja tunned enda kõrval tugevat kunstnikku!”1

Aino Külvand, neiupõlvenimega Kiigemägi, sündis nädal enne jõule, 17. detsembril 1921 Sauste külas Aaspere vallas Virumaal. Hiljem on ta öelnud, et see tekitas ikka küsimuse, kas pidada tema sünnipäeva õigel päeval või siis juba jõulude ajal. „Kodunt võtab igaüks kaasa kõige toredamad mälestused, mis kunagi ei kustu. (—) Vanemad olid mul talupidajad. Isa poolt sugulastest tean ma väga vähe. Ta oli väga väikselt jäänud orvuks ning läks juba seitsmeaastaselt külasse karja. Isa mängis kannelt, mina laulsin esimest häält, ema kombineeris kohe teist häält kõrvale ja nii me kodus siis musitseerisime. Isa näol oli kaduma läinud üks väga ilusa suure häälega tenor ja võib-olla ma temalt selle kõva heleda hääle pärisin ka,” tõdeb Aino Külvand 1991. aastal ETV saates „Heli jälg”.2 Eks ole ju ka Aleksis Kivi kirjutanud oma romaanis „Seitse venda”, et „veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib”.

„Isa ei tahtnud mind üldse gümnaasiumisse panna, sest ma olin ainu­ke laps ja pidin ikka talusse jääma ning kusagile põllumajanduse või majapidamise kooli minema. Ja siis oli niisugune õnn, et üks vana pedagoog algkoolist tuli meile koju ning rääkis vanematele augu pähe, et tüdruk tuleb õppima panna. Ja nii ma siis sinna Rakveresse läksingi,” jätkab laulja.3

Rakvere muusikakoolis sai Aino Kiigemäe suunajaks ja mentoriks kohalik legendaarne muusikaõpetaja Jaan Pakk. „Ta ütles, et sa oled niisugune tragi tüdruk, tule, meil orkestris pole tšellot, hakkad tšellot õppima. (—) No ma siis natuke aega õppisin seda tšellot, aga mulle ei meeldinud, selline naljakas suur pill. Ja siis ta ütles, et sul on ilus hääl ka. Meil on siin üks lauluõpetaja, ma räägin temaga, et äkki ta võtab sind oma juurde natukene seda häält seadma. See oli Helmi Aus. Ta ise õppis veel siis Tallinnas konservatooriumis. Ja tema õpilaskontserdil esitasin ma oma esimese aaria — Aino aaria
Artur Lemba ooperist „Lembitu”. Ei tea, kas õpetaja nimme pani või oli see niisugune juhus,” meenutab Aino Külvand.4

Gümnaasiumi päevil oli Aino Kiigemägi kostil organisti ja muusikaõpetaja Robert Heinmetsa kodus. Koos anti ka ühiseid kirikukontserte, kus Robert Heinmets noorukest lauljannat orelil saatis. „Sealt perest sain ma endale suure muusika põhja,” on Aino Külvand hiljem kinnitanud.

1943. aasta sügisel võttis Aino Kiigemägi ette juba tee Tallinna, sooviga astuda konservatooriumi. Soovijaid oli üle kaheksakümne ning nooruke lauljanna andis sisseastumisavalduse samal ajal ka veel Tallinna ja Tartu kunstikooli, kuna lisaks lauluhäälele oli tal ka hea joonistajakäsi. Fortuna otsustas siiski laulmise kasuks — Aino oli üks kaheksast õnnelikust, kes konservatooriumi vastu võeti. Temaga koos said sisse ka tenor ja tulevane lavastaja Paul Mägi ning bass Aaro Pärn.

Oma lauluõpinguid alustas Aino Kiigemägi Ott Raukase juures. Suure hõivatuse tõttu teatris usaldas too oma õpilase peagi Aleksander Arderile ja konservatooriumi lõpetamise ajal kuulus ta juba Tiit Kuusiku lauluklassi. Kolm kanget meest, nagu ta ise uhkusega tõdes: „Minul oli selline põhimõte, et mina tahan õppida ainult meeste juures, sellepärast et ma ei hakkaks mitte naisi järele tegema.”5

Käimas oli aga Teine maailmasõda ja lauljatari esimese õppeaasta lõpetas 1944. aasta 9. märtsi pommirünnak Tallinnale. Aino Külvand on rääkinud oma üleelamistest sellel õuduste ööl Ines Rannapile antud intervjuus: „Elasin siis Lembitu tänaval, see maja sai tabamuse, aga mina olin sellal koolis klaverit harjutamas. Paraku ei jõudnud riietehoiust kaugemale, „küünlad” hakkasid taevas põlema ja me tormasime ummisjalu Assauwe torni alla. Tänini on silme ees Tuudur Vettiku värisevad käed. Nagu teada, tuli sinnagi pomm, põgenesime edasi „Gloria” alla. Kui esimene „laine” möödas, sõitsin juhusliku sõidukiga Sakku. Maja, kus lootsin ööbida, näis ohtlikuna, tulin sealt tulema ja õigesti tegin — seegi sai pihta! Kui lõpuks Aasperre kodutallu jõudsin, kaks tühja kätt kõrval rippu, lohutas mureliku ema-isa rõõmuhüüatus: mis neist asjadest, peaasi, et laps elus ja terve!”6

1944. aasta sügisel alustas Aino Kiigemägi tööd Estonia teatri ooperikoori ridades; lavale jõudis Tšaikovski „Jevgeni Onegin”. See ooper oli esimene, mis toodi lavale endise kino Gloria Palace ruumides, sest Estonia teatrimaja oli pärast märtsipommitamist ahervaremeis. Tiit Kuusik on meenutanud seda esietendust oma portreeraamatus nõnda: „Sel õhtul sadas vihma. Tallinn oli varemeis ja pime. Sõda käis veel, kuid kino Gloria ruumides mattis aplaus orkestri! Saal koos loožide ja rõdudega oli ruumikas, kartsime, et meile ei tule küllalt publikut. Ajad olid ju segased ja inimesed ei julgenud kodust välja tulla. Vanast vaatajaskonnast polnud palju järel: kes oli põgenenud läände, kes idast tulemata, kes leinas lähedast, keda polnudki enam. (—) Ja ometi oli just see esimene teatriõhtu toonud kokku saalitäie. Nägime, kui väga on inimestele vaja teatrit. Kõigele vaatamata! Nagu mingi surutis läks pealt ära.”7

Aino Külvand on öelnud oma esimeste teatrisammude kohta samas etenduses: „Ma olin millegipärast pandud esimeseks, kui tuleb esimeses vaatuses lavale naiskoor viljavihkudega. Ma nii närveerisin.”8

Noorukese koorilauljana debüteeris Aino Külvand 1947. aastal Daša osas Dzeržinski ooperis „Vaikne Don” ning peagi usaldati talle juba ka väiksemaid rolle, nagu näiteks Annina osa Verdi „Traviatas”. Dirigent Kirill Raudsepp on hiljem ühes Aino Külvandile pühendatud juubeliartiklis öelnud: „Juba noil algaastail ooperikooris lauldes torkasid sa silma oma ülisiira kaasaelamisega kõigele, mis laval sündis. Oli näha, et sul on see säde, mis peaks olema igal teatritegijal, olgu ta siis kooriliige või solist. Hiljem, kui Sinu hiigelrollideks said Tosca Puccini samanimelises ooperis, siis edasi Mare Villem Kapi „Lembitus” ja eriti Amelia Verdi „Maskiballis”, kuulusid Sa kindlalt nende ooperilauljate hulka, kes teatrilaval ei pakkunud ainult kostümeeritud kontserti. Leidsid, et ooperilaulja on ainult siis täiuslik, kui valdab peale hea vokaali ka siirast näitlemiskunsti.”9 

Aino Külvand nimiosas Puccini ooperis „Tosca”. Estonia, 1957.

Mainitud intervjuus Ines Rannapile on Aino Külvand öelnud: „Ma lülitusin kutseliste ooperilauljate perre kehval ajal, teatris oli siis palju väga häid naislauljaid ja ma ei pääsenud kuidagi löögile. „Noores kaardiväes” ja muus taolises sain pisiosi, aga või see mind rahuldas! Siis aga tuli saatusekäsi mängu, tegi kaks Elvirat korraga haigeks, mul oli osa selge ja „pääsesingi” „Don Juani”. Ma pole nii pingeliselt täpset etendust elus enam teinud ja niisugust nooruslikku julgust — karata pea ees tundmatusse kohta — rohkem kogenud. Muide, mõni aeg hiljem jäid haigeks Zerlinad, tegin sellegi rolli vapralt, st. ühe prooviga ära! Siis tabas tõbi korraga mõlemat Toscat… nii sai koorilauljast ooperiprimadonna.”10

Leo Normet kirjutab sellest oma arvustuses: „Aino Külvandi esinemise puhul ei tarvitse hakata arutama, kas noor lauljatar on tugevam lüürilistes või dramaatilistes stseenides, ta oli võrdselt eluline kõigis olukordades. Toscana näitas ta oma võimeid nii hääle kui ka väljendusrikka mängu abil nõtkelt edasi anda tundevarjundeid ja seda märkimisväärselt avaras diapasoonis. Tublisti valdab ta ka kandva kantileeni kunsti, see avaldus kas või teise vaatuse kaebeaaria suurepärases esituses.”11

Igal lauljal on oma pöördepunkt, kui ta hakkab end nii laulmises kui ka muudes lavalistes tegemistes kindlamalt tunnetama. Aino Külvandil oli selleks Micaёla roll Bizet’ ooperis „Carmen”: „Micaёla — see oli üks esimestest osadest, kus mul hääl hakkas nagu paremaks minema. Ma mäletan, Tiiu Targama tuli lava taha pärast ja ütles, et kuidas sa nii hästi äkki laulma oled hakanud? Mul on see nii meelde jäänud.”12

Aino Külvand (Micaёla) Bizet’ ooperis „Carmen”. Estonia, 1955.

Aino Külvandi vaieldamatuks tipp­rolliks sai aga Amelia Verdi ooperis „Maskiball”. Estonia teatri kauaaegne etenduste juht ja helirežissöör-restauraator Jüri Kruus on öelnud: „Raske oleks leida lavaosa, mis näitaks paremini Aino Külvandi meisterlikkust, kui seda on Amelia G. Verdi ooperis „Maskiball”, mida võib pidada tema kõige meeldejäävamaks, vast isegi parimaks lavatööks. Kogu etendus oli Aino Külvandi poolt läbi viidud sügava sisetunnetusega, eriti väljendusrikkalt kõlasid suurt dramaatiliste nüansside skaalat ning ekspressiivsust nõudev Võllamäe aaria ning järgnev Amelia–Gustavi duett. Aino Külvand võlus seal eelkõige oma ääretu naiselikkusega, lihtsuse ja siirusega. Hääle kaunis plastika ja kompaktsus, kandev piano ning alati kindel ja efektne ümar ülemine register muutsid Aino Külvandi Amelia kuju ooperis keskseks.”13  Ja Voldemar Kuslap lisab: „Esmamulje oli väga rabav. Peab ütlema, et see Amelia roll oli üks tema võib-olla ehk õnnestunumaid rolle üldse. Sest talle vokaalselt see väga sobis, ka mänguliselt. Väga õnnestunud grimm, väga õnnestunud kostüümid. See oli mulle tõeline Aino Külvandi avastamine.”14

Viktor Gurjev (Gustav III) ja Aino Külvand (Amelia) Verdi ooperis „Maskiball”. Estonia, 1961.

Aino Külvand ise meenutab aga üht koomilist vahejuhtumit etenduselt järgmiselt: „„Maskiballi” viimases vaatuses jätsin parasjagu jumalaga Gustavi-Krummiga, kui tuli mu abikaasa Georg Ots ja lõi võistlejale pussi sisse. Kukkudes astus aga Hendrik mu uhke krinoliini peale, see kerkis näotult üles ja ma pidin kähku, so. „ahastuses” ka maha langema. Kui „minestusest” toibusin, ronis Hendrik ümbritsejate naeru saatel mu seeliku alt välja. Keerasin — ikka „ahastuses” selja, puksusin naerda, nii et küll sai!”15

Kalju Karask (Dick Johnson/ Ramerrez) ja Aino Külvand (Minnie) Puccini ooperis „Tütarlaps kuldsest läänest”. Estonia, 1963.

Jüri Kruus jätkab: „Aino Külvand oli väga võluv kunstnik laval ja tagantjärele on minu meelest isegi raske öelda, mis kõige enam Aino Külvandi juures köitis. Kahtlemata muidugi tema hääl, sest see on mastaapne ja räägib ooperilaulu ühest hästi kõrgest parameetrist.”16

Tiit Kuusik (Amonasro) ja Aino Külvand (Aida) Verdi ooperis „Aida”. Estonia, 1964.

Aino Külvand (Maria) ja Tiit Kuusik (Mazepa) Tšaikovski ooperis „Mazepa”. Estonia, 1964.
Fotod RO Estonia arhiivist

Aino Külvand ise on tunnistanud, et „mida dramaatilisem osa, seda rohkem mulle meeldis”, tõstes eriti esile Minnie’t Puccini ooperis „Tütarlaps kuldsest läänest”, mida ta tegi kahasse Tiina Jaaksooga.17 Helga Tõnson kirjutab sellest: „Tiina Jaaksooga võrreldes usume Aino Külvandi Minnie sugestiivset mõju kullaotsijaile (hiljem ka Johnsonile) märksa enam, tema suhtumine neisse on julgem, ta meenutab paljude vendade keskel üles kasvanud õde, kes oma kaaslasi läbinisti tunneb ning end seetõttu nende karedast väliskestast heidutada ei lase. Temas on osale sobivat tahumatust ja särtsu, paras annus enesekindlust, südamlikkust ja kavalust.”18 Vidrik Kivilo aga lisab oma arvustuses: „Seoses Minnie osaga tahaks veel märkida, et Aino Külvand on praegu vokaalses kõrgvormis — nii ilmekat ja väljendusrikast laulu pole temalt varem kuulnud.”19 Aino Külvandil meenub aga taas üks seik esietenduselt, kus kolleegid talle väikese vingerpussi mängisid: „Seal on selline moment, kus pidin klaasi võtma, koos poistega tühjaks jooma ja ära viskama. Issand Jumal! Kui ma selle klaasi suu peale panen, tunnen — vein! Ega midagi, jõin ära ja muist läks vist niimoodi ka üle õla, kui ma viskasin selle klaasi ära.”20

Aino Külvand Leonorana Verdi ooperis „Trubaduur”. Estonia, 1967.

Veidi raskemad mälestused seovad lauljatari aga Verdi ooperiga „Othello”: „Sellega mul on üks raske mälestus. Meil oli peaproov teatris ja kolmandas vaatuses on üks niisugune koht, kus Othello viskab Desdemona niimoodi, et — mine siit ära, sa oled üks igavene lirva. Siis ma lähen lavalt ära — seal on üks niisugune kõrge trepp, mis alla langeb, umbes kolm meetrit vist. Aga nagu pärast selgus, trepiastmed olid valepidi pandud ning keegi just lava tagant vaatas, et nagu ma olin tulnud sinna, nii ma olin mööda astunud ja nii ma sinna kukkusin. Täitsa meelemärkuseta. Kadunud Paul Mägi ütles, et see oli õudne, kui meil oli valmis pandud see Desdemona voodi, kus Othello teda kägistab, et siis panime sinu sinna. Ja see oli veel ime, et ma üldse ellu jäin. Mina kukkusin siis ära ja olin haiglas ning ligi poolteist või kaks kuud teatrist ära. Tiit Kuusik ütles, et mina ka enne välja ei tule, ootan ära, kui sina tuled ja Kalju Karask ka. Meie kolmekesi siis. Ja kui oli siis meie esietendus, siis saal tõusis püsti, kui etendus lõppes — ju neile siis nii meeldis.”21

Seda, et tegemist oli järjekordse õnnestunud osatäitmisega, tõdeb arvustuses Helga Tõnson: „Vahetu kontakti teatripublikuga saavutas Aino Külvand Desdemonana. Vokaalpartii täiuslik ja särav valdamine, ekspressiivne, loomingurohke ja värvikas mäng, õige lähenemine armastava naise hingeelule lubavad nimetatud osatäitmist kõrvutada laulja senise suurrolli — Ameliaga (Maskiball).”22

Lavastaja Udo Väljaots on öelnud: „Aino Külvand on Estonia oope­ri­lavastuste üheks toeks ja hingeks. Ta ei põlga ühtegi osa, kus on võimalus laulda ja mängida.”23 Kontsertmeister Tekla Koha aga lisab: „Meeldib tema omapära ja temperament, ta on kirglike tunnetega näitleja. Nii mõnigi kord teeb Aino Külvand tuska oma kolleegidele, sest ta jääb ette oma kannatamatuse ja tormakusega. Paljud ei suuda teda mõista, ja just need, kes ei taju aja kiiret kulgu.”24 Kalju Karask aga tõdeb: „Ja üks huvitavamaid jooni oli tal see, et ta oskas ka nalja teha iseenda üle. Ja kui me siis vahel esinesime koos, et Kuusik, Külvand ja Karask, siis ta ütles, et näe, täna on jälle paksude koosseis! Kas see oli siis Othellos, Toscas või Aidas.”25

Aino Külvandi tundlikust ja emotsionaalsest lavanärvist ning nauditavast artistlikkusest annavad tunnistust ka järgnevad väljavõtted kriitikast.

Tšaikovski ooperi „Mazepa” puhul kirjutab Imbi Kull: „Tema näitlejameisterlikkuse tipuks „Mazepas” on aga mõistuse kaotanud Maria ooperi lõpupildis. Iga väiksemagi žesti, iga muusikalise fraasiga pani laulja publiku sügavalt kaasa tundma Maria traagikale. (—) Üldiselt on aga Aino Külvandi vokaalne külg, nagu me sellega juba harjunud oleme, ka kogu käesoleva etenduse vältel nauditav.”26

Aastaid hiljem võib aga Helga Tõnsoni arvustusest Leo Normeti ooperile „Pirnipuu” lugeda: „Aino Külvandi Felicia on väiketõusikluse lopsakas võrse. Peenutsevatest maneeridest paistab olemuslik tühisus selgelt silma, mesimagus teesklus asendub oma tahte tormaka pealesurumisega. Seda kõike teeb laulja mahlakate värvidega, tervikutunde ja rollist väljalangemiseta. Kiire reageerimine, lavaline vabadus ning nakatav huumorisoon mitmekesistavad osajoonist. Kindlalt esitatud vokaalpartiis väärib tähendamist täpne diktsioon.”27

Aino Külvandi tegemisi jagus ka Vanemuise lavale, kus ta käis külalissolistina esitamas Juta partiid Evald Aava ooperis „Vikerlased”: „Ma käisin Tartus külalisena seda laulmas palju kordi ja kangesti mul see ooper meeldis. Ja meil oli seal üks suurepärane koosseis — ma ei hakka mitte ennast kiitma — Endel Ani oli siis noor, ilus, magus tenor, ilusti laulis; Valdo Truve — niisugune priima näitleja, et… Ilusad toredad mälestused on Tartus sellest etendusest ja ma ikka alati tuletan seda meelde ka, et mulle jäi tollal niisugune mulje, et Tartus on siiski intelligentsem publik kui Tallinnas. Ma ei tea, mispärast noorel inimesel äkki niimoodi tundus.”28

Aino Külvandi rollide hulgast tuleks kindlasti esile tõsta veel Sentat Wagneri ooperist „Lendav hollandlane”, mille kohta on laulja öelnud, et „see on niisugune ooper, kus ikka annab laulda”, samuti ka nimiosad Tšaikovski ooperis „Jolanta”, Verdi ooperis „Aida” ja Ponchielli ooperis „Gioconda”. Oma viiekümne aasta juubelit tähistas Aino Külvand Leonora osaga Verdi „Trubaduuris”. Selle kohta õhkub lauljanna kommentaarist küll kerget kibestumist: „Ma ei oleks muidugi seda osa teinud, aga teater mulle teisiti ei tulnud vastu ja…”29

Aino Külvand lahkus teatrist 1978. aastal. „Ma olin siis ikkagi 56-aastane ja leidsin, et nüüd aitab! Mulle olid alati vastukarva vanad mutid noorte naiste osades, tahtsin lahkuda õigel ajal, püstipäi, mitte jääda ootama rolle kui armuande. Tagantjärele arvan, et olin siis oma parimas vormis, treenitud suurte raskete osadega.”30  Seda kinnitavad ka kolleegide poolt Aino Külvandile tema lahkumisõhtul kingitud värsiread:

On looja loonud sulle kauni hääle,

mis aastaid rõõmustas me meelt,

mis kadedust sest kogus pea pääle,

ja kuidas laksutati keelt.

Kuid sina, Aino, uhkelt läksid ära,

kui arvasid, et aeg on täis,

su sõbrad arvasid, et oli liiga vara,

ja vaenlasedki vangutasid päid.31

 

Kui inimelul poleks piire ja Aino Külvand oleks jätkuvalt meiega, siis mida ütleks ta tänapäeva noortele, kes oma lauljateed alles alustavad? Mulle tundub, et ta julgustaks neid sõnadega: „Andekus on roheline tuli, mis lubab edasi minna. Kes seda ei märka ja seisma jääb, sellest ei saa mitte midagi!”

 

Viited:

1 Kalju Karask 1971. Aino Külvandi juubeliks. — Noorte Hääl, 17. XII.

2 Aino Külvand 1991. Saates „Heli jälg: Aino Külvand”. ERR: ETV, 26. III.

3 Sealsamas.

4 Sealsamas.

5 Sealsamas.

6 Aino Külvand 1995. Intervjuus Videvikujuttu Aino Külvandiga. Küsitlenud Ines Rannap. — Videvik. 28. VII.

7 Tiit Kuusik, raamatus: Ene Pilliroog. Tiit Kuusik. Elu ja peegeldused. Tallinn: Eesti Teatriliit, 1992.

8 Aino Külvand 1991. Op. cit.

9 Kirill Raudsepp 1981. Aino Külvand 60. — Sirp ja Vasar, 18. XII.

10 Aino Külvand 1995. Op. cit.

11 Leo Normet 1957. „Tosca” uuslavastus pakubki uut. — Noorte Hääl, 26. III.

12 Aino Külvand 1991. Op. cit.

13 Jüri Kruusi saatesõna heliplaadile  „Aino Külvand. Kalju Karask”. Melodija, 1988. 

14 Aino Külvand 1991. Op. cit.

15 Aino Külvand 1995. Op. cit.

16 Aino Külvand 1991. Op. cit.

17 Sealsamas.

18 Helga Tõnson 1963. „Tütarlaps kuldsest läänest” Estonias. — Sirp ja Vasar, 22. XI.

19 Vidrik Kivilo 1963. Vähetuntud ooperi uuslavastus: [Tütarlaps kuldsest läänest]. — Rahva Hääl, 24. X.

Aino Külvand 1991. Op. cit.

21 Sealsamas.

22 Helga Tõnson 1964. „Othello” uuest koosseisust. — Sirp ja Vasar, 29. V.

23 Udo Väljaots juubelivoldikus „Aino Külvand”. RAT Estonia, 1971.

24 Sealsamas.

25Aino Külvand 1991. Op. cit.

26 Imbi Kull 1964. Uus kordaminek. — Sirp ja Vasar. 18. IX.

27 Helga Tõnson 1973. Pirnid, telefon ja kolmnurgad: [Armastuse kolmnurgad]. — Sirp ja Vasar, 26. X.

28 Aino Külvand 1991. Op. cit.

29 Sealsamas.

30 Aino Külvand 1995. Op. cit.

31  Aino Külvand 1991. Op. cit.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.